Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Esmaspäev, 21. mai 2018

10 parimat leiutist, mis on muutnud mu elu


Tundub, et mu ellu on saabunud nimekirjade aeg. Ükspäev jälle õhkasin taeva poole, et küll on ikka hea, et on leiutatud... ja siis mõtlesin, et panen need asjad kirja.
Kümme leiutist, mis on elukvaliteeti hüppeliselt parandanud ja millede leiutajatele olen ma südamest ja siiralt tänulik.
Aitäh teile.
  • messenger, või muud internetipõhised suhtluskanalid. Kusjuures, skype ma eriti ei armasta, ma olen pigem "kirjutajainimene". Aga ma ei kujutaks enam ette maailma, kus ma saaksin teisel pool maakera oleva lapsega suhelda ainult posti teel saadetud kirjadega.
    Muuseas. Ma saatsin talle oktoobri lõpuks sünnipäevaks paberil kirja. No et ta saaks oma elu lõpus öelda, et jah, ta on oma elu jooksul paberkirja saanud :) Ja selle kirja sai ta kätte jõuluks :) :)
    Lisaks on nende programmide eelis telefoni ees see, et ma saan vastamist edasi lükata, aega valida ja tegelikult ka ignoreerida. Ma saan lisada pilte ja videosid ja näidata end konkreetses praeguses situatsioonis.
  • taimerid ja eriti ajamasin. Jumal, KUI tänulik ma nende eest olen. Alates pliidist kuni pesumasinani. Ja teleka toon veel eraldi välja. Ma naudin seda vabadust, et masinad toimetavad, alustavad ja lõpetavad ise. Ning ma ei sõltu. Ma ei pea seisma pliidi taga või pesema pesu siis, kui olen kodus. Või tulema teleka ette kindlaks kellaajaks. Tänan seda inseneri, kes need leiutas. 

Neljapäev, 17. mai 2018

Hommikusöögikriis

Esimese maailma probleemid.
Mulle ei maitse enam toit.
Kõht on endiselt iga kolme. nelja tunni tagant tühi aga isu pole mitte millegi järele. Üks osa probleemist on see, et mu maitsemeeled on viimasel ajal  liiga teravaks muutunud. Näiteks väljas süüa ma ei saa. Isegi nn tipprestoranides  on toit minu jaoks liiga ülemaitsestatud ja pole tasakaalus. Aga peamine on ikkagi see, et lihtsalt puudub isu millegi järele...

Päevasega saab hakkama, aga hommikusöögiga olen ma kinni jooksnud, sest selle toidukorraga on mul, lisaks kõhutäitele, veel sada nõudmist.
Hommikusöök peab lauale jõudma kõige kiiremat teed pidi, ilma vaeva ja tööta. Isegi, kui ma suudaks hommikuti süüa praetud asju, siis praadimine, kui protsess ise, oleks hommikul liiga vastunäidustatud ja keeruline. Või siis hakkimine. Või keetmine.

Nädalavahetustel on see kõik okei.  Selle söögi eest hoolitseb mul mees. Ja kui ma peaks ka ise seda tegema, poleks probleemi keeta ja küpsetada. Nädala sees ei ole aega ja energiat.


Teisipäev, 15. mai 2018

K.A.

Mu lasteaiaaegne bestikas oli Kaili. Me olime lahutamatud ja tegime palju rumalusi, mida praegu on piinlik meenutada. Ma poleks täna see, kes ma olen, kui poleks olnud Kailit.
Elu viis meid lahku.

Möödus kümme ja natuke rohkem aastat ja mu elu keeras pea peale Kadri. Ma sain abi ja asjad hakkasid laabuma.
Ning kümme ja natuke peale aasta pärast lisandus mu ellu ja vapustas mind taas alusväärtusteni Karin.
Te ei usu mind, aga tõsiselt ka. Mu elus on nende aastate jooksul olnud Kristisid, Kristasid, Kristeleid, Kristinasid... aga mitte ühtegi Ka algusega naisterahvast.

Aasta tagasi tundus ilmselt kellelegi, et ma olen piisavalt tugev ning mu ellu lisati veel kuus Kad Kuus.

Kõik need Kad on olnud toredad. Aga.  Tuumaenergiaga, ülimalt intensiivsed. Nad on muutnud  ja kujundanud mu isiksust nii halvemas kui paremas suunas, Nad on sundinud mind muutuma ja peeglisse vaadates küsima, kes ma olen ja miks ma olen selline.
Nad on olnud rollis, kus me lihtsalt peame suhtlema ja teineteisega hakkama saama. Nendega sõbrunemine on käinud üle kivide ja kändude ja pisarate. Aga me oleme lõpuks hakkama saanud ja ühise keele leidnud.

See aegrida ja loogika tuli mulle pähe eile, kui ma taas meeleheites oma pead vastu seina tagusin.
Ja ma ei teagi nüüd.
kas see on mingi sõnum. Et olen juba piisavalt tugev ning eelmistest kogemustest õppinud ja saan nüüd raskete inimestega mängeldes hakkama...

Või. On see lihtsalt juhus :)

Neljapäev, 10. mai 2018

Täiesti ebainimlik

Silitasin kassi ja mõtlesin, et ta on ikka täiesti ebainimlikult pehme.


Ja siis sain aru, et nii ju peabki.
Ta ju ongi ebainimlik....

:)

Esmaspäev, 7. mai 2018

juurte juurde

Helid ja audio on uus kuum trend.
Räägiti viimatisel konverentsil.

Kui soomlased omal ajal sms leiutasid, siis ennustati sellele kiiret kadu, rääkisid esinejad. Eriti lõunamaades tundus täiesti absurdne, et inimesed võiksid tahta omavahel suhelda kirjalikult. Et helistamise või rääkimise asemel, sa kirjutad, või annad pildiga edasi oma tunde ja emotsiooni.

Mõte seal taga, selle konverentsi seisukohast, et masinad, seadmed, reklaamid räägivad sinuga järjest rohkem. Mitte tekst, vaid heli. Mitte staatiline vaid liikuv pilt.

Kui lisada siia hiljuti meedias olnud arutelu, kas ja kuidas peaksid lapsed üleüldse kirjutamist õppima.
Ning kuulates vanemate lugusid sellest, kuidas nad meelitavad lapsi lugema- ainult 1 lehekülg veel, sa suudad!!

Siis oleme aegade alguses tagasi. Pole vaja osata lugeda ja kirjutada, lugu saab edastada  audio-visuaalselt.

Mu süda lõhkeb, kui ma vaatan poes, et ikka veel on emasid kes tassivad oma väikelapsi kaasa. Loomulikult on neil igav ja palav ja nad karjuvad. Miks nad ei telli internetist? Raske uskuda, et meil on leibkondi, kel pole ei tööl ega ka kodus internetile juurdepääsu. Hinnad on samad mis poes. Ja kena tugev mees tassib kauba ukse taha.

Ei kõla usutavalt, et lastele tahetakse õpetada rollilahendusi. No mis rollid ja tegevus on tänapäeva poes?! Vaevalt et need emad- isad ka meelega oma lapsi piinavad.
Ju on põhjus seesama. Helid tulevad tagasi.

Tummalt kodus istudes ja lapsega lihtlauseid vahetades tahad rohkem suhtlemist, kaasatust. Kinnitust, et oled olemas.

Seda vaadates tundub mulle, et see vahepealne kirjaoskuse aeg oligi üks eksitus ning anomaalia.
Me oleme tagasi alguses.
Šamaanitrumm. Lõkkesuits. Külaklatš...:)

Neljapäev, 3. mai 2018

Sõltuvused

Kas see, kui teismelised seisavad grupina õues, lobisedes ja käest kätte sigaretti edasi andes.

On hea, sest " nad on vähemalt õues" ja " ei ole kogu aeg ninapidi arvutis" ja " suhtlevad silmast silma".

Või on see halb?