reede, 11. november 2011

Oskus unistada 2. Teiste elud

Üks mu lemmikblogija on ropult andekas. Loen ja nutan. Vaimustusest ning kadedusest. Samas selgub ta blogist, et elab palgapäevast palgapäevani. Tahaks raputada teda ja öelda, kullake. Sissetuleku tõstmine 2-3 korda on sinu annet tööle pannes imelihtne!  Sinust saaks ilma kahtluseta ja kohe tipp-copyrighter agentuuris. Või, hea küll, kui kommerts tundub vale, siis ajakirjandus. Sa oled pea-jagu üle suuremast osast tänastest kolumnistidest. Vaja on vaid end pisut müüa, reklaamida, esineda ja esitleda...

Mul on üks tuttav väga andekas neiu. Pärit traagilises mõttes värvikast ja vaesest kärgperest. Tahaks karjuda, nähes kuidas kõik tema nii igapäevased, kui ka karjääri, edasiõppimist mõjutavad valikud ja otsused taastoodavad vaesust. Kopeerivad vääramatult tema ema elu, viies ebastabiilsete ja - võrdsete suheteni ning kehva sissetulekuga ning alla võimete ametini.


Ja mitte ainult rahast.
Meie majas elab pere, kus kaks lasteaia-ealist last. Vähemalt vanem laps tundub väga rõõmsameelne ja sotsiaalne, ütleb alati tere ja üritab juttu arendada. Aga vähemalt kord-kaks päevas kuulen ma läbi seinte, lagede ja põrandate, kuidas ema räuskab, ropendab, vannub ja karjub laste peale. Ning röökimisele järgneb laste nutt.

Igal hommikul näen ma pere. Isa sõidab rattaga ees ja sõimab kõva häälega tema taga (mitte piisavalt kiiresti) jooksvat koolikotiga algklassipoissi, kes lükkab kärus istuvad lasteaiapõnni.

Ma ei tea. Ehk saavad neist lastest karastunud, iseseisvad ja tugevad inimesed. Aga võib olla mitte. Ma ei tea, võib olla on need inimesed oma eluga rahul ja õnnelikud. Ning kui ka pole, pole see ikkagi minu asi. Minu elukvaliteeti ei mõjuta võõraste inimestega toimuv mitte kuidagi ja ma ei peaks sellest hoolima.

Samas, mul poleks midagi selle vastu, kui kõrvalseisja suudaks mulle nõu anda suurtes tähtsates asjades. Näiteks aidata lõpuks lahendada igavese küsimuse, kelleks saada:) Paraku on elu selline, et sinuni jõuab sageli täiesti tühine ja ebaoluline nõu, eks? Asjad, mida "ma tean seda küll, aga..." või need, mis "pole sinu asi, kuidas ma oma elu elan..". või " ma ei saa seda muuta, sest selleks on VÄGA olulised ettekäänded.."
Piir asjalike nõuannete, soovituste, ärakuulamise ja peegelduste ning targutamise ja võõrasse ellu sekkumise vahel on imeõhuke. Ja naljakal kombel on võõra inimese kirjutatud raamatust elutarkusi kergem vastu võtta kui näiteks su ema poolt soovitatut. Ikka tahaks ise jalgratast leiutada ning nutikamad meist suudavad selle kogemuse, kuidas me tulime- ohoo- uue vahva lahenduse peale ning muutsime oma elu edukamaks- lausa sissetulekuks muuta.

Juhtusin lugema kommentaare Evelini viinerijutule (et ostke liha, mitte viinereid). Ma isiklikult ei nimeta ühtki toitu ei saastaks ega kräpiks ja olen veendunud, et pole olemas häid  ja halbu toiduaineid, on vaid valed toitumisharjumused.
Aga. Kommentaaride puhul tegi mind väga kurvaks arusaamine, et paljud meist ei oskagi elada teistsugust elu. Nad on saanud meie koolidest hariduse, kuid ei oska koostada pere eelarvet ning oskavad teha ainult neid toite, mida tegid nende emad.

Nad pole kunagi näinud teistsuguseid elusid, seepärast ei oska ka unistada ega midagi muuta.

4 kommentaari :

  1. Ehk saavad neist lastest karastunud, iseseisvad ja tugevad inimesed.

    Ei saa! Enamasti ei saa! Ja just sel põhjusel, et kui keegi kuulebki mitu tundi löögimatse ja karjeid, siis ei kutsu ta politseid enne kui öörahu aeg käes ja ise magama jääda ei suuda.
    Aastaid sellist kohtlemist ebaküpsele ja arengujärgus inimesele mõjub laastavalt, sest õigeid sotsiaalseid mudeleid ei osata isegi ette kujutada ning ring hakkab otsast peale. Selleks hetkeks need kunagised lapsed teavad suurepäraselt, et pole kelleltki abi küsida, sest they don't really care about us...

    VastaKustuta
  2. Lugesin just intrigeerivat artiklit, kuidas vaesus sünnitab vaesust - sest tõsiselt vaestes oludes peab inimene oma otsuste tegemise jaksu raiskama teemade peale, millega paremal järjel inimene ei pea üldse tegelema: nt kas maksta üüri või osta süüa. ja et see on autori arust põhipõhjus, miks vaesed inimesed teevad valikuid, mis tunduvad jõuka pilguga vaadates rumalad ja vaesust ainult süvendavad.


    http://www.boston.com/bostonglobe/ideas/articles/2008/03/30/the_sting_of_poverty/?page=full

    Seal oli lisaks see metafoor, et kui kellegi autol on ainult üks mõlk, siis on inimene üsna motiveeritud parandusse minema. Kui auto on mõlke täis ja üks tuleb veel, ei pane seda enam tähelegi ja selle ühe mõlgi sirgeks ajamine ei parandaks üldpilti kuigi palju.

    Ja sattusin sinna sellisest blogist, kus selle Karelise hüpoteesi võrreldi tüüpilise liberalistliku ja tüüpilise konservatiivse vaesusehüpoteesiga:
    http://whippersnapper.wordpress.com/2011/06/09/three-theories-of-poverty/

    VastaKustuta
  3. Rikaste ja vaeste erinevus on enesekorraldamises.
    Whippersnapperis kõlanud eriti lihtne mõte, anna vaestele raha ja neist saavad rikkad on täiesti kasutu idee. Vaestele raha andes saavad neist hiigla palju kulutavad vaesed. Ma arvan, et vaene inimene on võimaluse korral valmis kulutama palju suuremaid summasid kui keskmine rikas inimene.
    Mul on oma väidete tõestuseks üks lihtne fakt. Kommunistliku revolutsiooni käigus krahmati vaeste poolt paljude rikaste vara ja rikkad saadeti Siberisse. Rikkad töötasid ennast väga karmides Siberi oludes ikka üles, sealses mõttes rikasteks ja vaesed, kes vara laiali olid vedanud kadestasid neid endiselt samapalju.
    Vaesuse tõrjumine seisneb ikkagi enesekorralduse, eneseusu ja eneseväärikuse harimises ning sõna otseses mõttes tarkuse levitamises.

    VastaKustuta
  4. Samas ei ole sugugi vähe neid näiteid, kus just vaesusest on end üles töötatud.
    Kuigi jah, ma ise kaldun ka arvama, et pigem ikka sirgutakse keskkonna mõjul. Lapsed siiski talletavad vanemate maneerid ja ellusuhtumise. Sinna hulka kuulub ka lootusetus, masendus ja pisike eneseusk. Samas, kust kohast see usk tulema peakski, kui ma isegi olen kogenud koolis näiteks seda, et teatud kaasõpilasi ei kutsuta õpetajate korrale, kuna nende vanemad puhtjuhuslikult kuuluvad vallavalitsusse vms. Lisame veel suhtumise, et @ta ongi sellisest perest@ jne jne jne. Pole ka ime kui taolisest suhtumises kujuneb välja alaväärsuskompleks. Ja laps ei ole ju sündides milleski süüdi. Ei ole tema teha, kas vanem kirjutab nädalas 10 allkirja, mängib pooled päevad tennist / sest see on tervislik ning teenib 5000 eurot, või rabab kolmel kohal end haiglasse, teenides vaevalt 600 eurot miinus maksud.
    Iseenda pealt tean, et rahulik ja stabiilne keskkond loob hoopis teise suhtumise ellu. Ja seda ei paranda mõne lihtsa epistli või asjatundja monoloogiga.

    Tõsi, vaesed ei oska rahaga ymber käia. Aga kuidas nad saakski osata, kui raha pole nende elu osa?

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!