reede, 15. oktoober 2021

Laiast maailmast

Kas nüüd võiks olla minu kord kirjutada sellest kui kohutavalt väsinud ma olen ja kuidas kogu maailm mõtleb täiesti valesti ja ei saa minust aru?

Käisin Saksamaal messil. Iga päev enne minekut oli õhus, et äkki jääb ära. Lükatakse edasi. Aga toimus ja rahvast oli väga palju.
Kõik oli paberivaba. Äpis. Ja loomulikult keeldus esimeses kontrollis äpp avanemast :) digimaailm...
Kõigil pidi loomulikult olema vaktsiinitõend. Kohapeal sai veel lisaks tasuta testida. 
Ja no palun, ei taga see midagi ( me oleme ju kogu aeg seda rääkinud...), eks. 
Ühe firma esindaja sõitis kohale. Sai maandudes kodust sõnumi, et on lähikontaktne. Läks testima ja palun- ongi positiivne, sõitis salaja tagasi.

Need ongi karmid kohad. Esimesel päeval ärkad kell 4, et minna lennukile. Seitsmendal päeval jõuad öösel kell 3 koju. Vahepealsed 5 päeva oled üheksa tundi jalgel, entusiastlikult naeratades, intensiivselt mitmes võõras keeles suheldes, püüdes olla lahke ja rõõmus. Sul pole aega korralikult süüa. Energiapuudusest on külmavärinad. Peale lõunat natuke vana tallinna, või muud, mis kiireid kaloreid ja sooja annab. Kell üheksa õhtul jõuad hotelli, et avada läpakas ja hakata tegema oma päris tööd. Kuidas ilm oli? Pole aimugi. Lähed varahommikul, jõuad õhtul pimedas. Väidetavalt on need üritused nii pikad, sest hotellide ja toitlustuse surve. Ma ei tea. Ehk tõesti. Muud messid on lühemad ja kõik töötab normaalselt.
Ja kõrval boksis näed, et tüübid avavad juba hommikul viinapudeli, terve päev on väikeses vines, õhtul peale sööki lähevad veel kuhugi edasi pidutsema ja hommikul alustavad taas... ma olen ikka nii vanaks jäänud. Saaks vaid 10% sellest energiast endale...

esmaspäev, 11. oktoober 2021

#jutujaht Loodame, et nii siiski ei lähe


Ma loodan, et nii siiski ei lähe.. naeris Liisa, kui olin lõpetanud järjekordse hirmuloo hääletamisega seotud riskidest. . Seisime maanteel ja hääletasime. Auto peatus. Kui Liisa on kaasas, siis peatub alati. Niipea, kui olin end tagaistmele upitanud, kahetsesin.
Mu süda hakkas valutama, halb eelaimus. Auto oli räpane, haises suitsu ja lõhnakuuse järele. Istmevahes olid tühjad purgid ja mingi muu rämps.
Liisa istus ette. Liisa istus alati ette.  

Noo.. kuhu sõit läheb, uuris mees. Lasin Liisal rääkida. Talle kohe meeldib see, ja meestele meeldib Liisaga rääkida.
Lülitasin enda välja, Vaatasin aknast mööduvat maastikku ja mõtlesin omi mõtteid.

Mingil hetkel keeras auto metsavahele. 

Mida? ärkasin, kuhu me sõidame?

Roman peab kodust korra läbi minema, selgitas Liisa. Siis sõidame edasi. 

Ju nad olid vahepeal kokku leppinud. Halb eelaimus süvenes. Tead ju küll kõik need jutud.  Kõik need filmid, kus rumal tüdruk ei märka ohtu ja sammub otse lõksu...Vast on kõik ikka hästi.
Jõudsime maja ette.

teisipäev, 5. oktoober 2021

Keel(e)test

Demokraatia protsess on konservatiivse situatsiooni hüpoteetiline geniaalne operatsioon ja kompromiss.

Kuidas sa ülalolevat lauset loed?(üritasin rõhumärgid õigetesse kohtadesse saada). Kas:

A) Démokraatia prot'sess on kon'servatiivse sítuatsiooni hüpóteetiline gėniaalne operatsioon ja kom`promiss.

B) Demokráatia protsess' on konservatíivse situatsióoni hüpotéetiline geniáalne operatsioón ja  kompromiss`.

reede, 1. oktoober 2021

Millest ma ei kirjuta


Ma ei kirjuta sellest, et olen nüüd Notsu soovituse järgi unustanud mõõta aega ja vahemaad ja jooksnud kui hetk tekib. Vist Maarja soovitas, et trenni tehes peab suu kinni olema, muidu läheb lappama. Ja tal on õigus. Ma ei kirjuta, sest keegi ei oska mulle öelda, kust ma siis hapniku saan, kui suu kinni on.

esmaspäev, 27. september 2021

Külajutud


Inimesed ilmselt kardavad taaslukkupanekuid, või igatahes on viimased nädala(vahetuse)d olnud täis igasugu üritusi ja kohtumisi. Kõik ärajäänud peod ja kokkutulekud peetakse ära.

Mõtled, et 2 aastat (või kui kaua meil see koroona kestnud on? )pole aeg ega midagi, 

Aga vähemalt mulle on see küll kaasa toonud hämmastuse, kuidas vahepeal on seisud  ja inimesed muutunud. Tundub, et kui meestel on keskeakriisi lahenduseks uus naine ja Harley Davidson, siis viiekümnestel naistel poliitika. Ma isegi enam ei üllatu, kui järjekordne klassiõde või ekskolleeg teatab, et kandideerib KOV valimistel..  kahju, et ma neile häält ei saa anda.
Tuttav, krooniline köhija, vabanes peale Pfizerit oma köhast. On üks eakaaslase surm, on üks pulmaaastapäev, on mõned lapsesünnid, on paljude laste koolide lõpetamised. Ja kõik, peale minu, ehitavad, remondivad või renoveerivad. . 

Ja näiteks inimesed, keda ma olen siiani pidanud libraalseteks ja avatud paariks. Neist ühega olen lapsest saadik tihedalt suhelnud, ja neist on vahepeal saanud tulised ekrelased. Vaktsiinivastased nagunii. Ja vastu siis vastu, aga üllatav on seesama retoorika, mida ma FBst loen: lambad, valitsuste vandenöu...  irooniline, seejuures on, et nende kooselu on üsna kaugel tava-konservatiivsest traditsioonilisest. Üks paarilistest on laste meediaõpetaja ja teine EL immigrant, (kes muuseas ei oska eesti keelt, kuigi elanud juba 7 aastat. Haa!). Vaatad ja imestad, kuidas on see võimalik, mis on need hoovad, mis panevad inimesi kaitsma ja pooldama vaateid, mis nende endi eluviisi hukka mõistavad.

neljapäev, 23. september 2021

Jälle targem

Mu paar kuulsusetut kontoriaastat andsid päranduseks väiksel varbal asuva konnasilma. Ligi kaks aastat olen ma seda praavitanud kõikide käsimüügis olevate vahenditega. Ei midagi. Õnneks võimaldab praegune elu käia  tossudega.
Internetist ostsin ekstra pehmed ketsid- ma ise nimetan neid paberist, kuna nii öko, aga tegelikult siis pehmest puuvillast.


Aga isegi sotsiaalse isolatsiooni tingimustes on ette tulnud üritusi, esinemisi, teatrit, kuhu tossuga ei lähe. Ja kingadega on NII valus!!
Kui koroona annab, siis on oktoobris ees üks üritus, kus ma pean neli päeva olema  naeratades jalgadel. 
Kuigi mul on arstidega mingi teema, võtsin end kokku ja panin aja kinni. Nii enam edasi ei saa.

Päev enne arstiaega uurisin oma varbakest ja kõhklesin, et äkki ikkagi aeg tühistada. Ma saan öelda, et olen haige, võimidagi. No kuidas ma lähen sellise tühise teemaga, piinlik ju.


laupäev, 18. september 2021

Eelarvamustest ja feminismist.


Ma olen feminist, eks. Kui naisterahvas saab alale, kus naised on alaesindatud, olen ma väga elevil ja ebaõnnestumisi võtan väga isiklikult. 

Aga viimasel ajal on mul tunne, et keegi kusagil koordineerib vandenõud, et aidata meelega püünele  nõrku naisi. Las feilivad, pärast hea parastada- no näed, ei ole naistest asja...

reede, 17. september 2021

Külm

Praegu on kõige külmem aeg. Veel ei köeta. See aeg aastast, kui saab selga panna kõik kodus olevad kampsunid ja jalga sokid. Ja juua kruuside kaupa teed ning sinna kõrvale külmarohtu.

Muuhulgas arutasime, et tea, kas peale rohepööret keelatakse ka konjak ära? Lätist tooduna võiks ta ju vabalt  fossiilkütuseks liigitada...

kolmapäev, 15. september 2021

#jutujaht Sinnani on maad. Kaksteist. Miili.

Loo inspiratsiooniks on maaelu saade "Siin me oleme" 13. september 2021 ETV. Ja täname Kaamost kutsumast ning algatamast

****

Telekast tuli mingi saade salalastest. Mu pilku kõitis hoopis see keskkond, kus saade toimus. Suured rohelised puud, mis heitsid inimeste nägudele kummalist heiklevat valgust. Ma küll väga enam ei mäleta elu enne õpilaagrit, mida mu vanemad nimetasid internaadiks, aga mäletan, et puud olid teistsugused. Püramiidtammed. Elupuud.  Kõrged, sirged. Mingid pöösad olid ka. Ja kirsid. Tol ajal olid kõikide linnavalitsuste lemmikpuudeks kirsid.

Kapuutsi kandev, seljaga kaamera poole istuv moonutatud häälega inimene rääkis reporterile: "see on ühe elustiili hävitamine. Me oleme harjunud... meie talus on sajandeid lapsed väljas murul jooksnud... Kui ametnikud tulevad, siis paneme traktori maja ees käima.., et laste hääli varjata"
"Kas te saate aru, et te olete kurjategija...," nõudis reporter. "Ma ei leia teie signaali? Kas te olete ikka vaktsineeritud?.."
"Jah," pomises küsitletav, "meil siin maal on halb levi..."
Valgepäised lokkis peaga lapsed jooksid murul edasi-tagasi. Kui veider, mõtlesin. Huvitav mis tunne see on. Muru. Puud heidavad varju. See söök, mida lastele pakuti oli kummaline. Tundus .. maeitea... kollane.

teisipäev, 7. september 2021

Ajaloo huvides

Käisime Pärnus kahe silla jooksul, mis sel aastal oli millegipärast virtuaalne. Mis oli veider, sest Pärnus koroonat polnud. Kui teater välja arvata, siis hotellis, kahes söögikohas ja pontsikubaaris käis elu nagu eK, ei maske ei teste ei passe.
Ühes pargis nägin venekeelset ekskursioonigruppi. Isegi piirid on lahti?

Mina muidugi ei jooksnud, mulle usaldati eriti vastutusrikas ülesanne viia üheksandale kilomeetrile veepudel. Milles ma täielikult läbi kukkusin. 

Selgus, et vahepeal on ehitatud Pärnusse jõe äärde imeline promenaad. Ikka väga-väga ilus. Väidetavalt on see seal juba mitu aastat, aga mind on taas unustatud informeerida. Kõnnin siis seal jõekaldal ( õunapuud ei õitsenud), ilm oli ilus, päikseline, aga kohutavalt külm. Kindad olid käes- mul on aastaringselt suvejopedel/mantlitel kindad taskus, sest jaanipäeviti on neid tavaliselt vaja, aga ikkagi oli külm. Lõpuks võtsin mantli vöö ja sidusin selle salliks.. parem hakkas. Okei, sellel pole tegelikult mitte mingit seost mu läbikukkumisega. 

Niisiis kõnnin ja imestan, et kilomeetreid pole ju mitte kusagile märgitud. Lõpuks avastan, et asfaldile on maalitud 8, Oo, rõõmustan- kilomeeter veel ja siis tuleb 9. Kõnnin edasi ja mis tuleb? Seitse. Nüüd olin täiesti segaduses. Kas ma kõndisin valele poole? Kas peaksin ikkagi edasi minema, äkki tuleb peale 7-t üheksa? Või siis vaatan ma vale märgistust? Ja tegelikult tahaks hirmsasti ka teise kalda läbi käia. Küsisin ühelt kohalikult tüdrukult. Jaa, ütleb ta, üheksa  jaoks pead tõesti tagasi minema. Aga kuna sealpool oli nagunii stardi/finishipunkt, siis tundus see kuidagi nõder. ja jäin sinna, kus olin.. 
Ja mis selgus. Mitte 9, vaid 6 oli see, kuhu ma pidin minema. Kuidas on suulises kommunikatsioonis võimalik see segi ajada, jääbki mõistatuseks. Mu vaene mees sai nüüd vales kohas juua. Aga püstitas isikliku rekordi. Seega kõik lõppes õnnelikult.

Teatri kohta ei oska suurt midagi kosta. Etendus oli "Arktilised mängud" ja kindlasti on tegemist kultuurisündmusega.  Mäletan, et Ago Andreson ei mänginudki joodikut See üllatas. Ja et oli situatsioonikoomikat. Aga kui küsid, et millest see oli, siis ei oska ma midagi öelda.Teise vaatuse ajal hoidsin silmi sõna otseses mõttes, füüsiliselt, sõrmedega lahti. Nii tikkus uni peale. Soe, pime, rahulik.
Ei ole minust kultuurset inimest.


laupäev, 4. september 2021

Koogitegu

No ei ole koogid minu rida. andke  mulle teha supp või praad. Mõnuga. Natuke seda ja rohkem teist. Vahel võib ka untsu minna, aga reeglina aitab ikkagi süüa.

Koogitaigen vajab täpsust ja retsepti juhistest kinnipidamist. Ja ma ei õpi. Need harvad korrad, kui ma kooki teen, on esivanemate tarkused peast pühitud.  Ikka mõtled, et ooo... Aga prooviks seekord nii .

Tegin Kuuse Anne õunakooki, sest mul oli poolpiduseid virsikuid. Ehk siis virsukukooki. Taigen sai pisut vähe seista, aga ju ma hoolin. Virsikud tahtsin kõik ära panna, neid sai terve kuhi. Ja sajandat korda... Minu sisemine hääl karjub ei !! Aga ära kuula mõistust, kalla kõik kuhja. Sest laiali laotatud kook on nii tavaline. 

Ja üllatus üllatus. Virsik jäi kõvaks. Või sulas välja ja muutis taigna nätsuks. Ära ei raatsinud visata. 

Segasin uue taigna, nüüd sellise lollikindla, vanaema õunakoogi. Esimeselt koogilt eemaldasin pealmise kihi, lusikaga kaapisin virsikud kokku ja tõstsin teise koogi sisse. 

Esimese koogi pealmise ja alumise kihi panin uuesti ahju. Hea sai võtta :)

Ja saingi nagu naksti kaks kooki. Topelt küpsetatud virsikutega vanaema õunakoogi. 

Topelt küpsetatud virsikutega vanaema õunakook

Ja virsiku ning õunavaba Kuuse Anne õunakoogi alumise ja pealmise põhja.

virsiku -ning õunavaba Kuuse Anne õunakoogi alumise ja pealmise põhjakook


#jutujaht Jõuavad kohale järgmisel päeval

no proovime siis. Tänan Kaamos :) 
***

Oled sa ikka kindel, et lähed.. Niimoodi, üksinda? Vihma hakkab kohe sadama ja… Sul taskulamp ikka on, nii pime on…?

Jah, olen kindel. Vastasin.

Olingi kindel. Bänd oli mängimise lõpetanud. Elu oli näidanud, et tavaliselt tiksuti siis niisama. Juua ja süüa enam ei jaksa ja hommikul on paha ja magamata tundidest kahju. Minna oli umbes kilomeetrijagu, 10 minutit. See pole midagi.

Jõudsin õuest välja. Ja sain aru, et pime. Et ma ei näe mitte midagi. Juba pikemat aega oli müristanud, taevas oli ilmselt pilves, Ei ühegi tähte, ega kuud. Rõhk surus maadligi. Lubas äikest. Tuul oli tõusnud. Kell oli üle kesköö. Tulles olid kauguses näha mingid majad, aga sealsed elanikud usutavasti ammu magasid. Tänavalampe ses piirkonnas polnud. Ümberringi olid metsad ja põllud. Autosid ei sõitnud teel isegi päeval, kui tulime. Tühjus. Pimedus. Vaikus. Vaid aeg-ajalt müristamine ja tuul.

kolmapäev, 1. september 2021

Head koolide alustamist!

 


Ma pean vist twitterisse üle kolima ( on see veel alles?), jutud lähevad järjest lühemaks.


Mina: Mari, ma sain aru, et lähed tippi õppima?
Sõber ( 10 a minust noorem), kõrvalt: see on nüüd TTÜ
Mari: ei, ma lähen Taltechi õppima.


Ja rohkem polegi lisada :)

reede, 27. august 2021

Alla-andja

No nii. 3 nädala saavutuseks on siis 250 m jooksu + ca 50 m kõndi + 100 m jooksu. Kella pealt vaatasin, jooksu osa oli mingi alla 2 minuti. Ausõna, aeglasemalt pole lihtsalt võimalik, ma kõnnin ka kiiremini.

Suvine ujumaskäimine oli samuti eneseületamine. Eelkõige külma pärast. Tõsi, seal polnud nn kindlat aega/ distantsi, ujud nii kaua, kuniks külm hakkab või käed ära väsivad (kuigi proffide abiga tegime kindlaks, et tegelikult peaks töötama seljalihas . Aga ju mul see siis puudub). Aga tulemuseks oli rahu. Tõesti, ma pole vist kunagi elus tundnud nii zen tunnet, kui peale ujumist. Mitte, et mul oleks vaja lisaund ja uimasust, aga sellegipoolest.

Ja no ei ole hea tunne. Põlved valutavad, veremaik on suus * ja ahmid suu pärani hapnikku, kui kuivale jäetud kala. Mulle meenub, et kui koolis pidi vahel aja peale jooksma ja keegi ei näinud, siis ma kasutasin liikumiseks galoppi- ja polkasammu, liikusin kiiremini edasi ja keha sai samal ajal puhata :) Äkki pole jooksmine minu keha jaoks ja talle sobib paremini hüplemine ja kulgemine? Aga kõige olulisem küsimus: millal see rahulolu moment tekib ja ma joostes rääkida suudan?

laupäev, 21. august 2021

Alternatiividest

 

Ma olen üsna protestimeelne inimene. Aga üldjuhul, ma vähemalt üritan, pakkuda välja ka oma lahenduse.

Ilmselt olen ma peavoolumeedia poolt ajupestud või lõpetanud oma peaga mõtlemise, aga viimasel ajal ma ei saa inimestest aru.

No näiteks. Grupp õpetajaid protesteerib selle vastu, et nad peavad esitama mittevaktsineerituse korral negatiivse testitulemuse. Sest " miks ei saa nagu aasta tagasi, kui meil polnud vaktsiine. Meil piisas maskidest.." ( ja haiglad olid ülekoormatud, majandus lukus ja lapsed distantsõppel). Ei saa aru, kuidas ei saa aru, et mida rohkem on vaktsineerituid, seda turvalisem on neil, kes ei saa süsti teha. Mida rohkem on vaktsineerituid., seda vähem on viirusel kohti, kuhu nn pesa teha. Seda vähem on surmasid. Jah, meid võib tabada uus mutatsioon ja kogu mäng algab algusest. Igasuguseid asju võib juhtuda ja juhtubki.

Sa kardad ja ei usalda vaktsiine? Arusaadav. Ava nüüd kõrvalaknas guugle ja pane otsingusse periood juuni- august. Inglismaa ( Astra Zeneca), Iisrael ( Pfizer) ja Gibraltar. Ja guugelda " vaktsineerimise kõrvaltoimetest tingitud surmad ja rasked haigused". " Koroonasurmad". " Haiglate koormus". Ja kui tohib paluda, siis eelista ametlikke andmekanaleid. 

kolmapäev, 18. august 2021

6 otsustavat kuud 1991

See postitus ilmus esimest korda 2012 aastal. Kuna Vabariik saab 30, siis on kohane uuesti meenutada neid otsustavaid kuid, kui ma lahkusin ENSVst ja saabusin tagasi Eesti Vabariiki. Loe ka Ritsiku , Kuduva koeraomaniku  Tegelinski Tt mälestusi ja kirjuta enda omadest.


Kas sina tead, kus olid sa 1991 aasta suvel, kui sinu kodumaa sai vabaks?
Mina nüüd tean. Kaevusin fotodesse, kultuurikihi sügavustesse ning selgus, et kuigi olen vahepeal mustmiljon korda kolinud, olen usina hamstrikesena siiski säilitanud tollased kirjad ja märkmikud. Uhh, oli see vast õõvastav kogemus. Looja oma heldes armus on nutikalt välja mõelnud, et vanuse kasvades vaimse tervise säilimise huvides inimene unustaks noorpõlve hüsteerilised 24/7 vaevused armastab-ei armasta.
 Ma siiski annan teada, et seksi siit ei leia. Kõik kompromiteeriv on kärbitud. sest teema on Eesti iseseisvus ja no mis on sellel seksiga pistmist, eks?:)

Aga nagu elus ikka, kui sul oleks vaja maikuud, siis selgub, et kirjapanekut vääris aastal 91 hoopis märts ja august. Nii et edasi võib vaid spekuleerida. Ehk ma ikkagi kaitsesin Toompead ning seetõttu polnud märkmeteks aega....:)
(M- on siin loos minu tollane peika ja praegune abikaasa. Sinised lõigud on  raamatust )

esmaspäev, 9. august 2021

Pärnasõda



Sellest, et Haapsalus võeti maha 115 pärna, olete kõik kindlasti kuulnud. Nüüd on sama teema õhus Viljandis. Uuel tänaval tahetakse 12. augustil maha võtta 55 pärna, sest.. muidu ei mahu ära rattateed. 

Sakalast: “UUS LAHENDUS ON HOOLETUM” ütleb Viljandi abilinnapea Kalvi Märtin tänases "Sakalas" ilmunud intervjuus. Sedasi kommenteerib ta käimasolevaid tänavaremonte, mille käigus võetakse käigu pealt maha rohkesti täies elujõus tammi, vahtraid ja pärnasid. Asemele lubatakse istutada väiksemaid ilupuid ja põõsaid, mis küll varju ei anna, aga see-eest pole linnahooldusel vaja lehti riisuda. Neile, kes suurematest puudest tänava ääres puudust tunnevad, soovitab Märtin: “Astuge 50 m kõrvale ja on jälle puud.” Puude mahavõtmist Uuel tänaval põhjendab abilinnapea aga sellega, et kohalik rahvas (NB! mitte linnavalitsus!) ju tahtis rattateed

“…looduskaitsjad on väga vajalik, ent siiski üsna väike ja valjuhäälne seltskond,” Kalvi Märtin, Viljandi abilinnapea.

Mina olen FB gruppides näinud vähemalt kahte valdkonna spetsialisti ettepanekut, millega oleks võimalik säilitada olemasolevad parkimiskohad, puud ning üllatus- tekitada lisaks ka rattatee. Ehk siis küsimus pole vältimatus vajaduses, vaid mõttelaiskuses, väärtustes ja teen, sest saan, suhtumises.

kolmapäev, 4. august 2021

Olukorrast riigis


Nii, mis teemad meil siis hetkel aktuaalsed on

Leedu- Valgevene piiritüli. 
Põgenike teema on tegelikult äärmiselt komplitseeritud ning keeruline.  Fakt on, et rändesurve tugevneb, siin pole isegi mitte midagi arutada. Kui mitte sõdade pärast, siis kliimamuutuste tõttu. Ma olen mõõduka immigratsiooni poolt, aga see peaks toimuma meiepoolsetel tingimustel ja protsessi kontrollides. 
Kui ma loen artiklist 1, et Eesti ca 100 (eelmist) põgenikku on töötud ja ei oska eesti keelt, artiklist nr 2, et otsitakse tikutulega prügiautojuhte brutopalgaga 4000 eurot ja artiklit nr 3, mis räägib Valga kesklinna tühjadest majadest.
Siis ei saa aru, kui keeruline on sajale inimesele intensiiv-keeleõppe korraldamine, kohalike ettevõtjatega ühenduse võtmine ning toetuse maksmine (kasvõi) sotsiaalsete töökohtade tekitamiseks  vähemalt aastaks, et inimesel tekiks mingi suhtlusringkond, arusaamine riigi toimimisest ja reeglitest ning elementaarne keeleoskus.  
Me ei saa ka saja inimesega hakkama, kelle kohta me tegelikult teame. Kes nad on, kus elavad jne. Teoreetiliselt.

Leedu- Valgevene juhtum on muidugi pisut teine teema. Hirmutav on, et tegelikult, päriselt, võivad riigid tegutseda süüdimatult. Ja tegelikult  mitte midagi ei juhtu ja mitte keegi ohvrile appi ei tule. Ja nii on alati olnud. Võta või IIMS, kus läks ikka aega, enne kui  reageeriti ja appi tuldi.
Minu lugupidamine Leedu ja Läti osas on viimaste kuudega märkimisväärselt tõusnud. Julguse pärast, ettevõtlikkuse pärast. Seisukoha võtmise pärast. Ja kui selle hinnaks on rünnak Valgevene poolt ja ehk tulevikus ka Hiina poolt. Siis ma usun, et see on seda väärt. Naljakas on muidugi kohalike reaktsioon. Selle asemel, et põgenikekeskuse juures või pealinnas protestida, oleks vaja praegu vabatahtlikuna piirivalvele appi minna. 

esmaspäev, 2. august 2021

Päris Elu

Heameel näha, et uuema aja keeleõppemetoodika arvestab päris elu vajadustega :)
Kas sa oskad mõne sõna mulgi keeles öelda, küsib reporter poisilt.
Jaa, vastab poiss - jopi.
Mis see tähendab, küsib reporter.
Jope, vastab poiss.

******

Ma olen ka varem pahandanud, et seriaalid eiravad autoriõiguseid. Ma tõsiselt ka, ei saa sellest aru. isegi kui tegemist on vana looga, siis puhtast lugupidamisest autori vastu, oleks ju viisakas kasutatut mainida?
Vaatan Gurtšenkot. Seal mängitakse häirivalt tuttavat valssi. Ja. Loomulikult. Lõputiitrites seda loomulikult pole. 

reede, 30. juuli 2021

10 küsimust


Mulle meeldivad väga  sellised küsimustikud,  Tänud Marjule algatamst. 

Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?
9, ja  24.aprill 2021


WordPress või Blogspot ja miks?
Ma kasutan mõlemat platvormi ja mõlemad on tänase seisuga halvad. Blogspot eeldab, et kirjutaja ei lisa postitustele pilte- selleks on meil ju Insta, eks. Ja Wordpress eeldab, et ei kirjutata massiivseid tekste, mis vajavad hiljem töötlemist ja redigeerimist. 

Bloggeri pluss on lihtsus.  Saab juurde html koodile ning teha seal muudatusi, täiendusi. Tõsi, mõningaid asju pole võimalik teha: näiteks lisada kommentaaridele " like" nuppu. Miinuspool, nagu öeldud, on piltide paigutuse teema. Jah, ise koodiga mängides saab seda parandada, aga vaikimisi on see üsna vähepakkuv ja primitiivne.

Wordpressi tasuta versioon on lahjem, kui Bloggeri oma. Sama tulemuse saamiseks tuleb juurde maksta. Ja WP on keeruline. Tänaseks ma juba mõikan, aga alguses suutsin ma kogu selles süsteemis ikka täiesti ära eksida ja postitusi kogemata maha kustutada jne. Täna kasutan ma WP tasulist verisooni. Miinus on see, et Google Analyticsiga sidumiseks tuleb veel juurde  maksta (Bloggeris tasuta). Nende oma analüüsipool on tegelikult nõrguke.aga SEO ning jagamise ja promomise võimalused  on suuremad Piltide paigutamise asi on parem, aga uus plokisüsteem on minu jaoks muutnud kirjutamise katsumuseks. WP eelis on võimalus panna eraldi postitused parooli alla.
Ingliskeelses blogiruumis, on WP rohkem eeliseid. On keskkondi, kus Bloggerit üldse ei tunnistata. Ja täiesti vaimustav on WP Readeri kogukond.  Wordpress pakub oma mikromaailma. Sul on Reader, kus sisusse süvenemata saad  vajutada klik-klik- klik... meeldib, jälgin. isegi kommenteerimiseks ei pea teksti läbi lugema.   

Ehk siis kokkuvõtteks. Wordpressi kontaktid on üsna pealiskaudsed.. Sul võib, erinevalt Bloggerist, olla vabalt 1000 jälgijat, 100 laiki, aga 10 visits...:) Blogger on ses mõttes ausam, et ei oota sinult "laiki", vaid ainult reaalset külastamist ja lugemist.  

kolmapäev, 28. juuli 2021

N.Klein "On Fire. The Burning Case for a Green New Deal"

2003 aastal lugesin Naomi Kleini raamatut No Logo ( ilm 2001). Ilma igasuguse liialduseta võin öelda, et see muutis mu maailmavaadet

Hiljuti mõtisklesin, et tahaks lugeda midagi väga head ja Naomi tuli meelde. Uurisin, ja leidsin sellise raamatu. Selles raamatus on esseed ja kõned aastatest 2015-2019, paljudele on lisatud postscriptum, mis on huvitav- kuidas on asjad pärast seda läinud. Autor vabandab, et enamik näiteid tuleb USAst, Kanadast, Inglismaalt ning Austraaliast, kuna nende riikidega on ta kõige enam seotud.
Keskkonnateema, millest raamat räägib, ei ole niivõrd maailmapilti raputav, kuna see on õhus olnud juba pikemat aega. Aga näited, mida ta toob, andsid vähemalt mulle mõista, et ma elan täiesti teises meediaruumis ( #peavoolumeedia). 
Ma väga austan selliseid inimesi, nagu Naomi Klein. Kes ainult lihtsalt ei sõnasta, kirjelda, targuta, vaid kes reaalselt löövad käed külge, et muuta maailm paremaks. (Loodetavasti kui ma suureks saan, siis saab ka minust selline inimene.)   Naomi ja tema meeskonna poolt algatati Kanadas projekt The Leap, (mis, nagu ma aru sain, tulistati auklikuks), mis on andnud inspiratsiooni Green Deal liikumiseks ja on jõudnud täna reaalselt Euroopa kliimaseaduseks.

Kui sul on plaanis seda raamatut ise lugeda, siis jäta siinkohal pooleli- ma toon päris mitu tsitaati ja näidet ning lisan oma arvamused. 

esmaspäev, 26. juuli 2021

Üleloomulik


Mul on vanakooli äratuskell. Õhtul tõmbad nupu üles ja hommikul vajutad alla.

Kell heliseb, vajutan kinni. Kass loivab kohale haigutades tahmas näoga, aga hommikuid, mil ta on unine, on ennegi olnud.

Hommikused rutiinid, joon kohvi, kuulan uudised ja lähen ajan mehe üles.

Paari minuti pärast ilmub unine mees. "Kas liiga vara ei ole?", küsib.
Vaatan kella. Kell on 6. Ja on ka teistes tubades 6. Ma ärkasin tund aega varem.

Müstika. On võimalik, et kella liigutades liikus seier natuke paigast. Aga täpselt tund? Neil kordadel, kui pean varem ärkama, kulub minutit kümme, kui suudan nende kriipsukeste järgi õige koha tuvastada.

Teate ju küll neid õudukaid, kui alguses on seinal pilti nihutatud, siis on kadunud kummikud ja hiljem on laps valest soost. Ja siis kui naine muretseb, öeldakse, et ... kuule, sa oled kogu elu linnas elanud, sul polegi kummikuid. Ja pärast selgub, et tegelikult oli naisel õigus ja ta aeti meelega hulluks.

Mees eitab igasugust šantaaži. kass eitab samuti. Aga kui mu järgmised postitused tulevad hullumajast, siis teate. Eta ne son, eta sony. 

kolmapäev, 21. juuli 2021

Kutsumata külalised

 

Hakkan kapsašarlotkat tegema ja avastan, et mu jahus on mardikad.

Tõsi,  ma pole piinlikult kaua oma kappe tühjendanud. Uhan riiulid ja praod äädikaga üle, vaigistan endas "lapsed nälgivad"  ja alustan kappide tühjendamist.

Saan teada, et vanaaegsed mummulised plekkkarbid ja kaasaegsed klaaspurgid "hermeetilise" kaanega, pole ühtigi hermeetilised. Elu käib igal pool. 

Kui kummaline on ikka putuka elu. Su elu on ainult üks ootamine, et siis elada hetke. Ja ootad kannatlikult oma aega, kui on sobivad tingimused koorumiseks. Ja mitte keegi ei armasta sind...

Ja võid ju arvata, et putukas on mingi tume tegelane. Vale puha. Mu makaronid kihavad, aga sarnases pakendis olevad täisteraspagetid ja riis on vähemalt pealtnäha puhtad. Valges suhkrus käib pidu, aga pruun pole vist olnud piisvalt magus.

Irooniline, et internetis soovitatakse tõrjeks loorberilehti. Minul hullavad mardikad loorberilehe pakis, ju see on mingi vanakooli mardikate hirm.
Võib olla olen naiivne, aga paberpakis ingveri ja soola jätan alles, no ei ole ju võimalik selles elada? Või on?  

Eks see on väikese leibkonna rõõm ja mure, et kõike kulub natuke. Ja sellepärast on mul palju ja erinevaid pakikesi. Kodumaa võib igatahes mu rikkalike varude üle  uhke olla.  Kes võis arvata, et mul on alles herneid, läätsi. Eelmisest koroonaaja potisaia perioodist spelta- ja rukkijahu. Tavalist- ja toortatart. Tangu, hirssi ja tatart. Wokinuudleid ja riisinuudleid. Kinoad ja kuskussi... 

esmaspäev, 19. juuli 2021

Suvised etiketiküsimused

Suvi toob  kaasa huvitavad küsimused.

Oled kontserdil. Jah, on vabas õhus. Jah, on tasuta. Aga mängib instrumentaalmuusika, seega kogu su organism ei tuksu bassiga kaasa, vaid sa pead ka natuke kuulama.
Ja su kõrval istuvad kaks memme, kes kogu aeg mulisevad. Korra pöördud naeratades, ja palud viiskalt vaiksemalt olla. Daamid suudavad minutit kümme vaikida ja .. hakkab jälle. Seejärel saadad kurja pilgu. Taas on lühikeseks ajaks vaikus. Ja kui ansambel alustab Led Zeppelini Taevatreppi, mis on minu meelest üks hingeminevamaid muusikapalasid üldse, on prouadel vaja arutada, kuidas Maila mees joob.

No kuidas inimesi vaigistada?


Ma olen sellest ka varem kirjutanud, et minu vanemad olid sellised hooletud ning meid lubati juba üsna varases nooruses järelvalveta ujuma. Tingimus oli, et järves tuleb ujuda sügavast veest kalda poole ja meres paralleelselt kaldaga.
Mida mulle ei õpetatud, on see, kuidas nõuab ujumisetikett kaasujujatest möödumist? Okei, kui ma näen, et lapsed hulbivad krokodillil või arbuusilõigul, siis hoian ise eemale. Aga kui ujud südamerahus ja siis keegi sööstab risti üle tee? Või ujud südamerahus, aga keegi isa laseb oma lapsel vettehüppeid harrastada. Ootamatult. 

Kas vees kehtib ka parema käe reegel? Ja millises suunas on peatee?

kolmapäev, 14. juuli 2021

Teadusminutid. Miks 27C vesi tundub külmem kui 27C õhk ?

Ma olen nüüd kangelaslikult üritanud iga päev võimalusel ujumas käia. Kõige raskem moment selle juures on vette minek. Ma olen jumala kindel, et nad valetavad temperatuuri osas :) sest vesi on niiii külm ..:)
Üks päev oli õhutemperatuur 25 C ja vesi märgitud 27C. 
Seisin vöökohani vees. Lugesin sajani ja siis veelkord sajani... lapsed kõrval naersid, aga no.. külm ju. 
Ja hakkasin mõtlema, et miks. 
Miks 27 kraadine vesi on külm, aga 27 kraadine õhk on soe. Ütleks isegi palav. 

Te kõik kindlasti juba teate vastust, aga mina ei mäletanud koolifüüsikast midagi. Pisut guugeldamist ja palun, jagan oma teadmisi ka nendega, kes samuti ei tea.


Põhjus, miks vesi tundub õhust külmem, on see, et vesi on nendest kahest parem soojusjuht. Vette hüpates pääseb kuumus teie kehast palju kergemini kui siis, kui seisaksite sama temperatuuriga õhus veekogu kõrval. Kuna vesi võtab teie kehalt rohkem soojust ja kiiremini, tundub see külmem.

Kui keha viiakse kontakti kehaga, mis on külmem, toimub transformatsioon, mis viib tasakaaluseisundisse. See tasakaaluolek põhineb asjaolul, et kahe keha temperatuur on võrdne, kuna külma keha jaoks suureneb energia ülekandmine kuuma keha vahel (seega on neil sama temperatuur). Keha peab soojendama/ jahutama kõike, mis sellega kokku puutub, mis on kehatemperatuurist erinev. Vett puudutades kulutab see palju rohkem energiat kui õhku puudutades, seega vesi peaaegu "imeb soojuse sinust välja". 

Tänu rohkete vesiniksidemete olemasolule on veel võrreldes teiste ainetega väga suur erisoojusmahtuvus (veel suurem on ainult ammoniaagil). Õhu soojusmahtuvus on 1,01 J / (1 gramm * 1 kraadi Celsiuse järgi). Vee soojusmahtuvus on 4,17 J / (gramm * 1 kraadi Celsiuse järgi). See tähendab, et grammi vee soojendamiseks kulub neli korda rohkem energiat kui grammi õhu soojendamiseks.

esmaspäev, 12. juuli 2021

Igaühest võib saada mõrvar


Sõidan mööda neljarealist teed. Lähenen (järjekordsele) ringile ja võtan kiirust maha. Ja kuna pean edasi sõitma, siis vasakusse ritta. Olen oma kolonnis esimene auto, teised minu taga reastuvad samuti vasakusse ritta.
Umbes 10 meetrit enne ringi... näen teed ületavat pardipere. Ema ja pesatäis poegi. Mu kiire aju ütleb: vajuta pidurit. Aeglane aju ütleb murdosa sekund hiljem- ei. Kui sa praegu plokki paned, siis sinu taga olevad autod reastuvad esimesse ritta ja see pardipere saab surma. 
Kuna see on nn kiirtee, siis seisma pole kuhugi jääda. Sõidan edasi. Süda jääb muretsema. Neil oli vaid neljandik läbitud...

Mulle tuleb meelde, et nädalapäevad varem kuulsin raadiost uudist, et ..".. me peame sel aastal tapma veel niipalju hirvi, naapalju kitsi jne". Jäi kõrvu, sest kasutati just sõna " tapma", mitte küttima, populatsiooni vähendama vms. 
Me peame tapma, sest meil on vähe kiskjaid, Meil on vähe kiskjaid, sest hundiemad on maha lastud ja õpetamata kutsikad tulevad inimeste juurde. Loomad tulevad linna, sest nende kodud on maha raiutud. Me ehitame maanteid kohta, kus kulges pardi ja konna rada. Ma muretsen praegu,  kui kuulen Eesti-Vene piirist- Kas nad ikka jätavad loomadele edasi-tagasi liikumiste rajad? Isegi koroona ei suutnud piisavalt rahvastiku arvu vähendada. Kuidas me sellele planeedile kõik ära mahume??

Mind piinab siiani üks õhtu. Oli pime, vihma sadas, torm. Tulin Riiast, mega väsinud. Keegi jooksis teele. Väike kits, ma arvasin. Pidurdasin, aga käis ragin. Tulin autost välja ja üritasin auto laternate valguses aru saada. Kedagi polnud. Ka kraavis ei näinud kedagi. Kas ma kujutasin kõike ette, või põgenes haavatud olevus.. ma ei tea.


Jõuan kohale. Koos minuga hakkab teed ületama orav. Täielik loomade päev, mõtlen. Mina ootan, et auto mööduks, orav jookseb auto eest läbi. Jääb ellu.

Nagu kirikukontsertite puhul ikka, siis kohalik kirikuõpetaja juhatab teema sisse . Kuna teemaks on gospel, rõõmusõnum, siis soovib ta õnnistust ja rõõmu. Saadan  need soovid pardiperele ja palun kogu hingest, et nad pääseksid.

Sofia Rubina ja Uku Suviste, eks ole põnev kooslus, annavad väga hea kontserdi. Gospel on ikka nii minu muusika. Ma jumaldan kontserdeid, kus saab kaasa laulda ja tantsida.  Mu pocket listis on soov minna Ameerikasse nt New Orleansi, ja võtta osa väga hea kooriga mustanahaliste jumalateenistusest. Ma oleks kindlasti väga usin kirikukülastaja, kui saaks tantsida ja normaalseid laule laulda :)

Tagasi sõites on tee tühi. Kas said pardid üle tee, pöördusid tagasi või koristas keegi laibad.
Aamen. 




reede, 9. juuli 2021

Millised väärtused sul on?

 

Manjana, appi!! :)

Eesti matusest kirjutades kasutasin ma rohkem kui kord väidet, et mul on sellised  ja sellised väärtused. Sest nii lihtsalt öeldakse ju. Eelmise valitsuse ajal oli kombeks viidata euroopalikele väärtustele, kuigi sageli peeti selle all silmas viisakust ja lugupidamist. 
See pani mind teema üle mõtlema. Aga päriselt, millised on minu väärtushinnangud?

(Wikipedia: on ühiskonnas väljakujunenud arvamused hea ja halva kriteeriumitest, nende hinnangute alusel juhinduvad inimesed igapäevaelus valikute tegemisel ning otsuste langetamisel. Erinevalt sotsiaalsetest normidest, mis reguleerivad käitumist teatud kindlates olukordades, on väärtused kindlate olukordade ülesed. Väärtused omandatakse sotsialiseerumise käigus.)

ma olen üldiselt üsna põhimõttelage inimene.  Olen varemgi kirjutanud, et mind hämmastavad inimesed, kel on iga jumala asja kohta kujundatud seisukoht, mida nad peavad vajalikuks ka välja öelda.  Mul on suurest osast asjadest sügavalt ükskõik, sest asju, millel on üks ja õige vastus on väga vähe. Ja see pole poos. Päriselt on.
Ja ilmselt me otsime seda, mida meil pole. See on üks põhjuseid, miks mulle meeldib nõukaaegne kirjandus. Hea on lugeda inimestest, kel on kodumaaarmastus, nn õige käitumise (nõrgemat ei lööda, abistamine, jagamine, ausus jms) väärtused paigas.

Ilmselt väärtused selguvadki nn töö käigus. Et kui ma kirjutan maast, siis ma saan tunnistada, et austus elava vastu on minu põhimõte. 

Lisaks tuleb mul veel tänu postitustele meelde, et minu jaoks on väga oluline finantsstabiilsus. Ma võtan riske, aga koos kindlustusega :)

Ja teine, mis kohe pähe tuleb. Indiviidi vabadus. Ma usun, et on nagu on. Inimesi pole vaja analüüsida ja igaüks väärib teist võimalust.

Aga rohkem mul midagi meelde ei tule.

kolmapäev, 7. juuli 2021

Pakiline küsimus ja tunne kodulinna

 Meie pargis elab tilluke orav. Tema vanemaid pole ammu näinud. Ju neil on muud tegemist või pistsid 

koerad nad nahka.

Tahtsin oravale pähkleid viia. Ja saad aru, niipea, kui ma selja keerasin, sõid varesed need ära.

Kuidas ma saaksin oravale niimoodi pähkleid jätta, et varesed kätte ei saaks? Ma olen lugenud, et varesed suudavad ka kreeka pähkli purustada. Aga linnas? Kus on palju süüa? Kas oleks abiks, kui ma koorega pähklid viin? Kas varesed söövad nagu kassid või koerad?

esmaspäev, 5. juuli 2021

Film Eesti matus


nii ammu pole kinos käinud, et enam ei mäletagi 
Et heli on kurdistavalt kõva. Et mulle meeldis süüa popcorni ja Sprite valge veiniga. Kõik kinos sõid midagi. Ma olin ainus, kes paastus, sest olin rumala peaga eelnevalt kilo maasikaid sisse vohminud.

Ma ütlen kohe ära, et mul on väga hea meel, et see film tehti. Esiteks on see minu meelest meie lähiajalugu, mis pidi saama jäädvustatud. Teiseks on kasutatud väga head eesti muusikat, mis on nüüd samuti nn kivisse raiutud. Ja kolmandaks, mulle meeldib Kivirähk. Kui sõpru saaks valida või poest osta, siis ma valiks Andruse ( ja Marek Strandbergi ). Rehepapist jäi filmis alles vaid pealkiri ( ja selgub, et mind häiris toona sama, mis nüüd ), see film on midagigi Kivirähkist säilitanud. 

Nagu Vilbre on meedias rääkinud, siis üritas ta näitlejad nende stereotüüpidest välja saada ja Merle Palmiste ja Tambet Tuisk on tõepoolest oma tavalisest kastist väljas. Hea lühike vana kooli film, boonuseks on alguses südamlik multikas "Kaka ja kevad". 

reede, 25. juuni 2021

Menopausist. Raamatusoovitused.


Tähelepanu kõik 35 + naised. Järgneb tungiv kohustusliku kirjanduse soovitus.

Muudetud hiljem. Alusta raamatust dr. Jen Gunter The Menopause Manifesto. Own your health with facts and feminism.

Amanda Thebe Menopocalypse puhul pole tegemist maailma parimaga, kuid kuna menopausialast puust ja punaseks kirjandust on nii vähe, siis seda lihtsalt peab lugema. Usu mind, sa saad siit üllatavalt lihtsad vastused oma keerulistele küsimustele.

See on personaaltreeneri kogemuslugu, ja nagu selle maa raamatutes tavaks, paljude kordustega ja paraku on see natuke liiga Ameerika. Kui ma võrdlen prantsuse raamatuga, siis mulle tundus prantsuse oma kultuuriliselt lähedasem. Aga ma usun et meie naised on väärt üht aabitsat.

Raamat käib läbi põhitõed ja mõisted. Annab lingid mitmele testile, kogukonnale. Kuna autor on treener, siis ka treeningkava ja koostöös psühholoogidega tuletab meelde vanad head ja mõned uued eneseabi nipid. see on väga lihtsalt loetav ja e raamatu pdf formaadis saad tasuta, sealt on võimalik alla laadida ka teine raamat), 

Kui sa inglise keeles ei loe, siis Päikesetoit on oma blogis teinud ülevaatliku eestikeelse referaadi mõlema raamatu põhjal ning lisanud veel omalt poolt infot.

Nagu nõukaajal jagati keelatud tekste käest kätte.


Dr. Gunteri raamat põhineb teadusel ja arstipraktikal. Sobib lugemiseks ka noorematele, kuna käsitleb ka muid günekoloogilsi probleeme. Ja autor on tõeline feminist :)

Mu blogi loeb palju kirjutamisega seotud inimesi, äkki on kellelgi käsi sees, et see Eestis eestikeelsena välja anda. Koos mõne Eesti arsti kommentaaridega. Päikesetoit on tõlke juba teinud ja lisa juurde otsinud.

teisipäev, 22. juuni 2021

Tuul

 

Nii, nüüd on ametlikult kõik eestlased elektritõukerattaga sõitnud :)

Mulle endale ajaloo huvides: sel nädalal on Eestis üle 30 kraadi olnud ja lihtsalt pole võimalik teha mitte ühtegi üleliigset liigutust.  
Laps ütles, et kõige parem on Tuul  eks siis on.


Kui norida, siis mulle oleks meeldinud oma krediitkaardi andmed sisestada kohe, kui äpi alla laadisin. Millegipärast küsis ta neid enne esimese sõidu alustamist. Ja niimoodi keset tänavat otsi prille ja rahakotti ja vehi oma kaartidega, ei ole mugav, ega ka turvaline. 

Ja teine pisiasi. Ma olen muidugi pusa ka. Ma näen , et seal on tugijalg. Nügin jalaga ette ja taha ja küljele, ei liigu millimeetritki. Soh, jääbki sõitmata. Otsin äpist, ja no ei ole " Abi" kohta., Nüüd vaataks suurima rõõmuga tutvustavat videot, mida allalaadimisel näidati, aga mida ei leia, seda ei leia. 
Lõpuks helistan lapsele. Emme, hakka lihtsalt sõitma, ta ise tuleb ära. Tuligi.
Sõitu lõpetades sama probleem.
Ei hakanud enam lapsele helistama, panin ratta lihtsalt nii, et see on mitmest küljest toetatud. Mina seda tugijalga alla ei saanud.

Aga muidu. SUPER!!  Kuna oled, erinevalt rattast, madalal, siis tasakaalu probleeme pole ja ei peagi 200 km/h sõitma, vaid saab päris tasakesi.  Ma tõesti soovitan vanema- ealistel ja eakatel vähemalt proovida. See on teile, mitte noortele ja:) Rahvast polnud, seega sain julgelt keset teed sõita ja kurve sirgelt võtta :)
Esimesel sõidul olin täitsa krampis, ja Rocca promenaadil on üsna pikk jupp puitsilda, seal vibreeris mõnuga, nii et ma usun, et sain isegi füüsilise koormuse kätte :)

Lihtsalt liugled randa, jätad ratta puude vilusse ja pärast kuljetad tagasi.

Mulle meeldib!! :)


esmaspäev, 21. juuni 2021

Koroonaaja reis Montenegrosse

Temaatiline
puhkuseraamat

Sissejuhatus 

Ma olen lihtsalt nii väsinud. Kui järele mõelda, siis mu viimane puhkus oli 15 kuud tagasi. Poolteist aastat. Võtsin sellel aastal spetsiaalselt pakettreisi. Maksan küll kõvasti rohkem, kui omal käel minnes ja jään ilma kõige magusamast osast st planeerimisest, aga ehk on koroona tingimustes nii turvalisem ja mugavam.

01.06. Ma olen moraalselt valmis kõigeks. et rannas peab mask ees olema. Et on külm ja vihmane. Et süüa saab pappkarbist oma toas. Ja ma istungi kogu puhkuse oma rõdul raamatut lugedes. Ja see rõdu on põhja poole ning vaatega prügikastidele. Kui mul rõdu ikka on, sest täna tuli kiri, et väljavalitud hotell alustab tööd alles 15. juuni…. pakuti alternatiivi, mis tundus ka okei. Aga erinevalt esimesest pole seal jooga-pilatese- vesivõimlemise treeninguid. Ma olen nii rõvedalt paksuks läinud ja käega löönud, et oli lihtsalt lootus, et äkki.. aitab?

Meelelahutus on kinni, mingeid

kolmapäev, 9. juuni 2021

Vana hobune jne

Ärge uskuge kui keegi ütleb teile, et liikumine on tervisele kasulik. See on õelate ja pahatahtlike inimeste jutt, kes tahavad teile lihtsalt halba.

Ma vihkan jooksmist. Või on siinkohal õigemini kasutada minevikuvormi. Vihkasin. Ma jooksin viimati keskkooli kehalise kasvatuse eksamil ja lubasin endale, et see on viimane kord elus. Tõsi, ka ülikoolis pidime jooksma, aga see oli orienteerumise kontekstis ja tore.

Jooksmine tähendab minu jaoks õhupuudust,  pistvat külge, veremaitset suus ja tiksumist peas.

Paraku olen ma rõvedalt paksuks läinud ja kuna dr.guugle väidab, et see on tingitud ealistest iseärasustest, siis ei viitsi enam sellega ka võidelda.

Aga eile tuli mõte, et prooviks joosta. Miks mitte, eks. Kõik ju jooksevad. Kui raske see ikka olla saab? Äkki muutun jälle peenikeseks.

Lubasin endale, et ei piina ennast. Rahulik fartlek. Päris elus kujunesid sellest lõigud. Umbes 100m jooksu, kuniks silme eest mustaks lõi ja seejärel umbes kilomeeter kõndi, kuniks hingamine lõpuks taastus...mu mees räägib, et jooksma peaks tempoga, mis võimaldab rääkida. Ma ei suuda isegi jalutades rääkida. Seega, kujutage tempot. Jalutades oleks kiiremini saanud. 

Jäin ellu. Aga postituse point on muu. Mu selg valutab !!!

Ma üritasin guugeldada, aga sellist  lihast, mis mul valutab, polegi olemas

Kuidas saab jooksmine selja valusaks muuta ?!

Müstika.

Lasen nüüd seljal paraneda. Eks siis otsustan, kas jätkata eksperimenti...

#prooviMidagiUut #neradost


Samal teemal

esmaspäev, 7. juuni 2021

Appike, ma olen nii eriline !

Mulle nii meeldib, kui keegi ütleb, et ma olen eriline :)

Spotifyl on mingi kampaania. Mille käigus sain teada, et 345 miljoni kasutaja seas on mul unikaalne maitse. 

Who else but you would play nublu after Santana ? Küsib ta retooriliselt.

It so you to travel to 2019 Anetti, 1958 Dean Martini ja 2021 Sia vahel. 

Ainult sina liigud Eesti rockilt Dance popile. Ning kuulata õhtuti LP Lost on you on väga minulik.

Ja tuleb välja, et mu päikesemärk on Sia, kuu märk Andre Rieu ja tõusumärk Maurice Jarre...

Ma ei tea, kes selliseid asju välja mõtleb, aga minu tuju teeb küll heaks :) 

Kes Spotifys on, jagage oma lugusid ka :)




laupäev, 5. juuni 2021

Eestlane ja venelane 16. Nüüd siis selge


Kõnnin mööda metsarada. Vastu tuleb mees, suure musta koeraga. Koer jookseb mind nuuskima.

Не бойся, hõikab mees eemalt.  Она не кусается. Это русская собака.

Koer nuusutab mu üle ja sörgib edasi.

Я сказал тебе это русская, nendib mees rahulolevalt.

Что вы имеете в виду? küsin arusaamatuses.

Русские не кусаются - русских не надо бояться. 






 



tulikad

tee koju

sirel



anemoonid

esmaspäev, 31. mai 2021

Professor sai värske õhu mürgituse


Ma kardan Eesti teatrit. Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati nägin etendust, mis poleks kas a) nii Diip, et ma jään magama b) poleks labane. ( Õnneks on blogi. Viimane etendus, mis mulle meeldis oli 2013 Kukruse mõisas Gorki ) 

Aga tänases kontekstis. Teater. Päris. Gerda Kordemets peaks olema kvaliteedi garantii. Head näitlejad. Annaks komöödiale võimaluse?

Ma olin väga elevil. Proovisin selga kolme kleiti ( poleks vaja olnud, enamik kandis casuali), otsustasin, et mu jalad on kontsakingadeks piisavalt terved (viga, ei olnud). Saalis olid toolid hajutatud, oli ruumi ja õhku. Pimedas sai maski salaja ära võtta. Puhvetis oli kooki ja konjakit. Nagu vanasti.

Kui ma lapsena pioneerilaagrites käisin, toimusid seal isetegevusvõistlused. Üks kindla peale mineku sketše oli selline. Näitlejad esitasid  mingit kokkulepitud etüüdi. Siis tuleb lavastaja ja ütleb: ei, nii ei sobi. Tehke lõbusamalt. Seejärel esitatakse sama etüüd rõhutatult lõbusalt. Siis palub lavastaja, et ei ei, tehke kurvemalt, pateetiliselt jne jne. Jube naljakas oli. Laval. 

Seda etendust vaadates tuli see mulle millegipärast meelde. Tundus, et neil oli sama strateegia. Hei, meil on ülihea materjal. Mida teha? Filmi me ju laval taastada ei saa...

Kas teeme filmi parimate lõikude esituse? Filmi paroodia? Etenduse sellest, kuidas filmi tehti? Sulev Nõmmiku ja Liia ja Helle elust?( Huvitav, miks teised kõrvale jäeti, sest see oli kõige huvitavam osa).

Mingil hetkel hakkas nagu looma ja siis läks jälle lappama. Minu jaoks.

Positiivset oli ka. Mingil põhjusel ma suhtusin Inga Lungesse eelarvamusega,  aga ta oli väga hea. Ilmselt tuli kasuks, et tema tegelaskuju oligi selline tõsine ja polnud vajadust juurelda, kas teeme paroodiat või loome rolli. 

Üks vau hetk, kui otsisin lausa prillid välja. Kas tõesti on laval Kuslap ??? Kalle Sepp oli. Super parodeerija. Ja muidugi Vinteri muusika on super.


Et siis nii. Eks kaheksa aasta pärast üritan uuesti :)

Kas ma soovitan? Ei. Vaata parem uuesti filmi.

esmaspäev, 24. mai 2021

с уважением


3 järeldust.

Jõudsin eile ühe huvitava avastuseni.

Kõik on sadu kordi kuulnud venelaste väljendit " ne uvazaes ?", Ma pole kunagi juurelnud selle mõtte üle, sest üldjuhul toimub see kontekstis, et keegi veenab kedagi jooma sama palju alkoholi, kui ta ise, sest üksinda on nõme purjus olla.

Aga vihastades ühe kolleegi peale, kes kokkulepitud koosoleku sujuvalt ära jättis ja ühtteist oli veel. Sain aru, et see ongi  ju nüüd see.

Ta ei austa mind. Minu aega, minu tööd. Mind.

Õnneks või kahjuks pole ma ainus,  kellega ta nii käitub. 

Naljakas, et Eesti kultuuriruumis eriti ei räägita lugupidamisest. Hiljuti just lugesin üht vene raamatut, kus tegelane rääkis endast, et .... Elan hästi, minust peetakse lugu...

Eestlased on pigem tublid? Hinnatud ?

Küsimus on see, et kas lugupidamine on nagu usaldus ja autoriteet,  mis tuleb võtta või välja teenida. Või saab midagi ette võtta, et inimene hakkaks teisi austama.


Tallinna rattateede ja parkide eest võite mind tänada. Ma olen selle lühikese aja jooksul saanud juba teise üllatava trahvi. Sain kirja. Selgus, et ületasin kiirust Tammsaare teel... Teel, mis on täis ummikuid ja teeremonte. Ja kus seal üldse kiirust mõõdetakse? Ma olevat sõitnud 58 km/h.  Ning mitte keegi ei pakkunud võimalust trahvi asemel rahuneda. Kuna ma käisin passipilte tegemas, siis oleks rahunemine olnud abiks nii enne kui pärast... Ja mis veel põnevam, ka mu mees sai samal päeval samas kohas trahvi. Ehk siis terve pere panustas.

Igatahes. Võtke heaks. Pole tänu väärt.


Ja kolmas järeldus. Kuna keegi ei küsi, siis ütlen ise. Minu maitse on hapu. Ja sellest tulenevad hapukasmagusad marjad, hapukasmõrkjas greip, hapukassoolane kurk ja hapukasumamine liha.




reede, 21. mai 2021

Eurovisioonist ja vihmast

Mul  on nii kahju, et Eurovisiooni kõige põnevam komponent: ettearvamatu hääletamine on kadunud. Selle asemel on nn võistlusest saanud ennustuskontorite tulemuste ettelugemine. Kui igas riigis alustatakse esitust: Nii, nüüd hakkab laulma selle võistluse võitja. Või: sellele laulule keegi edasipääsu ei ennusta. Siis... loomulikult on kõik kuulajad rohkem või vähem eelhäälestatud.

ja muidugi on selle " kahju" üks osa see, et mul on lihtsalt nii erinev maitse. Minu meelest on väänlevate poolpaljaste naiste aeg läbi. Piinlik.  No esimesena tuleb pähe . Alijev, kes võiks tõsiselt mõelda, kas siivsal moslemiriigil on sünnis lavale saata prostituudid?. 
Või olen mina vanaks jäänud.

Samuti ei meeldi mulle, kui tolereeritakse mustalt laulmist ja/või plagiaati ( sest neile on ennustatud edasipääsu). Näiteks Küpros vs Lady Gaga, Horvaatia vs Tii, Šveits vs eelmise korra võidulaul jne.

Ja noh. Mõtteainet on meil ka selles osas, et me saadame alati mingeid tavalisi tüüpe, keda isegi koolis pole kiusatud...

Kui ma mõtlen lauludele, mida ma praeguseni mäletan, siis need on üllataval kombel rahvuslikud, või lihtsalt teistsugused, eristuvad taustast. Näiteks venelaste Matrjoska, ukrainlaste kanepikülvamine, prantslaste šansoon, soomlaste rock.
Leedu, Islandi ja Taani laulud olid lihtsalt napakalt lõbusad. Ja Portugal ning  Belgia kunagise Portugali võidulaulu tuules kammerlikud. Tavalistest eurolauldest mäletan ma positiivselt Bulgaariat. Esitus oli nõrgake, aga laul tõsiselt haaras. 

Ja lihtsalt veel huvi pärast. Kas keegi teab. kas Inglismaal näidatakse ülekannete ajal ka ingliskeeles esitatud lauludele supakaid? Et oleks mõistetav?


Ps.Marca, ma tippisin eile autos sulle pika kommentaari, mis lendas.. kosmosesse. Uuesti enam ei viitsinud. Pika kommentaari lühike kokkuvõte. 

Algatusvõime on oluliselt lihtsam mõiste.  Eile oli koosolek. Kõik ruumis viibijad olid moel või teisel omandanud antikehad. Tegin ettepaneku loobuda maskidest. Algatus võeti kolleegide poolt ühehäälselt ja kestvate kiiduavaldustega vastu. 

Mul on algatusvõime. :)


Ning teine teema. Soovitage laule, kus räägitakse vihmast. Kui sul on spotify konto, siis võid kohe sinna listi lisada. Tänan!

( Kogu nimekirja nägemiseks lükka paremas servas olevat noolekest)

teisipäev, 18. mai 2021

Märkmed metsa kohta


Tänasest Päevalehest: Eesti väidetav puiduvajadus aastas on ca 12 mln tihumeetrit


Internetist: 1 hektarilt saab ca 64-125 tihumeetrit. Keskmiseks peetakse 105 tihumeetrit.

(vrdl  2019 aastal raiuti 11,3 mln tihumeetrit, mis oli ca 50 000 ha st ca 226 tihum/ha)

Kui arvestame keskmiseks 105 tihum, siis see tähendab, et aastas vajame u 114 286 hektarit.

seega  selleks, et tagada järjepidev tarbepuidu vajadus vajame

60 puupõldu x 114 tuh ha = ca  6,9 mln hektarit

Ka siis, kui nn tootlikkus on poole suurem, oleks vaja u 3,5 mln hektarit. Praegu on Eestis metsamaa all  ca 2  mln hektarit, see olevat u pool maismaapinnast.


Mis mu arvutustes valesti on?


Miks linnud ja kalad on parves, aga loomad karjas ?









lilled, millest saab küüned