Nädal 24

Emotsionaalselt väga tormine nädal on olnud. Ma kõigun tööalaselt kogu aeg meeleheite ja lootuse vahel. Lohutan end sellega, et kõik on õppetunnid. Kuidas jääda rahulikuks, kuidas mitte saata pikalt ülbet väljapressimist, kuidas mitte võtta kõike isiklikult. 

Ja siis vaatasin kalendrisse ning oma puhkusejääki ja otsustasin, et ma võin põhimõtteliselt närvitseda ja pakkumisi saata ka sooja mere ääres. Reisiotsimise protsessi võiks kopeerida eelmistest aastatest, sest mitte midagi pole muutunud. Kuna plaanis on ainult pikutada, siis panin hinnapiiri ette. Omal käel kannataks minna ainult Põhja- Itaaliasse, aga tagasilend oleks kell 5 hommikul st logistika saaks olema peavalu. Ja ausalt öeldes, siis Itaalia ja Kreeka on kultuurisihtkohana super, aga ranna osas mitte nii väga. Vähemalt mu seniste kogemuste põhjal.
Ok, siis võtsin ette reisibürood. Eeldasin, et Türgi on ikka jõukohane, aga võta näpust.. Türgi on nii kalliks muutunud.  Siis leidsin viimase hetke pakkumise Albaaniasse, saatsin päringu. Sellele vastust oodates leidsin.. juhuu veel soodsama Bulgaariasse. 
Albaania päringule tuli vastus- sry, aga üksinda reisijaid me ei teeninda. Jäin siis Bulgaaria kinnitust ootama, mõttes lõin juba käega ja vaatasin Eesti spaasid.. Ja no ma ei tea, sain dokumendid kätte ja loodan, et siis nüüd viga ei avastata ja mind lastakse 500 euroga Bulgaariasse :)
Loen sekundeid,,,, Mul on plaanis magada, süüa, lugeda, ujuda.
Palun ehitage see Rail Baltic juba ükskord valmis. 

Peaasi et oleks õigesti

Marca kirjutas hiljuti kelmika loo toitude järjekorrast menüüs. 

Täna oli võimalus teooriat praktikas katsetada.  Empiirilise katse tulemus:

Kuni pilvikurisotto podises, jõin kogemata ära klaasi veini.  Tavaliselt ma alkoholi ei joo. Aga risottot tehes jääb u kolmveerand pudelit järele. Ja kus selle kahju ots,  kui peaks raisku minema. 

Toidupakendite valgusfoorist

söö julgelt!

Kaks tarka naist- K ja E kirjutasid hiljuti, kuidas vanuse lisandumine on küpsetanud nad avatumaks ja tolerantsemaks. Mina ei oska vääriliselt vananeda, ikka ajab närvi, kui mu kaaskodanikud ei suuda talitseda ja juhtida oma impulssidest tulenevat käitumist. Ning nende  tüüpide tõttu kannatan mina. Riik hakkab reguleerima, keelama, kehtestama.. kuidas ja mida ma tohin süüa.

Eile toimus (taaskord) teemal "Ülekaalu mõjud inimesele ja ühiskonnale" konverents Riigikogus.  Kõik osapooled on ühel nõul, et inimeste keskmine kehakaal on ajas kasvanud. Kõik on nõus sellega, et ülekaal on riskiks paljudele tervisehädadele. Tänaseks on suurem osa spetsialistidest nõus ka sellega, et rasvumine (st liigne kaalu tõus) on väga kompleksne nähtus, mida mõjutavad lisaks tarbitavatele kalorite hulgale ka geneetika, mikrobioota, keskkond, liikumine, kultuur, haridus  jne.
Uuringud näitavad, et ülekaal on keskmiselt pigem äärealade, madala sissetuleku ja hariduse, mehe ja teatud vanusegruppide nägu.

Nagu Irja Lutsar väga tabavalt panelistidelt küsis- millist probleemi lahendame- majanduslikku, terviseprobleeme, riigikaitselist, hariduslikku, esteetilist...? Kahjuks ei osanud ükski osaleja sellele vastata. Sest- andke mulle kirves...! . Nagu tavaliselt- üritame kompleksset probleemi lahendada lihtsustatult. Arvestamata mõjudega, mida selline lihtsustatud " lahendus" kaasa toob.
Räägin praegu  ühe laual oleva "lahenduse", planeeritavast FOP_(front of package) valgusfoori süsteemist. Mis on  kasutusel nt Prantsusmaal.
Sest, nagu asekantsler on välja öelnud- midagi peab ju tegema. Mis olemuslikult on õige.. Kui mitte midagi ei tee, siis ei muutu kindlasti midagi.

Terakesed

Kirjutasin luuletuse:

Vanarahvas teadis juba, pärast tuisku tuleb sula. 

Nipp:

Kui mandariinid pole enam maitsvad, siis lase saumikseriga pudruks. Maitsesta nagu vaja- suhkru, sidruniga jne. Megahea. Panin sügavkülma ka.
Rohkem mandariinidest siin.

Lugesin James Cleari raamatut Aatomharjumused. Ühelt poolt oli hea tunne, kuna olen terve elu täiesti enda teadmata õigesti elanud. Teisalt natuke kahju ka, et pole osanud enda jaoks elementaarset bestselleriks kirjutada..:)
Mind intrigeeris raamatus mõte, et harjumuste kujundamisel mängib suurt rolli ka isiksus.  Ma olen seda varem nimetanud rolliks, kastiks, kuhu oleme paigutanud. Cleari mõiste- identiteet, on väga hea, parem. Näitena siis, et a la kui usud, et oled liikumist armastav sportlik inimene, siis naljalt trenni vahele ei jäta, kuna sportlikud inimesed (kes sa ju oled) nii ei tee. 

Projekt 30 taime nädalas

Raamatust * lugesin,  et üle maailma rohkem kui 11000 erinevat dieeti  pidavate  inimeste Gut  Project raames andmete põhjal  selgus,  et  kõige tähtsamaks kõhu tervise jaoks, osutus erinevate taime liikide number,  mida sa nädala jooksul sööd. 30 erinevat osutus optimaalseimaks.

Polüfenoolid (kvertsetiin, katsotiin või klorogeenhape) aitavad kehal võidelda vähi,  depressiooni,  diabeedi,  südamehaigustega.  Ning ennetada ülakaalu, isegi kui vähendada kiudainete osakaalu. 

T. Spector Dieedimüüdid

See on nüüd filosoofia ja arusaamise, et kuidas meie kõhus elavad bakterid ja laiemalt kogu mikobioota koos geenidega meie toitumist (ja ka muud elu) mõjutab sarjas, minu jaoks kolmas raamat, 

Mind hakkas huvitama, milline on nende raamatute ilmumise kronoloogiline järjekord ja sain niimoodi.

2004 aastal loetakse valdkonna pioneeriks Jeff Gordonit
G. Enders Võluv soolestik 2014
Tim Spector The Diet Myth 2015
S.J. Guyenet The Hungry Brain 2016

Siia ritta paneksin ka  Mireille Guiliano Prantslannad ei lähe paksuks
mis on küll oma olemuselt kogemuslugu- kuid täpselt sama elufilosoofiaga.

Ühesõnaga. Ma olen neid nüüd lugenud pisut vales järjekorras ja seetõttu ei lisanud Timi raamat midagi uut, pigem kinnistas ning kinnitas.  
(Ma hakkasin siia otsa lugema Timi 2022 aastal kirjutatud raamatut, puhtalt huvist, et kas  ja mida vahepealse 10 aastaga on midagi veel juurde avastatud või leitud. Eks ma siis vajadusel täiendan.)

Õunahoidised

Eelmisel aastal oli väga palju õunu, mistõttu sai eksperimenteerida. Nüüd kõik söödud.

Üllatavalt heaks osutus rosinamoos. Viskasin kuuma segu sisse peotäie rosinaid, mis paisusid seistes suureks ja mahlaseks. Ma pole üldse rosinasõber, aga see läheb kordamisele.

Mingil hetkel küsisin endalt, et kui jah, väikese koguse saab teha mikrolaineahjus,
Selle asemel, et seista pliidi ääres ja valvata, et ei kõrbeks ja hoiduda pritsimise eest. siis miks ma ometi ei pane neid vilju ahju küpsema. Nii, nagu ma teen pea kõiki oma toite. Ehks iis lõpuks tegin kõik moosid ahjus.
Tegin proovi ka nii, et suhkur oli segamata peal, et karamelliseeruks, aga mu meelest suurt vahet lõpuks polnud.
Oluline meelde jätta: villitav segu ei tohiks olla üle 100 C, kuna võib muidu ka väga tulise purgi puruks lüüa.

Reeda šokolaadimoosi olen nüüd proovinud erinevate viljadega ja nii tavalise šokolaadiga, kui ka kakaopulbriga, et anda mõrkjust. Selle moosi suurim probleem on, et šokolaad on pruun ja tulemus jääb pruun... :) Õunaga jäi väga hea. Õun ise on maitsetu, seega šokolaad sai särada. Endale memo. Šokolaad on üsna happeline, põhjaks on vaja kas magusat või neutraalset asja.

virsik ja nektariin olid moosina väga head. Kohati jätsin liiga suured tükid- ebamugav süüa. Ja maitsestamisega pole mõtet ka hulluks minna. Jaanuarikuu hommikul kell 6.45 on suht suva, mis nõiataimi oled kasutanud.

aprikoos, kuigi ma " lahjendasin" õunaga, jäi minu jaoks liiga vänge. Tulevikus peaks õuna olema kindlasti pooleks, kui mitte rohkem.

Internetis soovitatud amarettost (lisada moosile) jäi talveks alles ainult nimi. Raiskamine. Joo parem niisama hommikupudru kõrvale

ma olen aastaid teinud rabarberist soolast möginat ( + tomat, küüslauk, sibul). Tegin nüüd õunast, täitsa ok. Kuigi rabarberil on rohkem iseloomu. Õuna taustal hakkavad teised viljad domineerima.

Kõige parem on ikkagi tavaline nn õunakaste. Ahjus pehmeks, saumikseriga püreeks.

Nostalgiatripp: maitserännakud

Oo, meemid mulle meeldivad :) Tänud algatamast. originaalpostitus on siin Kaamos ja W. Lisaks loe ka Klari ja Iganesmida postitusi. Kahe viimasega ma küll koos luurele minna ei saa :)

1. Mis on lapsepõlveaegne lohutustoit tänaseni?

Sellist vist polegi. Aga nostalgialaksu saan ma magustoitudega. Kui kusagil kohvikus pakutakse leivasuppi, mannavahtu, saiavormi. Ühes peenes Pariisi kohvikus sain sellist lumepallisuppi, et oi-oi-oi... Ise kodus ma neid teha ei viitsi.

2. Mida enam ei taha?

no näiteks... radiaatori peal tehtud " röstsai" suhkruga. Samuti ei isuta enam eriti kakao ja suhkruga segatud hapukoor :) Ei taha võtta ühte kätte pätsi saia, teise 100 grammi keeduvorsti ning magustoiduks kamašokolaadi ja loputada see alla pudeli limonaadiga või klaasi gaseeritud veega.

3. Mida enam kunagi ei saa?

Aus vastus on, et mitte ühtegi toonastest toitudest, sest muutunud on pannid, toorained, valmistusviisid. Ma isegi ei tea, kas searasva, mis andis toidule spetsiifilise maitse, enam müüaksegi.  Toitudes on vähem suhkrut, soola ja rasva..
Ühel seminaril räägiti, et jah- paljudel juhtudel me mäletame nn valesti-  nostalgia annab toidule parema maitse, kui see oli. Aga mõningatel juhtudel on see tõsi. Näiteks köögiviljad. Tomatit kasvatati toona mullal, nüüd mullavabalt, lahuses. Muld on muutunud kehvemaks ( st seal on vähem toitaineid) ja seetõttu maitseb porgand teistmoodi. Siis on veel geneetiline lahjendusefekt. Maailma toitmiseks on aretatud sorte ( nt kana), mis saab ruttu suureks, aga on selle võrra maitselt lahjem. 
Tooted pakendatakse teisiti (leib, piimatooted, lihatooted) ja ka see mõjutab maitset päris kõvasti.

Suhkru- ja vastutusmaks 9 aastat hiljem.

Appikene. See oleks naljakas, kui see poleks nii kurb.
Ma ei pea enam mitte ühtegi uut postitust kirjutama. Sest kõik on juba kirjas. 
Aastal 2010 ja aastal 2015.

Mul ei ole oma 9 aastat tagasi kirjapandule mitte midagi lisada. Mitte midagi pole vaja muuta. Ahei. Taani lõpetas oma maksud ja lisas lastele koolides juurde 1 tunni liikumist. Ka nii saab.
Ajaloo ilu ja traagika.

See on maailmavaateline küsimus. See ei ole küsimus tervisest.
Sa kas usud, et inimene on mõtlemisvõimeline, vastutustundlik  või usud, et inimene on nõrk. Nõrk, kes ei suuda kontrollida oma soove ja ihasid, kelle  jaoks tuleb keelata, piirata ja katta. Näiteks naised ja alkoholipudelid. Vaesed vanemateta koolieelikud, kes käivad ise poes ja teevad ise oma ostuotsuseid ja toiduvalikuid...
Olgu, see on ehk sõltlaste, ja sõltuvus on haigus, suhtes kohatu.

Kes peab vastutama selle eest, et inimene teeb valesid valikuid.
Reklaamitööstus ja meedia, mis ümbritseb meid ahvatlustega?
Kapitalistist toidutootja, kelle eesmärk on maksta palka ja teenida kasumit ning kes lähtub vastutustundetult nõudlusest?
Riik, kes kirjutaks ette, mida tohib müügile paisata ja mida mitte?
Kas te tõesti tahate sellist riiki?
Me oleme sellises riigis elanud. Ja mina ei taha.
Riik saab üht-teist teha küll. Aga see on raske.
Saab kujundada nõudlust, suurendada teavitust, õpetada meedia- ja reklaamikriitilisust.

Ritsikule nädalamenüü võrdluseks

Batman ja Robin. Pildi tegi Riin 

Ma ei kirjuta praegusest uuringuskandaalist. Pole enam sihtgrupp ja kõik, kes mu blogi pikemalt või lühemat aega lugenud, usutavasti juba aimavad mu vaadet. Hukkamõist.

Ajaloo huvides  lihtsalt üks remark. Raadiosse helistajate hulgas on reeglina vanemaealised ja reeglina nad kõik olid pigem selle poolt, et midagi pole valesti ega pahasti- kui ei meeldi, jäta lihtsalt vastamata. Mis pani mind mõtlema, et ehk see ongi mingi põlvkonna teema. Et kusagil Martti, Rauli ja Priidu juurest jookseb piir, kus on täiesti ok, kui kusagil on andmebaas märkega, et Martti on vahekorras nii ja nii tihti. Priidul on olnud niipalju naisi, ta hääletab alati Isamaa poolt ja Rauli elukaaslased on heteroseksuaalsed ja teinud nii ja niipalju aborte. Näited on suvalised. 
Et nad on harjunud, et Suur Vend jälgib  ja see ongi okei. 
Maikuus kirjutasin niimoodi:

Toitumisuuring. Tahaks olla Gurtšenko

Veetsin suve alguses nädal aega kadestamisväärses vormis inimesega. Koos olles märkasin, et ta tarbib (minuga võrreldes) väga palju valku. Taaskord rihma järele andes, hakkasin mõtlema, et aga ehk see ongi põhjus, miks ma pigem paisun kui kahanen.

Ammu pole oma söömist analüüsinud. Ehk peaks. Kaalu patareisid pole mitu aastat vahetanud, seega ma oma kaalu ei tea. Võtsin eesmärgiks sentimeetrid. 

Suur Vend sai mu soovidest aru ja saatis mulle äpi nimega BetterMe. Kuna esimene, proovikuu oli tasuta, siis laadisin rõõmuga alla.

Järgneb tasumata reklaam.
Aga. Ameerika. Jah, toite saab lisada ning isegi QR koodi abil EAN sisse skännida, aga mitte Euroopa toiduainetele. Oma toitusid saad sisestada, aga see on hullult töömahukas.
Variant B oleks kasutada nende poolt välja pakutud menüüd. Mis on hästi huvitav. Aga. Nii palju ma ka ei viitsi. (retseptid kõik kenasti oelmas ja kuidas teha jne)
Mõned näited:
hommik- Spinati pannkoogid lõhega
Lõuna- ubade ja seentega tortillad
õhtuks nuudlisupp
snäkk pähklid, puuviljad

Hommik marja- kodujuustu vorm
lõuna- riis kanaga ja ananassidega
õhtu- küpsetatud tilapia ja köögiviljad parmesaniga
snäkk- sokolaad pähklite ja puuviljadega

Igapäevane nõiakunst

Ma olen endiselt ( ilma igasuguste tõenditeta) seda meelt, et keha harjub ning kui soovid muudatusi (nt kaalus), siis tuleks muuta ka menüüd ja liikumist. Kui enne olid vegan, hakka liha sööma ja vastupidi jne. Kuna sa saad eeldatavasti teistsuguseid toitaineid, kui varem, siis on tulemuseks ka energiabuust.

Selles raamatus oli väga hea idee, kuidas lahendada püsiprobleem- mida teha õhtuks süüa. 
Soovitus oli teha maatriks, mis annab erinevaid tulpasid kombineerides tuhandeid variante.

Igas tulbas oli 10 erinevat:
liha           köögivili      rasv       maitseroheline-aine         muu
lõhe          porgand         või                basiilik                   nori
kana          brokoli        oliivõli           petersell                                                                                                                                                                                 kõrvitsaseemned
jne               jne              jne                   jne                        jne

Minu tabel oleks ilmselt: valk/süsivesik/salat

Puuviljade ja pähklite tabelisse lisamine oleks liiga julm :) ja rasvade ning ürtide lisamisel ei näe nagu ka mõtet.
tegin suure hooga ja vaimustusega valmis ja siis sain aru, et ma ikkagi ei saa seda kasutada, kuna puudu on nt erinevad vormiroad, supid jne. 
See, mis liha kasutada, on tegelikult ju reeglina külmkapis olemas. Köögivili sõltub sellel maal hooajast. Kui parika maksab 6 euri, ilmselgelt ma seda ei osta. Kui on alla 2-e, siis topin, kuhu saab. mitmekesisuse määrab minu jaoks ikkagi töötlusviis.

Näide. Mul on kaks inimest toita ja ostan reeglina terve kana, millest jagub 3- 4ks toidukorraks.

Nostalgianeljapäev. Lapsepõlve maitsed

Ma alati imetlen inimesi, kes oskavad öelda oma ühe lemmiku. Lemmiklaulu, - filmi,- raamatu, -toidu... mul pole kunagi olnud üht ja ainsat. Elu muutub, olukord muutub, mina muutun. Ja lemmikud muutuvad. 

ETVs  jookseb Angelica Udekülli juhtimisel saade "Suus sulav Eesti", kus sel hooajal valmistatakse kuulsuste lapsepõlvemaitseid. No nii enam vähem. Suurem osa saatest kulub siiski kohalike väiketootjate PP-le ja reklaamile, aga vana toit üritatakse samuti ära teha. 

Kui mõtlen enda lapsepõlvemaitsetele, siis huvitaval kombel meenuvad esimesena soolased toidud.

Ema lihapirukad ja suitsuräime- makaronivorm. Isa tehtud kotletid ja praeliha. Kõikide ühine nimetus on krõbedus. Mida täna ei suudaks isegi Angelica enam saavutada ja samasugust tulemust saada. Ma olen pirukaid nüüd kahel korral teinud. Imehead. Aga teistmoodi, kui ema omad olid. Pannid on teised, toorained teised, ahjud teised. 

Meil oli kodus inside joke sellega, et ma ei armastanud ketsupit. Seega, nähes ketšupipudelit hakkan ma alati naerma, sest lapsepõlv tuleb meelde...

Magusast meenuvad ema tehtud kohupiimapallid, millega käis alati millegipärast komplektis jõhvikakissell. 
Kui ma olin pisike, siis oli mul väga närb isu. Ainus võimalus mind toita, oli peita iga lusikatäis  Salvesti õunakastme alla. Siis ma sõin. Nii et ka see võiks nimekirjas olla.

9 õhtusööki

Operatsiooni tulemus on miinus 2 kg ja  4 cm. Mis on super, sest vastab täpselt mu  riidekapi sisule. Aga on siis inimene rahul? Ei. Nüüd on ju kohe uus mure, et kuidas seda hoida. Sest teatavasti on just praegu kõige keerulisem aeg. Viinamarjad, piparkoogid. Seejärel vastlakuklid. Ja alles siis, kuni maasikate valmimiseni tuleb võimalus mingisugusekski paastuks.* 

Vaatasin, et ma pole ammu oma toidulauda kaardistanud. Peaks. Sest siis saab sellest edasi minna ja plaani teha.

Mu taldriku läbimõõt on 20,5 cm.

Värskest lihast peksin valmis ja paneerisin riivleivas šnitslid. Kuniks ma lihaga mässasin, küpses ahjus mõnus lillkapsa- tomativorm. Kõrvale Peipsi hapukurk. Lemmik. Õnneks piisavalt soolane, et mitte üle süüa.

Koogitegu

No ei ole koogid minu rida. andke  mulle teha supp või praad. Mõnuga. Natuke seda ja rohkem teist. Vahel võib ka untsu minna, aga reeglina aitab ikkagi süüa.

Koogitaigen vajab täpsust ja retsepti juhistest kinnipidamist. Ja ma ei õpi. Need harvad korrad, kui ma kooki teen, on esivanemate tarkused peast pühitud.  Ikka mõtled, et ooo... Aga prooviks seekord nii .

Tegin Kuuse Anne õunakooki, sest mul oli poolpiduseid virsikuid. Ehk siis virsukukooki. Taigen sai pisut vähe seista, aga ju ma hoolin. Virsikud tahtsin kõik ära panna, neid sai terve kuhi. Ja sajandat korda... Minu sisemine hääl karjub ei !! Aga ära kuula mõistust, kalla kõik kuhja. Sest laiali laotatud kook on nii tavaline. 

Ja üllatus üllatus. Virsik jäi kõvaks. Või sulas välja ja muutis taigna nätsuks. Ära ei raatsinud visata. 

Segasin uue taigna, nüüd sellise lollikindla, vanaema õunakoogi. Esimeselt koogilt eemaldasin pealmise kihi, lusikaga kaapisin virsikud kokku ja tõstsin teise koogi sisse. 

Esimese koogi pealmise ja alumise kihi panin uuesti ahju. Hea sai võtta :)

Ja saingi nagu naksti kaks kooki. Topelt küpsetatud virsikutega vanaema õunakoogi. 

Topelt küpsetatud virsikutega vanaema õunakook

Ja virsiku ning õunavaba Kuuse Anne õunakoogi alumise ja pealmise põhja.

virsiku -ning õunavaba Kuuse Anne õunakoogi alumise ja pealmise põhjakook

Miks me läheme paksuks?

Ma ei tea, kas ongi mõtet selles blogis raamatuid soovitada.

Lugemise grupis oli teema: millised kirjanikud teile ei meeldi? Loen, ja muutun järjest nõutumaks. Tammsaare, Kivirähk, Strugatskid, Palahniuk... Ma tundsin end maailma kõige üksikuma inimesena. Unikaalne olla on küll tore, aga üksildane.

Teiseks on see raamat inglise keeles. Ma ei saa aru, miks sellised raamatud, mis peaks olema teismeliste kohustuslik kirjandus, jäetakse tõlkimata. Kuna see raamat on kirjutatud 2016, siis täna on ilmselt ka hilja tõlkima hakata, see valdkond areneb nii kiiresti.

Ja kolmandaks. Tervet raamatut ju ümber ei kirjuta. Ja tuues välja mind kõnetanud momendid, on need kontekstist välja rebitud. Ja ma saan jälle Notsult või Morgielt pahandada :)

Põhjused, miks me oleme järjest rohkem ülekaalulised on ju tegelikult teada, meie esivanematel olid ju samad geenid ja samuti töötav aju, kui meil. Muutunud on keskkond- oluliselt väiksem energiakulu, reklaam, tööstuslik toit, erinev st liiga mitmekülgne isuäratav toit, rafineeritud suhkur ja  jahud, naturaalsete loomsete rasvade asemel kasutame järjest enam töödeldud rafineeritud taimseid jne. Meie keha, aga, on endiselt programmeeritud hankima võimalikult vähese vaevaga maksimaalselt energiat. Ja nii ta läheb.

Mind huvitasid rohkem  kehaga seotud protsessid, ehk siis miks ja mis seda kõike korraldab ja sellele annab raamat osati ka vastuse. Kurb uudis on see, et tegelikult väga paljut me ikkagi ei tea. Edukad loomkatsed ei tarvitse toimida inimestel  ja/või pole neid eetiline inimestel rakendada. Väga paljudel juhtudel on endiselt õhus küsimus, et kumb on põhjus ja kumb tagajärg.

Koroona-aja toidud

Kui selles karoonas midagi head on siis, rahvusvahelised meemid, toidud, mida kogu maailm katsetab (sest mida muud tarka kodus teha, kui on distantsõpe ja komandanditund, eks).

Ilmselt ja kindlasti oli neid ka varem, aga ju ma siis ei olnud sihtgrupp. Kevadel oli potisai. Eks soe sai on alati hea, aga peale mõnda korda, ma seda enam teha ei viitsinud.

Nüüd vallutab maailma väidetavalt soome koka poolt leiutatud ( hmm.. nojah) feta-tomati-pasta. Originaalretsepti leiad kiirelt, guugeldades. Proovisin eile järele, natuke kohandades.

Pane ahi sooja.
Ahjuvormi põhja läheb pakk fetat.
Ja iga sööja jaoks peotäis kirsstomateid.
Ning viilutatud küüslauguküüned.
Puista peale pipart ja suhkrut (sest tomatid on hapud!) ja
piisake õli. Sega läbi.
Pane ahju 180 C- ning taimer 15 minuti peale.

Kui taimer heliseb, pane keema makaronid. Tomatid las jäävad ahju edasi.
(mul oli alles üks üksik küpse kanakoib, selle tükeldasin juurde)

Valmis makarone ära kurna, ära kalla vett ära.
Võta ahjust välja juust-tomat. Sega läbi 
ja ( vana Jamie Oliveri nipp) tõsta sinna lusikaga sisse pasta, nii et ka keeduvedelikku tuleks kaasa.
Sega ja maitsesta lõplikult
Pane seniks ahju, kuni lauda katad.

Miks marineeritud seened on sinised

Sel aastal ei olnud männiriisikaid. Aga oli kuhjades kaseriisikaid. Igal metsaskäigul tassisin dressipluusitäie välja, kuniks taipasin  koti metsa minnes taskusse pista.
Mulle kaseriisikad maitsevad, seega polnud sellest midagi hullu. Marineerisin nad ära ja saabus talv, kui oli aeg esimene purk lahti teha.

Ja seened olid sinised. Õige toon on tegelikult vist türkiis.

Seda, et kurkide sissetegemisel ei tohi kasutada Hiina küüslauku ja jodeeritud soola, ma juba teadsin. Sinine küüslauk on tavaline, ja sellest on isegi teadustöid kirjutatud.

Aga siniseid seeni nägin ma küll esimest korda. Kuna ma olen tänaseks 2 purki neid ära söönud, siis võin kinnitada, et tervisele ( halba) mõju ei avalda, nii nagu küüslaugudki, Lihtsalt veider on seda värvi toitu süüa. 

Kuid endiselt, miks?
Taaskord saab kinnitust, et minu puhul ütlemine "mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas"; ei kehti. Ma võin oma keemiadiplomiga... ee... aknaid kuivatada. Aga mingi hüpotees mul on.

Möödunud aegade toidulaud

90 -date laud

Telekriitikat

ETVs jookseb väga hea sari, (Back in Time for Dinner), Üks perekond on viidud tagasi konkreetsesse ajastusse, siiani on näidatud 1950 ja 1960-dad. Tollased seadmed, sisustus, toiduained. Ja kuna britid on teinud pikki aegu ka toiduuuringuid, siis ka konkreetne tollel ajal tavalises keskmises peres kasutusel olnud menüü.

Kui piriseda, siis eksperimendiks on valitud natuke vale perekond. Nimelt on tegemist perega, kus tavaliselt st kaasajas teeb süüa mees, mistõttu pereemale pole väljakutseks mitte ainult konkreetne ajastu, vaid ka söögitegemine, kui niisugune. Ja sellest on natuke kahju. 

Sest kui järele mõelda, siis 50-date perenaine oli 30-datel sündinud tüdruk, kes oli sõja-aja teismeline. Ta nägi ja elas läbi puuduse, normid, talongd, nälja. Usutavasti ei võtnud ta kodus olemist ja kodutööde tegemist traagiliselt, vaid tavapärase nähtusena, sest see oli keskkond, kus ta kasvas. Tõsi, kaasajast on sellise taustaga inimesi raske leida, aga seda enam oleks võinud peategelaseks valida köögiga kodus oleva naisterahva.

Mida Õhtuks Süüa Teha mõned ideed

Ma panen siia kirja paar söögiideed, mida olen viimasel ajal üles korjanud ja pidevalt tegema hakanud. Mina nende autor pole, siit- sealt kuuldud retseptid.


Mannovka kook
kuulsin raadiost kui räägiti Peipsiääre söökidest.
3 muna klopi lahti
1 kl hapukoort/jogurtit sega sisse
1 kl manna sisse natuke soola ja soodat(küspetuspulbrit u 0,5 tl) ning kalla muna-kooresegusse

Natuke lase seista, kuni manna paisub. Mina panin koogi põhja ploomi-õuna ja nektariiniviile
Kallasin taigna peale ja küpsetasin. Kulus ca 40 min ja 200 C pöördõhk.

ilmselt saab koogi veel paremaks, kui pool taignast segada kakaoga. Või katta pealt kookoshelvestega

****
Linnainimese kiirkurgid
Kurgiaeg hakkab küll läbi saama. Ja sel aastal pole ka pihlakaid. Minul sügavkülmas oli. Kuna mul pole mustasõstralehti ja tilli ( st turult saab, aga seda on siis liiga palju), siis teen nüüd nii

Pese kurgid ja jäta külma vette seisma
Pane kuumaveekann järele

Pane  kurgid ja tammelehed sõelale ning kalla keeva veega üle.
0,5 liitris kuumas veel lahusta 1,5 spl soola