Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Neljapäev, 23. aprill 2020

Prison Break

Kriis paneb inimesed mööda seina ronima.
Või on need päkapikud?
Kui mind nüüd selle postituse põhjal vangi pannakse, siis eitan kõike. Blogi on teatavasti ilukirjandus ja kõike siin kirjasolevat pole vaja väga tõsiselt võtta. 

Kõigepealt lugesin ERRist et hakatakse läbi viima testimisi ja valimisse  valiti ka
...Õismäed kui ühe madalama nakatunute arvuga, paljuski muukeelse ja suurlinliku eluviisiga elanikkonda.
Nüüd on siis see, et elan getos, kindel ja ametlik. Ja tegemist on positiivse asjaoluga. See seletab ka põhjuse, miks otse nakkuskoldest tulnuna on mul siiani õnnestunud terveks jääda. Venelased, nii nagu tootmis-, ehitus-, logistika- ja kaubandustöötajad, teatavasti ei kanna viirust.

Siis helistas sõber ja kutsus meid metsa orienteeruma.  Vaatasime mehega teineteisele kaks sekundit otsa ja ütlesime korraga jah.
Spordi- ja puhkekeskus, mille lähedalt meie rada pidi algama oli rahvast ja autosid täis, kui raekojaplats vanasti. Lisaks veel päris mitu politseiautot.
Meie sõitsime kaugemale ning kuigi metsas tuli vastu paar-kolm seltskonda, me teisi võõraid ei näinud. On veel Eestis inimtühje paiku.
Kui ma ülikoolis õppisin, oli meil nn kehalise kasvatuse raames orienteerumine ja ma olin unustanud, kui väga see mulle meeldib ja sobib. Mulle meeldib maastikul üles-alla rassida, ja mulle sobib liikumine- spurt-peatus. Kuna mul polnud prille kaasas ja meiega kaasas olnud profid võtsid juhtimise nagunii üle, siis ei pidanud ma isegi mõtlema. Lihtsalt kulgema, nautima. Ja rääkima. Ja kuulama. Täna ja praegu saan ma aru mõiste "suhtlemisvaegus" tähendusest...
Ja et ei jääks muljet, et ma olengi selline hulljulge. Ma olin ikka mures ka. Puukide pärast.

Kolmapäev, 15. aprill 2020

B. Bryson Inimkeha kasutusjuhend asukale

Oi, kuidas ma nägin vaeva selle raamatu läbi lugemiseks. Just selliste raamatute pärast ringlevadki maailmas vandenõuteooriad.
Kurb on see, kuidas nii põneval teemal on võimalik kirjutada nii igav raamat. Kui ma võtan siia kõrvale võrdluseks Endersi balterite raamatu, siis ... on lihtsalt kahju.

Mis paneb inimese kirjutama raamatut teemal, millest ta mitte midagi ei tea? Kui ma oleks iga kord võtnud napsu, kui raamatus oli kirjutatud "mitte kellelgi pole aimugi", "see on endiselt saladus" jmt. siis oleksin praegu alkoholismiravil.

Kõige totram, et seal raamatus on hulgaliselt väiteid, mille vastuseid ma arvasin teadvat.
Kaks suvalist:
"Samamoodi pole mitte keegi suutnud ära seletada, miks sõrmeotsad pika vannis viibimise järel kipra tõmbuvad"
mulle õpetati 80-date lõpus koolis, et põhjuseks on osmoos.

Teine näide: autor kirjutab pikalt ja põhjalikult, kasutades USA statistikat, kuidas sõeluuringud on mõttetud, kallid ja ei täida eesmärki. Mulle on Eestis väidetud vastupidist.

Ehk siis, kui Billil on õigus- ja miks ma peaks selles kahtlema, on mulle kogu elu valetatud, ma olen loll ja lihtsameelne
Ja selline teadmine ei meeldi mulle.

Esmaspäev, 13. aprill 2020

Millest ma puudust tunnen

Mõtlesin siin ükspäev, et õhates taaskord "saaks see juba läbi", siis millest ma puudust tunnen? Mu isiklikus elus pole tegelikult suurt midagi muutunud. Miks see olukord siis häirib?

mu hambast on plomm väljas. ei valuta, aga mind väga häirib ja ma tahaks selle lasta ära parandada.

juuksevärv tahaks kohendamist. Ma ei julge ise värvida, aga kui midagi muud üle ei jää, siis tuleb vist riskida.

ma tahan jälle normaalselt osta e-poest, nagu vanasti. Ilma järjekorrata. Ja kõik kaubad on saadaval, ei ole "eriolukorra lühendatud sortiment". Ehk siis, ma ootan, et teised inimesed hakkaks taas tavapoes käima.

vaatasin telekast filmi Michelangelost ja Da Vincist ja mõtisklesin, et.. mul on ju tegelikult normaalselt Uffizis käimata. Ma tahan reisida!!! Maikuine mess jäi ära. Kas oktoobris toimub mess? Minu pakkumine on, et ei toimu.

Ja reisimisest olulisem on vast see, et ma tahan lootust ja unistust eelseisvast puhkusest. Mis point on võtta puhkust ja passida see samuti kodus, nagu mittepuhkuse ajal.

fkng puugisüst. Mul on kahju raisatud rahast (esimene süst on tehtud). Perearsti õde ütles, et tegelikult võib ka aasta vahet jääda, aga lugema hakatakse esimesest süstist. Väga segane asi. Internet ütles, et max 3 kuud võib vahele jääda.

ma tahaks et metsa- ja matkarajad on taas inimtühjad, nagu enne kriisi.

üks asi on veel, millest ma päris hästi aru ei saa. Rutiin, mõistes igavus. Isegi kui juhtub midagi, on see nii triviaalne, tavapärane, ettearvatav.
Näiteks mu õde vaatas telekat. Ja järsku, lambist hakkas jalg valutama, muutus punaseks, veresooned paisusid ja jalg läks paiste.
Perearst käskis kiirabi kutsuda.
Kiirabi saabus pooleteise tunni pärast.
Kas ma panen maski ette, küsis õde.
Ükskõik, kehitasid kiirabid õlgu.
vaatasid jala üle ja küsisid.
"Mida te ootate ja sooviksite, et me sellega teeksime? Kas teil kodus valuvaigisteid siis pole"
Ja nagu alati meedikutega suheldes oli mu õel piinlik ja häbi, et
a) ta taaskord tülitas meedikuid oma pseudohädaga.
b) tal taaskord ei olnud meedikutele välja pakkuda diagnoosi ja raviplaani.
Nagu tavaliselt.
Järgmisel päeval oligi parem ja kui koroona ei võta, siis näeb ka järgmist kevadet.

Ülased õitsevad ja mu kodupargi oravatel on veel osati talvekasukas.


Kui keegi helistab, siis polegi nagu midagi rääkida, sest mitte midagi ei juhtu. Samas, nagu juba kirjas, pole mu elu ju väga palju muutunud, Piinlik, aga ka enne kriisi polnud ma teab mis kinos-teatris käija.
Mul ei tule pähe mitte ühtegi muud põhjendust, kui see, et meediast puuduvad uudised.
Ilmselt tehakse pärast kriisi sada uuringut, kuidas suudeti üht teemat ligi kuu hoida fookuses.
Aga, tahaks põnevust, ootamatust, uudiseid, sündmusi...

Teisipäev, 7. aprill 2020

Konservatiivsuse test

Jaaa, sa lugesid õigesti. Konservatiivsus, mitte koroona.
Lihtsalt täna hommikul on see päev, kui on viimane aeg kaardistada oma praegune maailmavaade, et seda siis kriisijärgsega võrrelda.

  1. Kas sul on põhimõtteid ja teemasid, mille nimel oled valmis minema tänavale protestima.
jah, neid on isegi 3

  • eesti keel. Eesti riigikeel on eesti keel. Tööloa saamise eeldus on eesti keele oskus. Ja alates 1. septembrist on kogu alg- ja põhiharidus eestikeelne. Gümnaasium on vabatahtlik, see olgu kasvõi poolakeelne. Ja  samuti on igal ühel õigus asutada sobiva õppekeelega erakool.  Oma traumaatilisest kogemusest olen ma kirjutanud siin.
    Ma ei taha, et nagu nt Valgevenes või Iirimaal õpivad lapsed koolis emakeelt, mida nad mitte kunagi ei kasuta. See keel on ainult meie hoida.
  • Eestis ei ole riigikirikut. Mittereligioossetel tähtpäevadel (jaanipäev, võidupühad jmt) ei taha ma näha mitte ühtegi jumalateenistust. Rahvusringhääling kannab üle ainult oikumeenilisi jumalateenistusi.
    Inimesel on õigus uskuda mida tahes, aga on range keeld sellega häirida teisi inimesi.
  • Lapsel on õigus saada võimetekohane ja kiusamisvaba haridus. Seega peavad säilima ülelinnalise vastuvõtuga ( et vältida hariduslikku kihistumist elukoha järgi) koolid võimekamatele ning nendele, kes vajavad aeglasemat tempot ja abi. Ma arvan, et ka katsed on okei, kuna näitavad lapsevanema motivatsiooni panustada. Ning need, kelle vanemad sellega ei tegele, saavad võimaluse 6. klassis või gümnaasiumis.

Kolmapäev, 1. aprill 2020

Vanainimestest

Kui kulunud klišee, inimesed on erinevad.

Mulle tundub, et blogimaailmas käib väike võistlus, kes suudab olla rohkem  rebel. Kuidas tulevikust ei hooli ja plaane ei tee. Ehk siis inimesed, kes elavad päev korraga. Lateraalselt. Nii põnev. Vaatemäng.
Aga samal ajal on nad ökod, vastutustundlikud, söövad õigesti ja spordivad palju.
Pärismaailmas võistlevad mu inimesed tiitli nimel, kes on suurim hoolija, planeerija, pragmaatik. Kohati on see makstud tegevus, Meile makstakse selle eest, et oskame näha ette klientide käitumist, majanduse allhoovusi, makrotrende ja mikrotrende...Proaktiivselt, sekkudes, muudatusi juhtides.

Igal juhul on mul väga hea meel olla mitmes blogis suunanäitajaks, propageerimaks alternatiivset elustiili :) :)

Aga karantiinist tahtsin hoopis kirjutada.

Mul oli ammu listis "mida peaks tegema, kui on aega"- ülesanne puhastada meie koridoris ära põrandanurgad. Niipalju kui mu guugeldamine on tulemust andnud, siis ma saan aru, et koridoriplaadid ongi materjalist, mida ei ole võimalik puhastada. Miks neid endiselt ka kaasaegsetes majades kasutatakse, on mõistatus. ju on odavad?
Igatahes, meie majas käib asi nii, et põrand kaotab iga kümnendiga oma kaubanduslikku esteetikat. Aga asja värskendamiseks värvitakse ära seinad. Seinad on krobelised. Ja seinte allserva koguneb mustus. Meil on majas tegelikult väga tubli koristaja, aga vot neid servi ei viitsi ka tema puhastada.