võtmed, rahakott, telefon, kindad...?
Ja kui ma midagi neist unustasin, siis võis 75% olla kindel, et seesamune oligi koju jäänud, sest.. sa ju ei küsinud hommikul...:)
Jõudsin hommikul koosolekule ja avastasin, et mul pole.. prille. Ma ei näe ilma suurt midagi, rääkimata kogu sellega kaasnevast jamast, et uusi muretseda.
Töötasin mõttes teekonna läbi, et kus ma viimati prille kasutasin ja oletasin, et jätsin nad hotelli. Kihutasin tagasi, õnneks oli maa lühike, ja hotellis nad olidki.
Õhtul sõidan rahus kodu poole. Väljas on imeilus talvevõlumaa. Otsustan teha pisikese peatuse ja natuke süüa osta. Hakkan maksma ja.. mul ei ole rahakotti!!!!
Vabandan, punastan. Ütlen ausalt, et mul kahjuks raha pole. Müüja haarab mult asjad tagasi. õnneks pole ma jõudnud midagi tarbida.
Istun autosse ja püüan aru saada, nagumismõttes, kus ja kuidas. See, et keegi mu kotist varastas, on üsna välistatud, ma pole avalikes kohtades olnud.
Viimati vaatasin rahakotist smart ide koode, panin kotti tagasi, aga.. ju ma panin siis kotist mööda? Ja nii, nagu ma olin hotellis kindel, et mitte midagi maha ei jäänud, ei näinud ma siis ka põrandale? kukkunud rahakotti? (ja selgus, et nii oligi)
Ma otsustan, et ei hakka mitutsada kilomeetrit tagasi sõitma. Äkki polegi seal ja ruumid on kindlasti valve all ja esmaspäeval lähen nagunii tagasi. Kolm päeva kannatada.
Mida ma rahakotist vajan? Mul on seal kütusekaart, Id kaart ja pangakaardid. Ehk siis raha.
Ma ei saa osta kütust, süüa...
Viimati oli mul analoogne olukord kümmekond aastat tagasi, kui suutsin järjekindlalt valesid koode sisestades blokeerida nii Hansa- kui ka Ühispanga kaardid.
Nälga ma ei jää. Toitu saab tänapäeval tellida internetist. Propperiks hakkasin ma juba 2011. Kuigi mitmesajaaastane praktika on näidanud, et esimesena kannatavad maapiirkonnad- nende toit rekvireeritakse, et varustada linnu, on mul kodus ikkagi kuivaineid, hoidiseid, köögivilja, sügavkülmik on täis. Kuna meil tuleb kord kvartalis ette veekatkestusi, siis on ka paar kanistrit joogivett. Seni kuni on elektrit ja internet, saame hakkama.
Ja siis lõi nagu käega vastu nägu. Mul on puugisüsti aeg. Ma olen selleks 10 aastat hoogu võtnud. Lõpuks ometi sain helistatud ja kas ma peaksin nüüd helistama ja valetama, et jäin haigeks?
(Huvitav, miks on veider öelda ausalt, sry, mul ei ole enam selle süsti jaoks raha).
Ehk siis. Mul ON vaja raha. Teoreetiliselt on mul mees, kellel samuti pole sularaha, aga kellel on pangakaardid. Praktiliselt on mees... reisil. Kas pole tore kokkusattumus?
Koju jõudes alustasin inventuuri. Tuhlasin läbi kõik sünnipäevakaardid, vanad käekotid, taskud..
Ja sain kokku 90 eurot!! Vau! :)
Mulle meeldiks nüüd siia lõppu kirjutada, et niimoodi hoiatas universum mind puugisüsti eest. Et kui lähen perearsti juurde, siis see on täis haigeid koroonainimesi. Aga, ei midagi. vastuvõturuum oli inimtühi.
Ja süst sai tehtud. Läks ainult tühine kümme aastat :)
Mul oli eile "kõik asjad on kadunud" päev.
VastaKustuta- jalgrattaluku võti. Olen Stockmanni kõrval, ratas on posti küljes lukus, tahaks koju sõita - võtit pole. Aaaaah!!!
- üks! suusakepp. Tulen Kõrvemaal parklast välja - ja üks kepp on kadunud! Õnneks oli kaasas kaks paari keppe... :)
- üks kinnas. Aga ka neid oli kaasas kaks paari.
- töö juurdepääsu-kiip (sellega oli veel ekstra lugu).
- läpaka laadija.
Rahakotti ma õnneks ei kasuta, seega ei saa see ka ära kaduda :)
Kuule, äkki oli mingi kuuseis. Sest mul oli see ka eile...
KustutaMina olen oma kaasavõetavaid ja potensiaalselt kaotsiminevaid asju vähendanud miinimumini. Mobla koos kõigi kaartidega, auto/kodu võtmed ja pulsikell (millega leiab mobla üles). Autovõtmeteta õnneks ei saa kodust ära sõita. Viimase kahe aasta jooksul olen seetõttu vaid 1 (ühel) korral mobla koju jätnud. Miinuspooleks, nagu sõber mainis, kui mobla kaob(varastatakse) kaob ka hulk muud olulist. Seega lihtsalt ei tohi moblat kaotada. Rahustuseks, et seda pole ka kunagi juhtunud sellest ajast saati kui mobla omanik olen olnud. Mitmeid moblasid olen küll leidnud ja võimalusel tagastanud omanikele. Karma äkki ;)
VastaKustutaNo ma kodust sõitsin ära koos jalgratta võtmega, aga suutsin ta hommikupooliku jooksul ära kaotada. Suudad ka sina!!
VastaKustutaMa ei kahtlegi et suudan, ehkki autovõtmetega raskem, sest samas pundis hulk teisi, mida pidevalt vaja läheb.
KustutaMa ületasin eile iseennast: poes avastasin kassas, et rahakott on maha jäänud. Maksin kogemata kaasas olnud müntidega, nii et toiduasjad poodi ei jäänud. Aga poest väljudes - mil minu taga juba ust lukustati - avastasin, et olen ilma mütsita, kuigi poodi tulin mütsiga. Tagasi poodi mütsi otsima enam ka ei pääsenud; täna käisin sealt läbi, mütsi pole infoletti toodud, jäingi ilma. :(
VastaKustutaPäris lohutav lugeda, et unustamist ja asjade kaotamist esineb ka noorematel inimestel. Ma muretsesin, et see on minu vananemisega seotud ealine iseärasus.
VastaKustutaViimasele reisile minnes unustasin maha oma põlvesideme, ilma milleta kõndides mu põlv läheb valusaks ja paiste. Reisil olles, eksole, väga ebameeldiv lugu. No kuidas ma võisin nii hajameelne olla! Õnneks sain kohapealt osta uue elastiksideme ja paari päevaga taastus mu jala liikuvus. Siis õnnestus mul ära kaotada üks toa sissepääsukaart, no kuhu küll, toas seda polnud ja mujal seda ei kasutanud. Õnneks tehti ilma probleemideta uus. Kaotsi läks käekotist kamm, kuigi ma seda ei kasutanudki ja korraks tundus, et olen kaotanud ka pangakaardi. Siiski selgus, et olin selle pannud seifi. Aga seda ma ei mäletanud...
Ma alati reisile minnes lohutan end sellega, et peaaasi, et rahakott kaasas... saab unustatud asju kompenseerida. Aga jah, kui on väga spetsiifiline värk, võib raskeks minna.
KustutaIkka rohkem nimekrju peab tegema :)
Rahakotti ma vanasti kaasas ei kandnudki, pangakaart oli telefonikaante sisetaskus. Nüüdse telefoni kaantel pole sisetaskut. Pangakaart käib rahakotis. Kui rahakott koju jääb, maksan telefoniga.
VastaKustutakas sinu perearsti juures ja bensukas saab telefoniga maksta?
Kustuta