reede, 25. november 2011

Sõjaks valmistumine

Ma ei tea, kas sõjaks on üldse võimalik nö valmistuda. Kirjanduse põhjal võib väita, et märgid on küll tavaliselt õhus, sellest räägitakse. Aga tavaline inimene ei usu. Sellised asjad ei juhtu minuga, mul pole aega ja viitsimist sellega tegeleda.
Nojah, on ka teistsuguseid näiteid. WC ennustas, et kohe-kohe algab sõda oma kümmekond aastat. Lõpuks tuli ka ja siis oli hea öelda, et näe- ma ja ütlesin.

Ma ei tea, kas see sõda tuleb nö klassikaline.
Aga eeldada võib, et kui poole maailma säästud haihtuvad õhku, pole tööd ja leiba, siis mingil hetkel kannatus katkeb. Ja siis peavad valitsused kasutama vastumeetmeid ja elanikud protestima valitsuste vastu ja nii ta läheb. Ikka leidub siis mõni riik, kes näeb endal maailmaparandusmissiooni.

Aga kuidas valmistuda? Kirjandusest on teada, et jahu ja puuvillaga spekuleerimine teeb sõja ajal rikkaks. Kuld toimib maksevahendina ja kui sul juhtub metallurgiatehas olema, oled samuti või sees. Rahast saab inflatsiooni tõttu praht ning ekvivalendiks sobib kõik mis kõlbab süüa ja soojendab.

Isiklikust kartulist ja põrsast, nagu näitab ajalugu, pole eriti tolku. Varem või hiljem riik rekvireerib selle kas rohkem või vähem tsiviliseeritud moel kodanikkonna varustamise varudesse.

Huvitava nüansi annab tulevasele sõjale ilmselt see, et mitte kunagi varem pole nii suur osa elanikkonnast elanud linnades. Ehk siis, kui kaob elekter, kaob vesi. Ja mis kõige hullem, kanalisatsioon ei toimi. Suured linnad pimedate külmade korteritega ning vähestes parkides põõsa all kükitavad inimesed. Tallinnas läheb raskeks. Parke pole.
Nii et kui sul peaks jaguma ressurssi, et vedada linnadesse vett ja peldikuid, võiks minekut olla küll. Kui see sõda just kümmet aastat ei kesta, ei kujuta ette, et võiks tekkida rõivapuudust. Aga oskus jalatseid parandada oleks abiks ikka.

Elektri ja gaasivabalt kütta ning süüa valmistada saab olema päris huvitav väljakutse. Ma olen kuunud sõnast priimus, aga ega ma ei tea, kas poes piiritust ja petrooliumi üldse müüakse?
Kindel on see, et ääremaaks muutub linn ja need, kes elavad maal või kel alles veel maavanaema, võivad siiralt rõõmustada.On vähemalt lootust.

Ma üritan sellest kõigest mitte mõelda ja ette mitte muretseda. Aga kui loed lehti, kuulad uudiseid ja vaatad oma kahanevaid sääste, siis tekib küll vastupandamatu soov raha pangast välja võtta, koju tangu, jahu ja soola muretseda. Korter maamaja vastu vahetada.
Ning paanika, ega ma juba selle kõigega hiljaks pole jäänud....?

3 kommentaari :

  1. Õigust räägid! Sõda tuleb, varem või hiljem, ongi Euroopas kaua ilma läbi saadud.

    VastaKustuta
  2. Sõda on alati suur improvisatsioon.

    VastaKustuta
  3. Taevake, ma elaks siis nagu tulevikus juba. Ahjuküte, kuivpeldik, vesi peaks õuekaevust ka ilma elektrita välja tulema (tuppa kraani sisse vbla ilma ei voola, aga mine tea) ja raha pole oktoobri algusest saadik olnud (v.a maksude maksmiseks), see-eest kõvasti tänu sotsiaalsele kapitalile saadud toiduaineid.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!