Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Teisipäev, 30. aprill 2019

Mida õpid noores eas ei seisa ikkagi su peas

Viimati jõulude ajal, tuli mõte, et prooviks uuesti mängida kitarri. Kitarri leidsin üles, aga jäljetult oli kadunud kuldvõtmeke. Võtmeke, mis avaks ukse. 

Ehk siis mu märkmik, kus oli kirjas kõik ellujäämiseks vajalik: laulusõnad koos duuridega, kitarriakordid, rubiku kuubiku valemid ja ennustamiseks vajalikud kaartide tähenduste selgitused...jne

Keerutasin kitarri nii ja naapidi ja olin sunnitud tõdema, et ei mäleta. Ma olen varemgi kirjutanud, et "mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas" on jama, vale ja ei vasta tõele.

Mu ema seda asja nii ei jätnud, otsis internetist häälestuse ja duurid välja ja tema utsitusel katsetasin uuesti.

Selgus huvitav asi. Lihasmälu on pikem, kui ajumälu.
Kui olin duurid paar korda läbi proovinud, selgus, et sõrmedel olid need meeles, vaja oligi väikest meeldetuletust.
Aga. Ma ei taba enam harmooniat, meloodia loogikat. Kui vanasti ütles mingi sisemine hääl, et nüüd tuleb septakord ja nüüd kisub asi minoori.. siis see  on kõik kadunud. 
Ausalt öeldes ma ei tea ega mäleta, kas see oli õpitud oskus või tunnetuslik teadmine. Fakt on, et seda enam pole.

Ehk siis, selleks, et taastada kunagine oskus, tuleks alustada uuesti nullist. Sõrmed lõid tuld välja ja jätsin kitarri ootama " pensionipõlve, kus mul on aega kõige sellega tegeleda"


Ah jaa, ja miks see lugu üldse algas. Arutasime seltskonnaga, et nüüd, kui me hakkame vanaks  saama, peaksime hakkama laulma eakohaseid laule. Et Taukar või  Nublu pole vast vanainimestele sobivad. Et peaks selgeks õppima laulu " Kevadkuul". 
teate ju küll. Ka 100 aasta pärast on pärna all pingike... :)

Ma niigi ei käitu ega riietu eakohaselt, olgu siis vähemalt muusika mu 70 juubelil süldi kõrvale kohane :)


Pühapäev, 28. aprill 2019

Lahkumised

Ma olin oma uuel töökohal neli kuud töötanud, kui toimus struktuurimuudatus. Ma sain endale uue ülemuse. Eelnevalt polnud me suurt kokku puutunud, need kokkupuuted mis olid, olid pigem negatiivsed. Ehk siis, kui oleks ette teadnud, poleks ma selle töökohaga nõustunud.
Aga on nagu on. Kõigiga on võimalik suhelda, läbi saada, harjume, kohaneme.. ja lõpuks ei pea su ülemus olema su sõbranna..

Nädalajagu tagasi kutsuti meid ühel reede õhtul koosolekule ja anti teada, et daam lahkub " poolte kokkuleppel". Ma valetaksin, kui väidaksin, et polnud rõõmus. Noomisin end ja sisendasin endale, et "sain uue võimaluse".
Esmaspäeval lugesin meediast, et kinga sai ka mu eelmise töökoha ülemus. Üks neist paljudest põhjustest, miks ma kohta vahetasin...

Kesknädalal käisin oma eelmise tegevusvaldkonna konverentsil. Hea oli näha vanu tuttavaid, mõnus oli saada positiivne pai, et mind veel mäletatakse...:)
Ja siis sain teada, et kaks väga professionaalset tegijat, mu vanad tuttavad, kaotavad oma töökohad. Struktuurimuudatused.
Tulin kontorisse tagasi ja lugesin meili, et vahepeal oli ära saadetud veel kolm mu kolleegi.

Seejärel lugesin ajalehest, et lisaks Kiislerile pidi lahkuma ka Lobjakas.

Ma vihkan Ahto Lobjakat. Ta on minu jaoks liiga ultra- vasakpoolne ning ma ei salli, kuidas ta kaassaatejuhile pidevalt meelde tuletab, et too " mõtleb valesti".
Aga see oli šokk.

On see siis sadomaso, või mis, aga ma kuulasin teda meelsasti ja minu silmis pole äraminek õiglane ega ka õige.
Lugejakiri.ee tegi nalja, et järgmised on Juur ja Kivirähk. Ma isiklikult ei imestaks kui see poleks nali vaid tõsi. Nad on mõnuga uut koalitsiooni nimetanud homodeks ja arutlenud, mis põhjusel ikkagi naisi kardetakse. Ma ei räägi alkoholireklaamist ega varjamatust reklaamist ERRis.

Ma pole oma vaadetelt kindlasti ultraliberaal. Aga ma ei suuda aru saada, kui inimesed ei suuda tolereerida endast erinevat. Ma ei suuda aru saada, kui kellelgi soovitatakse olla teistsugune. Maailma muudabki ju huvitavaks see, et me ei ole sarnased, et me oleme erinevad.

Ma pole ju ometi ainus, kelle Fb voos on nii neid tuttavaid, kes on samasoolised kui ka veendunud konservatiivsed kristlased? Ma pole ju ainus, kelle tuttavate hulgas on veendunud ekrelasi ja kirglikke sotse?!  Mis point oleks seltskonnal, kus kõik mõtlevad ühtmoodi ?


Postituse alguses ja lõpus toodud näited pole ilmselt samaväärsed. Tööandjal on õigus valida endale sobiv meeskond. Aga kui selle meeskonna tulemused on väga head, kas me siis peaksime neid meeskonnaliikmeid, kes meile ei sobi, painutama?
Väga paha tunne on.

Järgmisel nädalal on arenguvestlus. Ei julge isegi mõelda..


Pühapäev, 14. aprill 2019

Aeg muutusteks

Ma olen seda järjejuttu, kuidas mul on vaja uusi tosse, pidanud vist ligi aasta. Kahjuks ei olnud seda enam võimalik edasi lükata ja ma olin sunnitud kasutusele võtma radikaalsemad meetmed.
Ilmselgelt olen ma oma loogika ja arusaamadega eelmises sajandis. Minu mõttekäik käib sedamoodi, et ilusa ilmaga, puhtal teel, võiks jalas olla heledad, tekstiilist jalatsid. Metsa, rappa ja sohu tahaksin ma vettpidavaid nahkseid jalatseid, mis kannataksid tolmu, vett, märga rohtu, pori ja lörtsi. Ja et ei määrduks nii kiiresti, siis oleks praktiline tume värv.

Teeme nüüd mõistatusmängu. Mis te arvate, kui tahate osta tosse ja lähete poodi, kas te siis saate need? Õige vastus. Ei saa ..:)

Tekstiilist ja cortexiga on musta värvi ja tegelikult kogu vikerkaar. Nahast, need mis minu loogika järgi sobiks mutta, on... valged ja roosad.

Mu õde küsis väga terased küsimused. Esiteks, et miks ma ei kõnni mööda teed, nagu daamile kohane. Ja et miks ma ei otsi jalatseid matkapoest. Vastan.
Käiks mööda rada, aga alati ei lähe rada sinna, kuhu minul on vaja. Ja matkajalatsid on üllatavalt rasked. Mul on taas, ilmselt möödunud sajandist, pärit eelarvamus, et jalats võiks olla udukerge.
Tundub, et ka see eelarvamus tuleb saata ajaloo prügikasti ja anda võimalus.

Niisiis. Valides valge ja roosa vahel, valisin roosad. Peale maksmist meenus mulle, et mu suvejope on heleroheline. Aga missiis. Keda see tegelikult huvitab. Kui raamist välja, siis olgugi.

Nagu juuresolevalt pildilt näha, on minus siiski säilinud renessanssi...Kuna paelad läksid lahti, siis need on pisut porised, aga muidu, kui inglike väljusin ma täiesti roosana :)
Teise paari ostan matkapoest, ja te veel näete, ma lausa lendan nende raskete käimadega..:)

On muutuste aeg ja Uus aeg vajab uusi inimesi :)

Teisipäev, 9. aprill 2019

Päeva tsitaat

Urmas Vaino: kui te unustate hetkeks oma pankuri positsioon. Mida te soovitaksite nt õpetajale, et ta pension oleks tulevikus suurem ?
Indrek Neivelt: investeerigu indeksfondidesse ja ostku kinnisvara..

#teinesammasvabatahtlik #õpetaja alamtasu määr 1150 eur #tallinna korterite ruutmeetri hind 1932 eur #eestlastel hoiuseid 7 miljardit #welcometoestonia #ekre-ike hoolib vaestest

Kolmapäev, 3. aprill 2019

Y. Harari Homo Deus

Mis on õnne valem? Kus asub inimese - "mina" ja kas loomadel on olemas eneseteadvus? Miks demokraatia, liberalism ja humanism on suremas ja miks ka radikaalne islam, kristus ning autoritaarsed riigid ei osutu edukaks? Kuidas on võimalik et pisike grupp seltsimehi suudab muuta maailma? Milline on inimkonna tulevik?
põnevad ja intrigeerivad küsimused, eks.

Mul oli selle raamatuga tõsine probleem. Inimesed, kelle maitset ma usaldasin, olid vaimustuses ning soovitasid ka mulle seda raamatut. Nagu kirjeldatud, räägibki see väga põnevatel teemadel.. aga äärmiselt igaval moel.