 |
| Pilt internetist |
Ma olen äärmiselt halb konfliktisituatsioonide lahendaja. Ma väldin konflikte, mulle ei meeldi tülitseda. Mu tavapärane käitumismuster on selline:
- esiteks, ma ei usu. See ei juhtu ometi päriselt??
- siis pehmendamine, eitamine, naljaks pööramine, sul läks natuke sassi, eks. st sina tegid valesti
- seejärel vabandamine, olukorra õigustamine; äkki mina tegin/ütlesin midagi valesti. Proovime uuesti, proovime rääkida, proovime kompromissi
- siis ignoreerimine, kas ma saan selle inimeseta/ situatsioonita hakkama
- ja kui enam kuidagi ei saa siis plahvatus/ kops üle maksa/lööb kaane pealt. Ma lihtsalt karjun, kehtestan agressiivselt. Paaril korral on seda ette tulnud ja see on alati toonud positiivse lahenduse. Kuigi see muster töötab, ma ei kipu seda siiski esimeses järjekorras kasutama..
ja ilmselt just seetõttu, et ma ise olen samasugune, ajab mind kohutavalt närvi see, mis praegu toimub.
See, kuidas Euroopa, poliitikud, meedia, kommentaatorid...
a) pisendavad ja üritavad otsida loogikat, kavalust. Tegelikult ta ei mõtle nii, see on strateegia. Avalikult on ta Putini poolt, aga tegelikult...(Nagu???)
b) õigustavad Trumpi ja süüdistavad iseennast- aga tal on ju õigus, Euroopa polegi blablabla...
Andrei Hvostov kirjutas eilses Ekspressis ( nagu alati) väga hea artikli sellest. Neid äratuskelli on olnud juba kurdistavalt palju. Miks me endiselt midagi ei tee? Ja ainult räägime?
Ma saan aru, et väga palju muud teha ei saagi. Sest meil on demokraatia, meil on valitud juhid. Ning sellises olukorras ongi võimalik vaid kaks varianti.
Karismaatiline liider a la Churchill, kes usub, et tal on antud missioon või siis on tal ambitsioon, auahnus, minna ajalukku positiivse kangelasena. Ta astub üle oma partei ja valijate hirmudest ja teeb, sest ta usub oma eksimatusesse. Täpselt nii, nagu vastaspool
ja variant B, valijate mandaat. Kui su valijad nõuavad, siis teed.
Aga valijad ei nõua. Isegi lihtsamate asjade puhul ei viitsi suurem osa inimestest vaadata suurt pilti. Tänane Eesti meedia on täis uhkustamisi, kui odavalt ma ostsin Lidlist/Soomest ja kui nõmedad on tuulikud ning samal ajal pahandades "riigi" peale, kes ei suuda tagada arstiabi, korras teid ja väikseid maakoole. Suurema osa inimeste ajudes see link nende kahe asja vahel puudub. Ning seda ei saa pahaks panna. Ilmselgelt on isiklik toimetulek ning mugavus Lääne kultuuris olulisem kui meie. Meie ühine toidu/ energiajulgeolek, ääremaastumise vältimine ja seeläbi kogu riigi julgeolek.
Ja mitte vähe pole ka neid, kes usuvad, oleme sadu aastaid venelaste alluvuses hakkama saanud, küll saame ka nüüd. Peaasi, et on rahu.
Mitte kaitsetahe ja vabadusiha, vaid turvalisus. Ilmselgelt meie tulevased põlvkonnad ei pea enam ajalootunnis imestama, et kuidas meil ikka alati on nii läinud, et meid on vallutatud, mitte meie oleme vallutanud. Võibolla meie geenivaramu leiab sellele ka ratsionaalse põhjenduse.
Kumbki stsenaarium- karismaatiline liider või kaitsetahtega rahvas ei tundu mulle täna reaalne, aga lahendusi siiski veel ju on. (Eksju??) TT kirjutas stsenaariumi tuumaheidutusest, võimalik on kokkulepe Hiinaga, võimalik on uskujate (Baltikum, Põhjamaad, Poola)koalitsioon...
Hirm on. Halb on. Võib olla läheb mööda, ma vaatan, et olen juba aastal 2011 kirjutanud sõjaks valmistumisest, aga ikkagi on läinud mööda. Äkki siis ka seekord..
Aga tundub siiski, et NATO on surnud. Et praegu on viimane aeg hankida endale kas Austraalia või teisel pool maakera asuvasse riiki töö- ja elamisviisa. Sest Rootsist ja Hispaaniast pole sel korral tolku.
või tuletada vene keel meelde ja paluda naabritelt vabandust..
Ma olen viimasel ajal palju Threadsis ja no ei ole inimesed passiivsed. Demonstratsioonid, sõnavõtud, demonstratiivselt ärakolimised USAst, kuulsused müüvad teslasid jne. Võibolla piisk merre ja täiesti mõttetu, aga ei saa kindlasti öelda, et reaktsiooni pole.
VastaKustuta“Parim” lollusetipp tuli ka ära. Nagu brexiti-järgne copy-paste - õnnetu näoga naine plakatiga tänaval: “sorry, I voted for Trump”. Hilja, peremees, hilja!
Ma jälgin x ja bluesky. Peab vist vähem Muski toetama
Kustuta"Ilmselgelt on isiklik toimetulek ning mugavus Lääne kultuuris olulisem kui meie." Ja see ongi lääne mõttelaadi probleemiks, ise veel tunneme uhkust selle üle. Sada isikliku heaolu peale mõtlevat ei saa vastu kümnele kampas "meie" mentaliteediga tüübile. Ukraina sai ja saab venele vastu kuna pole piisavalt läänestunud, "meie" mõtteviis pole päris kadunud. Kardan, et paljud paberil hulga võimekamad lääneriigid oleks tõepoolest mõne päeva või nädalaga langenud nagu vene lootis. Kooliajast mäletan: kui venelastega kalkemiseks kiskus lõid nemad alati kohe kampa samal ajal kui eestlased kippusid ka ülekaalu puhul pigem individuaalselt tegutsema või minema hiilima - no ei tahtnud/julgenud kakelda, nii võib ju haiget saada. Venele vastusaamiseks peab lääs oma "karjamentaliteedi" juurte juurde tagasi pöörduma.
VastaKustutaJust
KustutaMa ei teagi, kui suur roll on siin ida vs lääne kultuuril. Vene kodanikud on kah uskumatult passiivsed ja pigistavad kõik silmad kinni, kuni isiklik heaolu ei kannata. Küsimus on pigem selles, kas 1) tajutakse hädaohtu, mis on suurem kui väike järeleandmine heaolus (meie tunneme rohkem, lääne-eurooplased vähem, aga natuke ikka, ameeriklased peaaegu üldse mitte) ja 2) kas ühtlasi tundub ka, et selle vastu saab midagi ise ära teha (Vene kodanikud ilmselgelt ei tunne, et saaks).
KustutaLiberaalid mitte ei "taju hädaohtu", vaid kisavad kui ratta peal. MAGA rahvas irvitab selle üle. Mõnuleb.
KustutaSiin on näha, kui hästi info-operatsioonid töötavad. Sa saad rahva teha pimedaks mille iganes suhtes. Või panna nad armastama keda tahes, kui nad miskipärast tunnevad, et too on "oma".
Ajalugu ehk uurib välja, kui palju oli Ameerika sisemises lõhestamsies vene või hiina kätt sees, kui palju sellest tuli seestpoolt.
ma räägin USA ühiskonnast tervikuna. Mul pole esimene kord mõelda, et neil on n.ö looduslikke vaenlasi nii vähe, et jääb mahti sisevaenlasele keskenduda või neid välja mõelda. Viimane konflikt, kus neil oma põhiterritooriumil sõda käis, oli kodusõda ja seegi oli ju ameeriklased ameeriklaste vastu.
Kustutaehk laias laastus on sõda ameeriklaste jaoks pikemat aega olnud midagi, mida "meie teeme teistele" ja mis on puhtalt enda otsustamise küsimus, mitte miski, mis tuleb kellegi teise otsuse tõttu. Ja siis tulevad ka küsimused, et "miks Ukraina seda sõda peab", justkui nad oleks seda ise alustanud.
Selle hoiaku hea näide on see jahmatus, mis tuli 9/11 järel. Ukrainas on sama mastaabiga rünnakuid sedavõrd palju, et iga üksik ei jõua enam pildilegi.
või nagu keegi sõnaosavam kokku võttis, ameeriklased on harjunud, et uudised juhtuvad kellegi teisega. 9/11 oli uudis, mis juhtus nendega, ja see oli siis hästi suur vapustus. Ma pakuks, et nt see, et osa USA vasakpoolseid jätsid valimata või valisid Trumpi, et liberaalidele ära panna, on selle mentaliteedi avaldus - mentaliteedi, mille arust kaalul on kõige enam see, kes kellele parteipoliitiliselt ära paneb, ja suuremaid tagajärgi poleks justkui olemaski.
KustutaHoiatus - pessimistlik kommentaar.
VastaKustutaMa ei taha isegi kommenteerida. Ei tahaks uudiseid lugeda ega teada. Mul ei ole ühelegi su küsimusele vastust (või no kellel oleks).
Eesti on erand. Tilluke rahvusriik. Me oleme ajaloost mitu ootamatut jokkerit tõmmanud - Põhjasõja esimese Narva lahingu uskumatu võit (ilma selleta oleks Venemaa pealinn Narvas ja eestlased oleks saanud ingerisoomlaste saatuse), Balti erikord, Venemaa segadused 20. sajandi alguses. Me oleme olnud geograafia mõttes parajas asukohas. Lõunas on rahvast tihedamalt ja lakkamatud sõjad on enamiku väikeseid rahvakilde maa pealt pühkinud. Päris põhjas on rahvast liiga hõredalt ja saamidel, komidel, udmurtidel ei ole oma riiki. Ehk - meil on siiamaani hirmsasti vedanud.
Kuid ma ei näe erilist põhjust, miks meil peaks ka edaspidi vedama. Kui lepingutel põhinev maailm laguneb, NATO lakkab töötamast ja igaüks on enda eest väljas, siis mis meid veel riigi ja rahvana elus hoiab?
No ehk läheb hästi, eks??? Aga mingit sisulist _alust_ selleks ma ei näe.
Kõige suuremad patrioodid on alati välismaal.
VastaKustutaeksju. Kaugelt paistavadki asjad lihtsamad :)
KustutaAustraalia ei ole tingimata see rahulik koht, ma vaatan suhtlusmeediast, et nemad kardavad jälle Hiinat, kui too peaks samuti laieneda tahtma, kuigi nad alustaks muidugi Taiwanist (Taiwan on ses mõttes Austraalia jaoks nagu Ukraina Lääne-Euroopa jaoks).
VastaKustutaHea tähelepanek. Ilmselt tuleb leppida, et maailm ongi tänaseks muutunud koht. Ja kas " võitle või põgnene" või " suhtle ja kohane" on juba valikuküsimus.
KustutaAustraalial ei ole ikkagi sellist ohtu nagu Ida-Euroopal. Nende ja Hiina vahel on suur ja sõjakas Filipiini riik ja siis veel sama suur Indoneesia. Seal võib igasugust jama tulla, aga päris okupatsiooni küll vaevalt.
Kustutanjah, aga nad ikkagi kardavad, olles ka üpris väike riik (rahvaarvult väiksem kui Poola ja oma geograafilise asendi tõttu ka oma kaitse üsna unarusse jätnud). pmst et kui Hiina tahaks ja nad esimesena käsile võtaks (mispuhul ta ei peaks enne Filipiinide ja Indoneesiaga jagelema), siis oleks neil päris raske.
Kustuta