esmaspäev, 12. aprill 2021

Juba mõjub

hansapangast helistas konsultant, et tahab minuga rääkida. Kuna aeg on selline, et iga suhtlusvõimalus tuleb ära kasutada ja mul oli paar küsimust ka endal, siis nõustusin. Oli abiks küll. Mingil põhjusel jõuavad reklaamid minuni selektiivselt ja paraku just see osa, mida mul vaja pole.
Näiteks sain teada, et saada tulumaksu tagasi, võiks 3. sambasse investeerida kuni 15% brutopalgast.  
Väärtpaberikonto kuuhooldustasu on teatud summani tasuta, aga enda rõõmuks sain teada, et arvestus ei käi mitte inimese järgi, vaid tasu vältimiseks tuleks teha lihtsalt lisaks uus konto. 
Kolmas küsimus oli mul investeerimiskonto osas. Taas asi, mis jõudis minuni liiga hilja, alles siis, kui hakkasin sel aastal oma tulusid deklareerima. Ja küsimus oli, et kas saan ka eelnevad tehingud sinna nn üle kantida. Vastus on, ei saa. Mõistlik on alustada nn nullist, teha uued kontod ja need omavahel siduda.
Lisaks sain info uute fondide kohta, mil madalad haldustasud. 
Ja päris siiralt. Ma üldjuhul ei surfa erinevate ettevõtete kodulehel. Aga niimoodi, kui keegi näpuga näitab ja juhendab, leidsin päris mitu huvitavat ja vajalikku funktsiooni.

Ühesõnaga, jätsin professionaalse ja asjaliku mulje.

ja siis rikkusin kõik ära :)

Konsultant: kas soovite, teeme kohe koos siin selle ja selle asja ära?
Mina ehmunult: Ei, praegu on rahalisteks tehinguteks väga halb aeg.
Konsultant: Miks?
Mina, nagu lapsele: vana kuu on, järgmisel nädalal on õige aeg. (tegevus toimus eelmisel nädalal)

Konsultant: ma vaatan, et teil on väga hästi koostatud laiapõhjaline portfell. Kas keegi nõustab teid?
Mina arusaamatuses: ei, ise teen. Normaalne naiselik instinkt.


Täpselt nii sünnivadki stereotüübid. Ma loodan, et sain hansapanga kontoris vähemalt sellel päeval pisut elevust tekitada :)


****

Ma kuulan vahel Vox Populit. See on saade, kus tigedad vanainimesed helistavad raadiosse ja nõuavad kõige keelamist ja kõikide karistamist. Ma olen sageli mõtisklenud, et mis vanuses muutub inimene napakaks. 

Nüüd siis tean :)

neljapäev, 8. aprill 2021

Mis teid naerma ajab?

Ma teen nüüd ühe postituse, millele palun tagasisidet.

Vana tõde, et maailmas pole ühtegi inimest, kellele meeldiks sama muusika, raamatud, filmid...  kui mulle.

Aga nali peaks ju olema universaalne? Ma tahaks teada, et kas teie naljad on minu jaoks naljakad. 

Või ... Olengi nii omamoodi..Lihtsa rafineerimata labase maitsega 😄

Tegelikult ma tean vastust. Leidsin 100 naljakama filmi nimekirja. Ja taas teeb nõutuks :). Seal on väga häid filme nt. Pulp Fiction, Kui Harry kohtas Sallyt jne. Saab naerda, aga maailma naljakamad?

Ja siis on teine äärmus nt Borat, Palja Relvaga, Pohmakas jne. Jah. On naljakad, aga kaks viimast üheplaaniliselt nali nalja pärast, minu jaoks piiri peal ja üle ühe korra vaadata ei viitsi.

Mind on väga lihtne naerma ajada. Mees on mul ka õige võetud, me naerame palju. Aga on asju, mis panevad laginal ja südamest naerma ja just selliseid pean mina parimateks.

Naljakatest raamatutest olen kirjutanud siin.

Filmid. Suur osa on neist vanad, ma tean mis juhtub ja seetõttu naeran esimestest  kaadritest viimasteni.

Viharavi, Valetaja, Enam paremaks minna ei saa, 1+1, Mida naised tahavad, Nabapiiri sangarid, Kukulind, Malev.. Vihmavarjutorge. Ja tegelikult on Prantsuse komöödiaid rohkem, aga kohe ei meenu. Vene komöödiatega sama. Ammu pole näinud, aga Briljantkäsi, Šuriku seeriad, Hüva leili olid mälu järgi ka väga naljakad. 

Vanadest filmidest Tootsie ja Dzässis ainult tüdrukud.

Eesti retro on omaette žanr, seal hakkab mängima lisaks camp element. Mehed ei nuta, Siin me oleme, 

Sõprade seriaal. Tõsi, on nõrgemaid seeriaid. Aga nt see, kus Joey i näeb vastasmajas ilusat tüdrukut ja arvutab välja kus ta elab ning läheb otsima...omg. Mr.Bean ka teatud seeriad. Ja muidugi Kontor.

Suur osa Tujurikkujast ja Riigimehed. Armastus 3 apelsini vastu. 

teisipäev, 6. aprill 2021

Miks me läheme paksuks?

Ma ei tea, kas ongi mõtet selles blogis raamatuid soovitada.

Lugemise grupis oli teema: millised kirjanikud teile ei meeldi? Loen, ja muutun järjest nõutumaks. Tammsaare, Kivirähk, Strugatskid, Palahniuk... Ma tundsin end maailma kõige üksikuma inimesena. Unikaalne olla on küll tore, aga üksildane.

Teiseks on see raamat inglise keeles. Ma ei saa aru, miks sellised raamatud, mis peaks olema teismeliste kohustuslik kirjandus, jäetakse tõlkimata. Kuna see raamat on kirjutatud 2016, siis täna on ilmselt ka hilja tõlkima hakata, see valdkond areneb nii kiiresti.

Ja kolmandaks. Tervet raamatut ju ümber ei kirjuta. Ja tuues välja mind kõnetanud momendid, on need kontekstist välja rebitud. Ja ma saan jälle Notsult või Morgielt pahandada :)

Põhjused, miks me oleme järjest rohkem ülekaalulised on ju tegelikult teada, meie esivanematel olid ju samad geenid ja samuti töötav aju, kui meil. Muutunud on keskkond- oluliselt väiksem energiakulu, reklaam, tööstuslik toit, erinev st liiga mitmekülgne isuäratav toit, rafineeritud suhkur ja  jahud, naturaalsete loomsete rasvade asemel kasutame järjest enam töödeldud rafineeritud taimseid jne. Meie keha, aga, on endiselt programmeeritud hankima võimalikult vähese vaevaga maksimaalselt energiat. Ja nii ta läheb.

Mind huvitasid rohkem  kehaga seotud protsessid, ehk siis miks ja mis seda kõike korraldab ja sellele annab raamat osati ka vastuse. Kurb uudis on see, et tegelikult väga paljut me ikkagi ei tea. Edukad loomkatsed ei tarvitse toimida inimestel  ja/või pole neid eetiline inimestel rakendada. Väga paljudel juhtudel on endiselt õhus küsimus, et kumb on põhjus ja kumb tagajärg.

pühapäev, 4. aprill 2021

Rakett 69

Inetu pardipoeg
Teate, mis on meie ühiskonnas puudu. Õpetus tüdrukutele, kuidas suhelda poistega ja poistele, kuidas suhelda tüdrukutega.

Kui ma näen ekraanil, kuidas tüdruk nutab, sest tema poolt pakutud õige lahendus lükati aruteluta kõrvale. Ja siis teist tüdrukut, kelle lahenduse kohta ütleb poiss: ole sina nüüd kuss...

Siis.. ma ei oskagi midagi öelda.

See hooaeg on üldse kummaline. Magistrandid ca 22 aastased, võistlevad 16 aastaste lastega...

esmaspäev, 29. märts 2021

Teoloogiaküsimus

 Lepime kohe alguses kokku, et pole olemas rumalaid küsimusi. Rumal on see, kes ei küsi. Eks. Mu suguvõsas lihtsalt puudub VMAT2 geen.

Selle küsimuse eellugu on järgmine. Ühes matkaportaalis uuris keegi, et kuidas kaitsta end Eesti looduses usside vastu.
Andsin tavapärast nõu. Et vaata jalge ette, trambi jalgu,  et tekitada maapinna vibratsioon ja et kõrges rohus kõndides, lükka rohi enne astumist laiali jne.
Ma ise väga kardan usse ja Harku metsas, mis on mu nn kodumets, on väga palju rästikuid. Kergliiklustee ja uued elurajoonid on ehitatud sohu ja hoolimata hirmust, mu süda puruneb iga kord, kui näen neid ratta alla jäämisega riskides asfaldil vonklemas. Ma olen madu-ussid enda jaoks talutavaks mõelnud nii, et nemad on väikesed, haprad ja see on nende kodu. Mina olen suur ja kole ja hirmutan neid nende omas kodus. Ning sealt jõudsin mõttega selleni, et ussid on ju jumalaloomakesed, otse paradiisist... ja ? Kuidas nad maale jõudsid? Paradiisist?

Üks tuttav, kes on usklik, andis mulle sellise vastuse.

kolmapäev, 24. märts 2021

HOIA äpp ja koroona


Tundub, et karma sai mind kätte.
Istun õhtul rahulikult, vaatan uudiseid ja telefon hakkab vilkuma. Uus sõnum.
Võtan telefoni ja hea, et ma istun. Sõnum on Hoia äpilt: te olete lähikontaktne.  Mu esimene reaktsioon on šokk.

Esiteks, polnud mul meeleski, et mul selline äpp veel telefonis alles ja olemas on. Ma mäletan, et toona, kui see tuli ja ta alla laadisin, veel imestasin, et väga veider loogika. Kui ma olen koroonapositiivne, siis viimane asi, mis mul pähe tuleks, oleks minna mingisse äppi end märkima.

Teine mõte mis tuli, oli. Kas see on nali? Mu meelest just hiljuti kusagil meedias rääkis, et see äpp ei tööta. Sest miks muidu ju inimesed st koroonadetektiivid tööle võeti.

Ja kolmandaks. See peab olema nali. Ma pole ju kusagil käinud. Mitte midagi teinud. 

Äpis oli number, kuhu helistada. Automaatvastaja andis teada, et nad töötavad tööpäevadel ja töö ajal. 
Asusin guugeldama ning leidsin lühinumbri. Helistasin.

eee- Hoia äpp? küsis proua ebakindlalt. Seejärel kogus end, soovitas olla ikkagi ettevaatlik ning helistada järgmisel päeval terviseametisse. 

Õhtul tegin kodulehel uurimistööd. Seejuures kiidan, väga informatiivne. Ja sain ühtlasi ka vastuse, miks meil levib koroona. Vaadake seda aegrida.
Kõik see asi on kuidagi nihkes. Ja kas need päevad on fakt või statistiline keskmine?

esmaspäev, 22. märts 2021

Tasumata reklaam


Kas teadsite, et Nestes on nüüd klaasipesu vedeliku automaat! Ärge naerge, ma tunnen end kui sünnipäevalaps. 

Ei enam plastikkanistreid ja muret kuhu neid sokutada. Ei enam tuulega mootoripesu ja silma pritsivat vedelikku..

Kui keegi leiutaks nüüd veel selle, kuidas kapotti käsi määrimata avada, oleks elu lill.

Tänan tegijaid !

neljapäev, 18. märts 2021

Elu pärast blog.tr.ee d

Ma loen blogisid Feedly-st. Hea, puhas ja lihtsa disainiga.

Kuid, kui blog.tr.ee ära kadus, olin murtud. Kohe ikka täitsa nördinud. Minu mänguasi võeti ära! Miks poleks võinud omanikud panna üles kuulutuse, et jou, meil on kõrini, kas keegi tahaks üle võtta. Või siis mingi hoiatus. Niimoodi ette hoiatamata, pole lihtsalt ilus. Ma pole küll ekstra otsinud, aga ka mujalt meediast pole silma jäänud, et mis oli põhjuseks.

See oli minu jaoks kui delfi. Ka need kirjutajad, keda igapäevaselt ei loe, vaatad pealkirju, kui tundub põnev, loed kommentaare ja kui oli väga põnev, siis vaatad hiljem, mida kommentaaridele on kommenteeritud. 

Ma ise pole suurem asi kommenteerija, lihtsalt ei oska, aga teistest blogidest on lahe lugeda, kui erinevad arvamused inimestel on. Ja vast ka kröömike, annavad kommentaarid kinnitust, et meie, blogijad, pole oma hobiga üksi. Et tõesti on inimesi, kellele lähevad meie mõtted korda ja ärgitavad nõustuma või vastu vaidlema. 

Ma tunnen end kommenteerides kui kägu. Poetan oma kommi- munad võõrastesse pesadesse ja hiljem ei mäletagi enam, kuhu. Sellepärast ongi vaja blogtreesid.

Wordpressil, eriti kui tegutsed ingliskeelses keeleruumis, on nagu oma väike klubi, On blogirull ja "conversations", aga "uus innovatiivne plokisüsteem" ei meelita mind Bloggerist üle kolima. Ma valin endiselt Bloggeri lihtsuse. Ning lisaks on suur osa mu lemmikblogidest samuti Bloggeris, seega pointi poleks.

Ja ka WP ei täida blogi.tr.ee auku, kuna näitab vaid spetsiaalselt märgitud postituste  kommentaare. Need mõttevahetused, kus sa ei osale, on peidus. Mina näen turul nišši. Miks tegijad ei näe ?

esmaspäev, 15. märts 2021

Vaktsineeritud.

Õhtul saatsin perearstile kirja ja hommikul tuli kõne. Tuldagu, tehtagu. 
A mu mees tahaks ka, küsisin? Palun.

Kuidas ma ennast tunnen?

Tajun kinnisilmi satelliitide liikumist, 5G seadmed saavutavad minu läheduses maksimumlevi, arvutid ja valitsus suudavad mulle käsklusi anda, ja oma Huawei telefoniga saan läbi vastava äpi abikaasat juhtida, öösiti helendan, nahk muutub rohekamaks, tunnen suurt vajadust viibida päevast olulise osa vees, juba suudan olla tund aega hingamata vee all. Igapäevast elu võib veel pisut segada see, et olen ka surnud, aga muid kõrvaltoimeid ei näi esinevat. (Internetist)

Ooteruum oli täis u 30- 50 aastaseid inimesi. Perearst ütles, et nad teevad täna kokku 220 süsti ja kuna 10 doosi asemel tuleb välja 11, siis selle 11. doosi me saamegi. 

Midagi ei küsitud, palavikku ei mõõdetud. Aga ooteruumis oli selline sõbralik ja mõnus meeleolu. Mõni küsis küsimusi, arstil oli aega vastata. Võttis aega max 2 minutit ja pärast pidi 15 min ootama. Ning puugisüstiga võiks mingi 4 nädalat vahe olla, ütles arst.

pühapäev, 14. märts 2021

Emakeel


Tänase emakeelepäeva puhul teen ettepaneku täiendada ÕSi kahe sõnaga, mis on olnud pikalt igapäevaselt kasutuses, aga ametlikes sõnaraamatutes häbiväärselt kajastamata.

Esimene sõna on

Ravunema. Kui su haige koht on saanud ravi, siis ta alguses ravuneb, seejärel paraneb ja lõpuks saab loodetavasti ka terveks.

Teine sõna on ÕSi s olemas, aga liiga kitsa tähendusega.

Tahkuma. Kui tood külmal ajal pesu õuest, siis ta peab enne triikimist pisut tahkuma. Ahjust võetud lasanje tahab enne söömist tahkuda. Mõtted peavad enne esitamist settima ja tahkuma.

 







teisipäev, 9. märts 2021

Keelesõber


Tegelikult on see postitus eelarvamustest.

Mul on viimasel ajal probleeme mäluga, nii et ma tõepoolest ei mäleta, kust ja miks mul see mõte tuli. Võimalik, et see oli see hetk " koroonast on siiber, tahaks ka nagu teised midagi huvitavat teha". Võimalik, et see oli järjekordne juhus, kui mulle üritati vene keeles reklaami müüa. Või siis lihtsalt mõtlesin Ladõnskaja peale ning mulle meenusid Eesti Keele Majad. 
Igatahes jõudsin ma  integratsiooni sihtasutuse lehele, kus otsiti keelesõpru. Pikalt mõtlemata täitsin ankeedi ja jäin ootama.
Mulle tundus, et möödus mitu vaikset nädalat. Aga võib olla oli vaid ka mõni päev. Jõudsin juba mõelda, et- näed, mitte keegi ei armasta mind ja isegi keelesõbraks mind ei taheta. 
Ja siis sain kirja, et .. rahu. Ankeetide töötlemine ja sõprade kokku sobitamine võtab aega.

Vahepeal toimus koolitusseminar. Okei, see kõlas nüüd natuke liiga uhkelt. Zoomi koosolek, kus uutele tegijatele näpunäiteid jagati :)

Minul sellel momendil veel kogemust polnud, seega lihtsalt kuulasin. Küsiti, et millest ikkagi rääkida, kui teemad otsa saavad. Muigasin sisemiselt, no kuidas saavad teemad otsa?
Siis uuriti, et kas on tabuteemasid. Soovitus oli vältida poliitikat ja usku. Mis mind natuke kurvastas. Sest poliitika on just täpselt see teema, millest ma kohalike venelastega rääkida tahaks.
Küsiti, et kas peaks vigu parandama. Vastus rõõmustas mind: kui rääkija just ei palu, siis pigem mitte. Mõistlik on lihtsalt lause ise õigesti üle korrata. Ma ise olen siiani tänulik oma vene keele õpetajale, kes just täpselt nii toimis ja võttis sellega meilt hirmu rääkimise ees. 
Mulle meeldis programmi eestvedaja näide, et see programm on nagu kaks võõrast inimest saavad rongikupees kokku. Ja millest te seal siis ikka räägite. Mõlemale mugaval teemal. Et me pole õpetajad, vaid vabatahtlikud  suhtluskaaslased.

esmaspäev, 8. märts 2021

Mina ja meie

Kohe näha, et naised on valitsuses, juhtis mu juuksur tähelepanu. Iluteenindus jäeti lahti ja ehituspoed pandi kinni. Eelmisel Kevadel oli vastupidi.

Ma olen heli valjuse osas väga tundlik. Igal pool tekib pidevalt vaidlus, et keeratagu vaiksemaks. Ja kohe palju vaiksemaks.
Juuksuris, aga, tekkis  dilemma. Kas mina olen klient, kellel on õigus saada raha eest sobivat keskkonda.
Või olen ma külaline, kes peaks austama perenaiste reegleid. Ja peale minu oli veel inimesi. Nende jaoks oli kõik okei. Kas minu tahtmine on olulisem, kui teiste külastajate oma?
Ja lõpuks ma ju tean. Pool tunnikest hiljem harjud. Süda hakkab lööma bassirütmis ja kui tahad end  kuuldavaks teha, siis lihtsalt räägid karjudes. 

Ma ei öelnud midagi. Olen praegu ilus, aga poolkurt.

Pilt. lõunaeestlane.ee


Ja teine dilemma. Kas minu põhiseaduslik õigus suvel reisida on suurem, kui süsteemi probleemide tõttu süstimata eesliin? Kas peaks tundma end süüdi, kui samal ajal on vaktsineerimata mu juuksur, kassapidaja ja oluline kolleeg. 
Ema sai süsti alles täna. Isa õnneks varem. Nemad saavad nüüd lõpuks ometi lapselastele külla sõita ja.. ma olen kade..., aga ma tahan ju ka.

neljapäev, 4. märts 2021

Lapiku kuu teooria

Mõned päevad tagasi, kui oli priske täiskuu, vaatan aknast välja.

- Vaata, kui ilus ümmargune kuu !

- Loomulikult ümmargune, ütleb mees. Või arvad, et kui maa on lapik, siis kuu ka?

- Muidugi, teatavasti on ju kuu juustust. Ehk siis lapikuks löödud kera ja seega lapik. 

Mees oma ärritavas tarkuses väidab, et pole olemas sellist kujundit ja mõistet, nagu lapikuks löödud kera. Et ka paberist välja lõigatud ring on silinder.

No aga kui lapikuks löödud kera on silinder, siis miks me juustkerasid keradeks kutsume ja maad lapikuks?
Ja kas elu on ka sirgetel servadel või ainult pealmisel ja alumisel kettal?

Onjut, et  teie peredes on ju ka sellised sügavmõttelised, sisukad ja intelligentsed vaidlused?





teisipäev, 2. märts 2021

Aiandusminutid


Ma ei teagi nüüd mitu aastat mul on Click and Grow olnud. 6 aastat tagasi tegin postituse. Seega 6 aastat vähemalt.

Mulle ei meeldi kohe hommikul ärgates ere valgus. Seega olen kõik need aastad alates mingi oktoobrist sättinud CG alustama hommikul enne ärkamist ja see valgus on piisav ja silmasõbralik, et esimesed toimetused ilma laelambita ära teha.

pühapäev, 28. veebruar 2021

Pilvebaleriini lood 14. Ne radost


Mis te arvate, mitu vale otsust on võimalik ühel päeval teha ?

Jõuan koju. Teen taskud tühjaks. Telefon, kõrvaklapid, paar viieeurost... Kus on ID kaart ?!

Kaarti pole.

Paanika. Sunnin end rahulikuks ja üritan mõelda, kus ja millal võis kaart kaduma minna. Kaart oli telefoni vahel. Olin teel kohta, kus ma pole varem käinud. Ma võtsin telefoni välja, et lülitada sisse guugle Maps. Ja siis peatusin üks ? kaks ? kolm? korda, et end kaardil positsioneerida. Absoluutselt ei mäleta mitu korda ja kus.

Ning siis, kui kohale jõudsin, lülitasin mapsi välja ja mingil hetkel lülitasin raadio välja.

Kuna mees sätib end jooksma ja on nõus sihtkohta jooksma, siis jäävad mulle ülejäänud punktid. Mille asukohti ma nagunii ei tea...

Aga! Guugle Maps on ju mu trajektoori salvestanud. Kõnnin püüdlikult kogu tee uuesti läbi. Sõna otseses mõttes. Sest kogu rada tundubki kui uus. Kui guugle ei väidaks, ma ei teakski, et olen selle läbinud 

Kaart jääb leidmata. Helistan löödult tasulisel numbril, et sertifikaadid sulgeda ja saan teada, et uue saamiseks peab kohale minema (wtf e riik )

Ja siis vaatan telefoni ja leian 2 tundi varem saabunud sõnumi kaardi leidjalt...

Mida sellisel puhul tasuks antakse? Mul pole kodus ei kommikarpe ega šokolaadi. Sularaha ka napilt. Ja kui suur summa siis?

Panen sel päeval kolmandat korda jope selga. Kõik läheb ettearvatult. 

Palju ma võlgnen? Ahh, ei midagi. Võtke siis vähemalt apelsin. Oi, tänan! Nii tore!

Mu sisemine jüri ratas:

Ja kui te tahate nüüd peaministrilt küsida, et miks ma ID kaardi kaasa võtsin; miks panin taskusse, kust on varemgi asju kaduma läinud; miks mitte telefoni ümbrise taskukesse; miks ma ei vaadanud sots meediasse enne paanikat..

Siis Jüri Ratas vastab teile. Tegemist oli raskete otsustega, aga mul on hea meel, et koalitsioon on olnud konstruktiivne ning me oleme jõudnud väga heasse lähtepunkti, kust on võimalik ainult edasi liikuda.

Koju jõudes lõin jala väga valusalt ära. Vastu lävepakku.



laupäev, 27. veebruar 2021

Vau. Ma olen kasside jumal

 


Sellest, et mu kass armastab kõrsi- jah, just neid samu, mis nüüd ära keelatakse, olen ma ilmselt varemgi kirjutanud.
Mingis teadussaates väideti, et kassid näevad vaid sinist ja rohelist värvi. Minu kass on ilmselgelt mutant (ju ta selleks vajabki naftat), sest ta eelistab kollaseid ja roosasid kõrsi.

Pole oluline, kas kass sööb või magab või tegeleb mõne teise väga olulise tegevusega. Kui ma kogemata tõmban kõrresahtli lahti ( need on mul peidetud sahtlisse, kus on asjad, mida kunagi vaja pole), on tüüp hetkega kohal. Elevil, ärevuses..

Mida ta teeb  nendega? Pole aimugi. Aeg, mil kõrre järelvedamine tekitas tundeid, on möödas. Jah, ta lubab mul armulikult neid kõrsi endiselt nööri otsas järel lohistada, ise samal ajal rahulikult pikutades ning jälgides, et mul piisavalt lõbus oleks. Vahel ta kakleb kõrrega, aga muidu lihtsalt tassib nagu poegi ühest kohast teise. Tundub, et olulisem on lihtsalt omada.

Mõnikord, kui ma viitsin põhjalikult koristada, leian ärapeidetud kõrsi kõikvõimalikest mõeldavatest ja mittemõeldavatest kohtadest.

Ja tulen täna koju. Ja kass tuleb mulle vastu, olles eelnevalt valmis sättinud KOLM kõrt.

Ma olen meelitatud. Tundub, et mind on õukonda vastu võetud...

reede, 26. veebruar 2021

Ausammas valgele hiirele

Ma keeldun uskumast, et keegi pole veel kirjutanud ulmekat laborihiire vaatepunktist. Kas see on piinav kahetsus ja masendus, et oled sündinud selleks, et surra suvaliste tüüpide ideede nimel. Või vastupidi, privileeg ja au olla teerajajaks ning hiirte paradiisis ootavad sind hiireneitsid ja puhas vesi ja palju juustu?
Ja kui sama idee teisendada inimestele. Mitte need, kes on sattunud totalitaarsete reziimide katsejänesteks, vaid need, keda paljundataksegi eesmärgil teha inimkatseid. On ju hea ulmeka teema ?

Igatahes, Joalate ning Pätside asemel peaksime me ehitama altari kõikidele neile miljarditele laborihiirtele, kes on hukkunud, et tuhanded kord elada seal saaks.

Ma olen seda mõtet varemgi väljendanud, aga on tõesti kummaline, kuidas õiged ja sarnased raamatud lihtsalt juhtuvad samal ajal. Nüüd juhtusid mul järjest kaks raamatut:
M. Hengstschläger Geenide vägi (2006) ja 

kolmapäev, 24. veebruar 2021

Eesti eest


Ritsik, sa küsisid hiljuti, et millal me liigutuspisaraid valame. 

Täna. Presidendi kõne ajal. See oli vau. Ma aplodeerin igale lausele ja mõttele. 

Ainult üks küsimus. Miks me ikka veel ainult räägime. Miks me ei tee?

Suurt laeva on raske keerata. Aga Eesti on ju väike. Teeme palun lõpuks need asjad ära.

Lisaks tänusõnad koroonale. Nii võikski jääda, et  vastuvõttu pole. Et on kontsert ja kõne väljaspool Tallinna nendele, kes saavad teenetemärgid.

Ja btw. Meie president näeb superhea välja 

Kontsert  oli. Kohati väga vaimukas. Näiteks pühendus üksikule vaalale, teadusteater ja viipetõlgid.. Meeldisid need ootamatud pöörded.

Aga mul on kuidagi kõrini sümbolitest ja allegooriast. Ma eelistaksin sellist, kus esimene vaatamine on vesiselge ja alles hiljem mõtled, ohhoo, seda taheti ka öelda.

Samas on hea teada, et keskmist eestlast peetakse piisavalt intelligentseks. Panin vahepeal ETV plussi peale, kus saatejuht seletas ( vähemalt vaadatud minutite ajal) kenasti ära, mida antud tegevusega öelda tahetakse.

Mulle tundub ikkagi olevat väike error sihtgrupi ja kontseptsiooni vahel. Kui oled joonud klaasi veini ja söönud kartulisalatit, siis tahaks, tsiteerides Marko Matvere, vaadata palagani.


Mulle meeldib olla eestlane ja elada Eestis. Palju õnne !


kolmapäev, 17. veebruar 2021

Abiks Liina Kersnale

P
AK alustas 17.02. integratsiooniga :)
üsilugejana sa tead, et ma näen oma aknast 2-te vene ja 1-te eesti kooli  ja et vene emakeelega laste eesti keele õpe on minu jaoks südameasi. Ma elan pisikesel Venemaal. Tallinnas.

Minu kogemus - kolleegid, naabrid, peretuttavad, kinnitab, et suur osa vene emakeelega inimestest tahavad, et nende lapsed saaksid eesti keele suhu. Nad tahavad, et nende lapsed saaksid parema hariduse ja tulevikus kõrgema palga, mis paratamatult täna eesti keele oskusega Eestis kaasneb.

Ja ma ei saa aru, millest tuleneb Keskerakonna ( ja kõikide teiste erakondade) paranoia ja hirm selle ees, et paralleelsüsteemi lõpetamine toob kaasa valimishävingu.
Loomulikult, lastel peab säilima side oma juurtega, aga see aeg, kus ukraina-valgevene-juudi-kasahhi jne jne laste juureks on vene kultuur, peaks tänaseks vist ikkagi möödas olema. Eestis on mitu-setu aastat tehtud edukat keelekümblust ning täna on Agur praktikuna samuti valmis oma kogemusi jagama, kuidas vene kultuuri tähtsaks pidav laps ei jääks ilma ka perfektsest vene keelest ning kultuuriloost.

Seda hirmu, et vene koolide- lasteaedade ning koolide õpetajad jäävad tööta, ei tohiks samuti olla. Väidetavalt on meil õpetajate puudus ning C1 keeletasemega kõrgharidusega õpetaja peaks olema võimeline töötama ka eestikeelses koolis. Noored kooli programmil on olemas kõik teadmised ja kogemus, kuidas suvalise kõrgharidusega inimesest koolitada nt matemaatikaõpetaja. Ja kui ikka on hirm, siis alustaks peale vaheaaega nt õpetajate rotatsiooniga- nädal aega teise õppekeelega koolis oleks vahelduseks ja kogemuseks kõigile.

Need kõik on emotsioonid ja arvamused. Aga võtame numbrid.

Jätame esialgu Ida-Virumaa kõrvale. See on tõesti keeruline. Aga Tallinn. Esimene samm peaks olema linnalt lasteaedade üle võtmine riigile.

teisipäev, 16. veebruar 2021

Koroona-aja toidud

Kui selles karoonas midagi head on siis, rahvusvahelised meemid, toidud, mida kogu maailm katsetab (sest mida muud tarka kodus teha, kui on distantsõpe ja komandanditund, eks).

Ilmselt ja kindlasti oli neid ka varem, aga ju ma siis ei olnud sihtgrupp. Kevadel oli potisai. Eks soe sai on alati hea, aga peale mõnda korda, ma seda enam teha ei viitsinud.

Nüüd vallutab maailma väidetavalt soome koka poolt leiutatud ( hmm.. nojah) feta-tomati-pasta. Originaalretsepti leiad kiirelt, guugeldades. Proovisin eile järele, natuke kohandades.

Pane ahi sooja.
Ahjuvormi põhja läheb pakk fetat.
Ja iga sööja jaoks peotäis kirsstomateid.
Ning viilutatud küüslauguküüned.
Puista peale pipart ja suhkrut (sest tomatid on hapud!) ja
piisake õli. Sega läbi.
Pane ahju 180 C- ning taimer 15 minuti peale.

Kui taimer heliseb, pane keema makaronid. Tomatid las jäävad ahju edasi.
(mul oli alles üks üksik küpse kanakoib, selle tükeldasin juurde)

Valmis makarone ära kurna, ära kalla vett ära.
Võta ahjust välja juust-tomat. Sega läbi 
ja ( vana Jamie Oliveri nipp) tõsta sinna lusikaga sisse pasta, nii et ka keeduvedelikku tuleks kaasa.
Sega ja maitsesta lõplikult
Pane seniks ahju, kuni lauda katad.

pühapäev, 14. veebruar 2021

Houston, meil on probleem

Ma tean, et need kes oskaks vastata, mu blogi ei loe. Aga vahest/vahel, kui kirja panna jõuab sõnum õigete galaktikateni?
Head sõbrapäeva!

Mu esimene probleem.

Tuli hea mõte et google drive asemel, mis on kurguni täis, oleks mõistlik jagada raamatuid läbi Calibre Library. Kasutasin seda juhendit. Ja hakkama ei saa. Kusagilt leidsin vihje, et 8080 asemel panna 8787. See andis niipalju juurde, et kui panna "Test server", siis näen vähemalt pilti. Aga kui üritan linki mujalt avada, siis tulemust pole.Vastus on:

This site can’t be reached

127.0.0.1 refused to connect.

Try:

ERR_CONNECTION_REFUSED

Piinlik on see, et mul on koduarvutis eestikeelne Windows 10 ja ma ei suuda ingliskeelseid juhendusi konverteerida eestikeelseks. Mu arvutis ei ole selliseid kohti! :) Eks ma pusin edasi.
Aga suurem, ja tegelikult esimene küsimus on, et kas see oleks üldse turvaline ja mõistlik st Calibrega serverit jagada (st vastupidi). Keegi? Teab?

Teine põletav küsimus. Soovitage, millise kitosaani (chitosane) firma aktsiaid osta. Ma olen mitu päeva guugeldanud ja ma ei suuda uskuda, et mitte ükski tootjatest pole börsil.

Uudiseid Maalt.

reede, 12. veebruar 2021

#postapokalüptiline Raisatud aasta


Ma ei oska linki anda, sest enam ei mäleta, kuidas ma jõudsin mingi esoteerilise artiklini, mis väitis, et minu eluteenumbri karma ülesanne on  rahuldumine. Ilmselt inglise keelest tõlgitud. 
Aga see oli vist mu elu neljas - vau! kuidas te teate, hetk. Varasemalt on mul olnud kolmel korral, et mulle väidetakse midagi, mis tundub mulle väga vale- ja pisut järele mõeldes, saan aru, et.. appi. See Olen Täpselt Mina. 

Ja nüüd siis rahuldumine. Mis võtab suurepäraselt kokku mu elu. Mu elu on olnud tänase päevani kui hernes, vaid lükka ja veereb.. aga...ma pole ikka rahul! Ma tahan midagi muud!!   

Kui see koroona teema algas, ma ei saa väita, et mulle ei meeldinud. Mõnus oli lükata ebamugavad ülesanded ja otsused edasi, ajaks " kui on jälle normaalne". Suvi andis natuke vabadust ja kui sügisel taas algas, siis tundus kuidagi, okei, kui vaja siis vaja. 

Ma olen enda jaoks sõnastanud nii. On 2 probleemi, mida pean mina, eraisikuna, aitama vältida, et ühiskond saaks toimida. Esiteks tervishoiusüsteemi ülekoormatus ja teiseks majanduse kokku kukkumine ( mis lähtub esimesest probleemist). Ja pole tegelikult vahet, kas haiguse nimi on koroona või rõuged või gripp. Ja pole vahet, kas see on laborist põgenenud või kellegi nahkhiire supist alguse saanud.. probleem on see, kui meedikuid ei jagu.
Seda teist st majanduse lukkupanekut me täna Eestis pole teinud vs teised riigid, aga esimene on tõsine probleem, sest spetsialiste pole päriselt võtta.  Seega, mina saan aidata sellega, et ei tolgenda põhjuseta inimeste hulgas ja kannan maski, sest kui väidetavalt on ca 50% nakatunutest sümptomiteta, siis võin ma ju olla nakkusekandja.

reede, 5. veebruar 2021

Planeedipäästja


Nii, nagu Manjana, vaatasin ka mina Planeedipäästjaid. See saade mulle väga ei meeldi, aga teema on hea, oluline ja intrigeeriv.
Footprintcalculator väidab, et mul kulub 1,8 maailma.  Mis polegi ju nagu väga paha. Aga nagu ikka, pole ma selliste mustvalgete testidega nõus. Ma võin kihla vedada, et selle koostas üks valge ameeriklane.

No näiteks, et loomsete toiduainete tarbimine on suurem jalajälg. Okei. Aga kui ma elan Saharas, Fuerteventural, Alaskal. Minu täiesti ebaprofessionaalse arvamuse järgi on kohaliku kaameli, kitse või põhjapõdra nahkapistmine maailmale väiksem koormus, kui Hiinast toodud riisi ja Brasiilia apelsinide tarbimine. ( ja enam- vähem järgmine küsimus täpsustabki, et sa ju ometi tarbid tooteid ca 200 km raadiusest).

Me kumbki sõidame autoga tööle ja tagasi iga nädal  ca 200 km+ muud sõidud. Minul on CNG, mis peaks andma teatava indulgentsi, kuid mille varianti seal testis näiteks polnudki.
Või siis see, kus ma elan. Oleks ma miljonär, siis muidugi, suurima rõõmuga elaks metsas allika kaldal ( ja sõidaks autoga tööle) 

Lennukiga pole saanud sõita nüüd juba üle aasta. Normaalsel aastal oleks mu maakerasid selle võrra kindlasti kordi rohkem. Elektrit tarbime me kahekesi 123-173 kW ja vähemalt arve väidab, et kõik on taastuvenergia-  ja vett  ca 8,5 m3

Aga tegelikult pole see oluline. Ma tean, et maakera ei rõõmusta minu üle. 

pühapäev, 31. jaanuar 2021

Muinasjutt

Killuke päikest

Müts

 Seda ilu, mis praegu metsas on, ei suuda mitte ükski kaamera edasi anda. ( Eriti mitte Sony Xperia)

Lumeingel

Alt üles

reede, 29. jaanuar 2021

Mul on jälle küsimusi

Vaatan "Naistevanglat" ja igal korral tekib mul sama küsimus. Mis siis, kui sa teaksid oma lapse saatust 100% ette. Kui sa teaksid, et alates 20- eluaastast veedab ta kogu elu sellises vanglas? Kas sa sünnitaksid ta? Hüva, see on vähemalt elu. Aga kui teaksid, et 4- aastaselt jääb su laps teadmata kadunuks või 12- aastaselt lendab õhku? 
Või kas luksuslik elu lunastaks õudse surma? Et su tütar saab tsaarinnaks/kuningannaks, aga lõpuks raiutakse tal pea maha või tulistavad enamlased ta surnuks?


Hommikul, kui ma väljas käin, näen ma üht väikest sinises kombekas last. Ta jõuab arvatavasti alati esimesena lasteaeda. Ja seal ta siis üksinda toimetab. Veeretab lumepalle, kiigub.. 
Mu õelaps on samasugune, suudab end lõbustada, mu enda oma oli klammerduja. Miks osadel lastel on endaga lõbus ja teistel mitte? Millest see sõltub?

teisipäev, 26. jaanuar 2021

Naistepäev


Ei midagi olulist, lihtsalt loba
Ma lubasin endale, et ei kirjuta postitusi, kui mul on kas palju tööd või paha  tuju ja praegu on mõlemad.

Aga ma ei saa. Sest üks mõjukas daam muutis mu tuju pahaks..:) ja ma ei saa aru, miks selline asi ikkagi toimib ja kuidas ( ka mina saaksin selliseks)

Ma olen sellest, mis muudab inimese minu meelest mõjukaks, varem kirjutanud ja ega me tookord teineteisest aru ei saanud.

Vikerraadios lastakse inimestel oma arvamust avaldada, ja Kaja on endiselt "tüdruk". Mitte tädi, proua, memm, naine, daam. Vaid tüdruk, plika.
Maris ei ole tüdruk.
Mul on endal elus olnud 2 juhipositsioonil olnud plikat: pisikesed, haprad, peenikesed naisterahvad, kel seevastu oli oi-oi kui suur mõju. Nii et ei ole see kinni kaalus või vanuses. Vaid.... kust see karisma siis tuleb? Miks me kuulame üht vastuvaidlematult ja teise jutu laseme ühest kõrvast sisse ja teisest välja?


pühapäev, 24. jaanuar 2021

Nädalavahetus

 Ahoi, kosmos ! 


Mida sina eile tegid? Mina, näiteks, töötasin kolme tunniga välja keskkonna ministeeriumi uue strateegia. Märksõnad RMK uute tuluallikate leidmine, kaheaastane raierahu, uued energiad, põllumajanduses ja tööstuses tekkiva metaani ja jääksoojuse ärakasutamine, mahenõudluse tekitamine, it sektorist mõjuuuringute algoritmi tellimine, biojäätmete kogumise programm ja teavitus jne Anna, Tõnis, teada, kui abi vajad.

Liinale soovin siiralt jõudu. Lubasite eestikeelset lasteaeda. Tehtagu. See on oluline.


Ja siis ma mõtisklesin, et miks võetakse Tuule ja Karnau asemele taas kaks taati. Kus on noored, venelased, naised ?

Rahvusringhääling?!!

Jah. Ma tean. Ma ise ka juurdlen pidevalt, et miks ma normaalne ei võiks olla...


laupäev, 23. jaanuar 2021

Käibetõed

Halloo, kosmos ! Kes oleks arvanud, et ma hakkan blogi tr.ee st puudust tundma. 

Blogipuu ära kadumisega selgus ka selle suurim eelis. Võimalus näha jooksvalt kommentaare. Kallikesed, ma armastan teid, aga puht füüsiliselt ei ole võimalik hoida silma peal mitmekümne blogi sabas toimuval. 

Lisaks otsustas internetijumal, et mul polegi vaja kommenteerida. Viimati kadus mu pikk ja kahtlemata asjalik ning sisukas kommentaar kosmosesse Notsu juures. Nii et. Olengi vaid mina minu endaga. 

Või teab keegi head alternatiivi blogtreele ?

Peale helendavate seente postitust olen hakanud mõtlema, kui palju on meie elus käibetõdesid, mille õigsust pole vist keegi ammu kontrollinud. 

No näiteks, et kass on kodustamata ja endiselt metsik. Mul on siin kodus üks isend, kes lükkab väite kindlalt ümber. Esiteks toiduga pirtsutamine. Ta sureks ilma inimabita hiljemalt nädala pärast lihtsalt nälga. 

Teiseks ta komme, et kui ehmatab, siis ei põgene, vaid kivistub paigale ( muuseas, ka mina reageerin hädaolukorras niimoodi). Ju ta arvab, et on nähtamatu, või midagi. Aga kui ma oleks see viimane rebane, kes veel metsas elab, siis ma sööks selle kassi lihtsalt ära. 

Kolmas näide. Nädalavahetuse hommikul meeldib talle voodisse ronida. Tasakesi uurida, kas me oleme veel elus ja kas käed on silitamiseks ärganud. Ja tõsi, see 6 kilo armastust suudab liikuda nii, et tekk ei sahise ja madrats ei kõigu. Unustades pisiasja, et kui ta tõmbab oma diiselmootori käima, siis  on ta kattevari hetkega paljastatud. Ei pea oskama vaid hiirvaikselt hiilida, peab ka hiirvaikselt olema :)

reede, 15. jaanuar 2021

D. Glattauer Hea põhjatuule vastu



Seda raamatut oli raske lugeda, sest pidevalt segasid mälestused vahele. See oli raamat minust. Mina olin kirjutaja.

Kõik algas süütult. Nagu kõikidel korralikel pioneeridel olid ka minul kirjasõbrad. Oli Michelle Sidneyst. Oli Manja Karl Marx Stadtist. Oli Triin Tallinnast. Ja veel peotäis tüdrukuid ja poisse, kellega olid põgusamad kirjasuhted.

See oli hea. Sai võõrkeelt praktiseerida ja teada, kuidas elatakse mujal maailmas. Tookord oli see uudis ja uudne.

Siis sain suuremaks ja mulle tekkis kohutav komme. Kui läksin sõbrannadega tülli, saatsin neile 10 leheküljelise kirja. Toona oli siis päris paber, ümbrik ja mark. Ega ma ei mäleta, mida ma kirjutasin, aga mõne mulle vastu saadetud kirja järgi, mis mul siiani alles, selgub, et ma tegin neile väga haiget.

Siis sain veel vanemaks ja ega ma õppinud. Mul on olnud kaks sellist suhet, nagu selles raamatus. 

Selles raamatus hakkavad segaduse tõttu teineteisele saatma meile mees ja naine. Täiesti juhuslikult ja loomulikult on nad sobiva vanusevahega ja imeilusad. Ja miks mitte. Kes viitsiks lugeda koleda teismelise poisi ja keskpärase vanaproua või vastupidi, kirjavahetusest ja suhtest.

Mina teadsin,  kellele ma kirjutasin ja mõlemad suhted lõppesid suht koht nagu raamatuski. See oli aeg enne guuglet, kui kellelegi meili saatsid, siis helistasid üle, et ma nüüd saatsin

Täna on blogi. Ma veenan end, et see on teistmoodi. Et see pole dialoog, vaid monoloog. Sa ei pea lugema. Sa ei pea solvuma, kui ma solvan või olen lihtsalt loll.

Aga suhetes kirjutada EI TOHI

Sina, kes mu blogi loed. Sa tead seda. Me kirjutame ikka ja jälle ainult umbes 2- 3e lugu, mis  on vaid üks väike osa meist ja meie elust. Sa arvad, et tunned mind, aga tegelikult mitte. Vähemalt minu jaoks on  iga blogija isiku teadasaamine olnud pettumus illusioonidest. See ei saa olla sina! Sest kirjutas ju hoopis teine, minu ettekujutus sinust.

Ma jätkan nüüd klišeedega, aga minu blogi.

Kirjalik kommunikatsioon on ühepoolne.

Peegeldus puudub. Sa ei näe emotsioone, kehakeelt. Ja oi kui lihtne on niimoodi teha haiget. Valesti mõista. Valesti tõlgendada.

Peegelduse puudumine muudab teisalt liiga avameelseks, võtab maha su pidurit

Saad kokku ja polegi nagu millestki rääkida, sest kõik on öeldud ja reaalelu ei võimalda sellist usaldust ja avameelsust ja eelkõige süvenemist. Täna on abiks veel guugle. Ma juba tean su uudised, hobisid, tööelu...


Ma arvan, et see oli parim armastusromaan, mida ma lugenud olen. Võimalik et Triumfikaar oli parem, aga ma lugesin seda ammu...ja uuem võidab.

Ja parim ja samas ka halvim just selle isikliku kokkupuute tõttu. Ma olin hämmingus, et autor on mees, sest minu meelest oli just naise seisukoht nii ... Naiselik? Nii Nagu mina reageeriks ja kirjutasin ja kirjutaksin.

Njah. Kas mehed ja naised saavad olla sõbrad. Igivana küsimus. Võib minna nii, aga tavaliselt läheb käest ära.

Okei, ma olen subjektiivne. 

Enese veenmine. Ei,  see pole armastus, nalja teete ? ja siis armukadedus kui " me oleme lihtsalt sõbrad " leiab kellegi. Sa tead, et hetkel, kui ta hakkab seda suhet varjama, pole sina enam esimene. Ja miks peaksid , sest me olime ju kõigest sõbrad... ja siiani olete jaganud kõiki oma suhteid teistega.

Ei, me ei peta oma kaaslasi. Sest midagi ju pole. Ja siis ühel hetkel avastad ootamatult, et kirjasõbrast on saanud inimene, keda sa usaldad kõige rohkem. Et ta on esimene, kellega jagad juhtumisi. Aga. See pole ju õige, sest number üks peaks olema su kaaslane. Ja siis lähebki asi käest.

Saad aru et usaldus, mis peaks kuuluma su lähedastele, kuulub hoopis võõrale.

Ta nagu tunneks sind rohkemgi. Ja võib-olla ongi õigus. See pole armastus, vaid ongi sõprus. Pühendunud. 

Kõik tuli meelde ja ma olin taas see napakas teismeline

 Ma oleks tahtnud Emmat hoiatada, raputada. Nii ei tohi. Peatu, enne kui hilja.

Aga võib olla oleme me seetõttu paremad ja targemad inimesed? Ja enam nii ei tee? Et kahest korrast piisas?


Ära kirjuta. Räägi inimestega. Palun


PS. Ja Elisabeth i tänan soovituse eest.http://pehkindpriimula.blogspot.com/2020/12/lugemisaasta-2020.html?m=1#comment-form











kolmapäev, 13. jaanuar 2021

Poliitsuhtelisus

Avasin ärgates raadio ja mis seal salata, rõõmustasin, uudiseid kuuldes. Saab lõpuks ometi läbi see lõputu õudus.
Tõsi, ma oleksin rõõmustanud rohkem, kui põhjuseks oleks olnud üks teine erakond. Kuigi. Kusagil kellegi blogisabas keegi kirjutas, kuidas ta südamest reformierakonda põlgab. Mul ei ole mitte ühegi erakonna suhtes nii kirglikuid tundeid. Mulle ei tarvitse meeldida konkreetsed inimesed, aga isegi ekrele suudaks ma vajadusel kaitsekõne kirjutada.

Aga see selleks.
Natuke järele mõeldes sain, aga, aru, et tegelikult ei olegi ju see uudis nii hea. 
Paar erakonda saavad võimaluse rahuliku poolaasta kohalikeks valimisteks valmistuda.

Ja kes iganes selle võimu üle võtab, saab päranduseks hunniku sõnnikut. Rikutud maine, suhted, võlad, tühi riigikassa. Tulevikus sotsiaalselt kindlustamata pensionärid. Ja kirsiks tordil ka epideemia.

Matemaatika ütleb, et ülekaal saab valitsejatel olema õrn ja vastased halastamatud.

Ma arvan, et parim variant oleks erakorralised valimised. Võidab siis kasvõi ekre, aga kindlasti tekitaks ausamad mängureeglid.





DIQMZRAM