Eelmisel aastal oli väga palju õunu, mistõttu sai eksperimenteerida. Nüüd kõik söödud.
Üllatavalt heaks osutus rosinamoos. Viskasin kuuma segu sisse peotäie rosinaid, mis paisusid seistes suureks ja mahlaseks. Ma pole üldse rosinasõber, aga see läheb kordamisele.Mingil hetkel küsisin endalt, et kui jah, väikese koguse saab teha mikrolaineahjus,
Selle asemel, et seista pliidi ääres ja valvata, et ei kõrbeks ja hoiduda pritsimise eest. siis miks ma ometi ei pane neid vilju ahju küpsema. Nii, nagu ma teen pea kõiki oma toite. Ehks iis lõpuks tegin kõik moosid ahjus.
Tegin proovi ka nii, et suhkur oli segamata peal, et karamelliseeruks, aga mu meelest suurt vahet lõpuks polnud.
Oluline meelde jätta: villitav segu ei tohiks olla üle 100 C, kuna võib muidu ka väga tulise purgi puruks lüüa.Reeda šokolaadimoosi olen nüüd proovinud erinevate viljadega ja nii tavalise šokolaadiga, kui ka kakaopulbriga, et anda mõrkjust. Selle moosi suurim probleem on, et šokolaad on pruun ja tulemus jääb pruun... :) Õunaga jäi väga hea. Õun ise on maitsetu, seega šokolaad sai särada. Endale memo. Šokolaad on üsna happeline, põhjaks on vaja kas magusat või neutraalset asja.virsik ja nektariin olid moosina väga head. Kohati jätsin liiga suured tükid- ebamugav süüa. Ja maitsestamisega pole mõtet ka hulluks minna. Jaanuarikuu hommikul kell 6.45 on suht suva, mis nõiataimi oled kasutanud.aprikoos, kuigi ma " lahjendasin" õunaga, jäi minu jaoks liiga vänge. Tulevikus peaks õuna olema kindlasti pooleks, kui mitte rohkem.Internetis soovitatud amarettost (lisada moosile) jäi talveks alles ainult nimi. Raiskamine. Joo parem niisama hommikupudru kõrvalema olen aastaid teinud rabarberist soolast möginat ( + tomat, küüslauk, sibul). Tegin nüüd õunast, täitsa ok. Kuigi rabarberil on rohkem iseloomu. Õuna taustal hakkavad teised viljad domineerima.Kõige parem on ikkagi tavaline nn õunakaste. Ahjus pehmeks, saumikseriga püreeks.
Hilisügiste õuntega ja ka talveõuntega tehtud moos ei jää maitsetu. Meil on siin miskine puu, mida ma pole veel lubanud maha võtta. Söödavaks muutub alles septembris (siis ei kannata aga enam keeta, läila), aga moosiks korjan kohe kui esimesed suured kukuvad. Ei ole antonovka, aga analoogne. Imehea tuleb! Käsimikserga püreestan ära ja vahel kui on kapis, pigistan pisut sidrunimahla lisaks. Aga jah, nipp on selles, et enne valmimist tuleb korjata. Nagu tikritega, kui tahad moosi, siis korja tikrid enne kui seemned suureks jõuavad kasvada :)
VastaKustutaJah tõsi. Mul oligi eelmisel aastal anomaalia. Üksainus puu, mis läks hulluks. Söögiõun st ületalve ei seisa, ja mageda maitsega. Komposti oli kahju panna, seega töötlesin- moosiks ja kuivatasin. Mahla keegi ( enam) ei joo.
KustutaMe teeme õunamoosi (ja pirnimoosi) koos mingi teise marjaga. Õun + punane sõstar, pohl, jõhvikas. Ilus erepunane tuleb ja väga maitsev.
VastaKustutaKõik kaneeli ja muude maitseainete katsetused on ühekordseks jäänud.
Rabarberist teen ma lihtsat puhast moosi (2.5 kaaluosa rabarbrit : 1 osa suhkrut, potiga külmkappi seisma ööpäevaks, keemiseni ajada). Imeliselt hea.
Ma armastan puhta maitsega moose, mitte segusid ja mitte maitseainetega. Antoonovkaga sarnane nn tööstusõun on Sidrunkollane, teengi temast moosi ja mahla. Lauaõunana ka hea. Ja siis on Veinipunane, sellest saab ilusa punase moosi, hapuka ja punase mahla (veiniks).
VastaKustutaPalun täpsemat retsepti, selle soolase mögina oma: rabarber + tomat + küüslauk + sibul.
Kauri rabarberimoosi retsept on ka hea.
Tead, sellel ei ole retsepti :( lõigun rabarbri, tomati, sibula, küüslaugu 8 paprika) tükkideks. Lasen pehmeks podiseda ja maitsestan soola-pipra-tüümianiga. Kui vaja, lisan hapet või suhkrut....
KustutaPihlaka-õuna või õuna-pihlakamoos on asi, millest tunnen puudust. Mu mulgi vanaema keetis seda moosi alati kui esimene öökülm oli pihlakast üle käinud - nii võtab kibeda maitse maha - jääb magus alles. Ainult tänapäeval on häda selles, et lindudel tuleb näljahäda peale varem kui öökülm jõuab pihlakat näpistamas käia. Proovisin panna pihlakad ööpäevaks sügavkülma - ei aidanud...see on see x-faktor, mis tuleneb loodusest ja mida masin ei suuda kompenseerida.
VastaKustutaPS! avastasin paar aastat tagasi vanaema keldrist tema viimasest keedetud moosi laarist 1988 aasta väljalaske. Avasin esimese purgi, hoiatasin lähedasi, et kui peaksin haigestuma ja haigemajja sõidutama, siis annaksid arstidele analüüsimiseks tegeliku põhjuse teada ja jätsin teadlikult alles laboritingimustesse vajaliku koguse moosi. Polnud vaja, ei jäänud haigeks ka 30 aastat hiljem kõlbas süüa. Avasin ülejäänud purgid, sõin ja tegin purukooki niinagu vanaema seda tegi - maitses kõigile imehää.
Korra olen oma elus ka ise keetnud, kõik 4 purki konsumeerisin talvel.
Õuna-apelsinimoos on täiega hitt - eelmisel aastal tegin - apelsini viljaliha (ilma valge membraanita - jube mäselemine, kuid tulemus on mega) + apelsinikoor riivitult potti ja keema koos suhkruga - taevalik maius maitsestamata jogurti või kohupiimaga.
Ahjuõunamoos - lased 24 tundi õuntel, millele on peale raputatud suhkruga segatud kaneeli (Kaur - see käib asja juurde) ja sidrunimahl + riivitud sidrunikoor - järgmisel päeval ajad kogu asja ahjus kuumaks - ja paned purki. Ületamatu koos jäätisega (tavaline plombiir) või jogurt. Appi, nüüd läksid mul sõrmed lahti ja söögimeel erksaks - kahjuks koduõunad ei ole veel valmis ja see aasta on lahja saak. Kui kellegil nüüd jääb üle sügisel - võib lahkesti teada anda ja tasutud saab vekkitud moosi näol :)