Seekord nii

Hullumeelne nädal oli. Igal õhtul jõudsin koju peale üheksat. ühel hommikul pidin kell 4 tõusma. Selle kohta olen täitsa okei. Natuke on veel jäänud. Detsembris läheb lihtsamaks.
öeldakse, et ei saa ette ja järgi magada. Või oli see söömise kohta? Igatahes olen ma väga tige, kui mees mind hommikul kell pool kümme üles ajab. Samas tänulik, sest kui ta laseks mind magada niipalju kui ma tahaks, siis vahiksin öösel seda imelist täiskuud. Mingid tunnid on siiski norm, millest üle ei suuda isegi mina magada.

Ostsin endale uued matkatossud. Huippu moodsa nööride pidurdussüsteemiga. Ja mis toimub. Iga teise sammu järel kummardun ja seon lahti tulnud paelu uuesti kinni. Nimelt on disainerid teinud oma töö- paelte pidurduse ilmselt hästi, aga keegi kusagil osakonnas vaatas, et jee paneks lahedad paelad- ümmargused ja libedad. Vahetasin nüüd need ära. Kodus olid ainult roosad. Aga roosa sobib mustaga ju hästi. Ja püsib nagu peab.

Isa andis hiljuti ühe intervjuu ja seda järele kuulates sattusin ka varasemate otsa. Usutavasti olen neid kuulnud, aga kuna need olid antud üle 10 aasta tagasi, kõlasid nagu uued. Hämmastav, kui vähe me teame tegelikult oma lähedastest ja perekonnast.  Me teame ainult seda üht rolli. Aga milline ülemus, kolleeg, alluv ta on? Mu vanemad rääkisid kodus omavahel hästi palju oma tööst. Detailideni.  Ma tean nende kolleege, ülemusi, intriige. Aga ikkagi oli väga palju üllatavat, mida tookord ei osanud kuulda. Suhteid hoopis teise nurga alt. Mina pole lapsest saadik tahtnud jagada ei oma kooli- ega ka tööelu. Mitte kellegagi. No suures plaanis muidugi, aga detaile mitte. Naljaga pooleks- mu  vanemad ei tea isegi mu pinginaabri ja mu mees mu ülemuse nime. sest see on minu. Minu privaattsoon. Ja ka vastupidi, mind pole huvitanud ka mu lähedaste lood. Tegelikult on  hea, et me ATHst ja muudest vaimsetest terviseprobleemidest räägime. nüüd ma ei pea pikalt seletama, piisab, kui ma ütlen- mul on selle teema suhtes väga tugev tähelepanu- ja keskendumishäire. 
ühtlasi sain vastuse ka oma varasemale küsimusele. Miks ja kuhu kaob ajalooline mälu. Vastus: sest ei räägi ja ei kuula. sest ei huvita.  

Mina elan mingis paralleelmaailmas, aga EE tõi " õnneks" minuni väidetavalt sotsiaalmeedias laineid löönud lapsehooldusvaidluse. Ema emaks ja isa isaks, aga lugedes tänasin saatust, et mul pole mitte mingit kokkupuudet lahutustega, kärgperega, laste ja varanduste jagamisega. See on lihtsalt õudne, kuidas seadus ja süsteem teeb haiget lastele. Lapse õiguste nime all on lapsel kohustus elada ema ja isaga. Vanematel õigus.
Teine, millest ma aru ei saa. Nii rikaste inimeste puhul peaks automaatselt kehtima nn Rootsi süsteem. St lapsed elavad oma kodus ja vanematel on kohustus käia nädala kaupa lapse juures elamas. Miks seda ei rakendata? 

teate ju küll seda, et raskes olukorras mõtle mingile turvatsoonile, Hetkele ja kohale, kus sul oli väga hea olla. Mul on kaks. Esimene- ma olin öösel üksinda metsas, telgis. öö läbi üleval, sest oli kõva, üleväsinud jne. Siis lõpuks päike tõusis, mul oli vappekülm, linnud röökisid sõna otseses mõttes. Magamatuse eufooria. Aga see  kõik oli selline.. lõi hinge kinni. Ja nüüd teine. Viimati meres. Soe soolane vesi, tugev laine.  Ma loksun selles, põhja ei vaju ja välja ei saa, sest laine lööb tagasi ja kallas on järsk ning vajuv.

Ma ei tea, kas see ütleb midagi minu kohta..?
Ja endiselt, maailma parim lõhn on osoon. 
Väljas on praegu imeilus.