teisipäev, 16. veebruar 2021

Koroona-aja toidud

Kui selles karoonas midagi head on siis, rahvusvahelised meemid, toidud, mida kogu maailm katsetab (sest mida muud tarka kodus teha, kui on distantsõpe ja komandanditund, eks).

Ilmselt ja kindlasti oli neid ka varem, aga ju ma siis ei olnud sihtgrupp. Kevadel oli potisai. Eks soe sai on alati hea, aga peale mõnda korda, ma seda enam teha ei viitsinud.

Nüüd vallutab maailma väidetavalt soome koka poolt leiutatud ( hmm.. nojah) feta-tomati-pasta. Originaalretsepti leiad kiirelt, guugeldades. Proovisin eile järele, natuke kohandades.

Pane ahi sooja.
Ahjuvormi põhja läheb pakk fetat.
Ja iga sööja jaoks peotäis kirsstomateid.
Ning viilutatud küüslauguküüned.
Puista peale pipart ja suhkrut (sest tomatid on hapud!) ja
piisake õli. Sega läbi.
Pane ahju 180 C- ning taimer 15 minuti peale.

Kui taimer heliseb, pane keema makaronid. Tomatid las jäävad ahju edasi.
(mul oli alles üks üksik küpse kanakoib, selle tükeldasin juurde)

Valmis makarone ära kurna, ära kalla vett ära.
Võta ahjust välja juust-tomat. Sega läbi 
ja ( vana Jamie Oliveri nipp) tõsta sinna lusikaga sisse pasta, nii et ka keeduvedelikku tuleks kaasa.
Sega ja maitsesta lõplikult
Pane seniks ahju, kuni lauda katad.

Valmis toidule puista peale basiilikut.

Mu mees armastab selliseid kreemiseid sööke ja sõi kahe suupoolega. Minu jaoks oli, okei. 

Nipp 

  • mul kolleeg ütles, et lapsed teevad tänapäeval makarone mikrouunis
  • tavalise pasta asemel panna wokinuudleid või niitnuudleid, need saab toorena kastme sisse segada ja lasta seal paisuda.

Ja teine retsept: Minu ema lihapirukad.

Joel Ostrat ütles väga õigesti. Toidutegemine ei ole nagu jalgrattasõit, et kunagi said selgeks ja tegid ja 10 aastat hiljem, kui vahepeal pole teinud, oskad endiselt. Ei oska. Harjutama peab.

Ma olen ammu tahtnud oma ema pirukaretsepti nn kaardistada. Aga pole õnnestunud. Kirja panna ei saa, sest ema "ei mäleta enam" ja seda, mis mäletab on mõõtühikutes, "no selle valge potiga, umbes pool", " jahu pane parasjagu". Filmida pole ka õnnestunud, kuna ajaks, mil mina hommikul  ärkasin, on pirukad juba valmis olnud. 
Ja nüüd pole ta enam aastaid teinud ja ma tõesti usun, et ta ei mäleta.

See oli põhjus, miks ma tahtsin enda jaoks selle korra läbi teha, et vähemalt jääks jälg. Emal on õigus. See on terve päeva ettevõtmine. Nagu öeldi seal Inglise " Ajastu toitude" seerias: jõulud on meeste ja laste püha. Kui teha nn vanakooli toitu, siis see ongi koduperenaise töö. 

Hani, mu ahjus, küpseb ise. Ta ei vaja ei tähelepanu, ega hoolt ega tööd. 
Aga pirukad! Kokku ca 5 tundi, et panna tainas kerkima, liha keema, riisu lihalt vaht, pane munad keema, siis löö tainas alla. Siis liha läbi masina. Siis tainast pirukad vormida ja ära küpsetada.
Ja kuigi tulemus on megahea, ... ei ole see tegelikult seda vaeva väärt.

Kõigepealt läksin Selverisse liha otsima. Ja, selgus, et pekist liha ei müüda. ( Ja no miks peakski). Kombineerisin siis toorest magedat peekonit ja kaelakarbonaadi. Keema panin u 600 g, aga seda oli palju. Umbes pool jäi üle ( selle taignakogusega). 
Liha keetsin soola, pipra ja loorberiga pehmeks. Ning ajasin läbi vanaaegse hakklihamasina.
Juurde veel keedetud muna ja toores sibul. Soola ja pipart veel juurde, sest täidis peab olema pisut soolasem, kuna tainas võtab maitset maha. Ja nagu ema soovitas- palju puljongit täidisesse, et jääks mahlane. 
Megahea täidis sai. Järelejäänud poole panin sügavkülma ja andsin õele teha. Nüüd on meil vähemalt 2 versiooni ema pirukatest :)

Taignaretsepti kogused võtsin "Saiad. Pirukad.." raamatust, aga tegin nii, nagu mu ema tegi. 
25 g presspärmi sulatasin puulusikaga
1 spl suhkruga
mu ema kasutas alati piima, aga kuna mul piima polnud, siis lisasin
250 ml sooja vett, segasin kõik läbi

50 g võid sulatasin ja jahutasin toasoojaks
1 tl soola
ja kokku u 500 g jahu

sõtkusin korralikuks taignaks. Taignale siputasin peale jahu ning katsin puhta käterätikuga. Tainas õnnestus seekord ideaalselt ja kerkis kiiremini, kui ma eeldasin. Umbes 1,5 tundi hiljem hakkas üle ääre ajama, ja
peksin taigna tagasi.
ca 1,5 tundi hiljem, polnud pääsu. Tainas kerkis seekord tõesti, kui pöörane.

Laud ja taignarull jahuseks ning vormisin pirukad. 



Panni searasvaga ei määrinud, vaid katsin küpsetuspaberiga. 
Enne ahju panekut lasin veel ca 15 min kerkida ja pintseldasin munaga üle.

Ma ei tea, kas põhjuseks oli küpsetuspaber, aga põhi küpses aeglasemalt, kui pealt. Ma pole varem oma ahjul seda märganud.
Küpsetasin 200 C 15 min, ja siis pärast lasin veel alumise reziimiga, et pruuniks läheks. 
Pirukad tulid megahead, aga teistsugused, kui mu emal. Natuke liiga suured said ja mingi nüanss jäi ikka puudu.
Minu on minu. 






11 kommentaari :

  1. Mulle tundub, et tänapäeva presspärm on kangem kui vanasti, nii et vanade retseptide järgi tehes kerkibki rohkem.

    Fetamakaroni saab teha ka teisiti, kuumutamata tomatitega, nagu sooja salatit - keedetud makaronidele feta ja tükeldatud kirsstomatid (või kui on hea suur tomat, siis lihtsalt tükeldatud tomatid) ja hakitud küüslauk sekka, oliiviõli pisut kastmeks, musta pipart maitseks juurde jahvatada; võib panna ka basiilikut, oliivitükikesi, kappareid... aga miinimumvariant on feta, tomati, küüslaugu ja oliiviõliga. Mulle meeldib kõige pisemate niitnuudlitega, suvel ma pmst elaks selle toidu peal, õudselt kiire ka, valmimiseks kulub ainult niitnuudlite keetmise aeg, sest samal ajal saab tomatid-küüslaugud ära tükeldada ja muud asjad välja otsida.

    Värske tomatiga minu arust suhkrut pole vaja (tomat on üks neid asju, mis läheb kuumutades hapumaks ja makaronid on ise olemuselt kuidagi magusad).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tomati osas nõus, kuumutades muutub hapumaks ja retsepti eest tänu ( kuigi sa jagad seda inspiratsiooni kogu aeg :))

      Kustuta
  2. Pirukatäidisest mõtlesin, et huvitav, kas ahjuliha sobiks ka (sest seda on nagu lihtsam teha kui keeta, eriti kui ahju peab nagunii kütma).

    VastaKustuta
  3. Meil on külmaks söögiks feta-makaroni salat. Riisikujulised makaronid, kirsstomatid, feta,kastmeks õli, sool, pipar ja tibake sidrunimahla. Praetud kanafileed japaprikat võib ka sekka hakkida.
    Ahjuliha võiks küll hea pirukatäidis olla, karulisalat ahjulihaga on ju ka hea...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mingis kokasaates pandi täidiseks pannil praetud hakkliha, seega ma ei näe mingit põhjust, miks mitte ka ahjuliha. Lihtsalt tulemus tuleb teine:)

      Meie kodus tehti keedulihaga ja lõunasöögiks oli supp ( ja pirukad) :) st puljong läks samuti käiku.

      Kustuta
    2. Meil on ka külmaks söögiks makaroni-feta-tomati salat. Lisaks on seal veel mingit rohelist. Ja oliive. Ja see on jube hea. AGA!!! seda saab teha ainult siis, kui on väga väga hea tooraine. Kust saada praegu head tomatit...?

      Kustuta
    3. Kumato tomat (see jubedat mustjasrohelist värvi) on praegu isegi peaaegu et söödav. Vahel mõnda sorti kirsstomatid ka.

      Kustuta
  4. Ahjuliha tehes tekib teatav kogus kontsentreeritud puljongit, mida saab samuti supi või risoto vms jaoks ära kasutada.

    VastaKustuta
  5. Küsimused.

    Kui võtta hakkliha poest.
    Ja tainas (taigen, oigen) kodukohvikust.
    Siis kas saab vähem maitsev?
    Kuipalju vähem maitsev?

    St kui on valida "ma ei tee neid pirukaid iial, sest mul ei ole tahtmist selleks kulutada tervet päeva" ja "teen nii kergelt kui saab, aga et vähemalt oleks", siis mille te valiksite?
    Ja kus või millises sammus te kindlasti järgi/järele EI annaks?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nende kahe vahel on valik - kindlasti teha ja võib ka lihtsalt. Soe lõhnav värske sai... On alati super :)

      Kustuta
  6. nt San Mazzano tomatid on talvel üllatavalt söödavaks osutunud. Ja mingid teised sama firma omad veel (mõlemad on Maximas, ma käin vahel konkreetselt neid tomateid sealt ostmas).

    Aga tõsi, see on pigem suvetoit.

    (mõeldud vastusena Ritsiku ja Kauri kommentaaridele, sest miskipärast ei õnnestu siin kommentaaridele vastamise nupuga vastata, isegi pärast restarti mitte.)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!