Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Teisipäev, 19. oktoober 2010

Geni lood 5 - Teised elud

Üks tuttav palus mul uurida oma sugupuud. Päevavalgele tuli šokeerivalt traagiline armastuslugu ning arusaamine, miks seda lugu siiamaani saladuses oli hoitud. Tunnen end kuidagi üllatavalt näruselt. Esiteks selle kurva loo pärast- kuigi ma pole kuidagi vastutav, mida inimesed on teinud ning kõik need andmed olid ju arhiivis vabalt olemas. Ning teiseks- sain endalegi üllatuseks teada, kui silmakirjalik ma tegelikult olen.
Mulle väga meeldib genisse kirjutada kastikesi  "traditsioonilistest" peredest- ema, isa, lapsed. Soovitavalt veel hea haridusega, nägusad, terved ja jõukad... aga neid teistsuguseid.. natuke piinlik on.

Kolmapäev, 13. oktoober 2010

Helesinine vagun

Ma ei saa aru, miks on vaja keerutada tolmu üles teemal "ja või ei" nõukanostalgiale, kui Kivirähk on selle taaskord puust ja punaseks oma tavapärases geniaalsuses kirja pannud.

Nagu kilpkonnad, kes põrandaküttel lamades arvavad teadvat milline on kõrb.
Meie olime lapsed. Meil polnud küüditamisi, KGB-d ja muud jama.
Miks, pagana päralt,  vajab laps sõnavabadust?
Meie elasime siis, kui nõukaaeg oli juba totter, absurdne ja lõbus. Me oleme õnnelik põlvkond, sest meil on õnnestunud elada kahes täiesti erinevas maailmas.

Teisipäev, 12. oktoober 2010

sõda

Vaatan aknast välja.
Järsku muutub väljas kottpimedaks. Mingi rahutu eelaimus muudab mind ärevaks ja minus võtab maad paanika.
Ruttu, ruttu-karjun ma hüsteeriliselt.
Taskulamp, tikud, dokumendid... anun meest ja jooksen lastetuppa.
Ruttu, riidesse!! Pikad püksid, pusa ja tossud. Kiiresti!
Torman kööki, kus ajan seljakotti kõike söödavat.
Lastetoas kõhkleb teismeline roosa ja kollase topi vahel. Ärritun rohkem, kui kunagi varem.- Kurat, kui sõdurid meid vägistavad on neil kama, mis värvi pluus sul seljas on. Kiiresti!!! Pane riidesse!!
Me jõuame viimasel hetkel. Sööstame treppidest alla ja meie taga, nagu hollywoodi filmis variseb maja kokku. Ma ei kuule midagi. Kõik on täiesti vaikne. Mitte ühtegi heli.
Lõpuks jõuame majast välja. Klammerdun hingetuna vastu maad. Murdosa sekundiks kuulen, et olen kõik see aeg karjunud ja siis sumbub mu röökimine meeletusse mürasse. Kõik variseb, laguneb, plahvatab. Kottpimedus on vahetunud ereda silmipimestava valguse vastu.

Esmaspäev, 11. oktoober 2010

Meheks kasva(ta)mine

Jõmmid mörisevad alecoqiga pargis.
- mu laps on kümneaastane...
lällutab üks pehmel keele
- ei ole, su laps on vanem ku minu oma. Sündis varem.
-Ei. Mu laps on kümneaastane. Kas sa arvad, et ma ei tunne oma last? Ägestub esimene.
- P...i, raisk. Kas sa, raisk, arvad, et ma ei tea kui vana mu laps on. Tal on järgmisel nädalal sünnipäev, saab 13. Sinu oma sündis varem kui minu oma.
- Raisk, mu laps on 10, raisk...Kas sa, raisk, arvad, et ma pole õige isa, kes oma lapse vanust ei tea??...

Neljapäev, 7. oktoober 2010

Läti tuleb ära võtta

Stefani üleskutse muutis mind eile äraütlemata kurvaks. Aga ma ei viitsi enam taaskord kirjutada emotsionaalset postitust teemal, et
kuidas nad küll aru ei saa. Omamaine tootmine on julgeolekupoliitiliselt oluline ning kui tahame luksust, et meie nutikad ettevõtjad saaksid äri ajada Eestis, siis tuleb paratamatult peale maksta selle privileegi eest, Eesti on nii väike-väike, et mastaabiefekti ei teki kunagi.
Selle asemel, et üles kutsuda närutama võiks suunata oma energia võimaluste otsimisele, kuidas me rikkamaks muutuksime, et meie sissetulekud võimaldaksid protektsionismi kinni maksta.

Kolmapäev, 6. oktoober 2010

Sooda!

On veider ja uskumatu, millise tuima järjekindlusega üritan alati keerulisemaid lahendusi. Sest liiga lihtne on liiga lihtne?
Postituse eesmärk on olla abiks meeleheitel koduperenaistele, kes suures hädas- nagu mina olin- googeldades surfavad ja vastust ei leia. Ehk suudan nüüd nii mõnegi unetu öö ära hoida:)...
Esimene ülesanne. Leitud vanaema hõbesõrmus, mis tahab puhastamist. Ühe sõrmuse pärast keemiat ei osta. Mälusopist meenub hambapulber- aga kust seda tänapäeval võtta? Ning villasega hõõrumine. Höörun, nii et sädemed lendavad- tulemus ok, aga mitte super. Kinnas, millega hõõrumist läbi viin, muutub topiliseks ja vanub ära.
Internetist leian retsepti- soolalahusesse panna tükk fooliumi ning sellele jätta sõrmus seisma. Töötab, aga mitte ideaalne.
Ja siis meenub vana hea sooda. Segan pudru ja hõõrun sõrmust vana hambaharjaga. Vau!

Teisipäev, 5. oktoober 2010

Sofi ja Eesti

Eilses EPL-s tunneb Piret Tali muret Eesti maine pärast. Osati pole ma temaga nõus, aga suurema osaga küll.
Nõus pole ma sellega, et 30-40 aastate kujutamine "klišeedest kubiseva vägivaldse konstruktsioonina " meid kuidagi väga kahjustaks. Pigem vastupidi. Arvan, et mida traagilisem ja "kollasem" see on, seda lihtsam on seda esiteks müüa ning teiseks võõrastel aru saada. Ohvri/märtri roll aitab kaasa empaatilisele mõistmisele ja kaastundele- pole ju riiki, mil poleks traagilist ajalugu.
(Nad vaesekesed on ju nii palju kannatanud, anname neile andeks...)Samuti ei usu ma, et minevikuteemad heidaksid kuidagi varju meie tänasele imagole. Kindlasti mängib siin oma osa see, kui palju nn uut infot peale tuleb. Kui kogu "tõde" Inglismaast piirduks Dickensiga, oleks see loomulikult traagiline. Ma väga tahaks siiski loota, et Sofi teos ei jää ainsaks Eesti looks.