Nädal 2

Linkedin andis teada, et mul sai praeguses töökohas täis 5 aastat. Kõlab uskumatult. Kiiresti läheb aeg. Ja kui palju on selle ajaga muutunud. Kõik on muutunud. Suurem osa inimestest on vahetunud. Tööülesanded muutunud.
Paratamatult tekitab see väikese tagasivaatamise momendi. Mu elus korduvad mingid mustrid. Kui soovite poeetilisemalt, siis refrään. No näiteks, nagu tavaliselt, on mul ka nüüd selle viie aasta jooksul juba teine otsene juht. Lisaks muudki. Ja ma piinan end taas mõttega, et miks ma küll ei muutu ja kui palju sellest on üleüldse minu võimusest ja et minu puhul toimib küll mingi saatus või karma või ettemääratus. Las jääb. 

Juhtusin kuulama ühe oma ekskolleegi, kellega olime kunagi väga lähedased, intervjuud. Viis nostalgialainele. Kui palju on mu elus inimesi, kes on  kunagi olnud nii olulised, kallid, minu inimesed jne jne.. ja elu viib meid lahku. Alguses suhtled, saad kokku. Ja aja möödudes jääb see järjest harvemaks. Võib olla juhuslikult kohtumised üritustel. Sotsiaalmeedia õnnitlused. Ning elu ongi edasi läinud. Nii kahju.
Ma kordan oma vana mõtet- sõpruse säilimiseks on vaja aega ja uusi emotsioone, ühised kogemusi. Ainult nostalgia ning meenutuste peal pikalt ei purjeta.

Ühe kinnise blogi kommentaariumis oli huvitav diskussioon koduloomade rollist meie elus. Ma ütlen ausalt, et ma küll ei oska tekitada hierarhiat, et armstan "nagu last" või siis mitte. Mida üldse tähendab- armastama? Kuidas seda defineerida? 
Selle teema osas on mu peamine mõte, et mu loom on  ju täiesti üksi. Tal pole pere, ema, isa, õdesid, vendi. Ta ei puutu kokku mitte ühegi liigikaaslasega. Ta sõltub ainult ja ainult minust ( alles oli meedias üks õõvastav lugu kahest hüljatud kassist). Ja loomulikult ma ju vastutan. Nagu ma vastutasin ka lapse eest- et ta oleks söönud, terve, hooldatud, haritud... Ma ei saa oma kassi usaldada, sest ta võib rünnata ja see on väga valus. Ma tean, et tema armastus minu vastu pole päris siiras- ta lähtub oma kasust. Aga kas see pole vastastikku nii? Ka mina lähtun oma kasust- pehme, rahustav seltsiline. Ma pean talle vahel nn haiget tegema, sundima arsti juurde ja rohtu võtma. Ja kas see pole ka inimeste vahel nii?

Laagrisse on tekitatud üks väga nutikas kiiruskaamera koht. Ma ei sõida seda teed just ülemäära tihti, aga usutavasti olen kõikidel neil kordadel saanud trahvi. Sel korral olin jälle unustanud ja täitsa hämmingus- ma ju sõidan 70-ga???... oli vaja 50. Trahv 91 eurot. No saab riik jälle pisut rikkamaks. Kui meenutada, siis usutavasti kõik oma trahvid olengi saanud kas a)tähelepanematusest (et kiirus on midagi muud kui ma arvasin) või selle tõttu, et püsikiirusega sõites ei jõua auto nii kiiresti pidurdada. Minusuguseid aitaks eelhoiatusmärgid. A la- 2 km pärast väheneb lubatud sõidukiirus..

Selle nädala head hetked. Vanemad olid sel korral üllatavalt heas vormis. Ja ma ei uskunud oma kõrvu, küsisin lausa mitu korda üle, aga jah- ema kinnitas, et tegelikult võiks Tallinnasse kolida küll. No ilmselgelt, kuniks asjaks läheb, on ta ümber mõelnud. Aga vähemalt edasiminek. Abiks seegi.

Ja teine, mu laps lõpetas oma.. kesseeenammäletab mitu aastat kestnud remondi ja üürikuulutus läks üles. Kuigi ma šampust ei armasta, siis see vääriks tõesti ilutulestikku, trummipõrinat ja šampuseklaase. 

Ning lõpuks- sain loodetavasti viimase suure koti õunu. Oehh... häda kui neid pole ja häda kui on. Tuleb õunadieeti alustada :)