Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

reede, 10. jaanuar 2025

Nädal 2

Linkedin andis teada, et mul sai praeguses töökohas täis 5 aastat. Kõlab uskumatult. Kiiresti läheb aeg. Ja kui palju on selle ajaga muutunud. Kõik on muutunud. Suurem osa inimestest on vahetunud. Tööülesanded muutunud.
Paratamatult tekitab see väikese tagasivaatamise momendi. Mu elus korduvad mingid mustrid. Kui soovite poeetilisemalt, siis refrään. No näiteks, nagu tavaliselt, on mul ka nüüd selle viie aasta jooksul juba teine otsene juht. Lisaks muudki. Ja ma piinan end taas mõttega, et miks ma küll ei muutu ja kui palju sellest on üleüldse minu võimusest ja et minu puhul toimib küll mingi saatus või karma või ettemääratus. Las jääb. 

Juhtusin kuulama ühe oma ekskolleegi, kellega olime kunagi väga lähedased, intervjuud. Viis nostalgialainele. Kui palju on mu elus inimesi, kes on  kunagi olnud nii olulised, kallid, minu inimesed jne jne.. ja elu viib meid lahku. Alguses suhtled, saad kokku. Ja aja möödudes jääb see järjest harvemaks. Võib olla juhuslikult kohtumised üritustel. Sotsiaalmeedia õnnitlused. Ning elu ongi edasi läinud. Nii kahju.
Ma kordan oma vana mõtet- sõpruse säilimiseks on vaja aega ja uusi emotsioone, ühised kogemusi. Ainult nostalgia ning meenutuste peal pikalt ei purjeta.

Ühe kinnise blogi kommentaariumis oli huvitav diskussioon koduloomade rollist meie elus. Ma ütlen ausalt, et ma küll ei oska tekitada hierarhiat, et armstan "nagu last" või siis mitte. Mida üldse tähendab- armastama? Kuidas seda defineerida? 
Selle teema osas on mu peamine mõte, et mu loom on  ju täiesti üksi. Tal pole pere, ema, isa, õdesid, vendi. Ta ei puutu kokku mitte ühegi liigikaaslasega. Ta sõltub ainult ja ainult minust ( alles oli meedias üks õõvastav lugu kahest hüljatud kassist). Ja loomulikult ma ju vastutan. Nagu ma vastutasin ka lapse eest- et ta oleks söönud, terve, hooldatud, haritud... Ma ei saa oma kassi usaldada, sest ta võib rünnata ja see on väga valus. Ma tean, et tema armastus minu vastu pole päris siiras- ta lähtub oma kasust. Aga kas see pole vastastikku nii? Ka mina lähtun oma kasust- pehme, rahustav seltsiline. Ma pean talle vahel nn haiget tegema, sundima arsti juurde ja rohtu võtma. Ja kas see pole ka inimeste vahel nii?

Laagrisse on tekitatud üks väga nutikas kiiruskaamera koht. Ma ei sõida seda teed just ülemäära tihti, aga usutavasti olen kõikidel neil kordadel saanud trahvi. Sel korral olin jälle unustanud ja täitsa hämmingus- ma ju sõidan 70-ga???... oli vaja 50. Trahv 91 eurot. No saab riik jälle pisut rikkamaks. Kui meenutada, siis usutavasti kõik oma trahvid olengi saanud kas a)tähelepanematusest (et kiirus on midagi muud kui ma arvasin) või selle tõttu, et püsikiirusega sõites ei jõua auto nii kiiresti pidurdada. Minusuguseid aitaks eelhoiatusmärgid. A la- 2 km pärast väheneb lubatud sõidukiirus..

Selle nädala head hetked. Vanemad olid sel korral üllatavalt heas vormis. Ja ma ei uskunud oma kõrvu, küsisin lausa mitu korda üle, aga jah- ema kinnitas, et tegelikult võiks Tallinnasse kolida küll. No ilmselgelt, kuniks asjaks läheb, on ta ümber mõelnud. Aga vähemalt edasiminek. Abiks seegi.

Ja teine, mu laps lõpetas oma.. kesseeenammäletab mitu aastat kestnud remondi ja üürikuulutus läks üles. Kuigi ma šampust ei armasta, siis see vääriks tõesti ilutulestikku, trummipõrinat ja šampuseklaase. 

Ning lõpuks- sain loodetavasti viimase suure koti õunu. Oehh... häda kui neid pole ja häda kui on. Tuleb õunadieeti alustada :)


 

19 kommentaari :

  1. See on kaamera, kus ma iga jumala kord vannun ja sõiman riiki, ma nimetan seda puhtalt trahvikaameraks, sel pole mitte mingit muud mõtet ega õigustust.
    Ma TEAN, et sa räägid sellest samast kaamerast.
    Kusjuures ma elan Laagris ja kasutan seda teed palju sagedamini, aga iga jumala kord ma kardan, sest kuigi ma ....juba....tean, siis ma võin ikka unustada. Aga see trahv ...selle ...libastumise..... eest tähendaks minusususele ebaproportionaalset suurt laksu mu kuu eelarves.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ma olen kindel, et see on SEE ja me räägime samast... :)

      Kustuta
    2. Äkki täpsustate, ma ka vahel sõidan seal Laagri kandis?

      Kustuta
    3. TT usu mind, seda pole võimalik mitte märgata ☹️

      Kustuta
    4. Arvan, et tean seda kaamerat. Mul tiksub Waze autos kogu aeg taustal ja see viimasel ajal tänitab "reduced speed ahead". Pole muidugi mingi kunst seda tähelepanuta jätta ...

      Kustuta
  2. Siinkohal ma lihtsalt ei saa aru, kuidas inimestega need muutused ometi juhtuvad :) Mul läheb 20s aasta samas töökohas ja peamised asjad on ikka samad sh enamik kolleege. Rahvusarhiiv sai mingi aasta parima tööandja tiitli ning nemad avaldasid, et neil keskmine tööstaaž inimestel 17 aastat ja Rahvusarhiiv ei ole ju mingi pisike firmake nagu meie. Aga no me ka ju arhiveerime - äkki on konks selles?
    Inimsuhete nostalgia osas samad mõtted, ilmselt ma seetõttu ei salligi muutusi. Ma tahaks, et me kõik oleksime sama moodi sõbrad nagu 25 aastat tagasi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No ma ju räägin, et karma. Tahad muutusi- kutsu mind tööle :)

      Kustuta
    2. Kaadri liikuvuse üheks suureks põhjuseks on rahulolu töökohaga. Individuaalsest vaatenurgast muidugi tihtipeale laiskus - milleks rabeleda veel paremaks kui niigi on hea :P

      Kustuta
    3. Ma ei tea, mul pigem on muutusi toonud rahulolematus otsese ülemusega.

      Kustuta
  3. Waze hakkab varakult lärmama ja vahel on abiks. Ma küll pean tunnistama, et ei armasta wazega sõita "sest ma ju tean küll, kuidas ja kuhu", aga vahel kui peab olema kellaaja peale kuskil, siis on hea. Pakub vahel uskumatuid otseteid, kust jõuab ja saab. Nii et äpp :)))

    Lemmikute ja laste osas ma olen alati öelnud, et üks ei välista teist. Vastutus jah ja lastel on vanavanemad :P Koerale pead leidma hoidja kui tahad lennata reisile ja see pole ikka õige puhkus kui loom kuskil poolvõõraste manu hoius. Nii jääbki üle maadmööda sõita, koos lemmikute ja lastega.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen pikalt hoogu võtnud, aga tundub, et pole valikut. Tuleb alla laadida

      Kustuta
  4. Su koduloomade lõigust. Ma natuke täpsustan, kui võib. Ma ei tea teiste kommentaatorite eest kõnelda, aga mina ei rääkinud niivõrd _armastusest_oma loomade vastu, kuivõrd nende_kohtlemisest_. Et loomi ja lapsi ei saa, ei või minu arvates ühtmoodi kohelda, sest nad on erinevast liigist olendid, neil on erinevad instinktid ja vajadused. _Armastust_peab minu arvates loomadele ja lastele ühtmoodi jaguma. See aga, kui sa koerale tutikese pähe seod ja kleidikese selga paned, teda inimlapsena kohtled ja end tema emmeks nimetad, pole mu meelest armastus. See on looma liigipõhiste vajaduste eiramine, allasurumine.

    Vastutamise osas olen täisti nõus. Me vastutame nii laste kui loomade eest ("Väike prints", eks.) Ja sellega ka nõus, et 100% omakasupüüdmatut armastust ei eksisteeri, ei inimeste ega loomade puhul.

    VastaKustuta
  5. Olen Epp'uga samas paadis. Kasside osas ei oska kaasa rääkida, puudub isiklik kogemus, kuid koer on üks osa perekonnast (karjast) ja koer peab teadma, kes on karjajuht ja kus on koera koht, sõnakuulmine on A ja O. Armastan koera samamoodi kui lapsi, kuid ei isikusta (st ei võta teda kui last), sest siis kaob piir ja tekib tahtmine koeral hierarhias ülespoole ronida. Lastele peab pidevalt meeldetuletama, et koer on loom, mitte inimene ja see, et ma vahel kurja häälega käsklusi jagan, ei ole kurjustamine vaid juht ütleb kuidas asjad käivad.

    Nüüd tulles endiste kolleegide juurde, siis suhte hoidmiseks on vaja kahte poolt ja huvi, et suhe säiliks. Vahel huvi kaob ja vahel kaob aeg, kuid kui on tahe ja suhe on oluline, siis kestab. Mul on samamoodi, et mingid suhted ajaga muutuvad, mingil hetkel kaovad ja jääb pinnapealne virvendus. Samas tekivad uued suhted, uued olukorrad, mis seovad ja vahel mõnel konverentsil kohtudes elustuvad vanad. Jah, emotsiooni ja kokkusaamisi on vaja. Mul on selleks kalendris kolmapäeva õhtud vabad...et ootamatuid kohtumisi taaselustada :)

    Kiiruskaameratest: Taeblas on ka trahvimasin. Nii kui Haapsalus käin, siis on 90 ja 70 ning ootamatult 50!!! Mõtlesin, et panen auto armatuurile hoiatuse "Taebla 50" ja võtan juba 70 alas 50ne peale. Vahet ei ole, kas sõidan mina või sõbrad, igakord maksame riigikassasse trahvi. No ei märka seda 50 märki - saan aru, et tegemist asula ja kooliga, ent öösel - keset maanteed 50!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen mõelnud, aga mitte teoks teinud -planeerida kalendrisse aeg, et tekiks rutiin. Mul on eelkõige südamel vanematele helistamine. Lihtsalt ei püsi meeles ja kui tuleb on juba kell hilja.

      Kustuta
    2. Vanematele helistamisega mul suht lihtne, moblaajastu ikkagi. Varem sai paar korda nädalas helistada hommikupoole, nüüd kui ema üksi siis iga päev kindlal kellaajal pool kuni kolmveerand tundi räägin temaga. Vähemalt nii saan natuke seltsi pakkuda, endal süda rahul ja temal suhtlemisvõimalus.

      Kustuta
    3. Ma olen teinud omale rutiini, et kui tööarvuti kinni panen ja jalutuskäigule lähen, helistan emale. Need jutud on nagunii sellised, et mina kuulan ja tema leevendab oma suhtlemisvaegust, nii et hea taust jalutamise kõrvale. Kõik uudised räägib edasi, mis päeval on raadiost tulnud jne. Reeglina mu ring on kuni 1 tund, seega mahub ajakavasse.

      Ma hellitasin enda oma ära siis kui meil vanaema lõpujoonel oli. Ikka oli mure, et kuidas neil läheb ja mis seis on ja helistasin igal õhtul. Enne oli vist kord nädalas vms. Nüüd ema eeldabki, et iga päev peab helistama, sest tema on vanainimene ja äkki juhtub midagi. Kui mul pikemalt läheb, siis on veendunud, et ma olen kui mitte surnud, siis vähemalt poolsurnud või paduhaige :D Ja no räägi või ei, tema ei mõista. Aga noh, nii on..

      Kustuta
  6. Kassiinimesena ma ütlen, et kassid ei ole küll sama kui inimlapse pidamine. Kassid on elamises minu valikuna ja nad ju 100% sõltuvad minust. Kui mind kodus ei ole siis tubased loomad ei suuda end ise toita ega katta erinevalt ülejäänud pereliikmetest. Nemad saavad süüa, mina saan seltsi ja stressimaandust (lisaks loomade tekitatud lisastressile). Kõik tasakaalus :D
    Mul samas töökohas alles 3 aastat töötatud aga plaanis veel pikalt jätkata. Mu ümber töötab piisavalt rahvast kes 10+ või 25+ aastat samas asutuses (enamasti küll erinevatel ametikohtadel) töötnud. Eks nii öelda stagneerumise ja mugavustsooni jäämise ja muu vahel saab olla ka tasakaal. Täpselt samades ülesannetes 10+ aastat vist töötaga ei tahaks aga kui töö sisu on niigi vaheldusrikas ning lisaks veel muutuvad ülesanded või võimalus ettevõttesiseselt liikuda siis vabalt.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!