Emadepäeval

Vaatasin filmi Mr.Nobody against putin. Väga hea film,  täiega soovitan.  Mõtteainet,  mis oleks meist saanud,  kui  nl oleks alles jäänud. Ja kuidas mõned inimesed on ajupesule,  mistahes teemal, nii vastuvõtlikud ja teised mitte.  Ja miks venelaste seas on see % nii kõrge.  Vastuseks ei sobi usk- vaata ukrainlased,  poolakad. Vastuseks ei sobi ajalugu,  mida me ju paljuski jagame. Ei  tea. 

Aga filmist enam jäi mind kummitama laul. Lõputiitrid ütlesid,  et esitaja on Bambini di Praga ja laul Dunajevski Nerazkazat. Kohe kui kuulsin,  teadsin,  et olen seda laulnud.  Otsing ei andnud midagi. Filmi  stoorist lugesin,  et teema oli autoriõigustes, mida  venemaalt ei  saadud. Millest ma oletan,  et seetõttu pole salvestus avalik.  Ja ma ei  mäletagi kuidas,  raalisin välja,  et laul on tegelikult дунаевский летите голуби. 

Berliini reis, citybreak Berliinis

Berliin võttis meid vastu 28 soojakraadiga.. nagu lõunamaa.

Vaba Euroopa tunne, õhkab mu pragmaatiline Eesti mees.                   
Ee.. me oleme vist Ida poolel...

Õitsvad hullutavalt lõhnavad sirelid lämmatamas  kanepi- ja uriiniaroome. Kodutud ja murukatused ja palju rohelust. Prügine ja prügikastivaba. Saksa  šlaagrite asemel vene, türgi ja hiina muusika. 
Mingi veidra kokkusattumisena, kuigi me sõitsime väga erinevaid liine ja transpordivahendeid.- Iga päev sattus meie vagunisse astuma üks mees, kes hakkas kitarriga laulma... venekeelseid laule.
Me ei ei annetanud raha.

Kummaline,  kuidas ka klišeed vananevad.  Mäletan,  kuidas  Krakowis otsisin vorsti ja nüüd Berliinis berliinereid. Mõlemad leidsin,  aga vaeva pidi nägema. Vanakooli saksa täpsus on siiski ka alles. Maasikad. Me naersime, et nagu 3Dprinter- kõik ühesuurused,  plekkideta. Maitse oli ka hea. 

Milline oleks maailm, kui keegi  Euroopa liidritest oleks taibanud Trumpile öelda- kle,  tahad ajalukku minna nagu Roosevelt? Desarmeerime ja jagame  Venemaa ära- sa võid oma tüki esimesena valida. 

Saksamaa on ka  üks neist riikidest,  kus nutriscore on tootjatele vabatahtlik alates 2020.  Poes otsisin näiteid. Just  nimelt otsisin.  Kuna esikülg  on  nagunii värviline ja infoga üle kuhjatud,  siis see  järjekordne vikerkaar kaob  infomürasse.  Lihatootjatel on  veel lisaks  mingi  süsteem...

Poes on nurka häbenema saadetud naturaalsed toorained- liha, piim.. ja siis astud tänavale. Ja linn on täis täiesti tähistamata salativabasid pubisid, vorsti, kebabi, kringliputkasid, kiirtoitu ja  saia, saia, saia...Ma tean, et tegelikult on veel kolmas ja neljas Berliin, mis sööb päris toitu, kasvatab linna serval aiamaal porgandeid, on vegan, sportlik ja öko. Aga ei olnud jaksu ja viitsimist otsida ning mitte turistiteel. Hotell pakkus hommikusöögilauas täpselt 4 värsket asja: redis,  kurk,  paprika ja õun. Klassiekskursioonitäis lapsi seisis nutellasabas. Õun ja jogurt igavlesid.  

Mulle tundub,  et  me  tegeleme vale  sihtrühmaga. Guugle ütles,  et ajavahemikus 2003–2023 tõusis rasvumise levimus Saksamaal 12,2%-lt 19,7%-le. ..

Kratist

Lendav mainis AI suurima probleemina, et kaduma läheb emotsioon ja noh, tegelikult ka ju isetegemisrõõm, ja see viimane on sageli võib-olla isegi kõige olulisem. Ilmselgelt suudaks  ai mu blogi kirjutada oluliselt paremini kui mina seda suudan. Aga meeldib.  Ise. 

Me valmistume üheks kohalikuks laulupeoks ja selle repertuaaris on laul, mille autoriks kohalik, ma ei tea, muusikaõpetaja äkki. Ei ole tema tausta guugeldanud, seega päriselt ei tea, aga näiteks meie koolis muusikaõpetaja kirjutas taolisi natuke naiivseid laule. Vanasti nimetati seda asjaarmastajalikuks taidluseks,. Lisaks isetegevuslased, haltuura...  Ja kui ma nüüd võrdlen seda laulu näiteks AI poolt tehtud lauluga "mu vend on lesbi", näiteks, mis on ju väga meeleolukas ja äge laul, siis ma ütleks küll, et mingites kohtades, äkki peaksimegi andma ohjad AI-le üle, et vältida inimeste poolt tehtud kräppi. Okei, siin võib vastu vaielda, et kumb kräpp on hullem. kas masina või inimese poolt tehtud.

Mai

Ma olen aru saanud, paljud kaasblogijad on edasi liikunud threadsi, kui ma sind veel ei jälgi, siis anna mulle märku, jälgin sind suurima heameelega. Ise ma suurt ei postita. Mul kulub mõtete väljendamiseks rohkem sõnu ja aega,  kui need platvormid eeldavad. 

Ma tean, et Inglismaal on hästi tugev hekitraditsioon ja meil oli omal ajal ju täpselt samuti, et, et maanteerservades olid kuusehekid,  Aga nüüd uued Tartu Tallinn maantee ääres, näiteks, on jäetud täiesti tühjad ääred maanteeserva. Huvitav, kas see on sellepärast, et teadus on edasi arenenud ja nähtavus parem oleks, et loomad ei tuleks sinna serva sööma, või on see ikkagi rahapuuduse küsimus.

Lõpp paistab?

Mehel sai kõrini. Võttis kõne ja sai arstiaja samaks õhtuks. Ma ei saanud ometi maha jääda.. veetsin pooltunnikese telefonijärjekorras ..

Meil on sama diagnoos, äkki me võime koos tulla? 
Kodutöö oli mul tehtud, vaatasin kalendrist- mu viimane seeria algas 20. märtsil, seega üle kolme nädala, nagu ette nähtud.
Ja lahkelt lubatigi tulla.

meid võeti vastu eraldi. Õde. Ja kui minul on kurk stafülokokki täis ja sain antibiootikumid, siis mees saadeti hoopis kopsuröntgenisse. Vaat siis.

Aga õde oli super. Kuulas, katsus, vaatas, küsis. Tehti kõik proovid ja analüüsid. Süvenes. Mu usk perearstindusse peaaegu taastus. Pean teine kordki mehe kaasa võtma..

Muu jutu hulgas tuli välja, et mu parem puus endiselt valutab. Kas röntgen on tehtud? Ei?? kiiresti aeg arstile kirja... ma olen positiivselt üllatunud. 
Loodetavasti jätkub mul sel vastuvõtu päeval piisavalt kuraasi, et end kehtestada ja õigeid vastuseid anda. 

Otsustasin, et teen ab nädala kalendri vabaks, isegi trenni ei lähe, vaid magan ja (nagu ka peab) teen taas probiootikumide intensiivkuuri. Ma olen nii väsinud sest pidevast köhimisest, nohust, pearinglusest, energiapuudusest... Äkki saab nüüd pidama ja terveks.

Selline mõte veel. Kas see, et (ettevõtte) kodulehe/linkedin postitusi teeb AI on üldse traagiline? Keegi neid nagunii ei loe. Neid on ju vaja pigem SEO ja algoritmi jaoks? Nagu keegi kommenteeris- tekkinud on mull, kus sisuliselt AI loeb AId ja midagi ei toimugi. Sisu loomisest on saanud eesmärk omaette.
Ma ennustan, et blogid tulevad nn tagasi. Põhjusel, et sotsmeedia on killustunud. Üksikisiku tasemel on sotsmeedia päris, sest muidu kaob mõte- aga tänu sellele killustumisele/mullistumisele ei saa sa varsti piisavat katvust. Blogi töötab vastupidisena- üks koht, kuhu kõikidel on juurdepääs.

Mul on praegu käimas eksperiment. Ma olen ise välja saatnud 75 kirja, mille tulemus on null. Nüüd (ühe ettevõtte abiga) teeb seda robot. Eks siis näis. Kahe kuu pärast saan tulemusi näha. 

Läheb paremaks

Mul oli eile kaks koolitust. Tükk aega mõtlesin, et kas mitte tühistada, aga ei raatsinud. Toppisin end ravimeid täis, ja tegelikult oli õige otsus. Kui kodus ma siin hakkasin surema, siis inimeste keskel pidasin hästi vastu. paar korda käisin koridoris läkastamas, aga köhakomm suus ning veepudel kõrval oli tiptop. Isegi mu lootus, et kuna ma rääkida ei saa, siis annab see lõpuks ometi teistele võimaluse koolitajatega suhelda, ei õnnestunud. Ma  ei suuda end tagasi hoida. ( aga olen sest nii palju kirjutanud, et las jääb).

Hommikul kuulasin kuidas teha väärtusmüüki ja õhtul vaimsest tervisest ning stressiga toimetulekust.

Positiivne on, et mul ei ole stressi. Ja kui ka oleks, siis oleks täiesti lootusetu juhtum, kuna ma teen 100% kõike seda, mida stressi vältimiseks soovitatakse, see on minu igapäevane elu. ok. Kohaloleku hingamisharjutusi ei viitsi väga ja ekraani ja voodissemineku vahel on vaid pool tundi. Aga kuna mul on unega vastupidine probleem- ma magan rohkem, kui vaja, siis pole vast vahet. Vabandust, kui ma järgnevalt eksin terminite ja detailidega, kuna ma ei viitsinud märkmeid teha.

Mind häiris, et lahendused on lihtsad. Kuna koolitust viis läbi inimene, kes töötab igapäevaselt vaimse tervise õena, st mul pole kahtlustki tema professionaalsuses. Probleem on minus. Ma vaatan, et olen 2013  kõik need nipid kirja pannud, ja hiljem veel lisanud.  Ritsik hiljuti põrgatas mõtet, et mida ärevuse ja pideva muretsemise vastu teha.
Me. Ma tean seda kõike. Ma võiks vabalt ise neid koolitusi läbi viia. Kontrollin mõtteid ja muretsen kell 5 ja ratsionaliseerin (me ei karda krabinat,  vaid  seost,  kogemust,  mis sellega seostub) ja hingan, positiivsed emotsioonid ja hetkes olemine jne jne jne. Aga see ei aita. 

Närb kevad

Loen,  kes on väsinud ai-st,  kes poliitikast.  Mina olen väsinud haigusest.  Sõbraliku vaheldumisega- mees saab terveks,  mina haigeks.  Mina paranen ja mees võtab üle... tundub,  et see ei lõppegi.  Ja haigus haiguseks, aga järelmõjud ja taastumine. 

Asja muudab irooniliseks kaks asja.  Esiteks,  leidsin aasta alguses pooliku paki d vitamiini. Mees oli kunagi võtnud ja pooleli jätnud.  Mina ei usu d vitamiini (ja üldse toidulisandeid)ja pole mitte iialgi seda võtnud.  Ma olen veendunud,  et kuna meie kliimas pole rasvast kala,  oliive ja päikest ja me ometi pole kõik rahhiitikud,  siis me oleme kohastunud ja ei vaja seda täiendavalt.  See uskumine on üldse veider asi.  Mina usun näiteks osooni.  Mul on aastaringselt aknad lahti,  voodiriided õues ja ise ka maksimaalselt väljas.  Miks ma usun- ei tea.  Lihtsalt. 

Mina olin kohal

Naistepäevaks ostsime kontserdipiletid- ammu pole ju käinud. Seega olime kohal.
Jah, kontsert oli hea. Ma nägin ja kuulasin artiste, kellest olin siiani ainult nime kuulnud. Ja andestage mu vanainimeselik kommentaar- aga, kallid, lapsed, see kõik on juba olnud. (tümp-tümp-tümp... bass põhjas..) Kuigi. Ilmselt ma lihtsalt ei saa muusikast aru. Mu meelest on ka Eesti, Soome ja Rootsi eurolaulud täpselt ühesugused. Aga ühele neist ennustatakse esikohta ja ühele viimast.. 
Kui norida, siis ma ootasin ka Siiri Sisaskit, kes mu jaoks on looduskaitse esinägu. Ja olin väga pettunud, et ei lauldud Valkoneni-Las jääda ükski mets, oleks sobinud ideaalselt.

aga kõik see muu. Kontserdi lõpus oli kuidagi meh, tühi tunne. Üks mis kindel- sihtgrupp oli täiesti vale. Kohal olid triibupastade suured fännid, kes muul ajal haigutasid ja .. lemmikute lavale tulles näpud püsti lava ette jooksid. Ma saan aru, miks oli koorekiht kohale aetud- ma ju ise jooksin samasse lõksu. Aga.

Peaasi et oleks õigesti

Marca kirjutas hiljuti kelmika loo toitude järjekorrast menüüs. 

Täna oli võimalus teooriat praktikas katsetada.  Empiirilise katse tulemus:

Kuni pilvikurisotto podises, jõin kogemata ära klaasi veini.  Tavaliselt ma alkoholi ei joo. Aga risottot tehes jääb u kolmveerand pudelit järele. Ja kus selle kahju ots,  kui peaks raisku minema. 

Toidupakendite valgusfoorist

söö julgelt!

Kaks tarka naist- K ja E kirjutasid hiljuti, kuidas vanuse lisandumine on küpsetanud nad avatumaks ja tolerantsemaks. Mina ei oska vääriliselt vananeda, ikka ajab närvi, kui mu kaaskodanikud ei suuda talitseda ja juhtida oma impulssidest tulenevat käitumist. Ning nende  tüüpide tõttu kannatan mina. Riik hakkab reguleerima, keelama, kehtestama.. kuidas ja mida ma tohin süüa.

Eile toimus (taaskord) teemal "Ülekaalu mõjud inimesele ja ühiskonnale" konverents Riigikogus.  Kõik osapooled on ühel nõul, et inimeste keskmine kehakaal on ajas kasvanud. Kõik on nõus sellega, et ülekaal on riskiks paljudele tervisehädadele. Tänaseks on suurem osa spetsialistidest nõus ka sellega, et rasvumine (st liigne kaalu tõus) on väga kompleksne nähtus, mida mõjutavad lisaks tarbitavatele kalorite hulgale ka geneetika, mikrobioota, keskkond, liikumine, kultuur, haridus  jne.
Uuringud näitavad, et ülekaal on keskmiselt pigem äärealade, madala sissetuleku ja hariduse, mehe ja teatud vanusegruppide nägu.

Nagu Irja Lutsar väga tabavalt panelistidelt küsis- millist probleemi lahendame- majanduslikku, terviseprobleeme, riigikaitselist, hariduslikku, esteetilist...? Kahjuks ei osanud ükski osaleja sellele vastata. Sest- andke mulle kirves...! . Nagu tavaliselt- üritame kompleksset probleemi lahendada lihtsustatult. Arvestamata mõjudega, mida selline lihtsustud " lahendus" kaasa toob.
Räägin praegu  ühe laual oleva "lahenduse", planeeritavast FOP_(front of package) valgusfoori süsteemist. Mis on kohustuslikuna kasutusel nt Prantsusmaal.
Sest, nagu asekantsler on välja öelnud- midagi peab ju tegema. Mis olemuslikult on õige.. Kui mitte midagi ei tee, siis ei muutu kindlasti midagi.

Cancel

Asjad olid pakitud, vaja vaid hommikul deodokas ja hambahari kotti pista, kui kill-kõll. Lufthansa kirjutab, et kuna streik, siis jääb lend ära. Õnneks pakkus järgmiseks päevaks. Kui nüüd ka lend ära jääb, siis pole enam üldse mõtet minna.
Aga. Kummaline on olla. Ma olen selle päeva vabaks ja tühjaks teinud, ehk siis sülle kukkunud vaba päev.

Mul on gaasiauto. Mis tähendab, et teatud regulaarsusega on vaja gaasiseade üle vaadata, muidu sõita ei tohi. Seekordne hoiatus tuli juba eelmisel aastal, et veebruari lõpus on tähtaeg. Helistasin muidugi kohe teenindusse, et aeg kinni panna. Miks nii vara.. teil veel mitu kuud aega..? Kle, mul läheb muidu meelest. Sai aeg kirja.
Vahepeal andis auto teada ka korralise ülevaatuse vajadusest.
Kokkulepitud ajal lähen siis kohale. Oi-oi.. ütleb vastuvõtja, neid kahte asja küll korraga teha ei saa. Hüva, leidis teise aja järgmiseks päevaks. 2 päeva pärast lähen autole järele. Ja selgub, et gaasiseadet nad korda ei saanud, sest miski vidin vaja tellida. Vidin peaks saabuma järgmisel nädalal. Ok. Lepime aja kokku.
Ja, lisaks esitab mulle pika nimekirja veel töödest, mis vajaks tegemist. 

Lähen siis nädal hiljem kohale. Jõuan tagasi koju, kui saan kõne. Sry, aga see vidin kohale ei jõudnud, me saame auto gaasi-korda teha alles märtsis.
Nojah, ütlen mina, aga teil oli ju veel see teine nimekiri ka, tehke siis need muud asjad ära.  Poiss lubas uurida.
Veel tund ja helistab tagasi, et ok, nad teevad muud asjad ära. Aga gaasi asi jääb märtsi.
Mina: seaduse järgi ei tohi ma märtsis enam selle autoga sõita. Ma rääkisin teile oma soovist eelmisel aastal...
Tema: nojah.. ma luban, et te õhku ei lenda ja sõita on võimalik. (= rikkuge seadust).

Päeva algus

Mul on lennukile minnes alati dilemma.  Kas takso või oma auto st parkimine.  Rahaliselt on paar päeva üsna võrdsed. 

Valisin seekord takso B.  Uksest väljudes mõtlen veel,  et  unustasin auto võtmed kotist välja võtta.  Raskus ju.  

Kell pool viis Vadim juba ootas mind.  Pidin aknale koputama,  et märkaks ja pagasi lahti teeks. 

Liiklust oli selle kella kohta üsna tihedalt.  

Hakkab tegema vasakpööret peateele ja ma näen.....kuidas  peateel liikuv auto sõidab meile sisse külje pealt. 

Köha

Mingi poolteist nädalat juba. Köha. Ma ei ole köha inimene, see muudab mu täiesti abituks, ma ei oska end kuidagi aidata või ravida. Üleeile sattus apteegis armas müüja kes pani mulle kuhja ravumeid kokku, aga mu meelest pole neist küll mingit kasu olnud.
Ühe salaravimi siiski avastasin. Coldrex, kui vastu ööd võtta, siis seal sees kõikide hädade vastu ja terve öö rahulik. 

Algas nii, et ühel hommikul pea valutas ja väsinud oli olla. Ja muidugi, see oli palavik. Õnneks oli järgmine päev planeeritud  konverentsiks. Õnneks seetõttu, et kõik outofofficid olid peal. Lihtsalt apaatselt lamasin, suutmata midagi ette võtta. Kuulasin kella tiksumist. Muuseas, miks meid on õpetatud, et kell tiksub tik-tak. Eiju?
Üle 39 sain kätte. Testid olid kõik negatiivsed. 

Aga mees sõnas ära- muudkui käis küsimas- ega köha pole? no ja siis see tuligi. Palavik läks paari päevaga mööda, aga köha ei lähe ega lähe ära.

Nagu öeldud, siis ma ei saa köhaga hakkama. Ma köhin vaid siis, kui kurku nn ärritada- rääkida, või temperatuur. Ja ma olen siis vait.

Kes oleks võinud arvata, et ma räägin  muidu nii palju! Tõeline piin on olla kogu aeg vait. 

Terakesed

Kirjutasin luuletuse:

Vanarahvas teadis juba, pärast tuisku tuleb sula. 

Nipp:

Kui mandariinid pole enam maitsvad, siis lase saumikseriga pudruks. Maitsesta nagu vaja- suhkru, sidruniga jne. Megahea. Panin sügavkülma ka.
Rohkem mandariinidest siin.

Lugesin James Cleari raamatut Aatomharjumused. Ühelt poolt oli hea tunne, kuna olen terve elu täiesti enda teadmata õigesti elanud. Teisalt natuke kahju ka, et pole osanud enda jaoks elementaarset bestselleriks kirjutada..:)
Mind intrigeeris raamatus mõte, et harjumuste kujundamisel mängib suurt rolli ka isiksus.  Ma olen seda varem nimetanud rolliks, kastiks, kuhu oleme paigutanud. Cleari mõiste- identiteet, on väga hea, parem. Näitena siis, et a la kui usud, et oled liikumist armastav sportlik inimene, siis naljalt trenni vahele ei jäta, kuna sportlikud inimesed (kes sa ju oled) nii ei tee. 

Aastavahetuse tele

 

Kas on veider teha aastavahetuse teleülevaadet 4. Jaanuaril? Aga ma ei saa ju  Kristallkuuli, Maed ja  Marcat üksi jätta.  Tundub,  et me  neli oleme viimased  mohikaanlased,  kes üldse  Eestis telekat  veel vaatavad. 

Aastavahetuse veetsin tavapäraselt televabalt,  piirkonnas,  kus vett pole suviti.  Nüüd oli.  Siinkohal peaks kiitma uut linnavalitsust (kes oleks arvanud,  et mina kiidan kunagi IKE-t. Hakkan vist vanaks jääma),  kes pidas päris pikalt lubadust hoida Tallinn lumevaba,  no nüüd siis väsisid... aga kommunikatsioon vee puuduse osas oli tõsiselt hea.  Oleg on parem kui Anna.