 |
| Koorilauljate sekt. Autor: Eva-Maria |
See oli eneseavastamise nädal.
Sel korral läks mälumäng nii, nagu ma soovisin. Saime viienda koha. Mu tiimiliikmed naersid mu üle, et mis mõte sel eesmärgil. Aga näed, aitas ju.
Ettepoole pole mõtet pürgidagi, sest profide vastu ei saa. Naljaga pooleks- äkki peaks proovima nende strateegiat.. nimelt alustavad nad alati õllega ja seejärel tellivad 3-4 peale kaks pudelit veini... Äkki see ongi tarkuse saladus?:)
Mu mees on hästi võitlushimuline, ta tahab alati võita ( ja võidab ka). Oma üllatuseks sain teada, et ma olen veel auahnem. Eelmisel korral juba "tülitsesime", kui ma tahtsin riskida- punkte duubeldada. Sel korral pidin taas järgi andma, kuna ülejäänud 4 on minust alalhoidlikumad.
Nagu ülejäänud musttuhat koori, käisime ka meie ette laulmas. Tagasisidet pole veel saanud, ei teagi, on see halb või hea märk. Läks nagu tavaliselt. Ühisproov oli imeline. Ülihea akustika, profid dirigendid. Ma pole vist elus suutnud nii kõrgeid noote võtta, kui sel korral. Aga peale nelja tundi harjutamist oli hääl väsinud, energia otsas. Ja koht, kus esinesime, sõi heli. Teisi hääli polnud kuuldagi ja suur osa meist vahtis taaskord pingsalt nooti nagu näeks laulu esimest korda. Kuidas õpetada inimesed naeratama?
Sel nädalal põrkasin esiteks kokku oma pinginaabriga, keda pole mingi sada aastat näinud. Ja siis päev hiljem oma kursakaaslasega. Keda pole sada aastat näinud. Juhtus muidugi piinlik moment, et tema tundis minu ära, mina teda mitte. Ning ta nimi tuli mulle meelde alles põgusa vestluse lõpus.
Sellised kohtumised on kuidagi väga hea reaalsuslaks, kuidas mu elu on edasi läinud. Kõik kooliskäimised on igikauge minevik. Ja mitte minu tänase mina minevik.
Olen nüüd läbinud 4 erinevat koolitust kahe erineva treeneriga. Kui treenerit nr 1. ma esimesel koolitusel vihkasin ja järgmisel koolitusel selgus, et .. jälle ma sattusin tema gruppi. Olin nii löödud, et mu vastas istuv sõber hakkas mu nägu nähes naerma. Koolituse käigus sain aga treeneriga ülihea kontakti.
Treener nr 2 meeldis mulle eelmisel koolitusel väga. Kui sain teada, et olen taas tema grupis, olin nagu jessjessjess!!. Ja. Sel korral ei klappinud üldse. Õnneks oli temaga koos üks nn praktikant, kellega sain parema kontakti.
Ma ikka üldse ei tunne inimesi.
Ja ma ei tunne iseennast. Tänaseks olen aru saanud, et kõik eelmise paari aasta jooksul valitud teed on jõudnud ummikusse. Need on olnud valed valikud. Jah, kõik kogemused on kasuks, on olnud äärmiselt põnev ja tore ja uued ja huvitavad jne blablabla. Aga edasi ma siit minna ei oska, nagu ka kõikidel varasematel kordadel, kui olen proovinud midagi uut.
Hetkel siis see koolitamise koolitus.
Objektiivselt võttes: see on üle pika pika aja koolitus, kus ma õpin midagi täiesti uut. Vajalikku, kasulikku- motivatsioon olemas, rakendus teada. Ja see on niiiiii raske... Ma ei oska. Ma ei suuda. Kas ma olen loll, laisk, aths? Ei tea.
Mu aju töötab teisti. Kui ma kusagil näen/kuulen " pead reeglitest kinni pidama", "see käib nii" siis tekib lühis. Isegi, kui ma tean, et ma antud valdkonda ei tunne ega oska. Terve elu on olnud sama probleem. Juba mu ema ütles, et ma pole õpetatav laps.
Meil anti 2 nädalat varem teada, et peame ette valmistama 2x 15 minuti pikkust koolitust.
Ja kõik need fkng 2 nädalat. (praegu avastan oma palgatöös tehtud vigu ja unustamisi..:()
oo, mul on üks äge idee. Õpetaks seda, saaks teha hästi ägedalt. Ja see on äärmiselt vajalik ning oluline.
Oi, aga see peab kestma 15 minutit-
ei saa, sest/vajab aega/mingeid keerulisi vahendeid/eelteadmisi jne jne.
Okei, prooviks siis seda.. Nii lahe idee, seda saaks nii põnevalt õpetada.
Aga. Mis on selles ainekäsitlus, mis harjutamine? Ja kui ma juba harjutan, milleks siis teha hindamist?
Kutsun ennast korrale: sa mõtled üle. Ei hinnata su ideid, vaid seda kuidas sa suudad struktuurist kinni pidada.
Võtan end kokku. Teen ära. Saadan ära. Saan tagasiside. Liiga keeruline/lihtne/struktuur pole paigas /hindamine on kohustuslik/fookus pole paigas
Ja alustan otsast peale.
Lõpuks sain tehtud. Esimese tunni osas lõin käega- mingi arengukoht peab ju alles jääma, eks. Teise tunni osas olin kindel- see on nagu peab.
Esimene läks objektiivselt hästi. Teise tunni osas toimus kohapeal konsultatsioon. Mille käigus sain tagasisidet, et arvestades osalejate eelteadmisi, on see liiga lihtne- tee rohkem variante jne. Tegingi, aga lõpuks ei suutnud. Läksin magama.
Paljud olid terve öö üleval, tuunisid, parandasid, harjutasid. Nagu hiljem selgus, õmblesid ka näidismaterjale jne.
Teist tundi andsin järjekorras viimasena ja olin seks ajaks täiesti küpse. Lagunesin laiali. Kaotasin vajaliku tõsiduse ja hakkasin vales kohas nalja tegema.
Viimase naela lõi kirstu see, et järgmiseks korraks peame tegema kaks praktilise oskuse tundi. Kaks päeva ma lihtsalt nutsin, sest teadmine, et ma ei oska mitte kui midagi.... oli masendav. Lõpuks võtsin end kokku ja algas taas ülalkirjeldatud protsess. Kõik mu imelised ja head ideed põrmustusid, kuna ma ei suutnud neid etteantud raamidesse mahutada. Neljapäeval sain siis suure surmaga valmis ja saatsin hindamiseks. Mis ma aega raiskan. See ongi treeneri ülesanne mind õigele rajale juhatada. Tagasisidet pole veel saanud. Aga .... loodetavasti ei pea ma seda ümber tegema.
Ma luban, et see on selle aasta viimane koolitus. Inimene peab tundma oma piire.
Tean, mida tunned koolitust kokku pannes. Kõik rasked asjad on tegelikult lihtsad, kui pead kinni struktuurist ja süsteemist ning küsid endalt, et mis on see asi, mille võrra koolitusel osaleja peab targemaks saama, mis teadmine kinnistuma või oskus omandatud.
VastaKustutaMa olen viimasel ajal uute inimeste värbamisel kasutanud võtet: Mõtle mõnele oma teadmisele/oskusele, mida hästi oskad/välja tuleb? Mõeldud? "Jah". Nüüd õpeta seda mulle, et ka mina saaksin sama osavaks/targaks?
See on väga hea - paljud jäävad jänni, sest mõtlevad asjadele, mida nad ei oska edasi anda ja pealgalt "tee-nii-nagu-ma-ette-näitan" ei toimi, sest selle käigus toimub mehaaniline tegevus (nuppude vajutamine), ilma selgituseta, miks ja milleks on vajalik.
Näited tööelust: juht ütleb, et ta alluvad vajavad koolitust. Küsin, et mis probleemid ja mis valdkonnas neil raskused tekivad/teadmised puuduvad. Juhil pole õrna aimugi!!! Palun siis juhil kaardistada küsimused, probleemid - ja enam ei olegi vaja, sest see on ju nii keeruline - arusaada, milles on probleem ja sageli algab probleem sellest, et juht ei ole rääkinud, mida ja miks tehakse, mis eesmärki see tegevus endas kätkeb. Koolitajana soovin pakkuda puudujäävat teadmist/oskust - ent kui ei tea, milles puudus seisneb, siis võin ju nahast välja pugeda, ent ikkagi koolitus ei ole mõjus. Ehk kõige viimane küsimus tuleb alati küsida kõige esimesena.
Vabandust tuli pikk kommentaar ja mul oli vaja pärastlõunat auru välja lasta - teemal, mis läheb korda :) Sa tead ja tunned minu tegemisi - alati valmis mõtteid vahetama koolitamise teemal...ja "aktiivsena vananemise teemal" ka ;)
Sa oled selleks tööks sündinud :)
Kustutaei puutu küll hetke konteksti, aga üks asi, mida ma olen pärganud. Hästi paljudel inimestel on probleem (juur)põhjuse, probleemi sõnastamisega.
Mul sellel korral on vaja õpetada oskusi, see tundub lihtsam ( aga eks ma tagasisidest näen). Eelmisel korral olid teadmised, ja seal oli see vormi paigutamine, samal ajal aktiivõppe meetode kasutades ja 15 min sisse mahtudes ikka raske. Ma arvan, et ma ei saanudki seda nn "selgeks"
"mis diagnoos see on, kui inimene näeb kogu aeg mingeid mustreid"
VastaKustutaMis on silma migreen? - Selgitatud
Auraga migreen ehk silmamigreen – mida see endast kujutab? | Nägemisuuringud OÜ
Mul on aurad (ilma valudeta), aga no MUSTRIKS ma seda nüüd küll ei nimetaks. Kuigi, mõnel teisel võib see muidugi mustrina ka väljenduda.
Kustuta