esmaspäev, 20. detsember 2010

Blogindus on surnud?!

vaatan ükspäev uudiseid ja mis ma näen- allservas, seal kus pealkirjad jooksevad- kirjas, et keegi meediaekspert annab teada bloginduse surmast. Kahjuks polnud kirjas, kes oli see ekspert ja miks ta nii arvab...

Kui võtta võrdluseks üks hästi võrreldav kanal - blog.tr.ee, siis vastab tõele küll. Silmnähtavalt on vähenenud päeva jooksul lisanduvate uute blogide arv. Kui aasta tagasi oli esilehel püsimine üsna keeruline, siis täna võib su blogi seal päevajagu vedeleda. Samas kui vaadata sealt tulnud kontaktide statistikat, siis läbi blog.tr.ee tulnud lugejate arv ,võrreldes kasvõi aastataguse statistikaga, on vähenenud küll.

Minu lugemislistis on 133 blogi. Ma pole ammu nimekirja nö puhastanud- vast veerandijagu neist tegelikult kirjutavad väga harva või on kirjutamise päris ära lõpetanud.
Kui mul on õigesti meeles, siis blogimist alustades oli aktiivseid blogisid statistika põhjal ca 16 000 ringis. Täna väidab blog.station, et neid on alles jäänud ca14 000.

Ma tean, tegelikult, kes on mõrvarid - Facebook ja twitter. Ning samuti on oluliselt kasvanud igasugu naistekas 24/7 portaalide arv. Loba ja info saadakse mujalt kätte. Kuigi blogidest vast murdosa on väga diip ja sügavmõttelised, siis tundub, et ka seda on juba liiga palju. Blogi võtab liiga palju aega ja eeldab liiga palju süvenemist?
Kui ajalehed on üle võtnud ajakirjade funktsiooni, siis ajakirjad on haaranud ära virtuaalmeedia- k.a. blogide ja portaalide temaatika. Meie, siis netis, oleme küll operatiivsemad, kuid meid pole nii mugav lugeda kui ajakirju. Ma usun, et blogid, mis on valinud konkeetse teema- poliitika, turundus, Mina, minu Lapsed, kokandus jne jne- kestavad veel kaua. Teemad otsa ei saa ning loetavuse määrab ainult sinu enese professionaalsus ja originaalsus.
Kõige raskem on ilmselt minu lemmikutel- neil, kes üritavad kirjutada ühiskonnast ja elust meie ümber. Minu listis on neid vast ainult 8-10. Need blogid "võitlevad" peavoolumeediaga ning võidavad täna tänu originaalsusele kajastada maailmas toimuvat lühidalt, vaimukalt ja värskelt. Kas ja kaua nad jaksavad?

Mulle on jäänud mulje, et blogijad jagunevad kaheks - need kes tahavad, et neid loetaks ning need, kelle jaoks pole see oluline- kes kirjutavad nö endale. Kui vaadata viimasel ajal sagenenud blogide lukustamist, hüsteerilisi appikarjeid a la "kuidas mu blogi küll blog.tr.ee-sse jõudis" ning pahameelt päevalehes avaldatud linkide üle, siis tundub, et neid viimaseid on järjest rohkem. Mis tähendab, et blogid ei sure veel niipea. Neid on kirjutajatele vaja.

Ja kas me peaksime kurvastama seltsimeeste üle, kes on meie blogimaailmast lahkunud? Ma arvan, et võiksime pigem rõõmustada- ju nad on siis lõpuks leidnud endale selle päris elu:)
Jõudu kõigile, kes veel jaksavad!

12 kommentaari :

  1. Ma nägin ka juhuslikult, jäi meelde autor, aga ei viitsinud läbi lugeda...
    http://kadrisimson.blogspot.com/2010/12/blogid-on-surnud.html

    VastaKustuta
  2. Milleks siis kohe teha nii õudne järeldus, et on leitud päris elu. Pigem on leitud Facebook, Twitter ja muud uuemad voolud.

    Muuseas, fantaseerisime ühes seltskonnas nende tendentside üle, et need kohad, mis on praegu kuumad, eeldavad üha lühemat väljendumisviisi ja kujutasime ette aastat 2030, kus on tekkinud keskkond, kus lubatud tähemärkide arv on maksimaalselt 6 ning sellise peamiselt hüüatustest koosneva suhtluse (muuseas kirjanike Ilfi ja Petrovi "12 tooli" tegelane Inimsööja Ellotška sai hakkama 30 sõnaga) taustaks kuulatakse träna, mis koosneb ühest noorist ning ei kujutata enam, et ollakse robot (see oleks liiga keeruline), vaid pigem joogiautomaat või mõni muu staatiline ja mehaaniline seade. Selline blank seisnd loob tegelikult omamoodi transitaolise oleku, mida võib jälle võrrelda omamoodi transiga ning on tegelikult suurepäraseks võimaluseks absoluutseks eskapismiks maailmast.

    VastaKustuta
  3. Ma hoian oma blogis aega kokku peamiselt kontaktide ja linkide arvelt, ei soovita teistele, sest kaotad nii lugejaid, aga nii on välja kukkunud.
    Kui peaksin hakkama linkama, viitama, keda loed ja keda vahel ja muu näguderaamatu tegelemisega ja diplomaatiaga, ei jääks oma elule midagi alles.
    Sama ka kujundamise ja vilede lisamisega - võiks ju seda teha, aga see kõik võtab aega.
    Blogi on sündinud millegi arvelt ja ei saa seda tõsiasja eitada.
    Aga mille arvelt mina ei taha kokku hoida: kui mul on vaja kirjutada pikalt, siis ma kirjutan. Mitte alati, aga vahel peab olema üks jutt, mis on pikk jutt, kus on asjad välja kirjutatud ja mitte refereeritud. Loetakse seda või mitte, ei puutu asjasse. See on tegevus kui asi iseeneses. Näiteks muusikas ma ei tahaks teha hinnaalandust ja sama kehtib ka populaarteaduses. See linkamine ja lingi lingile linkamine ja copy paste välismaa keelest ja sarnane tegevus on tegelikult spämm.
    See tähendab ka seda, et võiks püsida nädalalehe formaadis, päevas midagi sisukat öelda on absoluutselt võimatu, või produtseerida tõesti hüüatusi ala kas sõita elevandiluurannikule või mitte (ka need vahel aitavad rutiini ja lausa äraunustamise vastu).
    Sellisel urg on bloginduses alati olemas olnud ja säilib ka edaspidi, sest seda ei asustata eriti. Lihtsam on säutsuda, mis sellest, et see on iseenda vastand, muutunud absoluutseks mõttetuseks ja tegelikult kogu Interenti surmaks.

    VastaKustuta
  4. surnukskuulutajatest :
    "Ainar R u u s s a r meenutas, juba ülikooli esimesel kursusel õpetati tulevasi ajakirjanikke, et kõike saab edasi anda erinevas kontekstis. "Karjak lakub peeti" ning "kauboi limpsib viskit" on sama tegevuse kirjeldus, ainult et esimene on pahatahtlik, teine aga pugejalik kirjeldus joomisest.

    Auväärse uue meedia ekspertidest koosneva žürii (Argo Ideon, Daniel Vaarik, Henrik Roonemaa, Liisa Past, Linnar Viik ja Priit Hõbemägi) nimel kõnelnu teatas veel, et blogid on surnud ja uue aja suhtlus on kolinud twitterisse ning facebooki.

    VastaKustuta
  5. Ehk pole siiski tegemist bloginduse surmaga, vaid ajutise talveune või koomaga. Minule isiklikult küll mingi twitter või feissbukk ei asenda blogindust. Ma olen vanamoodsate harjumustega, lühidus ja pealiskaudsus mind ei köida.

    Aga hõredamaks on blogimaastik jäänud küll. Tõesti, olen ka ise sattunud üsna väheütlevate kirjtükkidega blogtree esilehele ja seal pikalt püsinud. Juuu siis paremat pole liikvel. Natuke nagu piinlik on seal rippuda, kuigi tegelikult mulle ju meeldib, kui loetakse. Ainult et varem pidi selle jaoks ikka rohkem mõttetööd panustama.

    VastaKustuta
  6. Surnud ju veel pole, kui meie blogime. Huvi on küll palju väiksemaks jäänud. Enam pole seda elevust, mis algusaastail.
    Ei vaielda nii tuliselt, ei kommentaarita nii hoolega.
    Aga kirjutavad inimesed nii lihtsalt ei loobu. Facebook ja Twitter on rohkem info vahetamiseks.

    VastaKustuta
  7. Minu meelest muutus omaniku vahetusega midagi blog.tr.ee tehnilises lahenduses.

    VastaKustuta
  8. Ma olen olnud blogipuu uute omanikega kirjavahetuses, kuid tulutult. Lubatud on, et uuritakse ja kaardistatakse. Senini kaardistatakse, ei mingit sisulist muutust. Varemalt oli nii, et avaldasid jutu ja minutipealt oli see blogipuus.
    Nüüd ootad ööpäeva.
    Peaks rohkem protestima, ma ei pea seda olukorda normaalseks, selline blogipuu ise vähendab lugejaid. Kõik ei kasuta muid puusid sirvimiseks, mina tunnen, et vean lugejaid alt natuke, sest nad peavad peale blogipuu konkreetse blogi külge linkima ennast või seondama.
    Ise ka ei viitsi hakata muude vahenditega tuvastama, kas blogija on midagi kirjutanud või mitte, aga ega varsti muud üle ei jää, kui sellise puu teenustest lihtsalt loobuda või otsida mõistlik asendus.

    VastaKustuta
  9. meemile appi?
    http://sesamy.wordpress.com/2010/12/20/juttu-ei-jatku-voi/

    VastaKustuta
  10. mulle lihtsalt meeldib kirjutada, aga sahtlisse alati ei viitsi ja edev olen ka. Nii on blogi ka natuke kohustusliku kirjandi moodi.

    lugeda ja pilte vaadata meeldib ka, kuid kommenteerimisega kipun ajahätta jääma.

    Mina isiklikult jätkan.
    Emmeliina

    VastaKustuta
  11. Olen paraku täheldanud juba ammu enne bloginduse sündi (umbes aastal 1997, kui esimese internetiühenduse sain), et kui parasjagu selle IRL-ga kole palju tegemist on, siis kipub igasugune virtuaalelu tahaplaanile jääma ja otse loomulikult ka vastupidi. Ei pääse me sellest tasakaalust kuhugi, üle 24 tunni ühte ööpäeva ei punnita, kuigi tahaks...huvitav ainult jah, et see ühtaegu paljudel samamoodi juhtub olema...

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!