Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Kolmapäev, 29. detsember 2010

E. Gilbert Söö. Palveta.Armasta

See raamat oli planeeritud jõulukingituseks. Aga õnneks või õnnetuseks on mul (loll) komme kõik raamatud enne kinkimist läbi lugeda. Seekord õnneks, kuna selgus, et antud kingitus oleks osutunud piinlikuks.
Ilmselgelt pole ma ka ise 100% selle raamatu sihtgrupp, mistõttu ma üritan mitte väga kriitiliselt kirjutada.

Tegelikult on see huvitav. Ma tean, mis on depressioon, identideedikriis, eneseotsingud jne. Aga selgub, et mul pole piisavalt empaatiat. Ma ei viitsi lugeda kellegi teise depressioonist. Mu enda oma on huvitavam. 

Taani jõulumuinasjutt 2010

Sel aastal tulid jõulud teisiti . Christian "unustas" juba nädalajagu õhtuti sussi aknaluale panna, kuna datlid ja rosinad ajasid teda öökima. Aga homme on ju jõulud, äkki...
Christian ei julgenud mõtet edasi mõelda. Ta polnud hea laps. Nende lasteaia Frederik oli saanud uue i-padi, aga keegi ei hoolinud sellest. Kõik tahtsid sõbrad olla hoopis Vovaga, kelle vanaema elas Moskvas ja saatis pojapojale suure paki komme. Vova oli kade poiss ja nii pidid nad poistega tegema kambaka, Vovale peksa andma ning kommid konfiskeerima.
Suured ütlesid, et kommid on pahad. Teevad paksuks ning panevad hambad valutama. See oli vale. Nii Voval kui ka Ahmedil olid ilusad terved hambad ning paksud polnud nad ka. Ahmed oli lahkem kui Vova. Kui sa viisid talle krooni, siis jagas ta sinuga türgi-vanaema poolt saadetud maiustusi. Need polnud küll päris kommid. Aga keegi nende lasteaiast ei suutnud enam porgandeid närida.
Christian tegi silmad lahti. Köögist kostus hääli. Onu Sven Rootsist oli külas! Christian tormas kööki. Laual oli suur kauss kommidega.
Jõulud olid käes.

PS. Kas ma ei öelnud teile? Olge ettevaatlik sõnadega, sest need võivad täide minna....

Esmaspäev, 27. detsember 2010

Klass - elu pärast 3

Viimane seeria ei lõpetanud lugu. Painama jäi küsimus- aga mis sai pärast. See, mida tegelikult lubati- milline on elu pärast. Kuidas elada edasi, kui sind on meedias märtriks ja/või mõrtsukaks tembeldatud, Kuidas vaadata silma neile, kellele sa oled teinud haiget ning neile, tänu kellele pole sinu elu enam kunagi endine. Selle asemel oli sisse toodud täiesti arusaamatu ja ebavajalik armulugu, mis raiskas aega ja muutis teema väheusutavaks. Neiu, kelle kaine mõistus ei saa jagu emotsioonidest põleb üsna varsti sellel tööl läbi.

Kolmapäev, 22. detsember 2010

Otsas

Küsin raamatupoes kingituseks mõeldud raamatut.
Otsas, läbi müüdud. Jaanuaris tuleb uus trükk, vastab müüja.
Võtan siis nimekirjas järgmise- ka see on läbi müüdud naeratab müüja nukralt.

Järgmine valik on sussid. Otsas, ütleb näitsik. Õhtupoole peaks juurde tulema.
Kahju, aga ma ei ela kaubanduskeskuses.

Poes on mu lemmikjogurti ning õhtuks planeeritud lihatüki asemel hinnasilt. Tagaruumist välja pekstud müüja vihastab. Ma võin ju midagi muud ka osta.

Tarbimisparadiis praguneb ja Savisaar langeb. Kui see pole ühe ajastu lõpp, siis ma küsin- mis see on?:)

Mobla kukkus lumme ja on nüüd omadega lumes. Mäletate veel aega, kui (töö) päev möödus telefonita. Survival.

Teisipäev, 21. detsember 2010

Blogimise surma meem

Sesamyl sai siiber ja tahab puust ning punaseks- aga palun:)
Saajatel on valida: vastan/ei vasta (millega valides var 2 nad tõestavad, et blogindus hakkab välja surema), valiku 1 puhul saadan/ei saada edasi (valides var 2 tõestavad nad endiselt sedasama).
Niisiis: kooleme/ei koole?
1. Külastan oma blogi sagedusega ca…
tegelikult sõltub. Kord päevas üritan ikka pealkirjad üle vaadata. Siis jääb mitu päeva vahele ning siis on päevi, kui ma iga tunni tagant kiikan, mis maailmas uut,
2. Poliitikute blogisid loen…
alguses üritasin. Et olen asjalik või nii.., aga ma tegelikult ikkagi ei jaksa pikki ja keerulisi jutte internetist lugeda. Lähenen ilmselt Ellotskale. Manjaanast tunnen väga puudust...
3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…
Seda sai tegelikult eelmises postituses mainitud. Ma armastan vaimukaid värskeid mõtteavaldusi  ja out of box mõtlemist. Mul pole elus autoriteete. Blogindus on üks väheseid teemasid, kus ma tõepoolest olen mõne kirjutaja peale kade ning ei saa siiralt aru, kuidas ta juba miljonär pole???
4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele.
Kunagi ma elasin Perekoolis. Siis kolisin Delfi naistekasse. Seejärel sai mu peamiseks infokanaliks postimees online. Ja siis avastasin blogid. Kuna töö nõuab ka FB ja Twitteris olekut ja muude uudiskanalite revideerimist, siis päeva jooksul tsekkan kõik need üle.
5. (siinkohal lisa oma küsimus ja saada meem edasi)
***
Minu küsimus tavainimeseleieskale ning naisele Miks Sa kirjutad anonüümselt?

Tehtud.

Esmaspäev, 20. detsember 2010

Blogindus on surnud?!

vaatan ükspäev uudiseid ja mis ma näen- allservas, seal kus pealkirjad jooksevad- kirjas, et keegi meediaekspert annab teada bloginduse surmast. Kahjuks polnud kirjas, kes oli see ekspert ja miks ta nii arvab...

Kui võtta võrdluseks üks hästi võrreldav kanal - blog.tr.ee, siis vastab tõele küll. Silmnähtavalt on vähenenud päeva jooksul lisanduvate uute blogide arv. Kui aasta tagasi oli esilehel püsimine üsna keeruline, siis täna võib su blogi seal päevajagu vedeleda. Samas kui vaadata sealt tulnud kontaktide statistikat, siis läbi blog.tr.ee tulnud lugejate arv ,võrreldes kasvõi aastataguse statistikaga, on vähenenud küll.

Kolmapäev, 15. detsember 2010

Apokalüpsis

Mu emake teadis rääkida, et maailmalõpp olevat edasi lükatud. Et mitte 2012, nagu varemalt plaanitud, vaid 2014 pidi siis lõpuks tulema. Nad on selleks valmis ka: ostetud on 50 kg suhkrukott, plokk kohvi ja isegi 2 plokki sprotte. Sest alguses müüdi odavalt, siis ostsid nad ühe ploki ja siis müüdi veel odavamalt, no kuidas sa jätad ostmata?

Juhtusin vaatama telekast filmi Visa hing 4 (?), mis räägib kibestunud IT spetsialistist, kes endisele tööandjale kättemaksuks korraldab totaalse küberrünnaku. Kuigi alguses  mõnitatakse "ajast maha jäänud" vanahärra Bruce Willist, tõestab ta filmi lõpuks veenvalt, et ole kui tark ja kaasaegne tahes- toores jõud saab iga kell  nutiarvutitest võitu...

Kas ongi vaja oodata tuumapommi ja terroriste. Maailmalõpu võib tuua ka loodus- purskav vulkaan või lumetorm. Ning igapäevanetuumikvõrgu ruuteri rike.

Teisipäev, 14. detsember 2010

I.Kalman "Silva"

Ma kahtlustan, et olen Silvat ka varem Estonias näinud. Aga millegipärast on see "kõige õigem", mis esimesena ja võrdluseks meelde ikka  Lenfilmi 1981 aasta film.. Ivars Kalnins ja Solominid.. mmm. Pomnish li tõ kak tsaste nam ulõbalas?...
Üllatusega avastasin, et kõikide laulude sõnad on mul peas. Ja siis tuli meelde, et kunagi tahtsin ma ju saada operetilauljaks,. Mitte ooperilauljaks, mitte näitlejaks. Vaid olla ilusaga kleidiga laval ning laulda ja tantsida lõbusaid lugusid. (Ilmselt selliste unistuste täideviimist keskeas Tiina Saar silmas ei pidanud...:)) Ja Silva oli üks neist operettidest, mis mul peas oli.
Tegelikkuses kõva häälega kaasa laulda ei saanud, ma ei saa aru, mis valu on iga etenduse ajaks muuta tekstide tõlkeid. Silva pole esimene ja viimane. Viimatistest meenuvad nt veel Grease ja Helisev muusika, kus sõnad pole "enam nii nagu vanasti"... Miks peab alati uuesti tõlkima?

Esmaspäev, 13. detsember 2010

Klass- elu pärast 2

Avastasin, et kõigil osadel on sama stsenarist. Et siis nii palju mõjutab lavastaja ning näitlejad?
Kaht esimest osa vaatasin ma taskurätik peos. Laine ja Thea osad mind eriti ei kõnetanud- ei oskagi öelda miks- ei mäleta. Eriti oli pettumus Thea osa, kuna selle suhtes olid kuidagi eriti kõrged ootused.
Viimane osa, Pauli perest, oli esimene, mille emotsioonidest ma tõesti lõpuni aru sain.

Ei Anu Lamp, ega Liina Olmaru pole mu lemmiknäitlejad. Seekord läks vaid paar lauset Anu Lambi halva diktsiooni tõttu kaduma. Ja Liina Olmaru- VAU! See oli superroll. Mul on uus lemmik:)

Reede, 10. detsember 2010

EkspressLeaks

Juhuu, Hõbemägi paljastas Vaikse Doni. Ma tõsiselt vihastasin. Leiti nüüd kurjategija, keda avalikkuse ette tirida. Kas inimesel pole õigust privaatsusele?!
Jah, ma tean, et on olemas inimesed, kes on alati nemad ise. 100% selgusel selles, kes ja mis nad on. Igas rollis nii isana, pojana, mehena kui töötajana mõtlevad nad alati neid samu õigeid mõtteid, fanaatiliselt uskudes oma ideedesse ning iga sõna, mis suust tuleb, on puhas kuld. Nad on õnnelikud inimesed ja selle privileegi eest võiks ju natukenegi olla tolerantsust nende suhtes, kellel on elus rolle rohkem. Kes ei tea alati õigeid vastuseid ning alati ei tahagi neid teada.
On ameteid, kus sulle makstakse teatud käitumise, maine, väärtushinnangute, sõnavõttude eest. Kas see on silmakirjalik manipulatsioon? See, et meil on aeg-ajalt eriarvamus oma tööandjaga, kuid avalikkuse ees esindame nn tellija seisukohta, ei tarvitse veel tähendada, et läheme oma südametunnistusega vastuollu. Me oleme ju inimesed oma mõtete ning tunnetega. Ja töö.. on vahel lihtsalt töö. Mitte kirg, elustiil, sinu olemus.

Soovitus jääda igas olukorras iseendaks on küll väga õige ja hea, aga mitte alati teostatav ja kinnimakstav.
Elades karmis maailmas, tahaks vahel olla ka lihtsalt inimene. Rumal, ebaloogiline, idealistlik, kahtluste-kõhklustega. Vahel tahaks nõmedatele "tõtt näkku öelda" ja maailma parandada.
Miks siis mitte oma nime alt? Selle üle võib ironiseerida, aga praktika näitab, et su kuvand on oluline. Miks ei võiks meil siis olla mitu identiteeti. Korralik Kodanik ja Mässaja.
Kutsuge seda arguseks, kui tahate. Aga nii on lihtsam ja meil on selleks õigus.

Neljapäev, 9. detsember 2010

Jeesuke ja 7 pöialpoissi vol2

Eile autos raadiokanaleid klõpsides sattusin täiesti juhuslikult huvitava kokkusattumisena kolme erineva poptähekese jõulutuuri promointervjuud kuulma. Saatejuhi küsimusele repertuaari osas, vastasid noored staarid, et LOOMULIKULT nad EI laula traditsioonilisi jõululaule.
(Ma kahjuks ei oska selgitada, kuidas tuli mulle üldse selline veider mõte, nagu peaks jõulutuuril laulma jõululaule...) Juba on ilmunud ka iga-aastased soovitused selle kohta, kuidas kuusepuud saab hõlpsalt asendada kõrkjate ning riidepuuga ning nippe, kuidas muuta jõululauda sel aastal huvitavamaks...

Teisipäev, 7. detsember 2010

Jõulusoov Hambahaldjale

Ma lähen täielikult endast välja, kui keegi tuleb mulle rääkima sellest, kuidas tervete hammaste saladus on hea hambahügieen.
Ma lõpetasin suhkru tarbimise siis, kui seda veel talongiga jagati ( loe: ammu), ma ei tarbi gaseeritud jooke ja peale iga söögikorda tõrjun happerünnakut. Ma pesen hambaid 2 korda päevas ja kasutan niiti. Naiivses usus ostan ja kasutan hingehinnaga müüdavat spets hambapastat.  Ja luustik on mul tugev. Mu hambaarst hakkab alati nutma, kui meenutan viimast väljatõmbamist. Selleks kulus 4 tundi ja 7 süsti. Ma ei liialda, nii oli päriselt. Kui me kell 9 õhtul kurnatuna ja oimetuna lõpetasime, saime teineteisele läbi häguse pilgu verest tilkudes otsa vaadates aru, et rahast seekord ei räägi.... see oleks olnud liiga irooniline.
Ma olen ilmselt ainus inimene Eesti Vabariigis, kes käib 2 korda aastas korralikult hambaarsti juures. Ja ma ei mäleta oma elust juhtumit, kui ta oleks mulle öelnud- oi, seekord on teil kõik korras! Kui midagi pole, siis kivi saab ikka puhastada. Sellel korral siis 3 auku. Ja kui ma vahel ahastades küsin- mida ma VEEL saan teha?- siis mu arst kehitab vaid häbelikult naeratades õlgu- mitte midagi (aga võib olla ei taha ta kuldklienti kaotada?!)
See tundub nii ebaõiglane. Kui see, kas ma olen narkar või alkohoolik on (vähemalt alustades) minu valik. Ja kui minuga midagi juhtub, siis maksab maksumaksja mu ravikulud kinni.
Miks siis hambaravi, mis ei sõltu minust- on nii kallis ja riigi poolt kaasfinantseerimata??

Esmaspäev, 6. detsember 2010

Jeesuke ja 7 pöialpoissi

Britid  avastasid maailmaime, paganarahva siit Läänemere äärest:) Ma ei ole just väga kõva Rootsi ja Taani spetsialist, seetõttu las jäävad nad kõrvale. Kuigi küsimus iseenesest on ju huvitav- mis ühendab Eestit, Taanit ja Rootsit. Miks just need on riigid, kus usklike osakaal kõige väiksem.
Tegelikult peab ilmselt tõe huvides täpsustama, et  me ei räägi tegelikult ju mitte usust vaid organiseeritud religioonist. Ma kahtlustan, et rõhuv enamus tänase Euroopa usklikest on kiriku liikmed mitte vaimsuse, elu ja eksistentsile vastuste otsimise jmt tõttu vaid eelkõige traditsioonide ja rituaalide pärast. Miks siis need kolm riiki ei vaja traditsioone, väljaspoolt pakutavat turvatunnet ja lootust ning organiseeritud religiooni? Tuttavate usklikega suheldes joonistub välja veel üks ühine joon. Inimesed, kes on kirikuga seotud, toovad ühe põhjusena välja kuuluvustunde st võimalust kuuluda kuhugi. Ehk siis, keskmine eestlane, rootslane ja taanlane on individualistlik, kõrge enesehinnanguga, spontaanne ja uuendustele avatud (vastukaaluks traditsioonidele?). Miks just meie?

Reede, 3. detsember 2010

vol 2 Millal me suureks saame

Eile tuli välja, et ma pole oma murega- millal siis ometi täiskasvanuks saan, üksi. Areng, või on õigem öelda eelistused ja väljakujunenud maitse, on pidama jäänud kusagile 16- 17 eluaastasse.
Ok, rõivamood ei sõltu ainult minust. Nukra äratundmisega näen, et viimase paarikümne aasta jooksul pole leiutatud midagi uut- patšokid, retuusid, kleidid, volangidega- ja pliiatsseelikud.. see kõik on juba olnud. Samuti värvid- neoonroheline, pruun, lilla näivad regulaarselt korduvat. Kui oleks taibanud oma kooliaegsed riided alles hoida, poleks garderoobi uuendamise muret.
Kuigi juuksed on vahepeal läbi teinud sada imet, olen ringiga tagasi jõudnud soenguni, mida keska lõpus sai kantud (ei, mitte keemilised lokid:)).
Samuti, kuigi toidulaud on vahepeal kordades mitmekesisemaks läinud ning mitmeid ülihäid raamatuid ilmunud, siis kui küsida lemmikuid-  tulevad need ikka sestsamast teismeperioodist.

Kõige rohkem on ilmselt edasi arenendud maitse "audio-visuaalse" osas. Muusika ja filmide osas, rõõm tõdeda, on toimunud progress:). Täielise tõe huvides, võiks isegi öelda, et Modern Talking, itaalia disco, india filmid ning elektroonikute seiklused tekitavad parimal juhul nostalgiat. Aga vaadata-kuulata väga enam ei tahaks....  
Kas ma olengi nüüd valmis ja suureks ei saagi?!

Kolmapäev, 1. detsember 2010

Tudish piip?

Eile lipsas läbi pressiteade inimeste lemmikpoodidest. Trend, mis sai alguse 2008- ehk siis juba majandusbuumi ajal (mistõttu ei saa seda ajada masu  süüks), jätkub vääramatult. Suurimad kaotajad on endiselt Rimi ning Säästumarket; stabiilne liider Selver ja suurim võitja Maxima.
Mis on liidrite edu saladus? Kui me võtame klassikalised turunduse 5 P-d, siis jõuame päris veidrale järeldusele.

Asukoht. Ma väidan, et peale Maksimarketi võivad ülejäänud ketid oma asukohtadega üldjoontes rahul olla. Ehk vast mõni üksik pood erandiks, kinnitavad nad kõik reeglit, et kaupluse esimene valikuargument on ja jääb asukoht.
Hinnatase on kõigis suuremates kettides samuti võrreldav. Sent siia-sinna ei muuda üldist pilti.

Positsioneering? Ons see edu võti? Kui vaatame kaht edukamat, siis Maximal ning Selveril väga selgelt paigas. Selver teeb küll suuri pingutusi, et "tugevast keskklassi poe " imagost vabaneda, mis seniste uuringutulemuste põhjal on osati ka vilja kandnud. Iseaasi, kas see eesmärk on üleüldse õigesti püstitatud.