kolmapäev, 28. juuli 2021

N.Klein "On Fire. The Burning Case for a Green New Deal"

2003 aastal lugesin Naomi Kleini raamatut No Logo ( ilm 2001). Ilma igasuguse liialduseta võin öelda, et see muutis mu maailmavaadet

Hiljuti mõtisklesin, et tahaks lugeda midagi väga head ja Naomi tuli meelde. Uurisin, ja leidsin sellise raamatu. Selles raamatus on esseed ja kõned aastatest 2015-2019, paljudele on lisatud postscriptum, mis on huvitav- kuidas on asjad pärast seda läinud. Autor vabandab, et enamik näiteid tuleb USAst, Kanadast, Inglismaalt ning Austraaliast, kuna nende riikidega on ta kõige enam seotud.
Keskkonnateema, millest raamat räägib, ei ole niivõrd maailmapilti raputav, kuna see on õhus olnud juba pikemat aega. Aga näited, mida ta toob, andsid vähemalt mulle mõista, et ma elan täiesti teises meediaruumis ( #peavoolumeedia). 
Ma väga austan selliseid inimesi, nagu Naomi Klein. Kes ainult lihtsalt ei sõnasta, kirjelda, targuta, vaid kes reaalselt löövad käed külge, et muuta maailm paremaks. (Loodetavasti kui ma suureks saan, siis saab ka minust selline inimene.)   Naomi ja tema meeskonna poolt algatati Kanadas projekt The Leap, (mis, nagu ma aru sain, tulistati auklikuks), mis on andnud inspiratsiooni Green Deal liikumiseks ja on jõudnud täna reaalselt Euroopa kliimaseaduseks.

Kui sul on plaanis seda raamatut ise lugeda, siis jäta siinkohal pooleli- ma toon päris mitu tsitaati ja näidet ning lisan oma arvamused. 

Korporatsioonid on süüdi
Nagu öeldud, ma väga austan ja imetlen Kleini, kuigi meie maailmavaated on ühes punktis väga erinevad, nagu ka No Logo puhul, häirib mind Kleini vankumatu usk koropratsioonide süüsse.  Mulle meenutab see minu kooliajal räägitud "ülemaailmset imperialismi". Minu jaoks ei ole korporatsioonid, valitsused, riigid anonüümsed "nad". Kõikide nende taga on reaalsed luust ja lihast inimesed.  Ja inimesi on võimalik mõjutada, harida, ära osta jne. Naomi usub, et vastutus ja võimalus lasub korporatsioonidel. Nemad saavad olukorda muuta, tuues töökohad lähemale, kasutades taastuvenergiat jne.

Naomi lahendus on kogukonnad. Mõte sellest, et kogukonnaaed võiks tagada miljonilinnas talvevarud, on minu meelest naiivne (kuigi, ma ei saa aru, miks kasutatakse nii vähe, et mitte öelda- üldse mitte- haljastuses viljapuid- põõsaid ja söödavaid taimi). 
No näiteks, võttes siitsamast kodust näite. Kui tulevane tselluloositehas(mille poolt ma olen) kuuluks kommuunile, oleks ühistu ? Mida see muudab? Ma olen töötanud nii aktsiaseltsis, kui ka ühistus ja mõlemas tuli igal aastal juurde kirjutada kasvuks 10%. Isegi see, et teenitud raha jaotub ühistu puhul õiglasemalt ja rohkemate inimeste vahel, ei tarvitse igal korral (nt börsifirmad,) tõsi olla. Ka ühistu saab korrumpeeruda, ka kogukond võib olla naftausku jne.  
Miks me tahame igal aastal 5% kasvu? Et kasvada, investeerida (maksta rohkem palka :)khm). Miks? Et olla turul konkurentsivõimeline. Miks? Sest.. teenida rohkem kasumit. Ja siinkohal vahet pole, milline on selle ettevõtte omandivorm.  Käivitavaks motivaatoriks on ikkagi: ahnus. 
Samas positiivne näide (? ei ole tagamaid uurinud) raamatust. Sakslaste energiamajanduse  muudatus- Energiewende, mis lõi uusi töökohti rohelise energia sektoris ning tõi energiatootmise ja -jagamise kogukonnatasemele. Aga kõik need vajalikud juhtmed, akud, paneelid? Keegi peab need ju tootma..

Samuti ei ole nõus tema seisukohaga põgenike osas, et rikkad lääneriigid ja eelkõige globaalsed korporatsioonid on ainuisikuliselt vastutavad põgeniketulva eest ja pärast. Ma olen nõus, et 3 sajandit vaba turgu on ammendanud ressursid ja põhjustanud kliimasoojenemise ning sellest tulenevad tagajärjed. Aga need inimesed on ammu surnud ja kas see, et keegi leiutas kunagi sisepõlemismootori ja teine avastas, et petroolium aitab tube valgustada, tekitab kogu läänemaailmale kollektiivse süü aegade lõpuni? Nagu ütles üks psühholoog. Süütunne on mõttetu tunne, mis ei anna mitte midagi.  See, et me tunneme end kollektiivselt süüdi ja avame Euroopa, Ameerika ja Austraalia piirid  absoluutselt kõigile. Kas see on lahendus?  See ei likvideeri algpõhjust. See ei likvideeri probleemi. Või on lootus selles, et kui rikkad riigid saavad olema ülerahvastatud, siis muutume kõik võrdselt vaesemaks. Või on lootus selles, et tulles siia, eeldatakse samasugust elustandardit, aga kuna see pole reaalselt võimalik (et kõik maailma inimesed elaksid nagu USA, oleks vaja 11 maakera), siis paratamatult viiks see kodusõjani ja seejärel väheneks maailma rahvastik normaalse tasemeni? või?

Kas maailma päästmiseks on vaja sotsialismi

Naomi kirjutab, et tema süüdistamine sotsialismi igatsemises on juba niivõrd tavaline, et ta lihtsalt enam ei jaksa seda selgitada. Küsimus, kas sotsialism või kapitalism, on lühinägelik. See eeldaks, nagu meil olekski ainult kaks valikut. 
See polegi küsimus. Arvud näitavad, et NSVL süsiniku jalajälg enne Berliini müüri langemist, oli suurem, kui kap riikidel. Ja vaadakem Hiinat. Autoritaarne riik, kes saaks korraldustega saastamise lõpetada. kui tahaks.

Kapitalism põhineb pakkumisel ja nõudlusel, selleks, et see saaks edasi kesta, peavad muutuma nii nõudlus kui ka pakkumine ja selleks peaks muutuma meie väärtushinnangud. Kas see, et inimkonnast kaob ahnus, on reaalne?

Kusjuures, minu meelest, ju tänu erinevale taustale, me saame erinevalt aru  " kapitalismi " mõistest.  Ta kirjutab, et inimesed on võimelised organiseerima endid läbi viima erinevaid ühiskondlikke vajadusi, nägema pikemat ajaperspektiivi jne. Minu jaoks ei ole sellel mitte midagi ühist ei kapitalismi ega ka sotsialsimiga. Kleini käsitluses on kapitalism ikkagi käsumajandus (?ma ei leia paremat võrdlust), et kusagil istub grupp tüüpe, kes ütlevad, kuidas me elama peame. Minu jaoks on see paranoia. Ma elasin sotsialismis, kus grupp tüüpe ütles, kuidas elama peab. Ma olen oma silmaga näinud nn rohujuuretasandil organiseeritud ühiskondlikke liikumisi nii kapitalismis, kui ka sotsialismis. 

Puerto Rico näide: väga hea mullastikuga riik peab 85 % oma toidust importima, 98% PR energiast tuleb imporditud fossiilkütustest, kohas, kus on päike, tuul, lained ehk siis võimalus odavamaks taastuvenergiaks jne.
Klein" Puerto Rico roll maailma majanduses on olnud teha teised inimesed rikkaks, kasutades odavat tööjõudu, odavaid ressursse või olles vangistatud turg imporditud toidule ja kütusele". 
Mina- aga puertoricolased? miks nad midagi ette ei võta.? Äkki nad tahavad niimoodi elada?

Ehk siis minu jaoks on ilmselt võõras ameerikalik(ja britilik) koloniaalne patroneeriv mõtlemine. Keegi kuskil peaks nad vabastama ja majanduse paremaks muutma. Ma olen Eestist, meie ise  olemegi riik ja vastutame selle eest, kuidas meil läheb. (PS. raamatust sain aru, et peale orkaan Mariat saigi Puerto Ricos alguse ühiskondlik liikumine. Loodame, ja soovime neile edu)

Ta möönab, et

"sotsialistlik kord (NSVL, Venezuela jne) ei tähenda iseeenesest keskkonnasõbralikku ühiskonda, aga et praeguste näidete põhjal võib väita, et parim suhe keskkonnaga on sotsiaaldemokraatlikes riikides, nagu Taani, Rootsi, Urugai.."

(Mulle tuli millegipärast meelde Norra seriaal "Okupeeritud".mis räägib sellest, kui Norra keelduks ühel kenal päeval nafta pumpamisest ja müügist. Soovitan.)


Naomi näitab raamatus kenasti ära ka rahastamisvõimalused,

peame ümber ehitama avaliku sektori, ümber pöörama erastamisotsused; ümber paigutama suure osa majandusest; oluliselt vähendama tarbimist; naasma pika-ajalise planeerimise juurde; tugevalt reguleerima ja maksustama korporatsioone, ehk isegi mõned neist natsionaliseerima; vähendama kaitse(sõjandus)kulutusi ja võtma omaks meie võlad globaalse lõuna (Global South) suhtes

Naftale järgnevad pommid, droonidele põud, ja paadid põgenikega järgnevad mõlemale.

Maailmapanga uuring väidab, et alates 1988 aastast on 71% kasvuhoonegaaside emissioonist põhjustatud vaid 100 korporatsiooni ja riiklike fossiilkütuste gigantide poolt

Ma kirjutan korporatsioonide/sotsialismi teemal ebaproportsionaalselt palju, sest see ärritab mind. Raamatus on see tegelikult vaid killuke,  Aga selles, et maailm on  pekkis ja et me vajame uut maailma, selles oleme ühel nõul. Ja mis sellest siis ümber jutustada:)

Mida mina saan ära teha, et maailm päästa.

Ma ei pane siia tsitaati, see oleks liiga pikk, aga mõte: Mida mina, kui üksikisik saaksin teha selleks, et peatada kliimasoojenemine? Julm vastus Naomilt: mitte midagi. Me saame selle väljakutse vastu võtta ainult koos, kui üks osa massiivsest ja organiseeritud globaalsest liikumisest. Me peame tegutsema nii lokaalselt kui ka globaalselt.

Individuaalne prügikogumine ei aita. See on kollektiivne probleem ja nõuab ühist pingutust. Näete paralleeli Covidiga? Kollektiivne häda, ühine pingutus. Sellest, et lääneriigid on vaktsineeritud, pole abi. Kogu maailma peab saama kontrolli alla, kuna me oleme seotud.

Naomi kirjutab: Paljud meist on kaotanud oma juured, kolinud mujale ja meil pole aimugi, kuidas konkreetne osa keskkonnast on sajandite jooksul tavaliselt käitunud, milline on anomaalia. Ja teine hea tähelepanek on "ära". Me saadame oma probleemid ära- mujale.
Lisaks lihtsustamine  3 - R-i: Reduce, Reuse, Recycle. Neist on mõistlik vaid kolmandik, ülejäänud võimaldavad meil jätkata shoppamist ning tarbimist, eeldusel, et paneme prügi õigessse kasti. Siit on puudu üks, oluline R- refuse. Keeldu tarbimisest.

Nagu Klein oma raamatus märgib, on selleni, et inimesed tajuksid probleemi tõsidust, raske jõuda, sest me ei näe seda. Ja see on ju tõsi. Tõmmates taas paralleeli Covidiga. Siin, praegu, meie kõrval surevad inimesed. Kas see paneb nt mind tegutsema? Ei pane. Kliimasoojenemine on sellega võrreldes äärmiselt hoomamatu ja abstraktne. Noh, üleujutus, metsatulekahju, orkaanid, põgenikud... aga mul on vaja laps lasteaiast ära tuua.
Ma ise mõtlesin, et kas poleks parem argument see, et söök saab lihtsalt otsa, kui me niimoodi jätkame. Ja sain aru, et isegi tulevane hüpoteetiline nälg ei ole käivitaja. Inimene kohaneb, ja ju me õpime sööma putukaid ja plastpudeleid.  

Ma pole religioosse maailmaga väga seotud, seepärast oli minu jaoks uudis kirjeldus sellest, kuidas 2015 paavst Franciscus  oma kõnes Laudato Si sisuliselt on muutnud kiriku sajanditepikkuseid dogmasid, mis lähtuvad eeldusest, et maailm on loodud Aadama ( st inimkonna, mehe) teenimiseks. Nimelt olevat Franciscus rääkinud sellest, et  peame austama ja armastama kogu meid ümbritsevat.  Ehk siis asendades Isakese Jumala Emakese Maaga, on lootust, et vähemalt maailma katoliiklased astuvad sammu selles suunas, et maakera on elav organism, väärtus iseenesest ja meie asi pole seda kohelda kui masinat, vaid näha Maad pühana ja saada aru et on side ja seos inimeste ja looduse vahel.

Võeti vastu Euroopa kliimapakett. Kuidas reageeris Eesti?
Martin Helme: Eesti ei tohi mitte mingil juhul kliimapaketiga nõus olla (küll see hullus üle läheb, kui me midagi ei tee)
Jüri Ratas: Eesti peab enda eest seisma.(bla-bla-bla. Tõhustame, arendame, jälgime, mõtleme)

Mille eest me peame seisma ja millega me ei tohiks nõus olla? Õiguse eest saastada? Õiguse eest raiuda kaitsealadel lindude pesitsusajal puid, et teha neist mu kassile pissimiseks pelleteid? Õiguse eest rajada mikroriiki neljarealised teed, suretada sellega välja väikesed asulad, rajada killustikukaevandused, raiuda metsad , teha seda  üle loomade looduslike radade? Õiguse eest mitte sorteerida prügi ja sellest mitte biometaani toota? Õiguse eest mitte anda Ida- Virumaa inimestele võimalust siseneda 21. sajandisse? Õiguse eest rajada linnadesse kuumasaari? Õiguse eest mitte investeerida uutesse tehnoloogiatesse ja kasutada oma riigi väiksust võimalusena olla pioneer ja teerajaja? .. Jne jne jne. Inimesed, palun mõelge enne sügavalt järele, kui te järgmistel valimistel selliste- lasollanaguvanasti- poolt hääletate.

Töökohad ei kao, tekivad lihtsalt teistsugused. Me ei teeni enam tulu metsamüügist, vaid leiame mingid muud tuluallikad. Vajadus ravimite, hoolekande, rekreatsiooni, meelelahutuse, puhta vee ja toidu jne järele ei kao mitte kuhugi. Ainuüksi säästev metsandus ja polükultuuride kasvatamine põllumajanduses vajab rohkem tööjõudu vs harvester ja monokultuurid. Keda huvitab, leiab konkreested numbrid nii Kleini raamatust, kui ka EL kliimadiskussioonist. Samas, see kõik tõstab ka toodete ja tootmise hinda. Tehtava toote väärtus kasvab, ja kuna viljaka maa ning kõlbliku veekogu pind väheneb,  peame  ennetama  järjekordset varanduslikku kihistumist.  Elamine praeguste standardite järgi muutub kindlasti kallimaks ja ehk ei peakski elamine nii odav olema? Minu  jaoks jääb endiselt küsimuseks: kuidas vähendada inimeste arvu planeedil. Naomi jaoks ei ole see teema. Ta usub, et muudatustega saame kõikidele tagada inimväärse elu, või siis.. ei taha ta sellel teemal lihtsalt peatuda. 

Nagu öeldud, on ta väga vasakpoolne ( ja ma tegelikult ei saa aru, miks naiste, vähemuste jne õigused seostuvad justnimelt vasakpoolsusega. Mina olen pigem( ja Naomiga võrreldes väga) parempoolne, aga  feminist ja olen nõus, et anda geidele juurde õigusi jne jne). Ta tõmbab pidevalt paralleele sellega, et kliimasoojenemine st kogu see protsess, mis selleni viis, on üks ebavõrdsuse põhjustajatest. Naomi käsitleb oma raamatus ka ohtusi, näiteks "roheline diskrimineerimine", pärimaalastel ei lubata kasutada oma maad, selle kaitse ettekäändel

Väga mõtlemapanev oli lugu sellest, kuidas rääkida lugusid. See on juba vana tõde- inimesed ei usu fakte vaid lugusid, ning nende ümberveenmiseks tuleks jutustada lihtsalt parem lugu. Ma ju isegi, olles põhimõtteliselt nõus, tahaks ikkagi detaile ja vaielda ja küsida. Kust lõppeb rohepesu? Kas puit või aatom? kas plastiku asendamine paberiga on ikka mõistlik jne jne. Just enne seda lugesin ajalooraamatut. Kui poleks hakatud kasutama naftat, oleks vaalad välja surnud ja metsad maalt kadunud. Kuidas leida tasakaal?
Ja usutavasti ei olegi täna paljudele asjadele ning küsimustele õigeid vastuseid. Vaid tulebki katsetada, proovida, eksida, vigu teha ja siis uuesti proovida. Taas, me oleme ju koolis õppinud revolutsioone. Algsest ideest jääb tavaliselt üsna vähe alles. Aga muudatus toimub., Ja see ongi oluline.
Klein osutab,  et enamik Holluywoodi tulevikust rääkivaid filme võtab kliimakatastroofi kui paratamatust. Alternatiiv puudub. Kunsti saaks kasutada inimeste veenmiseks ja propagandaks, aga . kuidas unistada millestki ja kujutada midagi, mida veel pole. Ta toob näite Roosevelti New Deal programmist, kuhu kaasati sadu tuhandeid loomeinimesi, ja maksti neile,  et nad tooksid Suure Deprossiooni all kannatanud inimesele lootust ja rõõmu. Allpool on film, mille Klein oma meeskonnaga meisterdasid.

Kas maailm suudab midagi koos ära teha

Klein hurjutab, et liiga sageli kasutakse ettekäändena, miks me ei saa oma maailma paremaks muuta "inimloomust- human nature". Kuid, kui tahame, siis saab, ajaloost on näiteks President Franklin Roosevelti algatatud New Deal ja 1948 aasta USA poolt ellu viidud Marshalli plaan. 

Inimesed on üldjuhul laisad, mugavad ja konservatiivsed. Ma kogen seda iga päev- "ei, ei, ei- ei saa, ei taha ". Kui küsida, aga kuidas siis saaks, siis reeglina on vastuseks .. masendus. Jälle! tuleb ta ja sunnib mind mõtlema ja tegutsema.  Ma arvan, et selle asemel, et vinguda, kuidas me ei saa.. peaksime mõtlema, kuidas siis saaks.  Meil oleks vaja üks peotäis noori strandberge, kes raputaksid Eesti ühiskonda, mõtleksid raamidest välja ja julgeksid need muudatused ka ellu viia. 


Mulle on sageli, nii positiivses kui ka negatiivses kontekstis öeldud, et ma olen "naiivne optimist". Selle teema- kliimasoojenemise peatamise osas, olen ma kahjuks pessimist. Seesama Covidi aeg on seda ilmekalt näidanud. Meil, Eestis, on solidaarne ravikindlustus. R lapsed ei saa end vaktsineerida, see tähendab, et mina, kes ma seda saan, pean kindlasti end vaktsineerima, et kaitsta tema lapsi. Ja kui siis ühel päeval on mul vaja vähiravi, siis R lapsed tasuvad minu eest.  Ja isegi sellises pisikeses riigis ei saada sellest põhimõttest aru. Sest MINA. Kuidas on siis võimalik kaasata ja veenda kogu maailma, et me oleme selles mures kõik koos. Et kui sinu riik ütleb ei, siis minu riigil läheb halvasti. Et me kõik peame oma mugavusest midagi ära andma ja natuke riskima. 

Sa tead, et personaalses plaanis, jah, sul pole vaja ei vaktsineerida ega maski kanda. Seda on vaja ühiskonnale. Isegi nii lihtsate asjade puhul me keeldume, sest me oleme nii erilised. 2 miljardit vaktsineeritut on juhus ja vedamine. 4, 16 mln koroonasurma ei veena. Vanasti nimetati seda isekuseks, tänapäeval vabaduseks. Kui me isegi nii lihtsate asjade puhul ei suuda üle olla oma egost, siis kuidas me kujutame ette, et ma suudan loobuda reisimisest, lihast, autost. Et kusagil jääks vaalad ellu ja Saksamaal poleks üleujutusi.

Me teame, et revolutsiooniks on vaja, et ühed ei saa ja teised ei taha enam vanamoodi elada. Aga vaja on ka mõjukaid liidreid.   
Minu küsimus on, kas  Annalena Baerbockist saab uus liider, kes aitab meil jõuda uude, rohelisse maailma?



Siit näeb mainitud filmi, mis võtab kokku selle raamatu sisu. Ja guugeldades leidsin, et neid on juurde tehtud. Märksõna "New Green Deal" film


15 kommentaari :

  1. tähelepanek: "ainuisikuliselt vastutavad" ei tähenda "varasemate põlvkondade pattudes süüdi". Lihtsalt tuleb arvesse võtta, et siinne (ka praegune! ning jah, maailma mastaabis on jõukas ka Eesti) jõukus on tulnud teiste arvelt - ja see kokkuvoolanud jõukus, mille kokkuajamises me küll ise süüdi pole (v. a need, kes seda reaalselt ise edasi teevad) annab siitkandi inimestele ka suurema võimu ja suuremad võimalused midagi muuta.

    Muidu kukub ikkagi omamoodi Suure ja Väikese Peetri loona välja, isegi kui kollektiivide tasandil - "eelmiste põlvede tegevus kuhjas mulle küll vara kokku ja jättis sinu lagedaks, aga panustame nüüd ikkagi võrdselt".

    keelekommentaar - paavstinimede Eesti traditsioon on ladinapärane. Franciscus.

    Mis korporatsioonide kui isikute võimu ja sellesse puutub, mida sa käsumajanduseks nimetad - jah, seal on inimesed. Aga ei maksa unustada, et USAs on kohtupraktikaga antud korporatsioonidele füüsiliste isikute taolised õigused, ilma et neid samas saaks füüsilise isikuga võrdselt seaduserikkumiste eest karistada. See tähendab, et kõiges kasulikus mõttes on firmad seaduse silmis nagu inimesed, aga seaduse eest kõrvalenihverdamise võimalused on neil inimestest tunduvalt suuremad.

    Ning selline suur, rikas, vähem karistatav ja teoreetiliselt surematu "inimene" on muidugi pärisinimestest suurema mõjuvõimuga.

    Vt ka mida Kalle Lasn on oma "Culture Jamis" kirjutanud. Kuidas telekanalid lihtsalt ei müünud mingi sotsiaalse või keskkonnakaitse sõnumiga reklaami jaoks kavas aega, sest see pahandas mingit firmat, kes oli nende suur reklaamiklient.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan, parandasin vea ära. Ja uurin soovitatut! :)

      Korporatsioonide osas jään eriarvamusele st loomulikult olen ma nõus, et neoliberaalne majanduspoliitika on lasknud pidurdamatult tegutseda/saastada /arengumaid ekspluateerida jne.
      Ma ei taha väga USA teemal sõna võtta, kuna ma sellest väga palju ei tea.

      Tuues teema Eesti konteksti, siis põhjus, miks meie saastajad on saanud tegutseda, on ju ikkagi valitsus st piirangute/maksude/sanktsioonide jne puudumine. Valitsuse pani paika meie oma Eesti rahvas.
      Ma ei teadnud, et EPL täna samal teemal kirjutab. Kui Delfis sealseid kommentaare lugeda, siis hakkab päris õudne. Kuniks meil pole valgustatud monarhi ja/või rahva teadvuses see teema pole oluline, seniks ei muutu mitte midagi.
      Ehk siis minu meelest lasub vastus ikkagi inimestel, kes teevad demokraatlikes riikides oma valikuid.

      Kustuta
    2. Mõtlen, et kui palju mõjutab neid demokraatlikke valikuid valijaskonna eri vanusegruppide suurus.

      Ses mõttes, et viimased aastakümned erinevad Läänes varasemast ajast selle poolest, et noorte osakaal on väike. Noorte = nende, kes peavad tulevikumaailmas elama hakkama. Kujutan ette, et kohaliku tasandi mugavustest on palju motiveerivam loobuda, kui sellest sõltub iseenda tulevik.

      Keegi Inglismaal tõi mingi võrdluse, kui väike mõju poliitikale tänapäeva noortel võrreldes beebibuumeritega on. Umbes et kui buumerid on elus osalenud n arvul rahvahääletusel, siis enamasti on tulemus nende põlvkonna enamiku meele järgi. Tänapäeva noortel tuleb rahvahääletustel reeglina tulemuseks miski, mida nende põlvkonna enamik ei poolda. Valvenäide: Brexit.

      Kustuta
    3. Kusjuures, seda ma mõtlesin ka raamatut lugedes, et ta praktiliselt üldse mitte (või libisesin ma ise üle?)ei puudutanud valeuudiste, meedia ja sotsiaalmeedia mõju.
      Lisaks selle, et globaalne meedia võib sind hoida algoritmidega sobivas mullis st sa ei teagi, et kõrvaltänavas on mingi muu teema; lisandub sellele virtuaalse osalemise võimalus st vajutan FBs like ja tegelikult mingile meeleavaldusele minna ei viitsi.
      See kõik omakorda raskendab nn revolutsiooni (muudatuse) toimumist .

      Kustuta
    4. Ühismeedia ajastu on nii lühikest aega kestnud, et on raske teha järeldusi, mismoodi ja kas demokraatia sellega koos töötab.

      Aga see seondub ka korporatsioonide teemaga. Piisavalt rikas tellija saab tellida ühismeedia-mõjutuse, millega omakorda saab valimis- (või referendumi-) tulemusi kallutada. Võta nt Cambridge Analytica keiss.

      Kustuta
  2. Sirvisin kommentaare. Õudne jah. Inimkond on omandanud võime maailma muuta. Kuid meie ise, üksikud inimesed, ise ei usu sellesse võimesse. Seetõttu pole ka mõtet midagi teha.

    Ma arvan, et siin ei ole mingit pääseteed. Lõpuks määrab kõik ära kohalik poliitika. Ja see ei suuda suurte probleemidega tegeleda, sest siis tuleb mikro-tasandilt ressursse ära võtta. Öelda ausalt "me kõik jääme vaesemaks ja palun valige mind nüüd uuesti" - no ei saa.

    Ma näen kahte võimalust.

    Me sulame üles, enamjaolt. Saab olema keskkonna mõttes väga halb ja ühiskonna mõttes hundiseadus. Hästi elavad ainult rikkad.

    Tuleb Hiina sarnane autoritaarne valitsusvorm, kus pööbel ei otsusta midagi.

    Kumb neist on hullem? Ei teagi.

    Kaur

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen samuti pessimist, aga hüpoteetiliselt tegelikult on ju võimalik,
      et tekivad energilised liidrid ja aeg saab nn küpseks st inimesed hääletavad keskkonnasõbralike valikute poolt.
      No nii nagu Eesti Vabariigi tekkeks tekkis ajaaken, või Berliini müür, või kuule-lend vms.

      Kustuta
  3. Ka korporatsioon koosneb inimestest, kuid otsustajad on siiski vähemuses. Organisatsioonikultuur määrab palju. Kui sul on kriitline mass koondatud keskustesse, kus sisekultuur määrab mängureeglid ja korpi maine on antud riigis hea, siis üksikisik eriti midagi ära ei tee. Ei julge või ei taha või pannakse fakti ette.

    See on selline kummaline maailm, riik riigis võiks vist öelda. Sul oleks nagu kõik - õigused, arvamus, demokraatia, mugavused, kohustused, raha, valikud. Aga reaalselt sellest ei sõltu nagu midagi. Kuulatakse, tuntakse kaasa ja selja taga asjad ikka toimuvad ja midagi ei muutu. Näiliselt vahel vaid.

    Ja siis veel see tõdemus elust, et inimene on ostetav, valdav enamus, hind on lihtsalt erinev. Ehk et kui sa oled korpile väga ebamugav, saab alati sind finantsiliselt ellimiteerida. Ja seda jälgitakse regulaarselt, ebamugavate mass ei tohi minna suureks, see oleks risk. Ellimineerimiseks sobivad igasugused vahendid. See on ebamugav ja võib olla pikaajaline, kulukas ka, aga ma pole 17a jooksul näinud, et keegi pakutavast keelduks või kohtusse läheks :)

    Nii et siiski, korpidel on võim täiesti olemas, mina selles eriti ei kahtleks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nõus KK-ga.

      Ja asi pole ju üksikus ettevõttes, vaid neis tervikuna.

      Kustuta
    2. Sellest, et hargmaised ettevõtted meenutavad omaette riike, on ka kirjutatud. Ma olen sellest just demokraatia pärast muretsemise kontekstis lugenud - et demokraatlikes riikides tegutsevad selliste suurte, riigitaolise võimuga, aga ilma demokraatlike valimisteta moodustatud juhtkonnaga üksuste harud.

      Ilukirjandusest tuleb meelde Antšuuria ja banaanikompanii suhe - kui valitsuse esindaja ütles banaanilepingu kohta "See leping on meie valitsusele vastuvõetamatu!", vastas kompanii esindaja "Siis teeme uue", jättes delikaatselt täpsustamata, kas ta pidas silmas uut lepingut või uut valitsust.

      Kustuta
    3. ... ja seepärast on euroliidu püüdlused seada tingimusi ka sellisele tootmisele, mis ei käi Euroopas (aga mille tarbijad on Euroopas), mulle võrdlemisi sümpaatsed. Euroliit oma kõigi probleemidega on siiski märksa demokraatlikum kui maidea, Facebook või Amazon.

      Kustuta
    4. Kunagi oli suurte organisatsioonide (nõukogude raudtee jne) kohta väljend "riik riigis", nüüd võiks rahvusüleste korporatsioonide kohta olla "riik euroopa liidus" vms.

      Kustuta
    5. Ma olen ühte sellist euroliidu püüdlust väga lähedalt käppinud. Nii lähedalt, et eri riikide ettepanekud plaanitava direktiivi tekstile olid meie arvutis Wordis lahti ja me tegime otsuseid "tšehhid - tundub okei võtame vastu. hispaania rojalistid - huvitav vaatenurk - sõnastame veidi ümber ja inkorporeerime. prantsusmaa - mingi bürokraatide saadetud jaur - vastame viisakalt ja ignome." Huvitav aeg oli.

      Idee maailma paremalt reguleerida - oli ja on sümpaatne. Kuid teostus - täiesti küündimatu. EL on nii haldussuutmatu organisatsioon, et nende püüdlused lihtsalt jooksevad liiva, ehk siis riikide ja peadirektoraatide omavahelisse võimuvõitlusesse ära. Kurb.

      Ainus erand on GDPR. See tõesti muudab tasapisi anglo-ameerika ärikultuuri.

      GDPR tekkest on film - saksa oma. Tegijad käisid poliitikutel kaameraga sabas ja kus lubati, filmisid. Igale EU õigusloomest huvitet inimesel soovituslik vaatamine. Ma veel käisin Goethe instituudi korraldusel selle filmi üle mingis paneelis arutlemas. Oeh. Olid ajad.
      https://www.imdb.com/title/tt5053042/

      Kustuta
  4. Tahtsin paavsti seisukohtade kohta lisada, et tegelikult on sellist joont katoliku kirikus ka varem esinenud (sest katoliku kiriku ajalugu on pikk ja lai ja enne hereesiaks kuulutamist on nad tavaliselt uurinud ikka, et äkki annab integreerida). Kui Bergoglio endale paavstinime valis, siis ega ta seda juhuslikult ei võtnud. Püha Franciscus lõi laule, kus räägib vend Päikesest, õde Kuust, vend Tuulest, õde Veest, vend Tulest ja "meie õest emakesest Maast" ja õde Surmast; pidas lindudele samamoodi jutlust nagu inimestele ja olevat mingi küla juures huntide ja selle küla vahel mingi vastastikuse mittekallaletungi lepingu sõlminud. See vend päikese ja õde kuu laul on tänu oma refräänina korduvale reaalgusele ka "Laudato si" nime all tuntud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. (mis muidugi tähendab, et kui praegune paavst oma kõne niiviisi pealkirjastas, siis linkis ta selgelt frantsiskaanliku traditsiooni juurde.)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!