Mõtlesin siin ükspäev, et õhates taaskord "saaks see juba läbi", siis millest ma puudust tunnen? Mu isiklikus elus pole tegelikult suurt midagi muutunud. Miks see olukord siis häirib?
mu hambast on plomm väljas. ei valuta, aga mind väga häirib ja ma tahaks selle lasta ära parandada.
juuksevärv tahaks kohendamist. Ma ei julge
ise värvida, aga kui midagi muud üle ei jää, siis tuleb vist riskida.
ma tahan jälle normaalselt osta e-poest, nagu vanasti. Ilma järjekorrata. Ja kõik kaubad on saadaval, ei ole "eriolukorra lühendatud sortiment". Ehk siis, ma ootan, et teised inimesed hakkaks taas tavapoes käima.
vaatasin telekast filmi Michelangelost ja Da Vincist ja mõtisklesin, et.. mul on ju tegelikult normaalselt Uffizis käimata. Ma tahan reisida!!! Maikuine mess jäi ära. Kas oktoobris toimub mess? Minu pakkumine on, et ei toimu.
Ja reisimisest olulisem on vast see, et ma tahan lootust ja unistust eelseisvast puhkusest. Mis point on võtta puhkust ja passida see samuti kodus, nagu mittepuhkuse ajal.
fkng puugisüst. Mul on kahju raisatud rahast (esimene süst on tehtud). Perearsti õde ütles, et tegelikult võib ka aasta vahet jääda, aga lugema hakatakse esimesest süstist. Väga segane asi. Internet ütles, et max 3 kuud võib vahele jääda.
ma tahaks et metsa- ja matkarajad on taas inimtühjad, nagu enne kriisi.
üks asi on veel, millest ma päris hästi aru ei saa. Rutiin, mõistes igavus. Isegi kui juhtub midagi, on see nii triviaalne, tavapärane, ettearvatav.
Näiteks mu õde vaatas telekat. Ja järsku, lambist hakkas jalg valutama, muutus punaseks, veresooned paisusid ja jalg läks paiste.
Perearst käskis kiirabi kutsuda.
Kiirabi saabus pooleteise tunni pärast.
Kas ma panen maski ette, küsis õde.
Ükskõik, kehitasid kiirabid õlgu.
vaatasid jala üle ja küsisid.
"Mida te ootate ja sooviksite, et me sellega teeksime? Kas teil kodus valuvaigisteid siis pole"
Ja nagu alati meedikutega suheldes oli mu õel piinlik ja häbi, et
a) ta taaskord tülitas meedikuid oma pseudohädaga.
b) tal taaskord ei olnud meedikutele välja pakkuda diagnoosi ja raviplaani.
Nagu tavaliselt.
Järgmisel päeval oligi parem ja kui koroona ei võta, siis näeb ka järgmist kevadet.
Ülased õitsevad ja mu kodupargi oravatel on veel osati talvekasukas.
Kui keegi helistab, siis polegi nagu midagi rääkida, sest mitte midagi ei juhtu. Samas, nagu juba kirjas, pole mu elu ju väga palju muutunud, Piinlik, aga ka enne kriisi polnud ma teab mis kinos-teatris käija.
Mul ei tule pähe mitte ühtegi muud põhjendust, kui see, et meediast puuduvad uudised.
Ilmselt tehakse pärast kriisi sada uuringut, kuidas suudeti üht teemat ligi kuu hoida fookuses.
Aga, tahaks põnevust, ootamatust, uudiseid, sündmusi...