Soliidne

Jätkan Epu algatatut. President kohtus eile ministrikandidaatidega ning täna valitsusega.
Vaatan pilte ja möönan, et soliidsus ei ole riietuseseme nimetus ( a la ülikond), vaid stiil, lõige. Ning eelkõige materjal ja istuvus. Üllatavalt palju annab juurde soeng  ja meeste puhul muude karvade sätung.
Kas soliidne võib olla isikupärane, jah võib. Piisab nt Signe Kivi guugeldamisest.

Kas poliitik peab olema soliidne? Ei pea.
Kas poliitikul on lihtsam, kui ta on soliidne? Jah on. Enamik inimesi ostab ikkagi silmadega. ja soliidsena on lihtsam müüa turvatunnet, usalduväärsust. Professionaalsemat kuvandit.

Pool juulit

Käisime langudel külas. Kui pidid seda sõna guugeldama, siis ok, ma pidin ka :) Mulle tuli meelde, kuidas minu ja mu mehe vanemad omal ajal tuttavaks said.  Õnneks elasid nad ühes linnas ja seega meil oli väga lihtne- kõik sünnipäevad, jõulud jne veetsime koos. 
Meil sellist suhet kahjuks olema ei saa, kuna asume Eesti erinevates otstes. Enne pulmi võtsime mõlemad mitu korda hoogu, aga kuidagi ei leidunudki seda vaba nädalavahetust. Nüüd siis lõpuks. Väga väga toredad inimesed. Ma olen seda varem juba kirjutanud, aga kordan veel. Sa ei saa seda ette planeerida, ega mitte kuidagi mõjutada, aga mul on väga hea meel, et mu lapse abikaasa on pärit tugevast, soojast ja armastavast perekonnast. Ma usun rollimudelitesse. Lapsele panin ka südamele, et unustagu kõik, mis lapsepõlves oli ja vaadaku kuidas mehevanemad elavad. Nii peabki.

Töö on nagu liiv. Kaevad uue raja ja jälle on see täis. See kuu on olnud eriti loominguline. Ma olen disaininud, joonistanud, voltinud, uusi tooteid välja mõtelnud.. Selle töö kõige raskem ja tüütum osa on see, et sa näed kohutavalt palju vaeva, ette teades, et üsna tõenäoliselt on see tühi töö . Ülejala ka ei saa lasta, sest mine sa tea, juhtub ime, ja siis oli vaja korralikult. Praegu on küll selline seis, et kui kõik need projektid õnnestuvad, siis ma uuel aastal kõlgutan ainult jalgu... Vahel juhtuvad ju imed?

Kanalid

Ma tean, mida ma peaksin tegema, aga mul on vaja end välja elada. Katarina tegi otsa lahti.

Telefonis on kõned, SMS, Messenger, Whatsapp, Signal. Arvutis lisaks outlook. 

Keegi otsustas, et Signal on turvaline. Tulemas üritus. Keegi postitab: kas saaksite esmaspäeval tulla? Pea 20 inimest: jah, ei, saaks teisipäeval.. 

Toimetulekustrateegiad

Epp kirjutas, küll teises kontekstis, oma toimetulekustrateegiatest ja ka Morgie võttis jutuks laiskuse.

Kirjutan enda toimetulekustrateegiatest.

1. üks mu elu mõjutajaid on olnud  Levi psühholoogiaraamatud, kust sain ka rolliteooria.  Nagu kõik maailma lapsed, nii mängisime ka meie hommikust õhtuni rollimänge ning kirjutasime, lavastasime ja etendasime üritustel näitemänge. Seega oli kirjeldatu arusaadav ja loogiline. Kui pead tegema midagi tüütut või ebameeldivat, siis võtad endale rolli ja etendad seda. Inkassaator, kuri tädike, korrapidaja, ekstravertne suhtleja ...
   
   kehtib tegelikult ka meeldivate tegevuste juures. Jälgida, kuidas käituvad sinu eeskujud ning proovid teha sama.
   On mind elus väga-väga aidanud. Sobiv vanasõna on Fake it till you make it
   
   
2. Kohe. Ära analüüsi, mõtle, planeeri (- kehtib siis rutiinsete ning tüütute igapäevaste tegevuste puhul). Vaid tee kohe, spontaanselt  ära. 
   Tõsi, eriti töises elus on tegevusi, mida ootamine ainult paremaks teeb. Mõned päevad hiljem võib selguda, et agarus on ogarus ja tegelikult on ümber mõeldud ja polnud vajagi. See tuleb ära tunda. Põhjendusi selleks strateegiaks on tegelikult kolm.
   
   Esiteks on oht ülemõtlemisele ning hakkad närveerima jne. Niipea kui ma omaette elama kolisin, lõpetasin igasugused " laupäeviti me koristame" "rutiinid".
   Näiteks sobiksid siia ka telefonikõned (või toostid, kõned). Mul on paar tuttavat, kes ei julge helistada. Näed kõrvalt, kuidas ta mõtleb läbi, teeb lausa paberile kava jne. Ja teemaks ei ole ettevõtte kasumit puudutav vms. Tavalised asjad. Ja siis, kui lõpuks on julgus olemas, helistab, hääl väriseb ja kõik läheb pekki. Selle asemel, lihtsalt võta toru. Lase 5 korda kutsuda, selle aja jooksul ei jõua närvi minna. ( ja inimene helistab tagasi, ja siis on juba lihtsam, kuna oled reaktiivses rollis) Ning ära mõtle kuidas oleks õigem ja kavalam. Vaid räägi siiralt lihtsate sõnadega, mis mure oli.
   

Vasjok Trubatšov ja sõbrad

Kummastav kuidas ajalugu kordub paroodiana. 1941 aastal on Moskva lapsed Ukrainas. Õudusest jahmunud, näevad, kuidas fašistid pommitavad tsiviilobjekte, väikesi lapsi. Me ei andesta, ega unusta iial, tõotavad. Autor saab Stalini preemia. Miljonid pioneerid loevad. Tollased tegelased -lapsed oleksid täna u 90. Ja on unustanud...

Ennetades võimalikku tekkivat küsimust vastan, et miks ma sellist kirjandust üldse loen.

Teismelisena ma neelasin raamatuid. Mul oli siis ( ja on siiani) lihtne primitiivne maitse. Mulle meeldivad rõõmsad, lootusrikkad lood. Ja tookord just endavanustest lastest, noortest. Mul on ostetud ilmselt kõik tol perioodil ilmunud noorteraamatud. Tollele ajastule vastavalt lugesime koolis väga palju vene kirjandust. Klassikat ka. aga ka Polevoid, Solohhovi jne.

Vasjoki avastasin enda jaoks ilmselt lihtsalt raamatukogus surfates ja lugemist otsides. Ja mulle meeldis see raamat tookord niiväga, et hiljem, antikvariaadis seda nähes, ostsin endale 2 esimest saada olevat osa. 

Ma tahan praegu lihtsat kerget lugemist, ja seepärast proovisin nüüd üle väga pika aja. Nojah. Lugu on endiselt hea ja haarav, aga sellist punapropagandat ma tegelikult ei mäletanud

Sina oled kullatera *

Mingil põhjusel saame me juba lapsepõlves endale sildid . 

Kutsu Maria, las ta vaatab muruniiduki üle, tema meil jagab seda tehnikat. Las Mart arvutab läbi, ta on mates tugev jne. Need positiivsed sildid on head. Kui su ümber on torm, siis on, millest kinni hoida. 

Zooloogiatund

Täna räägime kassidest. (mida kõike me ei tee, et omanikele rahateenimist ja otsuste tegemist edasi lükata) Neli empiirilist tähelepanekut

1. kasside karv on jahe. Ka kõige kuumemal päeval.  
2. Isegi kõige künklikumas voodis või diivanil suudab kass end kukutada sulle nii kõrvale, et ei jää millimeetritki vahet. Kassid ja kastid on vana teema. Ma mõtlen, kas see võib olla sama asi, et inimesed muutuvad rahulikumaks, saavad tagasi turvatunde, kui neil põske silitada/põse vastu midagi panna. Kassidel on see turvatsoon külg. Kui külg on tihedalt millegi/kellegi vastas, siis on hea ja turvaline?
3. kassid on rutiiniarmastajad. Eriti naljakas on see, et kui keegi pereliikmetest nt istub vale koha peal, siis on kass selgelt häiritud ja segaduses. Kõik Peab Olema Nii Nagu Alati. ( ja samas on nad nii uudishimulikud)
4. Kassid ei  roni, vaid hüppavad . Vastupidiselt siis ilvesele ja puukidele, kes mälumängu stampküsimuse väitel ei ründa saaki kunagi hüpates.

P.S. Mälumängudest veel rääkides, siis kas teadsite, et Kanadas on rahvustoit nimega Poutin ( puutin :) :) )

  

K3

Nonii, eksperimentide aeg on läbi ja rutiin tagasi. Eesti rahvas ning ajakirjandus võib olla nüüd rahul ja rahulik, majandus hakkab kasvama ja eelarve saab tasakaalu ( viimane lause oli irooniliselt).

Ma ei tahaks seda siduda soo teemaga, mulle tundub, et see oli puhas juhus, et K1 ja K2 olid samasugust tüüpi inimesed. Avatud, spontaansed, siirad, otsekohesed. Inimesed. Nad meeldisidki mulle eelkõige seetõttu, et ma tundsin nendega samastumist- ma olen ise samasugune. (väidavad inimesed). 
Neid mõlemaid kimbutas- nagu mu kunagine ülemus defineeris, "liiga intelligentsete inimeste probleem". St et ei suuda aru saada, kuidas teised ometi aru ei saa elementaarsetest asjadest, mis on ja peaks olema ju kõikidele teada. Ja see ajab närvi.

K3, seevastu, naudib lolle küsimusi, sest see võimaldab lollilt vastata. Vabandust, see viimane oli kohatu. Vastused tegelikult pole lollid. Vaid pikad, põhjalikud, kasvõi sajandat korda, nagu väikesele lapsele, patroneerivalt. Ja ilmselt nii peabki. Eilses saates kuulasin suu ammuli, kuidas kasteiesaatearumirko saigi lõpuks aru asjadest, mida K2 oli talle lõputult aasta jagu üritanud selgitada, niipalju, kui vahelesegamiste kiuste oli võimalik.
(Et vältida mitmeti arusaamist, siis igaks juhuks lisan, et see intelligentsivärk oli ühe mu kolleegi termin ja ei viita kuidagi mitte ühegi kirjeldatud inimese IQtasemele. Kõik on väga targad ja haritud)
Liiga paljud ajakirjanikud armastavad pigem sellist rattalikult ümarat mittemidagiütlevat stiili. Kuigi, eelduslikult võiks ju armastada pigem vastupidist- tsitaate ja pealkirju, andvat.

Algas juuli

igal hommikul õues käies koostan ma peas blogipostituse, mis jääb kirja panemata. Kas pole aega või siis ei tundu enam oluline. Ja mis seal salata, enesetsensuuri on aastate jooksul kõvasti lisandunud.

Aga kuna juuli kavatseb tulla ülikiire, siis näpistan pisut aega. Sest ma muutun.
Vaatasin paar nädalat tagasi nn peeglisse ja otsustasin, et aitab. Ma olen väsinud. 

Ma ei saa enam teha nädalavahetustel pikki tiire, sest mu selg hakkab valutama. Ma ei tee enam päevas 10 000 sammu, nagu viimased... 100 aastat? sest ei viitsi. Olen selle asemel lilli pildistanud, maasikaid korjanud ja söönud. Õhtuti pargis kiikumas ja lugemas käinud. Ma lõpetasin hommikuti pudrusöömise ja seniks kuni ma mõtlen välja, mida ma siis tegelikult süüa tahaks, söön võileiba.
nii et, P- järgmisel aastal ma sinuga enam mäkke ei roni :)  hakkan kehapositiivseks...

Ja juuksed muutusid ka.  See on tegelikult üks veider lugu. Mul on juba pikka aega üks sama juuksur, Ja nagu ma olen aru saanud, siis ta peab nn andmebaasi. Igatahes, varasemalt, kui olen öelnud,. et eelmisel korral polnud see, aga üleeelmise korra oma oli hea, siis ta teebki seda üleeelmisekorra oma. Sel korral kahtlesin kaua, kas üldse minna. Viimati tegi ta mulle väga hea soengu- tihedad valged salgud. Ja kui siis hall hakkas nn välja kasvama, siis jättis mulje, et täpselt nii ma ju tahtsingi. Mõnusalt kirju, päike aitas veel kaasa. 
Aga läksin siiski. Liisi lõpetas, ja mu juuksed olid helebeežid. Kehitasin õlgu, ta on ka varasemalt pannud mulle lõppu kergvärvi nt lillaka tooni, mis hiljem pesus välja tuleb. Sel korral pole tulnud. Ta värviski mu juuksed beeziks. Idee poolest suva, juuksed kasvavad. Aga ma ei saa üle hämmingust, et kuidas me niimoodi mööda rääkisime.

Botaanikatund

Mõned taimed, mille nimed on vaja igal aastal uuesti meelde tuletada. Ja mõned, mis on niisama
Sry, fotode kvaliteet, kuna telefon on s... praegu on mu lemmikaeg, alates maikuust. kõik õitseb ja õitseb ja lõhnab.

madarad ja mailased	Sinine on aas- ja lilla ( millest tehakse küüsi)metskurereha

Mina ja Ikea

Lasin endale kinkida pildiraami, et majapeal vedelevad paberfotod ( ja, on veel selliseid olemas ja tekib isegi juurde), kenasti ära paigutada.

Kõik, mis vajab täpsust, detailide nägemist ja nikerdamist, on minu jaoks EI. ma ei suuda. Tõsi, ma olen kunagi teinud rišeljööd ja mida veel, aga see oli ajal kui /......./ nutad ja teed.

aga no Ikea- see on ju lihtsa kokkupaneku kroonimata kuningas. või isegi kroonitud. Võta näpust. Tükk aega jamasin, kuidas lahtivõetud asi üldse kokku käib. ( Tuletan meelde, et jutt käib pildiraamist). Mõtlesin välja. Panin pildid vahele. 
Ja siis.. selgus, et esiteks ei ole raami sisse jäetud nn augud üldse mitte fotode mõõtu (või siis vastupidi). Teiseks selgus, et kuna fotod pole ju kinnitatud, siis raami seina riputades vajuvad nad kõik alla.

nuputasin nii ja naa. Mõtlesin välja, et paneks taustaks kleeptahvli. Aga ka seda ei saa, sest kleepuv pind ei kleebi ju ainult fotosid, vaid ka peale pandavat läbipaistvat katet ja siseraame jne. Mees soovitas kinnitada kahepoolse teibiga. Tegingi nii,  sai selline nika-naka,. aga sry. ma ei viitsi sellega rohkem jamada. 

Roheline

 Lõpetasin  taas just ühe rohearuande. Kaks päeva olen pusinud ja andmeid otsinud. Iga selline aruanne muudab mind natukese võrra vähem roheliseks. Huvitav, kui roheline lahjeneb, siis kas sinise või kollase arvelt. Kumb minust saab?

See kõik on lihtsalt..
Ma tean et peab planeedi päästma, aga .. need ootused, mis on, pole reaalsed, pole teostatavad. 

Ma elan täna prügimäel. Mu kodu on prügimägi. Pildid on minu kodust. Kapis on 2 prügikasti, neist ma pilte ei teinud. Ühes on biojääde  ja teises olmejääde.  Kraanikausi kõrval ripub kott, millesse lähevad jooksvalt tekkivad pakendid ja paber, mis tegelikult pole paber, vaid on samuti pakend. Aga mingil põhjusel korjan ma plastikut ja pappi eraldi. Ukse taga koridoris ootavad pakendikotid, mis tahaksid konteinerisse viimist. Ja välisukse ees on konteinerid. Ma ei kujuta ette esimesel korrusel elava inimese elu. Hais.
Selleks ehitatud kohta ei saa konteinereid panna, kuna sellega kaasneks ukse lukustamine ( et paharetid meile oma prügi ei tooks) ning prügikonteiner võib kogemata tulekahju korral majast põgenedes ette jääda ja see ei meeldi päästeametile.

Vihma sajab.

Põrnitsen oma arvutit ja ei oska kuidagi kusagilt pihta hakata. Ja siis otsustasin hoopis blogida.
Nad ütlesid mulle, et (iga)järgmine aasta on lihtsam  ja ma ise uskusin seda samuti. Et eelmisel õppeaastal sai ju materjalid ette valmistatud ja.. ma tean isegi seda, mida ma tahaksin teistmoodi teha. Aga ei oska kuidagi peale hakata.

Või ei peakski midagi tegema?
Eelmise aasta rutiin näitas, et mõned päevad varem enne tundi võtsin materjalid ette ja tegin sisuliselt ümber, mõeldes läbi, mida , mis järjekorras ja kuidas ma tahaksin öelda.

Samas tiksub kohusetunne- praegu on aega. Mis täna tehtud, see homme hooletu jne. Äkki mul pole hiljem aega. Äkki ma tahan ikkagi veel midagi lisada, pean lugema mingeid materjale või midagi.

Kooli kaudu on pakutud erinevaid koolitusi, kus vast ka jagatakse erinevaid nippe, kuidas ree peale saada. Aga ma ei saa neil osaleda. sest nad on keset päeva. Mu tööpäeva, mil teen oma kolme teist ametitööd.

Mulle tundub vahel, et ajakirjaniku töö on üks hullemaid. Sa pead iga päev üritama leida konflikti, pealkirja. See, kuidas jagatakse laskmata karu nahka - Kallas Euroopasse, on lausa tragikoomiline. Päris naljakas oleks, kui ta nüüd seda kohta ei saagi. 

Kõik on väga hästi

Kõigepealt väga hea tuju soovitus. Seriaal Clarksoni farm. Lisaks selle, et on pööraselt naljakas, täidab ka suuremat missiooni- näitab kuidas ja millise hinnaga jõuab meieni toit.

Ja teine soovitus. Mu hetke lemmiklaul. Geniaalsed sõnad. Tänane ekreskandaal annab veel lisamõõtme.

Selle aasta maasikad on olnud kuidagi nirud. Eile tõi mees Raja talust maasikad, mis ka maasikad on. Suured, päevasoojad, otse põllult. Imelised.

Valimistest

Ma töötasin kunagi ühes firmas, kus me pidime kord nädalas saatma põhjendused, miks müük on kehvem, kui oli aasta tagasi samal perioodil. (Tavaliselt oli sedapidi). Alguses oli keeruline, aga õige varsti kujunes välja vajalik leksika, mida kasutada. 
See tuleb mulle iga kord meelde, kui näen Voogi vaevatud ilmet taaskord põhjendamas mõnd erakondade reitingu uuringut  või siis nüüd valimistulemusi.

Liiga palju reklaami, liiga vähe reklaami, reklaam vales kohas või valele sihtgrupile. Halb ilm, hea ilm. Eesti probleemid mõjutavad või ei mõjuta üldse, hinnang valitsuse tööle, valiti ainult EL kontekstis jne jne.

Samas piisab vaadata/kuulata suvalise kanali "rahva häält". Motiiv: meeldib. Kusagil keegi põhjendas isegi pikemalt: Tore inimene on, juhtinud suurt linna räägib vene keeles . Minu koduoblastis sai Miša võitjana 15% häältest, Jana 8% ja Aivo 6%.

Minu motiivid olid veel lihtsamad, aga sellevõrra oli valik keerulisem. Kas valida keegi, kellest kopp ees, et saaks ta siit minema ( Reinsalu), või pigem mõni eksentrik, kes paistaks silma ja tooks Eesti pildile ( Helme) või peaks valima pragmaatiliselt- suurima fraktsiooni esindaja, et oleksime neis maksimaalselt esindatud ( konservatiiv või sots).  

Selline lugu

Esoteerikablogide nisš on vist täitmata? Ma võtan selle.

See  nädal on olnud inimeste nädal. Kaks klienti teatasid, et lõpetavad tegevuse - tahtsid kohtuda ja rääkida. Ja uued inimesed nende asemel tahtsid rääkida. Ja siis kolm muud klienti tahtsid kohtuda ja rääkida. ( jõime kohvi lennujaamas, sest lähedalolevad kohvikud avatakse alles kell 10..).

Ma südamest vihkan " kohtuda ja rääkida". Milleks? See raiskab mu tööpäevast ca 2 tundi, mil ma midagi muud teha ei saa. Ma olen hästi konkreetne (seda on mulle ette heidetud)- jah/ei, ei mingeid kuidas su koeral ja lapsel läheb jutte. Ei viitsi, ei huvita. Mul pole selleks aega. Ega ma ilma asjata efektiivse töötaja musternäide pole.
Aga pärast kohtumist tunnen ma end suurepäraselt. Inimesed annavad mulle energiat, Aga ma unustan selle alati järgmiseks korraks ära. Ja siis ma jälle vihkan seda momenti, kui keegi helistab/kirjutab, et saaks kokku...

Ja tulen siis ühelt kohtumiselt. Aeglustan "anna teed " märgi ees ja põmm... üks kena noor poiss sõidab mu autole tagant sisse.
Alternatiivne versioon: sõidan kohtumiselt tagasi, rääkides raamatupidajaga (hands free) mingeid asju. Lähenen ristmikule, aeglustan. Hakkan peateele sõitma, kui märkan vasakult lähenevat autot. Vajutan piduril, kirun, et telefoniga ei tohi rääkida, siis ei märka- tänan saatust et ma ellu jäin.. ja vajutan gaasile. Ning sekund hiljem käib tagaotsas põmakas. 

märgid

Lauluväljakul oli nädalavahetusel mingi söögiüritus, mõtlesime, et läheks. Panime kenad riided selga ja..  hakkas müristama ja välku lööma. Sõime siis kodus. Niipea, kui kõht täis, tuli päike välja.
Proovime pühapäeval uuesti, otsustasime. Ja uskumatu. Täpselt sama.  Päev otsa pidas kuiva. Niipea kui autosse istusime, hakkas kallama. Lõpuks sõime ühes suvalises kohvikus. Lõpetades auto juurde lonkides säras taevas päike.

Kas tavalist laiskust on veel olemas või pean ma leidma mingi diagnoosi? Terve nimekiri, mida tegema peaks. Riided läbi sorteerima ja tuimalt ikkagi jäätmejaama viima. ei ole ega tule seda kohta, kes vajaks kaltse. Vaja oleks uurida, millal ma viimati puugisüsti sain ja nii edasi, nii edasi. Ei viitsi.

Mind siiralt huvitab, kas Isamaa saab KOV valimistel mõne hääle, ilma lubaduseta, et Järvanit kuhugi ametisse ei luba? Uskumatu mees. Aga vähemalt aus ja siiras.

Eurovalimiste osas olen kõhklev. Ma ei saa sellest süsteemist aru, pole suutnud enda jaoks sõnastada. Head inimest ei tahaks Euroopasse nn raisata, aga ludride saatmisel pole samuti mõtet. Ma vist ei valigi.

Kus kohalikud söövad?

Soovitage kohvikut, kus juua tass kohvi lennukilt tulnud välismaalasega.

Parkimine tasuta.

Indigoaalane 15

 Mu blogi sai eile 15 aastaseks. Otsisin üles 10. sünnipäevaks kirjutatu.. ja midagi pole lisada.

Kas teie arenete /olete arenenud aja jooksul? ( õige vastus oleks siinkohal, ei. Et mind lohutada). Sest mina ilmselgelt ei arene. Needsamad paar teemat/probleemi/väljakutset mu elus korduvad ja korduvad ja korduvad. Mingil helgemal hetkel sõnastan ma (taaskord) probleemi ja kirjeldan (taaskord)lahendusteid. Aga mitte midagi ei muutu.

Blogi abiga näen, et olen endiselt samas punktis. Ma ei tea endiselt, kelleks tahan saada. Ma ei tea endiselt kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi. Ma ei tea endiselt kuidas muuta  maailma ja muutuda ise.

Kunagi leidsin selle kirjeldamiseks isegi kena metafoori- nagu oleks karussellil ja maha ei saa.

Su iseloom on sinu saatus. Sinu valikud on sinu saatus. Isegi, kui elu pakub imelisi valikuid ning kuhjaga õnnestumisi.

Kukkus nüüd natuke pessimistlikult välja. Palju õnne ikkagi mulle ja suur tänu teile, kes te endiselt loete ning kommenteerite! Tegelikult on kõik hästi :)

Vaimsest tervisest

See oleks nagu nakkuslik. 
Tulin reisilt  eelduslikult väljapuhanud ja reibas. 
Käisime mälumängul ja saime üliväärtusliku kolmanda koha. Pesin aknad, märgates, et päike on aknalaudadele kõvasti liiga teinud. Ohkasin ja kasutades vana-head sajanditepikkust toimivat nippi. Paludes meest kannataja häälega, et ta tooks vajalikud vahendid.. eks ma siis nädalavahetusel teen ja lihvin ja värvin. Toimis, nagu tavaliselt. Mees lihvis, värvis.
Käisin ühel peol.
Nädalavahetusel käisin pika päeva abiks toitlustamas.

Lugesin Maarja positust ja klikkasin sellele testile.  Kõik lapsepõlvega seonduv oli "ei". Täiskasvanu asjadest olid mingid moodulid 100% "jah", teised 100% "ei". Ma ei tea, mis järeldust sellest tegema peaks. Algav dementsus? Võimalus rõõmustada, et vähemalt lapsena olin normaalne?

Ju siis see diagnoos pole. Aga üks sundmõte ja ärevus on muutunud taas väljakannatamatuks. (Ma säästan teid, sest " varja maailma eest oma pisaraid jne.)Leidsin, et mul on alles jäänud üks pakk xanaxit.
Laulukoorini oli aega. Ma peaksin kodust välja minema kell 17.15.  Kell kolm neelasin ühe tableti ja minutit kümme hiljem tundsin, et kui ma kohe pikali ei heida, siis suren. Ärkasin kell... 19.

Mis on neis ad-des ja Mg-s sellist, mis mind silmapilkselt uinutab? Müstika.

Igaks juhuks kinnitan, et eelnev pole mõeldud mitte kellelgi vaimse tervise probleemide pisendamiseks. Lihtsalt minul on nii.

Mis mul seljas oli

Palun siis lugejate soovil. Aga endalgi hiljem hea teada.

Alustuseks sooviksin tervitada kõikide lennukompaniide juhtkonnas istuvaid mehi, kelle meelest 8 kg - arvuti (oli töö jaoks vajalik) = 40 x 55 cm on okei. Ma kahjuks ei leia üles intervjuud Ryanairi (?) juhiga, kelle ideaalmaailmas peaks inimesed reisima üldse kaks kätt taskus.

Tõsi, ka mu tark õde oli hämmingus- sa lähed Itaaliasse!! miks sa üldse midagi kaasa võtad, mine esimesse poodi ja osta, mis vaja.

Segadust tekitas ilm. Nagu norrakad lubasid, siis esimesel päeval kallas. Esimeses majutuskohas, viisaka inimesena võtsin tossud jalast ning astusin sokkidega otse kempsu põrandal olevasse lompi. Katuseaken oli lahti jäänud... Esimesel ja viimasel päeval oli 20 ringis, seega mantel kulus ära. Aga kui vihma poleks olnud, poleks kaasa tassinud. Mulle meeldis kommentaaridesse jäetud mõte kampsun + keep (mis mahuks taskusse).

Firenzes sain aru, et olin taaskord (loomulikult)üle mõelnud, enamik olid teksades.
Natuke fänsima luuki oleks saanud smart casualiga- tekstiilist kvaliteetsed (viigi)püksid või siis villane jakk teksadele.

Toskaana päikese all, Firenze reis

Itaalia on olnud mu unistus niikaua, kui ma ennast mäletan. Ja eriti Firenze, tänu mu lapsepõlve lemmikraamatule. Ma olen Firenzes käinud, aga mitte olnud. Seetõttu valmistusin seekordseks blogijate suvereisiks eriti põhjalikult. Lugesin uuesti läbi  Browni Inferno ja Mayesi Toskaana päikese all ja sajandat korda Michelangelo,

Misjärel selgus, et... polnud väga hea mõte. Esimesest sain lisaks aa, aga Dante ka ju teema, teisest.. oot, aga etruskid ju ka. ning kolmandast, Medicid!. :) Tuleb veel kord minna (meelsasti).

Tegelikkuses kujunes see reis aju(st) vabaks. Tõeline puhkus. Sinus on tõeline rahu. Sa ei tea mis kell ja kuupäev on. Ma ei vaadanud kaarti, tegin suht vähe pilte. Mul oli vapustav kartmatu autojuht, kes rallis käänulistel spiraalteedel nagu Tänak. Ma ei tea ka poolte külakeste nimesid, kus me käisime (san Gimignano, Siena, Colle Val dÈlsa, Sicelles ööbisime). Istusin turvaliselt kõrvalistmel. Nautisin. Kuulasin, kuidas pääsukesed vidiitavad ja käod kukuvad. Kuidas moonid, itaalia liiliad, kõrbe võililled ja kroon-magusristikud õitsevad (siinkohal täname taas google lensi ja loodame, et tõlkisin õigesti :)). Viinamarjaväljad, oliivisalud, küpressid, tuhandeaastased müürid ja sillutised. Palju torne. Liiga palju torne. Ja maitseid.

Ma ei teinud märkmeid. Järgnev ei ole reisikiri. On lihtsalt emotsioonid ja mälestused.  

Olen Itaalias käinud ligi  korda kümme, aga esimest korda märkasin, et siin on teistsugused pistikud. peenemad pressis sisse, aga eurootsik vajas adapterit. Õnneks oli täiesti olemas.

Ma olengi turist ja ma ei ela siin

Kui erinevad on inimesed. Üks kirjutab - ma ei taha välja näha nagu turist. Teine, tahaks näha kohalike elu.

Eks me reisime erinevatel motiividel. 

Aga soovist, minna kaugele selleks, et elada kohalikega sama elu, ma aru ei saa. Kõikide linnade giidid kinnitavad sama. Vanalinnas on suurem osa kinnisvarast rendipinnad. Sest vanalinnas on kallis, lärmakas ja palav. Seal pole üsna sageli koole, poode ja töökohti. Kohalikud elavad ( nagu ka meil) elurajoonides Mina olen keskmine inimene ja kui keegi tahaks elada minu, kui kohaliku elu, siis see oleks üsna igav. Julgen arvata, et suurem osa inimesi elab sarnaselt. Hommikul üles, töö, pere. Armastame, tülitseme, lepime, muretseme... Üldjuhul ei midagi sellist, mille pärast peaks lendama kusagile kaugele. No hea küll. Kuningas Charles elu oleks ehk tõesti vaatamist väärt. 

Meie elude põnevamad osad toimuvad siis, kui on vaba aeg. Siis me teeme täpselt seda, mida me näitame ka turistidele. Käime üritustel, metsas, rabas, vanalinnas....Turism on minu jaoks kohaliku elu puhkepäev.

Kui ma juba kulutan raha ja loodusressursse, siis ma tahan näha ja kogeda klišeesid. Seda, miks see koht on oluline. Kuulda selle paiga lugu. Mul puuduvad võimalused ja vahendid olla seal pikalt. Seetõttu soovin ma kontsentraati . Kokkuvõtet. Teil võib siin olla maailma parim Liibanoni restoran, aga ma tahan Hispaanias paellat, Itaalias pizzat. 

Väärtused ja ritsikad.

Paar olulist lühiinfot veel.

Londonis käisime Arsenali staadionil. Barcelona samalaadne tuur jättis vingema mulje, võimalik, muidugi, et hakkas mängima nn esimese korra efekt.
Aga huvitava nüansina jäi silma üks erinevus.

Kui FC Barcelona väärtused olid respect, effort, ambition, teamwork and humility. Toona Camp Nous käies olen kirjutanud : Võimalik, et see oli ainult PR jutt, aga mulle läksid tõesti südamesse Barca klubi väärtused. Kuidas nad on Kataloonia poolt, Franco neid ahistas, kasvatavad noorte järelkasvu, on rohelised, toitumisprogrammid jne. 

Siis Arsenali väärtused on: discipline, leadership, dominate, compete. Või vähemalt oli nii seina peal suurelt ja punaselt kirjas. 
Ma ei tea jalgpallist ja  nimetatud meeskondade väärtustest mitte midagi.  Ainult siis seda,. mida nad ise oma staadionituuril mulle on näidanud ja öelnud. Aga pean tunnistama, et mõlema klubi väljapanekud väljendasid kirjapandut täiesti selgelt. Sõna jõud on suur. Laenates klassikutelt- mõtlemapanev..

Mu köögi kinniehitatud rõdul elab ritsikas. 
Kass pikutas mõnusasti päikeselaigus, kui järsku muutus ebaharilikult aktiivseks, nuuskis ringi ja ühel hetkel sai ilmselt haiget, raputas pead ja käppa. Tulemuseks oli pooleldi amputeeritud jäsemetega elutu põrnikas. Mille lensi abil tuvastasin umbes võsaritsikaks. Või midagi sellist  Vaene loom oli täpseks vasteks liiga rapitud. Aga kindlasti ei olnud ta minu suureks kergenduseks ei tarakan, ega ka ka prussakas.

Pakkimine

Ma jumaldan reisimist aga vihkan südamest pakkimist. Mitte protsessi. Peale rulli-meetodi avastamist suudan ma ka väikesesse kohvrisse maksimumi paigutada.

aga.. mida selga panna!! Nagu eelolev. Lubatakse 14-26 kraadi. Natuke vihma. Minnes on Eestis külm. Sihtkoht on linn ja muuseumid, Aga ka matkarajad. Ning kõik peab mahtuma 8 kilo sisse. 

14 kraadi ja vihm on üks riietus. 26 kraadi ja päike hoopis teine. Olen viimaste reiside riided kirja pannud. Et oleks meeles, mis töötas, ja mis jäigi kohvrisse. Aga kõik ju muutub. Tingimused pole kunagi samad.

Suurim dilemma minu jaoks on  just pealmised asjad. Püksid-kleidi-seelikud on lihtsam valik. Aga kuidas peaks selle kõik raamistama? Mugavus vs elegants. Viimati, Londonis käies oli 13- 18 kraadi ja esimesel päeval tuli vihma. Olles taas asju ühest hunnikust teise tõstnud, lõpetasin teksade, kahe paari jalatsite ning oma mantliga. Mul oli pea kogu reisi vältel ka kapuuts peas ( müts oleks ära kulunud) ning kindad käes. Sest energiapuudus tekitab ka külmatunnet ning ühest soojast ruumist välja ja siis jälle sisse, samuti.  Hea soe ja mõnus oli. Ja siis on mu kõrval kenad daamid villaste jakkidega. Mul on need jakid täitsa olemas, aga nendega on ju.. külm? Ja kuna neil pole kapuutse, siis oleks vaja mütsi või rätikut pähe.. ja olen taas alguses.

Tulevase reisi osas jooksin taas just kinni selle elegantsema poolega. Euroopalikus linnas tahaks ikka natuke fänsim välja näha. Kampsun? Jakk? Tagi? Pintsak? Sest isegi kui on 26 kraadi, siis minul on täiesti kindlasti jahe. Eriti siseruumides. Või panna taas tuimalt mantel. Eihuvita ja dressipluus? 

Õnneks jalatsite osas pole valikut, sest mul lihtsalt pole, mille hulgast valida...

London

Londonis on kõrvetatud suhkrukaramelli lõhn.

Londonlased on väsimatud ja hullud sportlased.  Inimesed jooksevad suva kohtades. A la nagu raekoja platsil või Balti jaamas. Keset rahvamurdu. Poolpaljalt, raskusvestiga.

Londonisse pole mõtet sularaha kaasa võtta. Ainult kaardimaksed.

Londoni Käbi pole enam näha. Mingid majad on ette ehitatud. 

Valgete tossude epideemia on läbi. Uut trendi veel pole.

Kuulus inglise muru on ajalugu. Nagu meilgi, lilleniidud ja margareetad muru see. Mõnes kohas isegi silt üleval, et Greening on pooleli.

Londoni (kesklinnas) ei sorteerita prügi !!! See-eest on veganmahe. Ja menüüdes on toitude kaloraaž (mis toimib väga kainestavalt).

London Pass tasus täiega ära. Uus teadmine. London Tower oli vanasti loomaaed ja Westminster Abby on surnuaed.

Londoni huumor. London Bridge Excperience. Hoponhopoff buss. Viimast kiidan eriti. Olles nt Itaalias kuulanud Chopini, siis London müüb linna ajalugu läbi vaimukate sketšide enda omaga. 

Londonis on mingi teema loomadega. Igal pool on vaimukad loomaskulptuurid.

Meie koolides ei õpetata inglise keel, mida räägivad kohalikud ja teenindajad.

Elust

See postitus on vist tviidi jaoks liiga pikk.

Käisin töötervishoiu arsti juures. Ja hakkasin mõtlema, et viimastel aastatel satun ma ainult vene keelt emakeelena rääkivate arstide juurde. Ka mu perearst läks pensionile ja tema praktises on nüüd uued noored mitteeestlased. Kõik ju ok, eesti keelt nad räägivad. Ilmselt on põhjus selles, et Tallinnas on vaja kakskeelset arsti ja kuna eestlased vene keelt ei räägi, võetaksegi venelane.

Kui kaua te sellel ametikohal töötate? küsib.
Mina: Kas ametikohal või selles ettevõttes? Sest ma vahep..
Selles ettevõttes sellel ametikohal.

Sain aru, et ta ei saa minust aru. Ütlen ajule- Lihtlaused. Jah-ei vastused. Oled terve ja ei hädalda.(Milline hea nipp).
Ning jõuga hoian end tagasi, et mitte vene keeles vastata. Täielik lihasmälus olev pavlov. Mingil põhjusel tundub mulle, et minu vale ja aktsendiga vene keel on arusaadavam, kui nende vale ja aktsendiga eesti keel. Ma ei tea miks.

Peaks sellest üle saama. Küll nad ju aru saavad-nad ei õpigi muidui rääkima-kuidas nad muidu kõrghariduse said jne jne jne. 

Ja jess. Peale pusimist seljatasin google drives oleva exceli faili. Tahtsin mõned lahtrid ära kaitsta, aga sellist nuppu, mida internet ja chatgpt näitavad- lihtsalt pole. Trikk oli selles, et fail tuli konvertida google sheetiks. 
Ja sama funktsioonidega. Iga kord, kui mul neid vaja on võtan rahulikult tunnikese. Ma sisestan tuima järjekindlusega täpselt sama  õiget formulari. eitöötaeitöötaeitööta. Katsetan komasid ja semikooloneid. Ja siis. Ühel hetkel hakkab tööle. Lambist. Siiani ei saa aru, milles point on. Miks iga kord peab nii kaua mängima.
Aga geenius olen. Igaks juhuks ütlen.

Tviit 13

Mu lapse ja mehe sünnipäeval keeratakse kella. Minu sünnipäevaks valmib alati esimene maasikas. Mu õe sünnipäevaks tärkab alati esimene ülane.

Tviit 12

Veel üks äpi idee. Ma tahaks sellist, et äpp otsib mulle välja, kust kellegil seljas olevat saaks osta. EFSA l nt. Maarja kleit ja Taukari kingad. Kajal on ka alatasa väga head kleidid.

Tviit 11

Etv 2s jookseb praegu ülipõnev dokk maiadest. Teoreetiliselt peaks ma teadma kõike, kuidas elasid mu vanaema vanaemad ca 1840 ja sealt edasi. Aga ei tea. 

Ja vaesed ajaloolased peavad mõistatama, miks maiad või roomlased või viikingid tegid seda ja teist. Ja paari matmispaiga põhjal üldistama seda kogu ühiskonnale.

Isegi kui maha arvata taudide ja sõdade katkestused ja et igas peres ei räägita, siis seni kuni on alles rahva esindajad, miks me ei tea? Kas see on osa ellujäämise instinktist, et me unustame meile lapsena räägitu?

Tviit 10

USA  MasterChef sai läbi ja kohe algas Austraalia. Kontrast on hämmastav. Kohtunikud. Austraalia kohtunikud on nagu õpikust, kuidas anda soojalt ja sõbralikult kriitikat, negatiivset tagasisidet. Uskumatu. Oluline on areng ( see on hea koht õppimiseks) ja vaimne tervis. Ja kui palju on naeru ning rõõmu. 

Tviit 9

Ma muutun alati mõtlikuks, kui kuulen .. aga kuidas nad seda oma valijatele selgitavad..?"

Millistele valijatele?

Neile, kes andsid valimistel hääle abieluvõrdsuse, maksutõusu, avatuse poolt või vastu. Ja mõni kuu hiljem on 180 kraadi religiooniõppe, naisedvõtavadmeestetööära ja abortide keelustamise poolt või vastu. 

Eesti valijal ei ole põhimõtteid. See pole isegi (kallite kaasblogijate)  "ma ei hääleta mehe või naise, vaid tubli inimese poolt", vaid "ma ei hääleta ühegi põhimõtte, vaid selle poolt, kes hetkel ägedam"?

Tviit 8

Pisike, umbes 1.-2. klassi poiss hakkab üle tee minema. Tõstab käe ja näitab lähenevale autole peatumise märki. Auto jääbki seisma!

Poiss läheb üle. Noogutab juhile ja näitab pöidlaga "hästi".

Tviit 7

Tuvi pojad on päriselt olemas. Ma olen kaks pesakonda üles kasvatanud. On sadu filme, kuidas linnud teevad pesa, munevad munad, õpivad lendama ja lendavad lõunamaale. 

Nagu muinasjutt. Kui nad surnud pole, siis elavad siiani. Aga mis saab vanadest lindudest? Jäävad haigeks? Ei jaksa lennata? Mis siis juhtub? 

Tviit 6

Kas mugulast sirguvale rohelisele sibulale peaks panema vett või mitte. Igal kevadel enam ei mäleta.

Schobot S8 robottolmuimeja

Teile ju meeldib lugeda sellest, kui rumal ma olen?

Hetkel olen nii vihane. Eks vaatan, võib olla peab seda postitust korrigeerima või muutma, kui olen maha rahunenud.

Mu Kobald on mind nüüdseks teeninud mitu head aastat. Aga viimased kolm on ta iga kevad vajanud hooldust. Sest mul on kass. Kass on karvane. Ja ehk vajavad tehnika-asjad hooldust ka niisama. Igal korral on arve 70-90 eurot. Aga see selleks. See ainus volitatud hooldusfirma ei sobi mulle. Mees, kes seal toimetab on kuri, ülekoormatud ja raskesti kättesaadav. Hoolduse jaoks on vaja leida mingi karp, kuhu robot mahub ja see siis kusagile viia ja pärast tagasi tuua jne. Vastik. Vastik. Vastik.

Arvutasin näppudel ja mõtlesin, et aeg oleks soetada uus mänguasi. Tegin netis otsingut ja vaatasin erinevate mudelite tagasisidet ja... sain aru, et tegelikult ma ei suuda. Ning kuniks kass lubab mul enda juures elada, seni pole ju ka vahet ja vajadust maailma kõige fänsimaks mudeliks. Peaasi, et mõned aastad kestaks.  

Suur Vend nägi mu muret ja saatis reklaami, kus schobotit pakuti 400 euro eest.  Mingid testid kuulutasid võitjaks ja aasta parimaks. Teised manasid maapõhja. 

Vajutasin nupule "osta". Vaata. Ma olen nii rikas, et võin vabalt viiesajalisi prügikasti visata...

Robot näeb kena välja, töötab vaikselt. Võimalus on ka põrandaid pesta (pole veel katsetanud). Piisavalt madal, et mahub kapi alla. Tõstmiseks puudub sang ja tolmukarbi tühjendamine on ebamugavam, aga ilmselt harjub sellega ära.  Harjad tunduvad tugevamad.  Toode on esimesel pilgul täitsa tore.

Pakkisin siis lahti. Laadisin aku täis. Laadisin alla äpi.

Tviit 5

Esimese kvartali kohal oli tähtedes suurelt, boldis ja punaselt kirjas " auto".

Algas sellest, et keegi juhtis mu tähelepanu auto alumises servas väga ebaloogilises kohas olevale mõlgile. " Ostukäru", ütles mu tuttav kindlustustöötaja. Nojah. Miks inimesed küll teistele niimoodi teevad?

Kui mõni aasta tagasi kerkis gaasi hind üleöö 87 sendilt 5 euroni, siis tüütasin spetsialiste sooviga, et kas saaks nii, et auto alustab kütuse võtmist bensiinist ja läheb alles siis üle gaasile. Ei saa nii, vastasid profid. Vahepeal langes gaasi hind normaalsele tasemele. Mu autol on pikad juhtmed. Aga võttis mind kuulda ja näitas, et saab nii küll. Alatasa alustab nüüd bensiinist. Siis juhtusin lugema artiklit, mis väitis, et gaasiga töötavad autod lendavad kohe õhku.  Helistasin paanikas esindusse.

Poisid naersid mu välja. Ei lenda, väitsid.

Ja siis teisel hommikul ütles mu auo, et lõpetab 30 päeva pärast töötamise. Üldse. 
Helistasin uuesti. Seekord osutus info tõeseks. Aga mõistlik on teadmisi jagada jupikaupa, eks. Selgus, et tulebki gaasisüsteem üle vaadata, muidu lõpetab töötamise.

Siis avastasin ühel hommikul, et keegi on minu kõrval olles nii lennukalt oma autost väljunud, et ukse jälg on ka minu auto uksel näha.
Miks inimesed küll teistele nii teevad?? Ma lihtsalt ei suuda. Jälle peab midagi tegema, midagi toimetama, sõitma, kirjutama, helistama.... Tõele au andes selgus, et pidi ainult korra kohale sõitma, autot näitama. Muud asjad sai netis ära teha. Aga ikkagi.

Gaasiseade vaadati üle. Samuti tehti korraline hooldus. Päev hiljem ka ülevaatus. Auto tiptop korras. Minu ebaprofessionaalse arvamuse järgi on küll ( nagu alati) pidurid pisut roostes, aga kes olen mina, et seda väita.

Tviit 4

Mingil põhjusel on alati vastuseks kas "vöör" või "kärbes". 

Pole jõudnud varem kiita, aga mulle hullult meeldib, et uksed on nüüd märgistatud piltidega. Hülged, lestad, tuulehaugid jne. Ei pea enam meeles pidama "r kioski juures naiste vetsu pool". Mina tänan. 

Kui väike on maailm. Üks mu põhikooli klassiõde, kellega suhtlesin viimati.. 35? Aastat tagasi, kutsus mälumängu tiimi. Muidugi, ütlesin. Ja kutsusin kolmandaks oma NKK sõbra, kes kutsus kaasa oma sõbra, kes... Oli mu lapse klassiõde. Jumal, kui vana ma juba olen, et mu laps on üle 30-ne... kuidas saab keegi, kellega ma kaevikutes roomasin olla mu lapse eakaaslane...

Tviit 3

Juba teist korda panin olmeprügisse mõeldud nutsaka kogemata bioprügisse... meil on sellised sügavad tsisternid, sinna ei sukeldu järgi ka. 

Kuidas ma niimoodi maailma päästan?

Alles hiljuti kuulasin head loengut vandenõuteooriatest, jätan allapoole lingi. 
Ning siis ilmus Soome teadlaste uuring, et sooja kraanivett ei tohiks ei juua ning ka keetmine ei anna ohutut tulemust. Niipalju siis kampaaniast " Joo kraanivett". Kui lihtne on lihtsalt ühe uudisega rikkuda ja lõhkuda aastakümneid vaevaga üles ehitatud usaldus. Ja tekitada pinnas vandenõuteooriaks.
Ainult külm on ohutu? Aga kas ikka on? Ehk selgub ka sellega seoses midagi? Ja soe ning kuum vesi. Ok, lõpetan joomise. Aga nõudepesu, puuviljade pesu? Milline on migratsioon pindadelt? Kellele on kasulik, et ma tarbiksin pudelivett? Ostaksin filtreid? 

Kuidas ma niimoodi maailma päästan?

Tviit 2

Elu keskerakonnavabas Tallinnas on päikeseline. Päike paistab.

aga asi, millest ma aru ei saa ( pole seotud eelmise lausega). Miks me investeerime viipetõlkesse, kui Eestis on mitusada tuhat mitteeestlast, keda aitaksid subtiitrid keeleõppel ja mitusada tuhat vanemaealist, keda aitaksid subtiitrid saadetest arusaamisel. Ja mitusada tuhat mitte-vanemaealist, keda aitaksid subtiitrid eestikeelsetest saadetest arusaamisel. Sest olgem ausad, on avalik saladus, et eestikeelsetest filmidest arusaamine on keeruline.

ja ma ei tahaks, et on üks või teine. Võiks olla nii supakad kui ka viipetõlge. Lihtsalt supakatele on nagu suurem vajadus ju?  On osati automaatsubtiitrid, aga enamalt jaolt need ei toimi/tööta/pole saadaval.

Täna ilmus viimane Eesti Päevaleht. Üks saaga sai lõpu. Naljakal kombel tunnen ma kergendust, kuna mul polnud nagunii aega lugeda. Veebist ei loe ma "ajalehti" (delfi, postimees jne) enam väga ammu. Elagu ajakirjanduslike uudiste vaba Eesti!

Elagu sotsiaalmeedia infomullid ja vana hea raadio...:)

PS. seda postitust saaks väga hästi kasutada eesti keele õpetamiseks. Niipalju toredaid liitsõnu...:)

Tviit

Öeldakse, et vanasti oli kõik natuke parem.

Aga. Kui iga .. "põlvkonna ülesandeks elus on oma vanemate negatiivsetest käitumismustritest arusaamine ning vajadusel nende murdmine - ikka selleks, et tulevased põlvkonnad kasvaksid tervemad ja õnnelikumad "

Siis. 

Ma ei julge isegi mõelda, milline oli see nullpunkt. Kui kohutavad olid meie esivanemad?

Tsitaat pärit BSH raamatust.

Rakett69

Vaatame teadusteatrit

Mina: kui ma saan staatilist elektrit, kas ma siis annan või võtan elektrone? Kas ma olen positiivne või negatiivne?

Mees: sõltub kas sul on hea või halb tuju..

Otsused

Ükskõik kas ja mida ma usun või ei usu, siis paratamatult on mu elus perioodid, kui koonduvad sarnased sündmused ja juhtumused. Nädalajagu tagasi oli valestimõistmise-arusaamise periood. Järjest ja mitu juhtumit.

Nüüd on otsuste tegemise periood. Mul on nimekiri A4 leheküljel. Ma pean otsustama. (õnneks) tööalased otsused. Ja ma vahin tühja pilguga ekraani ja lihtsalt ei oska. Natuke konteksti andes- otsused on a la börs. Õige otsuse tegemiseks peaksin ma teadma, mis homme juhtub. Nägema, mis on nurga taga. Siinkohal laenaks ja tsiteeriks vabalt nobelist Kahnemani- abiks pole ei swotid, graafikud, ajalugu. Täringuvise annab sama tulemuse.. .. me tegelikult ei tea. Ja kui läheb täppi, siis kiidame ennast. Kui ei lähe, siis süüdistame teisi :) ok, see viimane lause oli minu (saamata jäänud) noobel. Ma tean, et ainuke mõistlik käitumine on panna silmad kinni ja hüpata. Sest õiget vastust ja otsust pole olemas. Mitte keegi ei tule appi. Ise peab riskima. Ise peab vastutama.

Ja nagu sellest oleks vähe, siis eile tuli lisaks veel surve teha isikliku elu otsused. Otsisin välja oma lemmikastroloogi Susani. Susan ütleb: elu võimalus! Mannavaht ja sulamesi!
Mina: kui see on mannavaht ja sulamesi, siis... tahaks hapukurki :) Tegelikult ja ilma naljata. Ma olen nende isikliku elu otsuste tegemiseks liiga väsinud. Pragmaatiliselt ja ratsionaalselt on vastus jah, loomulikult. Aga eelmise aasta kogemus on veel meeles, et kui öelda kõigele jah, siis on küll väga tore, aga pinginaabriks on pidev läbipõlemisoht.

Kuidas ja kust võtavad inimesed julguse, et lasevad lihtsalt lahti. Ei ütle ei ega jah. Ei tee mitte ühtegi otsust ja lasevad asjadel lihtsalt kulgeda? Millises koolis seda õpetatakse? Milline omadus peab olema kaasa sündinud, et tõmbad stepsli seinast. Annad kassi tuttavale hoida, ütled mehele, et sry, aga nüüd on nii. Lehvitad eelnevale ning järgnevale põlvkonnale- tsaupakaa, ma enam ei viitsi, katsuge nüüd ise hakkama saada. Võtad pangast välja kõik oma säästud ja kulutad viimseni ümbermaailmareisile. 

Ei vastuta, ei hooli.  Ei ole tänulik. Ei ole mõistlik. Ei ole tubli.

Rahvuspsühholoogia

Kas on kirjutatud mõni hea raamat rahvaste psühholoogiast? Miks itaallased (ühes raamatus) väitsid et "Inkvisitsioon, mis oli võõras itaalia rahva loomusele, lõpetati.". Aga kõrvalriikides nauditi täiega. Miks Hispaania oli julm ja sallimatu ja Itaalia avatud? 

Miks põhi võttis vastu luterluse? Miks venelased on sellised ja miks eestlased sellised? 

Palju loeb kliima ja loodus. Aga see ei seleta kõike. 

Soovitage lugemist.

Enesekindlus . Pilvebaleriini lood vol16

Üleeile olin kindel, et koosolek algab kell 19. Tegin aega parajaks, et mitte liiga vara jõuda. Koosolek algas kell 18.

Eile sisestasin Google Mapsi Metsaääre asemel Mereääre. Ilus koht oli. Aga ca 60 km õigest kohast eemal...

Mida tänaseks?

  

Suhkru- ja vastutusmaks 9 aastat hiljem.

Appikene. See oleks naljakas, kui see poleks nii kurb.
Ma ei pea enam mitte ühtegi uut postitust kirjutama. Sest kõik on juba kirjas. 
Aastal 2010 ja aastal 2015.

Mul ei ole oma 9 aastat tagasi kirjapandule mitte midagi lisada. Mitte midagi pole vaja muuta. Ahei. Taani lõpetas oma maksud ja lisas lastele koolides juurde 1 tunni liikumist. Ka nii saab.
Ajaloo ilu ja traagika.

See on maailmavaateline küsimus. See ei ole küsimus tervisest.
Sa kas usud, et inimene on mõtlemisvõimeline, vastutustundlik  või usud, et inimene on nõrk. Nõrk, kes ei suuda kontrollida oma soove ja ihasid, kelle  jaoks tuleb keelata, piirata ja katta. Näiteks naised ja alkoholipudelid. Vaesed vanemateta koolieelikud, kes käivad ise poes ja teevad ise oma ostuotsuseid ja toiduvalikuid...
Olgu, see on ehk sõltlaste, ja sõltuvus on haigus, suhtes kohatu.

Kes peab vastutama selle eest, et inimene teeb valesid valikuid.
Reklaamitööstus ja meedia, mis ümbritseb meid ahvatlustega?
Kapitalistist toidutootja, kelle eesmärk on maksta palka ja teenida kasumit ning kes lähtub vastutustundetult nõudlusest?
Riik, kes kirjutaks ette, mida tohib müügile paisata ja mida mitte?
Kas te tõesti tahate sellist riiki?
Me oleme sellises riigis elanud. Ja mina ei taha.
Riik saab üht-teist teha küll. Aga see on raske.
Saab kujundada nõudlust, suurendada teavitust, õpetada meedia- ja reklaamikriitilisust.

Eesti reisisaadete välismääraja

Üks mu lemmikzanre on reisisaated. ( Ma vaatan ilmselgelt liiga palju telekat). Praegu on neid tohutult. Ja kuna mul pole ressursse, et ise niipalju sõita, kui tahaks, siis on hea vähemalt teisi vaadata. 

Eesti reisisaated kipuvad reisima nagu mina. Et kui juba minna, siis tuleks haarata maksimaalne. Aga mulle meeldivad ka saated, mis on spetsialiseerunud  kitsamale valdkonnale. Näiteks Peeter Vähi pärimuskultuuri- ja Stanley Tucci kulinaariasaated.

Kui kriitikat teha, siis suurim väljakutse on paljudel eksimine ( ka kirjanduses olulise) reegli Näidata, mitte rääkida vastu. Mulle meeldib, kui luuaks-antakse kontekst, faktid, võrdlus Eestiga, aga liiga palju reisijate sisetundeid tapab minu jaoks emotsiooni. Nimetatud põhjusel näiteks Õhinapõhised ja Uhhuuduur mind väga ei kõneta. Liiga palju on minu jaoks teksti-juttu- reisijate muljeid.

Millest ma reisisaadete puhul puudust tunnen, on tänapäev. See, mida ma ise alati giididelt ja kohalikelt välja pressin ( ja neid sellega närvi ajan. Sry, Mar) Milline on koolisüsteem, mida nad arvavad maailma asjadest, mida söövad jne jne. Ma saan aru, et sellise info lisamine ongi väga keeruline. Pole just palju inimesi "tänavalt", kes armastaks, kui neile mikrofon näo ette torgatakse.  Ja kas on olemas " keskmist", eks? Varasemast meenuvad Johannes Tralla  Euroliidu saated. Fookuses oli Euroopa Liit, aga vestlused inimestega olid põnevad. Kuigi. Tõsi. Inimesed olid valitud.

Paremusjärjestust on raske teha, kuna iga saade on erinev. Minu lemmikud on (suvalises järjekorras) Kolm naist karavanis ja Kaks kanget ning Meie aasta...Reisisaate fookuses on üldjuhul kas suhted või sihtkoht või teelolek. Kõigil kolmel on kõik need komponendid olemas.

Lahkunud hinged

Minu sõnavaras ei ole sõnu ja ma ei oska kirjeldada seda tunnet, kui ma mõtlen kõikide eelnevate inimeste peale. Nad ei ole nimed. Nad olid inimesed, oma tujude, tahtmiste ja lugudega. 

Raadios rääkis, et Rieti fotode autoriõigused saavad läbi. Mispeale läksin Fotisesse ja leidsin suure hulga sugulaste fotosid. Ma pole ammu suguvõsa uurimisega enam tegelenud ja olin unustanud, kui haarav see on. 

Näha mõnda esivanemat 5 aastasena. Otsida ja leida tuttavaid näojooni. Mõistatada, miks mindi fotograafi juurde. 

Kurb ainult, et Riita juhtumile ma lahendust ei leidnud. Samasugust pilti pole ja muudelt pole sarnasus piisav.

Vihjeid algajale õpetajale

Läbi. LÄBI.. Läääbiiiiiiii!!!!

Ma olen tohutult õnnelik ja tänulik, et mul avanes elus selline võimalus. Mul on kahju, et kaks väljakutset, õppida kaht uut ametit, sattusid ühele ajale, mistõttu ma ei saanud ehk piisavalt süveneda, nautida. Ja päriselt. Mul on hea meel, et vähemalt üks neist sai läbi, sest ma olen kohutavalt väsinud. Aga tore oli.

64 akadeemilist tundi. 7,5 AP ja 16 õpilast ja lugematu arv ettevalmistustunde. Õnneks ma neid ei lugenud. See number on üsna masendav. Jõhker, kuidas ma pingutasin.

Mida ma õppisin?

Kooli poolt antud mentorist  ja sissejuhatavast tutvustavast kursusest oli väga palju kasu ja sain mitmeid häid soovitusi. Ainus trikk on, et alguses ei oska küsida.. 

• esimene asi. Uuri tausta, milline on õppijate tase. Seda ma ka tegin, aga oleks pidanud veelgi põhjalikumalt.
• veepudel kaasa
• 4 tundi on liiga palju. Inimesed tulevad töölt, näljased ja väsinud. Tegime küll kommipause, aga selline märgatav tähelepanu oli ca 3 tundi. Ma ei tea, kas nii tohtis, aga mida edasi, seda vähem ma ka üritasin need 4 täis saada.

slaidid. Mul läks tohutult aega ja energiat slaidide ettevalmistamiseks.  Alguses tundus materjali nii hoomamatult palju, nii et ei osanud kusagilt peale hakata. Hakkasin siis lihtsalt järjest tegema.
Mingil kolmandal tunnil sain aru, et. Pole vaja. Sain aru, mis vahe on esitlusel ja koolitusel. Esitlusel ainult esitan, koolitusel peaks lisanduma kordamine ( ühe asja korrutamine) + kontroll, kas sai selgeks. Ja ajakulu ongi täiesti teine.

Ja tegelikult poleks üldse slaide vaja (kui järjekord püsib meeles), mulle meeldib hoopis joonistada, teha skeeme ja visandeid ja pilte. Ma ise saan niimoodi hoopis paremini aru.  Minu ideaal oleks ilmselt klassi tagaseinal slaidina märksõnad, ajakava ja sisukord. Ning kasutada valget tahvlit, et sinna skeeme teha + kui on mingid näited, siis ainult need slaididelt.
Ma panin endale märksõnu kirja märkmikusse ja slaidide kommentaaridesse ja 90% juhul jäid need rääkimata, sest ma lihtsalt ei vaadanud neid (läks meelest).  Minu jaoks on vaja, et kõik märksõnad on seina peal kirjas.

Nostalgianeljapäev. Õppige inseneriks

Appikene, mis ma leidsin. Oma ülikooli esimese kursuse tunniplaani. 1988 TPI..

Ja võtan tagasi kõik oma sõnad tänapäeva ülikoolihariduse osas, et kaasaegsed insenerid õpivad ainult "psühholoogiat" ja "filosoofiat". Mul oli tervelt 4 tundi erialaga seotud tundi nädalas :) ülejäänud väga olulised ained: kehaline kasvatus, NLKP ajalugu, vene keel, kultuuriajalugu ...

Olid ajad.

Muuseas, kas olete juba näinud Andrus Vaariku ajaloosarja ? Vaimustav. Kui saaks eestikeelsed subtiitrid ka alla, oleks ideaalne.

Panime kalendrisse kirja Madise, Jüri ja Ümera aastaarvud. Ehk jääb lõpuks meelde....

Minu kommentaar

Kuna viidatud blogis pole lubatud eriarvamused ( sry! olen jah õel :) :)), siis kirjutan siin.
Lihtsalt sõbralikuks meeldetuletuseks, et tarbijate meeleolud mõjutavad majanduse käekäiku küll ja veel. Ma ei viitsinud oma majandusõpikuid välja otsida, aga pisike guugeldamine annab huvilistele vastused. Teadlased on saanud nende teooriate eest noobeleid ning kindlustunde indikaator on pideva jälgimise all.
Aga no, Eesti ajakirjanikud on ikkagi targemad ju.

Ma kuulan erinevaid poliitikasaateid igast vaatenurgast- konservatiividest kuni liberaalideni. Ja võin kinnitada, et vingumine on eesti meesajakirjanike tehaseseadistus. Miks "meesajakirjanike", ma ei tea, aga nii on. Saadetes, kus osalevad naised (olukorrast riigis, Poliitikaguru, aeg-ajalt Rahva teenrid), on tonaalsus teine.
Pole oluline, et saime seljatatud  oma väikses avatud riigis koroona ja oleme vee peale jäänud majanduskriisis. Pole tähtis, et saime õiglasemaks tehtud peretoetused, meie kaitsevõime on hüppeliselt kasvanud  (kaitsekulud, Nursipalu jne), saime vastu võetud abieluvõrdsuse. Meil on nüüd kliimaministeerium(tulemusi küll veel ei tea, aga lootus on), väga hea rahvusvaheline nähtavus, rekordiline välisinvesteeringute tase ja hea maine.  Teadvustatud, et sellist kulubaasi ei suuda me sellise rahvaga üleval pidada. Käeulatuse kauguses on eestikeelne haridus(+reform), kõrgem tulumaksuvaba miinimum, vähem bürokraatiat, automaks ja õiglasem maa hind, immigratsiooniteemad. Kaugemal paistavad ka reaalsed sammud energiajulgeolekus ning regionaalpoliitikas.
Tõsi, siinkohal tuleb tõe huvides mainida, et vingutakse nii naiste, kui ka meeste üle. Alati.
Kas negatiivsele keskendumine mõjutab  laiemas vaates meie majandust? Jah. Mõjutab. (vt lause nr. 4 ja 5)

Samas pean toetama Mustkaareni väljaöeldut.  Kõike, mida kirjutatakse Kaja Kallase kohta, tuleks võtta läbi tugeva filtri. Suur osa ajakirjandusest on kallutatud ja seksistlik. Ainult üks näide (aga neid on palju palju, aga küllap tehakse sellest mitu doktoritööd). Sama/sarnane sündmus. Sama põhjus. Erinev pealkiri.

ERR 26.12.2019 Peaminister Ratas ei lähe presidendi vabariigi aastapäeva vastuvõtule
Delfi 20.08.2019 Peaminister Jüri Ratas täna president Kersti Kaljulaidi roosiaia vastuvõtule ei läinud, vaid otsustas pidupäeva oma perega tähistada.

ERR 22.02.2024 Kallas ei kavatse presidendi vastuvõttu ka teleri vahendusel vaadata
EPL  26.01.2024 Kaja Kallas solvab Eesti riiki ja ajalugu

Palju õnne Eesti, kõik on tegelikult hästi!

Nüüd üles, keda needus rõhub

Ajaloo ilu :)  12 aastat tagasi 5. mä'rts 2012  ilmunud postitus.
MITTE MIDAGI ei ole muutunud. Kaksteist aastat...

Ilmselt esindan ma üsna tüüpilist eestlast, kelles streigimõte tekitab vastakaid tundeid. Kas ma toetan õpetajate streiki? Jah, toetan. Võiks muidugi irooniliselt väita, et kui see puudutaks mind otseselt, oleks vast mu suhtumine teistsugune. Rongi ja ühistranspordiga ma ei sõida ning õpetajate streigist võiks laste meelest kujundada meeldiva iga-aastase traditsiooni.

Aga ma usun, et isegi, kui mu kokkupuude oleks otsesem, siis toetaksin ikka.

Ma kaotasin vaikides võimaluse saada ( kui  muudeti seadust)koondamisel 6 kuu töötasu ning töölt ära minnes saamata jäänud puhkusetasud. Kui järeltulijal õnnestuks edukalt kõrgkooli saada, poleks see enam meeldiv uudis, vaid mulle, kui sponsorile, vajadus valmisolekuks rahakoti raudu avada ligi viieks järgnevaks aastaks. Ma olen lammas, fooliummütsiga lumpenproletariaat ja selle kõigega leppinud. Seetõttu suhtun suure austusega neisse, kel selg sirgu aetud ning kes valmis väljendama oma soove avalikult ning selgelt. Ma olen nõus, et minu laste õpetajad peavad saama vähemalt eesti keskmist palka, ja soovitavalt veel rohkem.
Sinnamaani on kõik selge.

Õel ja kuri ERR

Ma jätsin eelmise aasta lõpus ühe postituse tegemata. 
Kuna ma olin Elisa peale tige, siis tundus, et kriitikat saab liiga palju. Ja tegijatel ikka juhtub, miks väikseid äpardusi võimendada, eks.

Ja täna hommikul pidin toolilt maha kukkuma. Selgus, et " väikesest äpardusest" on saanud Eesti ühe kuulatavaima hommikuprogrammi osa, nii et jaama vahetamata pole seda võimalik isegi vältida.
Ma räägin poliitilisest"huumori"-teatrist- "Pohlad". 
Aasta lõpus kuulasin järelkuulamisest ja ahmisin uskumatusest õhku. Ei, küsimus pole huumoris. Inimestel ongi erinev naljataju. See, mis ühe jaoks naljakas, pole seda teise jaoks. 
Ma kirjutan sajandat korda- panen ainult ühe lingi vanale postitusele, autori vastutusest avaliku arvamuse kujundamisel.

Hiljutise Kinoteatri juhtumi taustal on eriti irooniline, et eetrisse on lubatud inimeste isiklik nimeline solvamine ja mõnitamine. Kui tegevpoliitikutel olevat see nn palga sees. Siis inimesed, kes pole enam ammu-ammu poliitikas? No näiteks- mida halba on eesti rahvale teinud Signe Kivi. (Esimene nimi, mis saatest meelde tuli.) Mõnitati nii mehi kui naisi ja erinevatest erakondadest.
Aga eelkõige avaliku vastutuse teema. Kas antud saate autor saab ikka aru, et sotsiaaldemokraate halvustades ja mõnitades kujundab ta avalikku arvamust? Kas eesmärgiks on kahepartei süsteem? Kas saate autor saab aru, et iga selline saade kujundab fooni, kus vingumine ja mõnitamine on norm? Kas saate autor saab aru, et iga selline saade on samm selles suunas, et targad inimesed ei taha tulla poliitikasse?

Hiljuti tegime Huubi-maratoni. Vaatasime ära Reeturi, Papsid, Alo, Täiusliku sõbranna. Osa neist originaallood, osa adapteeritud. Aga. Eestis ON häid kirjutajaid. On oskust teha nalja nii, et personaalselt ei solvata.

Ma polnud R2 õhtuse vööndi sihtgrupp ega kuulaja, aga tehtud valikud nii R2"s kui ka Vikerraadios on pannud küll kulmu kergitama.