reede, 12. veebruar 2021

#postapokalüptiline Raisatud aasta


Ma ei oska linki anda, sest enam ei mäleta, kuidas ma jõudsin mingi esoteerilise artiklini, mis väitis, et minu eluteenumbri karma ülesanne on  rahuldumine. Ilmselt inglise keelest tõlgitud. 
Aga see oli vist mu elu neljas - vau! kuidas te teate, hetk. Varasemalt on mul olnud kolmel korral, et mulle väidetakse midagi, mis tundub mulle väga vale- ja pisut järele mõeldes, saan aru, et.. appi. See Olen Täpselt Mina. 

Ja nüüd siis rahuldumine. Mis võtab suurepäraselt kokku mu elu. Mu elu on olnud tänase päevani kui hernes, vaid lükka ja veereb.. aga...ma pole ikka rahul! Ma tahan midagi muud!!   

Kui see koroona teema algas, ma ei saa väita, et mulle ei meeldinud. Mõnus oli lükata ebamugavad ülesanded ja otsused edasi, ajaks " kui on jälle normaalne". Suvi andis natuke vabadust ja kui sügisel taas algas, siis tundus kuidagi, okei, kui vaja siis vaja. 

Ma olen enda jaoks sõnastanud nii. On 2 probleemi, mida pean mina, eraisikuna, aitama vältida, et ühiskond saaks toimida. Esiteks tervishoiusüsteemi ülekoormatus ja teiseks majanduse kokku kukkumine ( mis lähtub esimesest probleemist). Ja pole tegelikult vahet, kas haiguse nimi on koroona või rõuged või gripp. Ja pole vahet, kas see on laborist põgenenud või kellegi nahkhiire supist alguse saanud.. probleem on see, kui meedikuid ei jagu.
Seda teist st majanduse lukkupanekut me täna Eestis pole teinud vs teised riigid, aga esimene on tõsine probleem, sest spetsialiste pole päriselt võtta.  Seega, mina saan aidata sellega, et ei tolgenda põhjuseta inimeste hulgas ja kannan maski, sest kui väidetavalt on ca 50% nakatunutest sümptomiteta, siis võin ma ju olla nakkusekandja.

Aga. Tundub, et ka minu introvertsusel on saanud  mõõt täis. Ma enam ei suuda. Ma tahan.. midagi...hoogu oma ellu.
Ja iga kord, kui teen taas otsuse. Et kõik. Ma hakkan uuesti elama nagu vanasti,. siis ilmub keegi, kes on vist lähikontaktne.

Ma saan väga hästi aru, miks see taud levib. Tavaline stsenaarium on selline. Keegi puutus mõne positiivsega kokku. Aga kuna ta " mitte midagi ei tunne", käib rahus tööl edasi ( meil on ju maskid ja ma ei puutu üldse kokku).
Huvi pärast tahaks teha antikehade testi, ma kahtlustan, et mul on juba krooniline koroona. 
Ja mul on nii kahju, et raisatakse aeg nendele, kes ei soovi end vaktsineerida- antagu mulle, kui see annab mulle vabaduse...
Aga see selleks.

Mul on viimasel ajal tunne, et ma olen petta saanud. Ma pole viimasel ajal enam isegi jälginud, mis piirangud kehtivad. Viimati sain üllatuse osaliseks vist jaanuari alguses, kui üritasime Tartust tulnud kolleegiga sööma minna, ja selgus, et kõik söögikohad on kinni. 
Nii et, ega ma ei teagi (äkki ongi kõik lubatud). Aga see saatanast sotsiaalmeedia annab mulle järjest infot, et üks tuttav on Keenias ja teine Zansibaris. Paljud käivad koolis ja trennis ja teatris ja külas. Siis näen ma pilte spaadest ja suusamägedest. Meedias on maskideta kunstnikud ja näitlejad ja muud inimesed, kes avavad ja loovad ja esinevad..... aga mina?? 
Lisaks tundele, et mind on petetud ja ma olen kade ja ma olen täielik tropp. Teised elavad täiesti tavalist elu. Tunnen ma end halvasti ka vastupidisel põhjusel. Kas ma tõepoolest olen end ise kogu aeg petnud ja surunud mugavustsooni. Endale õigustades, et "ei saa ju, praegu on selline aeg"?

Ma tahaks midagi, aga ma ei tea mida tahta. Ma olen mõelnud, et mis siis päriselt tegelikult muutunud on, millest ma siis tegelikult teoreetiliselt võiksin puudust tunda. 

Mis pole muutunud-
Tööd on olnud  väga palju.  Ma käin endiselt iga päev õues ja teen matku ja trenni (kodus). Ma loen endiselt raamatuid. Rohkem olen hakanud kuulama muusikat ( st kuulama) ja me oleme Huubi tühjaks vaadanud, kuna telekavad on tühjad. (Ilmselt tuleb nüüd Netflix ette võtta) st rohkem on telekat kui varem.

Ma käin kordades vähem kohtumistel päriselt, inimestega. Ehk siis vähem on inimesi.
Ja mida üldse pole, on välisreisid. Niuts...ma nii tahan!!!! välismaale. Kogu seda reisiks ettevalmistust.
Terve aasta pole olnud ( va suvi) kultuuri, sest ma tõepoolest ei suuda maskiga olla.
ja ma pole kordagi käinud aasta jooksul kuskil kaubanduskeskuses.

Vaatasin vanu blogipostitusi ja sain aru, et varasemalt on mul alati olnud mingi projekt. Geni sai tehtud pikki aastaid. Õpitud on igast asju. Ja muidugi blogid.

Mul on ühes kohas kirjas asjad, mida võiks teha, kui kunagi on aega.. näiteks reisidest kokku panna raamatud ( st digipildid välja trükkida), ma tahaks õppida 10 sõrmega trükkima, ma tahaks enne surma proovida teha pelmeene, alati võib teha inglise keele grammatikaharjutusi jne jne. Kõik sellised tasased tubased tegevused, aga ... saate ju aru, see pole see.

Mulle ei sobi ka praegu moes olev jääsuplus, sest ma tegin 2020 alles esimese ennast ületava sammu- ujusin juulikuus Eesti meres. Siit jääni  on liiga palju samme... võtame rahulikult :)
Ma registreerisin ennast keelesõbraks, aga ka sinna mind vist ei taheta, või vähemalt, pole ma vastust saanud.

Kas peaks endale sisendama, et mask on okei (või siis ka seda ignoreerima), ja hakkama tuimalt tavaelu elama (nagu teised). Või kannatada veel.. näiteks maini.
Appi!!! Ma nii tahaks positiivseid emotsioone, hoogu, vaheldust. Mida ometi teha? Kuidas olla rahul?

 

8 kommentaari :

  1. Ma olen mõelnud, et need probleemid tekiks ka ilma covidita. Iga, kõike tahaks ja teeks, aga ei jõua-saa jne. Nüüd saab vähemalt öelda ka, et ei lasta.
    Meil on koolis mask kohustuslik. Teises laines on kontaktõpe siiski ja vahel hübriidi. Ühes grupis olid positiivsed, õpilased jäid (ühikas koos, söögipausid jne), õpetajad terved (klassis sessioonõppes 10h ca koos). Nii et võta sa siis kinni, ehk ikka natuke kaitseb. Õpetajaid vähemalt, sest nominaalaega pole pikendatud ja lõpetada tuleb.

    Märkasin hiljuti head argumenti (mulle head, kuna ma pigem pooldan), et seda võiks võtta lihtsalt kui suurt testi, kuivõrd oled sa inimesena valmis teistega arvestama. Individualistid nagu me oleme.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, see viimane on hea lohutus :) ma olen siis pigem arvestav inimene ja tundub et pigem liiga :)

      Kustuta
    2. Tuttav teadlane just jagas uurimust jaanuarist 2021, maskide teemal.
      https://www.pnas.org/content/118/4/e2014564118?fbclid=IwAR3VkvPEAo_mJ3ITr4l93VK5vbouRRAyzfORwi-5RjgvTFFDqPZAC8BOXtM

      Kustuta
  2. Tabasin end eile mõttelt, et uus "normaalsus" kaugendab inimesi ja paneb neid pelgama kontakti, sunnib kapselduma ja kahtlema tegevuse õiguspärasuses/vastasuses.

    Lugesin "structured", ehk maakeeli süsteemne. Ise tõenäoliselt ei märka, ent teised panevad tähele. Mind tabas ehmatus, kui palusin kolleege end 1-2 märksõnaga iseloomustada ja ba-bahhh esimesena öeldi välja sõna "süsteemne".

    Kes teeb -> see jõuab. Paljugi võiks teha veel, kuid alalhoidlikus või teadmine kaasuvatest riskidest kammitseb, hoiab tagasi. Võtsin eelmisel aastal end kokku ja tegin plaani, hindasin vaba-aega, vaagisin, mida kasuliku võiksin veel omandada ja järgmisest nädalast lähen kooli...õppima uusi asju, katsetama, end proovile panema. Jah, koolis tuleb käia maskiga - katsun harjuda.

    Matkama olen endiselt valmis tulema...avastama uusi paiku...istuma kännul, teed juua ja mõtteid vahetada ilmaelust ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jõudu ! Te olete nii tublid
      . Huvitav, et mu ümber on viimasel ajal nii palju koolilapsi :)
      Ma ise alles paranen ülekoolitusest. Aga, kes teab ehk suudan varsti millestki taas innustuda ..
      Ja koos matkama läheme ükskord nagunii :)

      Kustuta
    2. Koolitusel ja regulaarsel koolisüsteemis fixed aastaks sees olemine on minu jaoks kaks erinevat teemat. Süsteemselt midagi õppida, järjel püsida ja kõige selle baasilt teatud aastateks oma elu ümberkorraldada, on väljakutse.
      Lihtsalt koolitused on ajutise loomiga siiski. Distsiplineerid end lühiajaliselt, saad mõtteainet, teadmisi ja liigud vanasse rutiini tagasi. Minu jaoks piir oli kuskil seal 11-12kuu kandis. Põnev, süsteemne, uus, kõik laabus. Väga palju planeerimist, et elu muus osas seisma ei jääks. Teist aastat samas võtmes, aga olulisemate kohustustega ei ole enam nii lihtne jonksus hoia. Pidev ajakriis ellimineerib kõik soovid kuhugi minna või mõtted, mida oma ajaga peale hakata :)
      Ma nt tunnen hullult puudust raamatute lugemisest. Lihtsalt jutukatest, mida ma vanasti neelasin ööpäevaga ja “kadusin” selleks hetkeks oma argielust. Ca 10kuud veel, siis loen ja magan :))

      Kustuta
  3. Noogutan kaasa (osaliselt). Reegleid mõistval ja ise jälgival inimesel on praegu raske. Mul on FB-s paar sõpra, kes oigavad, sest nemad kannavad maski / isoleeruvad / ... ja siis osa ühiskonda teeb mida tahab.

    Kuid et "raisatud aasta" - eee... hmm. Kui sa oma elu viimase aasta jooksul kokku võtad, siis kas tõesti on toredat ja positiivset vähem kui eelmisel või üleelmisel? Meil kõigil on mingeid erakordselt ägedaid aastaid (lõpetasime kooli / saime tööle / armusime / saime esimese lapse / ehitasime maja...). Kuid kui need "erandid" kõrvale jätta, siis kas 2020 oli parem või pahem kui 2019, 2018...?

    Mina kevadel lootsin siiralt, et maailm võtab hoogu maha, lõputu kasv ja raiskamine saavad vähemalt korraks tagasilöögi. Valitsused hakkasid seepeale raha juurde trükkima ja lükkasid majanduse pöörlemisele ainult hoogu juurde... See on vist asi, mida ma tõsiselt kahetsen selle koroona juures - meil oli võimalus siduda pandeemia ja kliima, aga me ei teinud seda.

    Kuid muidu... ma ei tea. Enamik võimalusi tore olemiseks on meil endiselt olemas ju...?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See pole mitte hea/halb skaala, vaid pigem
      "elan täisväärtuslikku elu" vs " vegeteerin niisama" skaala.
      Täna hommikul panin äratuskella kinni ja mõtlesin mitu minutit, mis päev täna on. Ja siis sain aru, et vahet pole, mis selle päeva nimi on. Samasugune päev nagu eile, ja eelmisel nädalal..
      Ma olen unistanud pensionile saamisest, aga tundub, et see ei olegi nii vahva unistus. Rutiin, isegi kui see koosneb mitmest erinevast asjast, on ikka väga masendav ja tappev :)

      Aga, vaadates tänaseid numbreid tundub siiski, et on liiga vara end letargiast lahti raputada. Tundub siiski, et kõvasti väljaütlemisel on mingi mõju, sain ühe oodatud kutse, näis, mis sest saab. Aga vähemalt on, mida oodata..:)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!