Läheb paremaks

Mul oli eile kaks koolitust. Tükk aega mõtlesin, et kas mitte tühistada, aga ei raatsinud. Toppisin end ravimeid täis, ja tegelikult oli õige otsus. Kui kodus ma siin hakkasin surema, siis inimeste keskel pidasin hästi vastu. paar korda käisin koridoris läkastamas, aga köhakomm suus ning veepudel kõrval oli tiptop. Isegi mu lootus, et kuna ma rääkida ei saa, siis annab see lõpuks ometi teistele võimaluse koolitajatega suhelda, ei õnnestunud. Ma  ei suuda end tagasi hoida. ( aga olen sest nii palju kirjutanud, et las jääb).

Hommikul kuulasin kuidas teha väärtusmüüki ja õhtul vaimsest tervisest ning stressiga toimetulekust.

Positiivne on, et mul ei ole stressi. Ja kui ka oleks, siis oleks täiesti lootusetu juhtum, kuna ma teen 100% kõike seda, mida stressi vältimiseks soovitatakse, see on minu igapäevane elu. ok. Kohaloleku hingamisharjutusi ei viitsi väga ja ekraani ja voodissemineku vahel on vaid pool tundi. Aga kuna mul on unega vastupidine probleem- ma magan rohkem, kui vaja, siis pole vast vahet. Vabandust, kui ma järgnevalt eksin terminite ja detailidega, kuna ma ei viitsinud märkmeid teha.

Mind häiris, et lahendused on lihtsad. Kuna koolitust viis läbi inimene, kes töötab igapäevaselt vaimse tervise õena, st mul pole kahtlustki tema professionaalsuses. Probleem on minus. Ma vaatan, et olen 2013  kõik need nipid kirja pannud, ja hiljem veel lisanud.  Ritsik hiljuti põrgatas mõtet, et mida ärevuse ja pideva muretsemise vastu teha.
Me. Ma tean seda kõike. Ma võiks vabalt ise neid koolitusi läbi viia. Kontrollin mõtteid ja muretsen kell 5 ja ratsionaliseerin (me ei karda krabinat,  vaid  seost,  kogemust,  mis sellega seostub) ja hingan, positiivsed emotsioonid ja hetkes olemine jne jne jne. Aga see ei aita. 

Nädal 8

Koorilauljate sekt. Autor: Eva-Maria

ma üritasin guugeldada, mis diagnoos see  on, kui inimene näeb kogu aeg mingeid mustreid. Aga ei leidnud.
See oli eneseavastamise nädal.

Sel korral läks mälumäng nii, nagu ma soovisin. Saime viienda koha. Mu tiimiliikmed naersid mu üle, et mis mõte sel eesmärgil. Aga näed, aitas ju.
Ettepoole pole mõtet pürgidagi, sest profide vastu ei saa. Naljaga pooleks- äkki peaks proovima nende strateegiat.. nimelt alustavad nad alati õllega ja seejärel tellivad 3-4 peale kaks pudelit veini... Äkki see ongi tarkuse saladus?:)
Mu mees on hästi võitlushimuline, ta tahab alati võita ( ja võidab ka). Oma üllatuseks sain teada, et ma olen veel auahnem. Eelmisel korral juba "tülitsesime", kui ma tahtsin riskida- punkte duubeldada. Sel korral pidin taas järgi andma, kuna ülejäänud 4 on minust alalhoidlikumad. 

Nagu ülejäänud musttuhat koori, käisime ka meie ette laulmas. Tagasisidet pole veel saanud, ei teagi, on see halb või hea märk. Läks nagu tavaliselt. Ühisproov oli imeline. Ülihea akustika, profid dirigendid. Ma pole vist elus suutnud nii kõrgeid noote võtta, kui sel korral. Aga peale nelja tundi harjutamist oli hääl väsinud, energia otsas. Ja koht, kus esinesime, sõi heli. Teisi hääli polnud kuuldagi ja suur osa meist vahtis taaskord pingsalt nooti nagu näeks laulu esimest korda. Kuidas õpetada inimesed naeratama?

Inimeseks saamine

Eelmine nädal oli eneseabi nädal. 
Käisin kovisioonis. Või on õige alalütlev? (ei viitsi guugeldada). Kuna ma olen sellest palju kuulnud, aga mitte ise kogenud, siis olin väga põnevil. Aga läks nii, et olime juhendajaga kahekesi, üks hilineja ilmus mingi pool tundi hiljem. Teised olid kas haiged või puudusid muul põhjusel. Nii et mitte kovisioon vaid üksühele psühholoogiline nõustamine. Jaanuaris on uus võimalus, ehk läheb paremini,

Ja siis kuulasin Rita Rätsepa loengut kuidas tekib tööstress ja kuidas seda vältida. (Off topic kui hea on kuulata inimest, kes räägib selgelt, ei kasuta sõnu ikkagist, niiöelda. )
Loeng rääkis teada tuntud asjadest. Kontrolli ja suuna oma mõtteid, ära pisenda end, keskendu positiivsele jne. Üks asi ajas naerma. Soovitus naeratada (aju saab siis sõnumi jne). Ma olen viimased kümme aastat seda teinud. Aga täiesti teistel põhjustel. Ja siis mingil koolitusel pidime üksteise kohta kirjutama iseloomustused ning koolituse lõpus uuesti. Üks meestest kommenteeris mulle pärast: ma ei usalda inimesi, kes kogu aeg naeratavad- sellepärast olin alguses väga kriitiline. Aga tuttavamaks saades selgus, et sa oled tegelikult (hoopis) normaalne... Nii et võib ka nii minna.

Rita loengus oli ka üks väga hea definitsioon. Et keskmine stress on, kui tahaks (vot nüüd ma talle alles ütlen)öelda. Ja tugev, kui kõik on paha. 

Aga siis see mittekovisioon. Saime väga hea kontakti, hästi hea oli.  Sain rääkida oma probleemidest. Kas ka lahendusi?  Lahendused on minu sees ( mida oligi ju arvata)

Targaks saamine

Ma olen varemgi horoskoope ümber kirjutanud, sel korral pidi eelmisel nädalal olema kõikides tähtedes kirjas "areng, haridus, õppimine". Oliju?

Teisipäeval peeti minuga nkk ringkonna poolt arenguvestlus. 
Kolmapäeval ja neljapäeval andsin selle aasta esimesed loengud. Sel aastal on grupis kõik naised. 17. Esimesed loengud läksid minu enda jaoks hästi. Vist ikka natuke on kogemustest ka kasu. Ma polnud päeva lõpuks toss, vaid vastupidi- energiast laetud. Hea mõte oli, et tegin  ülesehituses ja metoodikas muudatusi. Minu enda jaoks on asi loogilisem ja mul on lihtsam veenda, et räägin huvitavat ning vajalikku asja. Õppijad on taas toredad, usinad ja töötavad rõõmuga kaasa. Loodetavasti jagub seda energiat ka mõne nädala pärast.

Reede pluss nädalavahetus olin juhtimiskoolitusel. See oli eelmisel aastal läbitu teine osa. Eelmise korra treener polnud üldse minu inimene- minu jaoks oli ta seksistlik, enesekeskne ja halb tagasisidestaja.  Ja ma andsin talle tookord hävitava tagasiside.
Mu vastas istuvad tuttavad pidid naerust ära surema, kui nägid mu nägu... kui mind määrati taas selle treeneri gruppi. Ta vist ei mäletanud mind (õnneks), uuris, et tundun tuttav aga kust...
Mul jälle vedas. Sattusin jälle  võitjate meeskonda. Sel korral oli meid kokku neli minusugust, aga kui tugineda siirupilisele tagasisidele, siis tundub, et saime võimu kenasti jagatud ning kõik toimis. Kõik ülesanded "võitsime" st võistlust sellises kohas ju ei toimu, aga ikka ju hea, kui annad 100% õigeid ( =mida eeldatakse ja oodatakse) vastused.  Meil oli tore, sai palju nalja jne. Mina pidin küll (nagu alati) paar korda suures saalis taas " nurgas seisma", kui selgus et kursusel andsid vaid paar inimest märku, et saavad aru minu kasutatud akronüümidest- SMART, KPI, EBITDA... (juhtimiskoolitus khm..)
(Kui keegi vajab kusagil näidet inimesest, kes pole õppimisvõimeline- võite vabalt mind näiteks tuua. Mul on kenasti ära vormistatud 3 vastust/teemat, mida kogu mu elu jooksul mulle ette heidetakse/saan tuua välja arenemis- ja õppimiskohtadena. Üks neist on arrogants- ma ei arvesta auditooriumi tasemega.. Ei õpi)

Tootearendus

 

see ei ole postitus. 

Lihtsalt, et ma pärast leiaksin üle, siis koondan kokku maailmast kuuldud hea tootearenduse näited, mida saan loengutes kasutada.

Beko koolituselt. Tooted on maailmas müügil, meile pole veel jõudnud väiksema ostujõu tõttu.

• multi-zone külmik. Idee selles, et saad sügavkülma kambri nupuliigutusega muuta jahekambriks. 
  Mulle tundub, et see on läbimõtlemata idee. Olukord, kus sul tekib 2 x rohkem jahekaupa on vast paar korda aastas. Mingi juubel, jõulud jne. Pigem võiks olla rakendus energia kokkuhoius. Et kui sügavkülma asjad otsas, siis saad lihtsalt selle sektsiooni välja lülitada (see lahendus on ammu olemas).
• split&cook. Ahju saab spetsiaalse plaadiga jagada kaheks. Ning mõlemas sektsioonis on erinev temperatuur, mis võimaldab teha erinevat toitu. Kasu taas energiakokkuhoius ja/või multitasking- sama ajaga 2 erinevat reziimi.
• külmikus " harvest fresh" funktsioon- Point siis selles, et köögiviljasektsioonis imiteeritakse ööpäevast valgust- koidupunast päiksevalguseni jne. Tundub mu jaoks selline ... nice to have
• tarbijatelt tulnud soov oli olnud. Ahju klaasuks on tavaolekus ( st kui ahi töötab, siis on valgus sees ja nagunii paistab läbi) läbipaistmatu, must. Tänapäeva kööktubades ilmselt tõesti asjalik.
• vee kokkuhoid.
  nõudepesumasin säilitab viimase loputusevee 24 h, ja kui selle aja jooksul masin uuesti käivitatakse, siis kasutab seda nn eelpesuks. Kui periood on pikem, siis mitte, kuna vesi rikneb.
  Sama funktsioon ka pesumasinas. Tsentrifuugimisel tekkinud jääkvesi kogutakse kokku ja kasutatakse pesufunktsioonis.
• Jaapani wc pott. Loputuskasti kohal/asemel on kraanikauss. Kätepesuveest saab loputuskastivesi. No neil seal on muidugi palju ägedaid lahendusi, eriti kempsude valdkonnas.
  
  

Uhkus

Ma ei tea, mida teie õhtuti loete, aga mina sirvin Mikroökonoomika õpikut:) 
Kolm huvitavat tähelepanekut. Esiteks, väga vähe on nn uut- mis tähendab, et suur osa kunagi õpitust on meeles! Ja ma olen kas alateadlikult, intuitiivselt või siis tõepoolest toona õpitut kasutanud. Ma olen täiesti hämmingus.

Teiseks. Kuidas on võimalik et sellest on möödas üle 20 aasta. Kaks Kümmend Aastat. Ja uskumatu, aga tõsi: suur osa neist tarkustest on siiamaani aktuaalsed ja vähemalt minu meelest õiged. Ma kasutan neid tänaseni. Ja pole uute revolutsiooniliste teadmisteni jõudnud. Kõik kehtib.

Ja kolmas- naljakas on lugeda, et  toona raamatutes  tehtud prognoosid, ennustused trendide osas on suuremalt jaolt õiged. Või siis õiged mõningate mööndustega. Näiteks üks, mis meelde jäi (ei viitsi täpset tsitaati otsida). Ennustati, et PCde tähtsus ja turuosa langeb, kuna inimesed kogunevad pigem nn internetipunktidesse, kust saavad juurdepääsu väikese tasu eest.  Esimene ja viimane osa on õiged, keskmine mitte. Meil on igal ühel taskus oma väike "PC".

Eelmise õppeaasta lõpus otsustasin, et koormus on liiga suur. Et kui, siis poole vähem. No jah. Lahkusin koosolekult  8 vähema tunniga. 

Eesti keel ja Pariis

 

Üks halb ja üks hea teema. Alustan halvast. ettevaatust, järgneb vihakõne.

Ma olen nii nördinud, kuri ja kurb, et taas kord Eesti riik ei kehtestanud end ja andis järele õpetajate keelenõuetes. Eriti vihastab mind, et taaskord asetati poliittehnilised huvid- saada endale keskerakonna  ripakil valijad, kõrgemale riigi huvidest. Hullult paneb nördima, et seda tegi Kristina Kallas, kellest ma siiamaani väga lugu olen pidanud. ja täiesti arusaamatu on, kuidas on võimalik, et kaks parempoolset erakonda lasevad end ühel vasakpoolsel pantvangi võtta.

Et mis saab neist lastest, kui neil pole õpetajat? Ma ütlen teile, mis saab neist lastest kui neil ON umbkeelne õpetaja. me kasvatame üles veel ühe põlvkonna, kes olemata tööjõuturul konkurentsivõimelised ja võimetud osalema eestikeelses meediaruumis, on kibestunud Eesti riigi suhtes. On julgeolekuoht ja sotsiaaltoetused.  Ma mõistan, et suurem osa mu blogi lugejatest ja valitsejatest ei saa sellest oma igapäevases eestikeelses mullis elades aru. Aga minu ümber on AINULT vene keel ja ma olen seda kõike kogenud.
Lisan veel, et see võimaluste aken, mis meile Ukraina sõja tõttu avanes, on sulgumas. Minu koduoblast ei pursi minuga enam eesti keelt. Nad on võitnud. Jälle. Uuesti.

Suhkru- ja vastutusmaks 9 aastat hiljem.

Appikene. See oleks naljakas, kui see poleks nii kurb.
Ma ei pea enam mitte ühtegi uut postitust kirjutama. Sest kõik on juba kirjas. 
Aastal 2010 ja aastal 2015.

Mul ei ole oma 9 aastat tagasi kirjapandule mitte midagi lisada. Mitte midagi pole vaja muuta. Ahei. Taani lõpetas oma maksud ja lisas lastele koolides juurde 1 tunni liikumist. Ka nii saab.
Ajaloo ilu ja traagika.

See on maailmavaateline küsimus. See ei ole küsimus tervisest.
Sa kas usud, et inimene on mõtlemisvõimeline, vastutustundlik  või usud, et inimene on nõrk. Nõrk, kes ei suuda kontrollida oma soove ja ihasid, kelle  jaoks tuleb keelata, piirata ja katta. Näiteks naised ja alkoholipudelid. Vaesed vanemateta koolieelikud, kes käivad ise poes ja teevad ise oma ostuotsuseid ja toiduvalikuid...
Olgu, see on ehk sõltlaste, ja sõltuvus on haigus, suhtes kohatu.

Kes peab vastutama selle eest, et inimene teeb valesid valikuid.
Reklaamitööstus ja meedia, mis ümbritseb meid ahvatlustega?
Kapitalistist toidutootja, kelle eesmärk on maksta palka ja teenida kasumit ning kes lähtub vastutustundetult nõudlusest?
Riik, kes kirjutaks ette, mida tohib müügile paisata ja mida mitte?
Kas te tõesti tahate sellist riiki?
Me oleme sellises riigis elanud. Ja mina ei taha.
Riik saab üht-teist teha küll. Aga see on raske.
Saab kujundada nõudlust, suurendada teavitust, õpetada meedia- ja reklaamikriitilisust.

Vihjeid algajale õpetajale

Läbi. LÄBI.. Läääbiiiiiiii!!!!

Ma olen tohutult õnnelik ja tänulik, et mul avanes elus selline võimalus. Mul on kahju, et kaks väljakutset, õppida kaht uut ametit, sattusid ühele ajale, mistõttu ma ei saanud ehk piisavalt süveneda, nautida. Ja päriselt. Mul on hea meel, et vähemalt üks neist sai läbi, sest ma olen kohutavalt väsinud. Aga tore oli.

64 akadeemilist tundi. 7,5 AP ja 16 õpilast ja lugematu arv ettevalmistustunde. Õnneks ma neid ei lugenud. See number on üsna masendav. Jõhker, kuidas ma pingutasin.

Mida ma õppisin?

Kooli poolt antud mentorist  ja sissejuhatavast tutvustavast kursusest oli väga palju kasu ja sain mitmeid häid soovitusi. Ainus trikk on, et alguses ei oska küsida.. 

• esimene asi. Uuri tausta, milline on õppijate tase. Seda ma ka tegin, aga oleks pidanud veelgi põhjalikumalt.
• veepudel kaasa
• 4 tundi on liiga palju. Inimesed tulevad töölt, näljased ja väsinud. Tegime küll kommipause, aga selline märgatav tähelepanu oli ca 3 tundi. Ma ei tea, kas nii tohtis, aga mida edasi, seda vähem ma ka üritasin need 4 täis saada.

slaidid. Mul läks tohutult aega ja energiat slaidide ettevalmistamiseks.  Alguses tundus materjali nii hoomamatult palju, nii et ei osanud kusagilt peale hakata. Hakkasin siis lihtsalt järjest tegema.
Mingil kolmandal tunnil sain aru, et. Pole vaja. Sain aru, mis vahe on esitlusel ja koolitusel. Esitlusel ainult esitan, koolitusel peaks lisanduma kordamine ( ühe asja korrutamine) + kontroll, kas sai selgeks. Ja ajakulu ongi täiesti teine.

Ja tegelikult poleks üldse slaide vaja (kui järjekord püsib meeles), mulle meeldib hoopis joonistada, teha skeeme ja visandeid ja pilte. Ma ise saan niimoodi hoopis paremini aru.  Minu ideaal oleks ilmselt klassi tagaseinal slaidina märksõnad, ajakava ja sisukord. Ning kasutada valget tahvlit, et sinna skeeme teha + kui on mingid näited, siis ainult need slaididelt.
Ma panin endale märksõnu kirja märkmikusse ja slaidide kommentaaridesse ja 90% juhul jäid need rääkimata, sest ma lihtsalt ei vaadanud neid (läks meelest).  Minu jaoks on vaja, et kõik märksõnad on seina peal kirjas.

Nostalgianeljapäev. Õppige inseneriks

Appikene, mis ma leidsin. Oma ülikooli esimese kursuse tunniplaani. 1988 TPI..

Ja võtan tagasi kõik oma sõnad tänapäeva ülikoolihariduse osas, et kaasaegsed insenerid õpivad ainult "psühholoogiat" ja "filosoofiat". Mul oli tervelt 4 tundi erialaga seotud tundi nädalas :) ülejäänud väga olulised ained: kehaline kasvatus, NLKP ajalugu, vene keel, kultuuriajalugu ...

Olid ajad.

Muuseas, kas olete juba näinud Andrus Vaariku ajaloosarja ? Vaimustav. Kui saaks eestikeelsed subtiitrid ka alla, oleks ideaalne.

Panime kalendrisse kirja Madise, Jüri ja Ümera aastaarvud. Ehk jääb lõpuks meelde....

Nüüd üles, keda needus rõhub

Ajaloo ilu :)  12 aastat tagasi 5. mä'rts 2012  ilmunud postitus.
MITTE MIDAGI ei ole muutunud. Kaksteist aastat...

Ilmselt esindan ma üsna tüüpilist eestlast, kelles streigimõte tekitab vastakaid tundeid. Kas ma toetan õpetajate streiki? Jah, toetan. Võiks muidugi irooniliselt väita, et kui see puudutaks mind otseselt, oleks vast mu suhtumine teistsugune. Rongi ja ühistranspordiga ma ei sõida ning õpetajate streigist võiks laste meelest kujundada meeldiva iga-aastase traditsiooni.

Aga ma usun, et isegi, kui mu kokkupuude oleks otsesem, siis toetaksin ikka.

Ma kaotasin vaikides võimaluse saada ( kui  muudeti seadust)koondamisel 6 kuu töötasu ning töölt ära minnes saamata jäänud puhkusetasud. Kui järeltulijal õnnestuks edukalt kõrgkooli saada, poleks see enam meeldiv uudis, vaid mulle, kui sponsorile, vajadus valmisolekuks rahakoti raudu avada ligi viieks järgnevaks aastaks. Ma olen lammas, fooliummütsiga lumpenproletariaat ja selle kõigega leppinud. Seetõttu suhtun suure austusega neisse, kel selg sirgu aetud ning kes valmis väljendama oma soove avalikult ning selgelt. Ma olen nõus, et minu laste õpetajad peavad saama vähemalt eesti keskmist palka, ja soovitavalt veel rohkem.
Sinnamaani on kõik selge.

Õpetamisest. 60% tehtud.

60% tehtud. Ja väike paus.
Ma usun siiralt, et pole olemas halbu õpilasi, vaid on halvad õpetajad. Ja see, kuidas ma hakkama saan on küsimus minust. Naljakas on taaskord see, kuidas teooria saab praktikaks. Päriselt ka, see mis meid häirib, ongi meie ise. Mind häirivad asjad, mis ma ise samuti teen ja olen.
Kindlasti olen saanud õppetunni, et ülehindasin selle ameti lihtsust. Järjest ja järjest on olnud juhtumid, kus oleks vaja kogemust. 

No näiteks.
Ühele seletasin 15 minutit, miks ta peaks tegema turuuuringu. (St see on kodune töö, mida nad peavad tegema, aga ta ei saanud aru uuringute mõttest.) Ükskõik kuidas ma - vajadused, konkurents jne jne.. aaga, vastab ta. Nad ju tulevad mu poodi ja ise ütlevad, mida nad tahavad. Mina: selleks, et nad tuleks ka edaspidi ja positiivselt üllatuks, küsidki, mida nad veel tahavad. Tema jälle oma… lõpuks andsime mõlemad alla. Ei saanud aru ja mina ei osanud. Järgmisel tunnil tuli perfektse uuringuhüpoteesiga. Ma kahtlustan, et keegi kodus aitas, aga see selleks. Ja kui jõudsime konkurentsiteemadeni, siis hakkas jälle... minul pole ühtegi konkurenti.. Sellised hetked panevad mind pead vastu seina taguma. (no kadedaks teeb ka, tahaks ka nii, et pole konkurentsi... ja pole vaja teada, mida klient tahab). Kuidas aidata kedagi, kes ei taha abi?

Tegime turuuuringu raames 5 miksi meetodi. Pooled tegid valesti. Ok, näitasin uuesti- kas saite aru- jaaa!!. Järgmises loegus oli ostupuu, jälle sama seltskond tegi valesti. Hommikul klikkis-see on ju sama loogika, algoritmiline mõtlemine. Oleks-poleks. Oleks võinud võtta aja maha ja hakata nullist uuesti seda tegema. kuna erinevalt muust teooriast on see praktiline ja reaalselt vajalik. Õnneks on aega. Aga oleks olnud kogemus, oleksin ilmselt kohe reageerinud.

Ja siis ajavad närvi need seletajad (nagu ma ise olen). Idee poolest on nad head ja huvitavad, kogemused ning näited. Aga mul läheb kuulates meelest, kuhu ma jäin. Ilmselt kogemus aitaks järjel püsida. 

Ja siis ma ei saa hakkama nendega, kes vastavad nn valesti ( nagu ma ise olen :)) Karma. Ma saan selle küll kokku võtta, et näe 1 inimene arvas nii, aga suur osa reageerib tegelikult naa, ja jutu illustreerimiseks on vaja mustvalgeid näiteid; aga ikkagi on järg käest ja loogika vale.

Kuidas mul läheb

Mis te arvate, kas saab samal ajal olla pragmaatik ja esoteerik. Rumal küsimus. Saab. Mina olen. 

Kui ma laps olin, unistasin õpetaja - ametist. Ma olin see laps, keda pandi tunde asendama. Ja mulle tundus et ma sain oktoobrilastega hästi hakkama. 

Elukutsevaliku tegin teise. Aga mõte on kogu aeg peas tiksunud. 

Kuid iga kord, kui olen üritanud õpetamise valdkonda minna, on olnud mingi takistus ees. Sein on ees (haa). Kevadel, kui andsin nõusoleku oktoobrist õpetama hakata, tundus, et lõpuks õnnestub. ja siis augustis läks mu kolleeg ära. Ma olin sunnitud tema töö üle võtma. Ja kogu hüpoteetiline vaba aeg kadus. 

Lapsest saadik, kui lugesin Levi, olen kasutanud visualiseerimistehnikat. Võtab nn hirmud maha. Irooniliselt pole mitte iialgi olnud tegelikkus sama, mis ettekujutus. 

Milleks on vaja koolimaja

Ma üritan enda jaoks sõnastada täiskasvanud õppija motiivid.

Vanasti ( kui mina veel noor olin), oli asi selge. Selleks, et midagi teada saada, oli vaja aega. Minna raamatukokku, leida õige raamat. Lugeda see läbi.  Leida teine raamat, mis eelneva vaidlustaks. Seejärel ise see läbi seedida ning teha järeldused.
Aja kokkuhoiu mõttes oli väga tore, et õppejõud olid eelneva musta töö ära teinud- kokku kogunud maailma parimad teadmised ning praktika. Sina kuulasid, konspekteerisid ja üritasid meelde jätta, et vajadusel teaksid, kust mida on leida ja vältida jalgratta leiutamist.

Aga tänapäeval? Kõik on hiirekliki kaugusel. Infot on nii palju, et ei suudagi kõike meelde jätta. Ja kui pidevalt ei kasuta/rakenda, siis läheb nagunii meelest. Kui tekib vajadus- guugeldad ja kõik vastused on olemas. Sinu roll on olla vaid allikakriitiline. Miks ma peaks minema kooli ? Käima kohal? Kulutama oma kõige kallimat ressurssi- aega? Mis on see lisaväärtus, mida ma internetist ei saa?

Kui ma mõtlen oma enda viimastele koolitustele, siis mida ma olen õppinud ja nö saanud?

praktiliste oskustega on lihtsam.
Näiteks AED või tulekustuti. Kuna olen korra neid päris elus kasutanud, siis on teatav julgus ning enesekindlus, et isegi juhul, kui juhendi lugemiseks pole prille kaasas - on olemas ettekujutus, kuidas kasutada.

Nt. relvad või kompass. Relvade puhul oli juhendajast kasu, kuna näitas nn shortcutte, kuidas saab lihtsamalt, ilma jõudu rakendamata. St õpetaja väärtus oli nipid, mis on tekkinud kogemuste käigus. Kompassiga oli teistpidi. Koolitus ja juhendmaterjal oli nii segane, et ma ei saanud midagi aru. Kodus guugeldasin ja leidsin minu ajule sobiva selgituse. Järgmisel koolitusel, kui seda taas väga segaselt selgitati, aitasin juba kaaslasi " oma" lihtsa puust ja punasest skeemiga. Inimeste ajud töötavad erinevalt. Ja põhimõtteliselt võib see töötada ka vastupidi. Õpetaja võib anda guuglest parema metoodika.

Aga teoreetilised teadmised?

Kas internet teab vastuseid?

Mulle oleks nüüd vahelduseks vaja koolitust, mis õpetaks ütlema ei. Või siis vähemalt võtma mõtlemispausi.
Kuidagi liiga palju on viimasel ajal õhinapõhiseid tegemisi, kus ma ise, vabatahtlikult olen tõstnud käe, et - jah, mina tahan. Ja siis, nädal hiljem, istun imestades, kuidas ma küll sellesse olukorda  jõudsin...
Praegu on õhus võimalus lugeda alates sügisest ühes kutsekoolis loenguid. Võimalik, et nad ei saa gruppi täis, või (saavad oma veast aru ning) leiavad pädevama koolitaja . 

Aga igaks juhuks tahaksin juba vaikselt ette valmistada.
Kokkulepet sõlmides olin väga elevil. Kabinetist väljudes sain korraga aru, et küsimus pole, mitte MIDA rääkida. Ma võiks neil teemadel jahuda tunde.. vaid KUIDAS. Kuigi mulle öeldi, et see on mu enda valik, siiski ma ei usu, et tänapäeval viitsib keegi kuulata raamatu ettelugemist või monooge või vaadata lihtsalt slaide.

Koju jõudes ning materjalile veelkord otsa vaadates jõudis reaalsus kohale. Jah, "kuidas" on oluline, aga "mida", pole samuti väga lihtne ülesanne. Ma olen senini pidanud maksimaalselt päeva pikkuseid ettekandeid. Nüüd on maht kokku ca 80 tundi. 12 teemat x 2-12 tundi. ...

Ja ma ei oska kuidagi peale hakata.

Mulle tundub, et on kaks varianti. Esimene. Võttagi see õppekava ette ja teha 12 esitlust vastavalt etteantud teemadele/ajaraamidele.

Hindamisest

Postkasti potsatas kiri koolitusinfoga. Lugesin: enesekindluse koolitus, ja rõõmustasin- täpselt mulle! Uuesti lugedes selgus, et lugesin valesti, tegemist on siiski eneseväljenduskoolitusega. Olin rõõmus edasi, sest ka sellega on mul kõvasti probleeme. Kas tõesti on tulemas päev, kui inimesed saavad lõpuks minust aru?!
Saatsin sooviavalduse ära ja jäin otama. Ootan ootan, koolituse aeg läheneb, aga mitte mingit vastust. Ju mind siis ei valitud, leppisin.Aga no ka eitava vastuse oleks ju võinud saata...

ühel päeval kõne, me pole saanud teie vastust, et kas osalete või mitte.. ?!?  vestluse käigus tuli välja, et olin kogemata andnud vigase meiliaadressi.. niipalju siis enese väljendamisest... 

aadress lubati õigeks parandada ja info uuesti saata. Aga endiselt ei jõudnud minuni mitte ühtegi kirja. Ma olin telefoni teel peamised vastused kätte saanud, seega ei hakanud rohkem torkima, aga natuke oli ikka kõhe tunne. Äkki sain valesti aru? Äkki midagi muutus?  ..

läksin siiski kohale, kõik oli, nagu peab.. aga selgus. Et tegelikult oli tegemist. Avaliku esinemise koolitusega..

no ega seegi mööda külge maha jookse.

teooriaga vaheldumisi esitasime erinevaid kõnesid- nii ette valmistatult kui ette valmistamata, seejärel toimus esinemise analüüsimine.
Siinkohal pean end tänama, et mul on blogi. Aeg, mis teistel kulus mõtlemisele- mida rääkida, sain kulutada rahulikult, kuidas....

Koolituse vau efektiks osutus, aga, tagasisidestamine.

Ma ei talu kriitikat. Mulle on elu jooksul mitu korda öeldud, et ma pole õpetatav.. Isegi, kui ma välja ei näita, sisemiselt solvun. Negatiivne kriitika tekitab minus trotsi, tahtmise käega lüüa. Positiivne piinlikust. Sellepärast meeldivad mulle hinded. Need on objektiivsed külmad numbrid, ilma kellegi (suvalise) personaalse ning subjektiivse hinnanguta. Esimeseks tagasisideks olin moraalselt valmis. Lubasin endale, et seekord ei jonni, vaidle, õigusta...

Aga seda polnudki vaja.

Targad

Kass jalutas ja pikutas klaviatuuril ning ühtäkki hakkas meeldiv naisehääl mulle selges eesti keeles ette lugema ekraanil lahtiolevat meili.
Kass ei nõustu enam tehtut kordama ja ma ei suuda iseseisvalt välja nuputada mis funktsioon see oli ja kuidas see tööle läks.

Põrnitsesin Vikerraadio aastavahetuslaulude top 100, suutsin sealt positiivselt märkida vaid 5 ning tänasin õnne, et raadios on muusikatoimetajad. Kui tulekski vaid kuulajate valik, siis oleks see  retrofm? starfm? mis pole ju ka paha. Aga mul endal on  pisut teistsugune arusaam. Ma isiklikult aastavahetusel suvelugusid ja 80-date poppi ei kuulaks.

Mu selle aasta kõige loetum ja kommenteeritum postitus rääkis haridusest. Täna oli LPs artikkel, kuidas Reaalkool sunnib lapsi õppima ja pingutama. Muidu oleks võinud olla nagu on, aga konteksti andis see, et ajakirjanik oli võtnud lisakommentaari psühholoogilt, kes nõustus, et pingutamine võib kaasa tuua psüühikahäireid. Ju toobki. Aga miks tänapäeva lapsed nii vähe jaksavad? Selle küsimusele ma vastust pole saanud.

Head pühadeaega ja ärge siis üle pingutage ! :)

Sügis

Täna algasid jõulud :)

kuigi enam ei pea elektri hinda jälgima, otsustasin, et tavalise laualambi asemel annab paremini valgust kardinapuu küljes led- valguskett (36V, 6W).
Btw, kas te liitute universaalteenusega?

Aga muidu on sügis. Telekas, laulusaates laulis Sandra Nurmsalu koos laululastega  Sügiselaulu. (kui palju laulu sai). Teate küll, mille omal ajal Tiiu Varik kuulsaks laulis- kuhu kadus päike soe jne.

Tahtsin teada saada, milline on originaal. Autoriks on telekas märgitud Themistocle Popa. Veidi guugeldamist andis autoriks hoopis M. Baetovi (sõnad E.Marny/A.Popp Muusika M.Baetov).  Ja no tore, kui tead autorit, aga mis võiks olla originaali pealkiri.  Kuna seda kasutati omal ajal vremjas ilmateateks, siis proovisin kõike sügise ja ilmaga seonduvat.

Lõpuks tuli pähe variant, millest oleks pidanud alustama. laulsin googlele. Ning tuli välja, et tegemist on hoopis Andre Popp lauluga " Manchester et Liverpool". Ei ole jalgpallist. Ei ole ka ilmast. On armastusest ( emolaul, nagu mu laps peale tõlkimist väitis).  Ja nüüd see  kummitab, kummitab, kummitab.
Kui nõuka-ajal oli autori muutmine tavaline asi, siis  tänapäeva lastesaadetes on see veider.  Väga veider. 

Ma arvan, et see võis olla Ene-Liis Semper ühes intervjuus.  Pakkus idee, et ajalugu ei peaks õpetama läbi sõdade ja lahingute.
Võib-olla pole maailma parim näide, aga kuna mul on tänu ühele juubelile 1947 kohe käepärast, siis võiks proovida.

Elumatemaatika

kohe alguses, et oleks selge. Minu arusaamade järgi võiks kõik Eesti inimesed saada palka minimaalselt 2000 neto.

Aidake mul aru saada paarist matemaatikaülesandest.

Esiteks õpetajate palk. Kas see, kui õpetajad saaksid 2000/3000/5000 lahendaks olukorra? Mul on meeles vist 5; 3 ja 2 aasta tagune olukord, kui me oleme otsinud tikutulega tehnoloogi. Meil oli plaanis talle maksta 2800 eur palka. Aga  kandideerijaid lihtsalt füüsiliselt polnud. Palk poleks olnud teema. See poiss või tüdruk oleks võinud vaadata lakke ja öelda ükskõik missuguse numbri. Aga puudus ütleja.
Varem olen sama kirjutanud, aga kordan veel. Meil on täna puudu õpetajatest, hooldajatest, õdedest, päästjatest, politseinikest,  arstidest, It spetsidest, toitlustajatest, teenindajatest ....  Prügiautojuht võib saada ca 4000, IT sektori keskmine palk on natuke väiksem. Ja meil on mõlemas sektoris tööjõupuudus.
Minu arusaamist järgi ei ole probleem madalas palgas (vt. lauset nr.2), vaid inimeste puuduses.  Eestis ei ole tööpuuudus, vaid tööjõupuudus ning lisaks veel kahjuks struktuurne tööjõupuudus. 
Palku võib lõputult tõsta ( ja peakski), aga see ei too juurde uusi inimesi.  Vaja on mõelda, kuidas saaks ilma inimesteta. Ning mida varem me seda endale teadvustame ning lahendusi otsime, seda kõrgemad saavad olema inimeste st füüsiliste inimeste palgad.

Teine teema. õpetajate/päästjate/kirjanike- jätka loetelu ise, palk peaks olema vähemalt Eesti keskmine.  Kaalutud keskmine tekib jämedalt nii, et palk x saajate arv + palk x saajate arv jne / kõikide saajatega.  Kui suur osa eestimaalastest saab keskmist palka, siis kes peaks saama alla keskmise? Ja kui palju peaks neid "alla keskmise" saajaid olema, et keskmine kosmosesse ei lendaks. ( iseenesest on kõik sisendid selle arvutamiseks olemas, aga ma ei viitsi seda praegu teha, see ei ole hetkel oluline).
Mu point on selles, et  toetused jm mis on indekseeritud keskmisega, hakkavad samuti kasvama.
Eile oli väga hea intervjuu Oleg Ossinovskiga. Lihtsalt soovitus, et kutsuge mõni seda teemat valdav inimene koalitsiooniläbirääkimistele.

2024. aastal algab eestikeelsele haridusele üleminek esimeses ja neljandas klassis

kui ma oleks Eestis elav venelane, siis ma oleks varsti protestiplakatiga tänaval, sest mulle käiks tohutult närvidele eestlaste patroneeriv suhtumine ning venelaste kohtlemine nõrgamõistuslike lastena. 
Ohh, me ei saa tanke ja monumente eemaldada, sest äkki  Nad solvuvad. Äkki saavad pahaseks.
Teeme neile spetsiaalse ajakirjanduse,s est ega nad ju eesti filmidest ja meelelahutusest ei tea ega pea.

No saavad siis saavad pahaseks. Kui me mikrotasandil ei suuda näha suurt pilti, siis vaatame makrotasandil. Kellel läheb täna hästi? Kas Putin või Hiina muretseb, mida Nemad mõtlevad, arvavad?

Ning teine huvitav teema on eestikeelsele haridusele üleminek. Ma ei suuda jälle aru saada, kelle pahakspanu me kardame, sest isegi uuringud näitavad, et suur osa vanematest on selle poolt.
Samuti ei mõista väidet- me ei saa seda teha, sest meil ei jagu õpetajaid..Et siis. kes praegu neid venekeelseid lapsi õpetab? Või on plaanis nad kõik vallandada?

Õpetajatel peab täna olema vähemalt B2 eesti keele tase.
Igaüks, kes on mingit keelt õppinud, teab, et keelt ei õpita kursustel, vaid keskkonnas, praktikaga.

Mis takistab meil alates esimesest septembrist alustamast rotatsiooniprogrammi- vene keelega õpetajad nädal aega eesti koolis ja vastupidi. Vähemalt siis need, kes peaksid alustama esimestes ja neljandates klassides eestikeelset õpet. 

Gümnaasiumites on täna 40/60 õpe. Sinna on hädasti vaja vähemalt aeg-ajalt õpetajaid, kelle emakeel on eesti keel.
Suur osa gümnaasiumitest kuulub täna juba riigile.
Miks me seda teha ei saaks.