Elu

Kas teil on ka nii, et mida kiirem ja huvitavam aeg, seda vähem on blogisse kirjutada?
Aeglased ajad jätavad aega mõtlemiseks, unistamiseks, analüüsimiseks ning sõnastamiseks. Kiirel ajal ainult tegutsed. Päevas toimub nii palju, et eile alles lappasin märkmikut, et kas juhtum oli päev või kuu tagasi. Ei mäleta.

Mida ma siis teen. Elan sisse oma esimesse uude lisatöösse. Küsimusi on nii palju ja tempo on pöörane. Ja valmistan ette teist uut lisatööd, mis algab paari nädala pärast. Selle teise osas määrati mulle mentor. Pidasime maha pika ja põhjaliku vestluse. Oli suureks abiks. Ja olen väga tänulik. Aga sisemuses elab minus revolutsionäär. Surun jõuga endas maha parandusettepanekud. Ma ju tegelikult ei tea. Ma pean olema alandlik ja õppima kogenud õpetajatelt. Hiljem saan vajadusel muuta.
Esimese töö jaoks oleks ka mentorit vaja... oehh..

Vanaemade tarkused

Palun nüüd siiralt abi, sest interneti jaoks ei suuda ma välja mõelda õiget otsingusõna ning vanamoodsa " perenaise käsiraamatu" väljaotsimiseks (mis on kusagil riiulil tegelikult olemas) olen liiga laisk.

Ühesõnaga. Mul on köök eraldi. Mis tähendab, et suurema osa ajast ei viitsi ma õhupuhastajat tööle panna. Ja no millal need puhastid leiutati, sajandeid on ju ilma hakkama saadud,

Paratamatult, aga, tolm langeb rasvale ja mingil hetkel on kõik pinnad rõvedalt kleepuvad. Kuna vihma sadas, siis otsustasin, et teen suurema puhastuse. Loogika ütles, et rasva aitab tõrjuda leelis. Sooda ei aidanud. äädikas ei aidanud.. ahjupuhastusvahend ei aidanud. Nõudepesuvahend ei aidanud. Eelnimetatud siis mitte muidugi korraga, aga katsetasin erinevaid variante. Mulle tundus, et kõige paremini toimis tavaline seep.- Aga ka seda mööndustega. Pinnad on erinevad- klaas, puit, plastik, plekk jne, Oleks tahtnud leotamist, aga no laelampi  ja kapipealset ma ju kaussi ligunema ei pane. 
Tulemus sai enam vähem. Pigem tundub mulle, et tuleb süda kõvaks teha ja maitseained, meepurgid, termosed jms , mida ma tegelikult ju ei kasuta, lihtsalt prügikasti visata. vähem pindu. Vähem probleeme.

Aga siis see neetud õhupuhastaja. Muutus halliks. Ma iseenese tarkusest mõtlesin, et tegemist on plekiga, aga guugeldamine andis vasteks, et roostevaba teras. Ja et läikima aitab lüüa tavaline toiduõli. Aitaski. 

Aga mul natuke ikka kripeldab. Kui mul on nüüd köögis suur õline pind? On see nagu okei? Võtab ju veel paremini mustust külge, rääsub jne. 

Küsimus siis. Kuidas eemaldada tolmu-rasva segu ja saada plekkpinnad uuesti läikima. Ideid?

PS. "sagedamini koristada", ei ole õige vastus.

Kaduv kunst

Kaurilt inspiratsiooni saades jalutasin ja vaatasin oma linnaosa grafiteid. Näha on, et ( Keskerakond) lov hoolib. Hästi kiiresti pestakse maha või värvitakse üle. Isegi koroona-aegseid mõtteavaldusi pole enam alles. Üks, ilmselt meie linnaosa kõige kuulsam, on vahepeal maha võetud. Mälestades kummardus kadunud Lindale. 

Lisaks vanale koolile

on lisandunud uus žanr. LOV poolt tellitud pildid. Kas nunnu ja armas seinamaaling on üldse graffiti?

Mõned mõtted

Lugesin läbi Lars Myttingu raamatu ja. hakkasin otsast peale, sest palju  küsimusi jäi vastusteta, ja hakkasin  kahtlema, et äkki jätsin kogemata mingid  lõigud vahele. Ja alles goodreadsist sain teada, et see on triloogia teine osa ja vastused ilmselt esimeses osas.

Muidu väga hea. Loodetavasti tõlgitakse  eesti keelde. Mulle meeldivad saagad. 17 - 20 sajand. Traagilist ja vähemtraagilist armastust. Aga eelkõige Norra ajalugu, müüte ja traditsioone. Lihtsate inimeste elu. Saladusi. Usku ja ebausku.

üks huvitav stseen.

Tagurpidi torn

Kui te pole jõudnud, siis tv3s saab praegu järele vaadata. 

"Klass" on selle kõrval morsipidu. Ma pean natuke end koguma, et mingeid emotsioone üldse väljendada. 

Väga väga hea.

Lapsed - näitlejad, on väga hästi valitud, Eerik Kivisüdames jäid pisut rabedaks. 

Kui loo sisu - julgus, olla hea ning hoolida, sõprus, -kõrvale jätta, siis kogu keskkond on ühelt poolt nostalgia aga samas tekitab arusaama, et midagi pole muutunud. Depressiivsed Eesti väikelinnad. On endiselt alles.

PS. Kui vaatate lastega, vajab vanemlikku selgitust. Kuna moraal ei olnud päris puust ja punaseks. Minu meelest. Aga kõik lapsed peaksid seda filmi nägema . 

Lisatud hiljem:

Lugesin Jaak Kilmi intervjuud ja tema viitas, et oli silmas pidanud hoopiski religioosset tausta st piiblilugusid.

Täna tagasi mõtlen, siis ikkagi jäi puudu see, et halb ei saanud selgelt karistust. Isegi, kui mõte oli- "apsed, ärge kartke öelda, kui on mingi jama, saame aru ja ei karista"- siis, mu meelest on see pisut vale.
Ma tegelikult olen ka selle poolt, et rääkimine jne. Aga neil lastel oleks tahtnud küll vitsa anda. Või vähemalt nurka seisma panna.
No näiteks, mis järeldused tegi kogu loost Ariel?

Mulle tundub, et selle filmi sihtgrupp on tegelikult lapsevanemad.  Alates sellest, kas ja kuidas me kuulame oma lapsi. Kas ja kuidas me sekkume.  Millest me omavahel räägime, kuidas me oma lapsi täiesti kogemata hirmutame ja neis eelarvamusi loome. Stseen lõpus, kus Karmo isa oma poega lohutab.. võtab lausa sõnatuks. Kui järele mõelda, siis polnud selles filmis mitte ühtegi positiivset lapsevanema-mudelit. Kui, siis Karmo ema.
Ning tegelikult tegi mulle haiget ka kahe venna vaheline suhe. Kuidas saab olla nii, et ühes toas elavad vennad omavahel üldse ei suhtle.

Üks oluline sõnum, mida peaks lapsevanemad lastele selle filmi järel selgitama, on, et võimuga kaasneb ka vastutus. 
On ju nii, et väga väga palju kurja siin maailmas tehakse just pealtvaatajate tõttu. Liidrite, kes kuritarvitavad oma karismat, tõttu. 

 

Tervis. Tootearendusest.

Ma tahaks kirjutada tootearendusest. Kes meist poleks käinud koolitusel - kõige olulisem on klient. Kuulake, mida klient soovib, jne jne. Ja ometi jääb see hea soovitus kusagile..

Näiteks Elisa Elamused. Kas teil on juba uus versioon. Kui pole, siis varsti saate. Võiks ju arvata, et uus on parem. Kliendisõbralikkus ja kõik need teised sõnad. Värviliste nuppude asemel pead nüüd kas teadma telekava või vajutama ja vajutama. Selleks et näha online, kulub 3 nupulevajutust, kerimine ilma pildita, järelejäänud saateaja nägemine nõuab vaeva, viimati vaadatud funktsiooni pole enam jne. Klienditeenindus lohutas - küll te ära harjute. Harjudki, mis sul üle jääb. Aga miks. Miks teha midagi ebamugavamaks? Miks ei lähtuta sihtgrupist. Ka ilma igasuguse uuringuta on ju selge, et telekat vaatavad pigem vanemad inimesed.

Midagi on hiljuti tehtud ka pdfiga. Las jääb. 

Ja siis ongi nii et lihtsad asjad hämmastavad. 

Lähed Pärnus hotelli Tervis. Ja järjest üllatud positiivselt. Tekiääred ei ole topitud serva alla. 

Vannituba on tehtud naistele. Konksud, käsidušš, tripid, riiulid... Ja see pole veel kõik..

"Ei mingeid formaliteete. Tervis!.. Tervist!... -Mitte ma ei ütelnud tervist, vaid tervis...-Ta ütles tervis....." 

mida teha hotellis (kui oled raamatu maha unustanud). Näiteks läbid hotellis maha märgitud terviseraja :) #liikumisaasta #geniaalne #2sillajooks

Mõned retoorilised küsimused siiski jäävad.

Mis vahe on meeste ja naiste vetsudel? (Vastus: mitte midagi.Vaid silt uksel.)

Miks pakutakse hommikusöögiks šampust? Mitte et see mulle ei meeldiks. Aga põhimõtteliselt? Miks?

Miks on Pärnu Rüütli tänav pühapäeval kinni ja täiesti tühi. Kus on kõik need turistid, miks puudub nõudlus jalakäijate tänaval hüpoteetilistele kohvikutele( mis on kõrvaltänavatel)?( Aga punase torni näitus on tore)

Btw. Kas "ikkagist" on nüüd legaalne väljend ja peaks ka ise kasutama? 

Peresidemed

 

Lahtiütlus. Mul on hetkel nii kiired ajad, et ma pole detailidega kursis. Kui on pahasti, siis on pahasti.

Aga taustaks käib mul raadio. Ja mulle tundub, et praegu on aeg, kus tööandjad peaksid kõrvu kikitama. Kõik need helistajad, kes veendunult deklareerivad- meie küll räägime oma abikaasaga omavahel tööst. Nende töölepingud tuleks ette võtta ja konfidentsiaalsustasu  osas trahvid sisse nõuda.

Mingid ajad tagasi räägiti sellest, et vanemad võiksid saada laste eest lisahääle st hääletada laste eest. Ka  siis ma imestasin. Mina ja mu mees hääletame nn vastasparteide poolt. Mu vanemad valivad veel kaks ülejäänud nimekirjast ja samuti erinevalt. Järgmist põlvkonda ei  hakka isegi mängu tooma, kuna nende elu on täielik kosmos. Kas see on tõesti anomaalia? Järelikult siis on.

Ma olen olnud 32 aastat abielus. Sama mehega. Mulle endale tundub, et meil läheb kenasti.  Me ei tea teineteise palkasid. Ma ei tea oma mehe töö lepinguid, kliente ja hindu. Ja tema ei tea minu omasid. Me hääletame erinevate maailmavaadete poolt (kui eesti parteid  saab üldse maailmavaate järgi paigutada). Ma nõustun Rein Rauaga -sa saad vastutuse võtta alluva eest. Sa ei saa vastutust võtta perekonnaliikme eest. 

Kõige rohkem on mul aga kahju sellest, et Eestist saab taas üks mõttetu hall tavaline üks sajast riik.  Alar oli esimene samm. 
Mina ei hääleta maailmavaate poolt. Mina hääletan naiste poolt. Okei, ekre poolt ei annaks vast ka siis häält. Ja ka Riina pole sümpaatne- aga Kaia või Lavly oleks saanud hääle küll. Mina hääletan selle poolt, et Eestil oleks maailmas konkurentsieelis ja võimalus silma paista. Et oleks tasakaal ja võrdsed võimalused. Et 50% rahvastiku hääl ja vajadused oleks esindatud. Nii lihtsalt on.

Lisatud hiljem. Faktid mida me teame. 

1. Hallikul oli osalus ebaeetilises äris

2. Hallik on Kallase abikaasa

3. Kallas ei tee õhtuti abikaasale ülekuulamisi

4. Kallas on kunagi abikaasaga seotud firmale laenanud

5. Kapo ei tee oma tööd korralikult

6. Kallas pole endiselt õppinud suhtlema meediaga sihtrühma arvestades, vaid on säilitanud siiruse

7. Kuna üks pretsedent on äsja loodud (Johanna Maria Lehtme) siis kehtib Kahnemanni väikeste arvude seadus - üks kord vastutab naine oma mehe jamade eest, järelikult alati vastutab. 

8. Hallik sõitis üle oma naise vajadustest. Ja sellest me ei räägi.

Kas Kallas peaks tagasi astuma? Faktidest lähtudes mitte. Poliitilist karjääri arvestades, jah. 

Kas Kallas on teinud midagi ebaeetilist. Minu meelest ei. Lihtsalt lolli mehe on valinud. Kas ta on nende aastatega õppinud, et poliitikas pead teesklema - ei. 

Nagu ma kusagil juba kommenteerisin. Eesti ei ole naiste jaoks valmis. Naised on liiga siirad, usaldavad ja ausad ( vt ka Liina, Keit, Kersti, Urve, Signe, Mailis..). Eesti väärib veel järgnevad 10 aastat ümaraid mehi. Nt Pevkur oleks praegu väga hea valik. Me oleme endiselt Ida Euroopa.

Ritsikule nädalamenüü võrdluseks

Batman ja Robin. Pildi tegi Riin 

Ma ei kirjuta praegusest uuringuskandaalist. Pole enam sihtgrupp ja kõik, kes mu blogi pikemalt või lühemat aega lugenud, usutavasti juba aimavad mu vaadet. Hukkamõist.

Ajaloo huvides  lihtsalt üks remark. Raadiosse helistajate hulgas on reeglina vanemaealised ja reeglina nad kõik olid pigem selle poolt, et midagi pole valesti ega pahasti- kui ei meeldi, jäta lihtsalt vastamata. Mis pani mind mõtlema, et ehk see ongi mingi põlvkonna teema. Et kusagil Martti, Rauli ja Priidu juurest jookseb piir, kus on täiesti ok, kui kusagil on andmebaas märkega, et Martti on vahekorras nii ja nii tihti. Priidul on olnud niipalju naisi, ta hääletab alati Isamaa poolt ja Rauli elukaaslased on heteroseksuaalsed ja teinud nii ja niipalju aborte. Näited on suvalised. 
Et nad on harjunud, et Suur Vend jälgib  ja see ongi okei. 
Maikuus kirjutasin niimoodi:

Õnnepalu Mandala

Ma olen sageli mõelnud, et huvitav, kes valib ja milliste kriteeriumite põhjal, milline raamat saab nn järjejutuks. See on võimas reklaamikanal. Kujutan ette, et kirjanikud seisavad sabas, et saada oma lugu eetrisse. Järjejutust avastasin ma enda jaoks Aareleidi. Ja nüüd Õnnepalu Mandala. Eriti. Kuna seda luges mu lemmik-lemmik näitleja Indrek Sammul. Mingi aeg tagasi sai ta küll miinus sada punkti, kuna andis allkirja millegi vastu, mida ma tuliselt pooldasin. Aga kuna ma enam isegi ei mäleta, mis see oli, siis on ta lemmiku staatuses tagasi. 

Ta on loomulik. Nii nagu oleks külas ja lihtsalt jutustaks. Mulle. Ning see jutt, kassidest. Kõnetas samuti, niipalju, et pidin kohe endale raamatu hankima. Tegelikult ei räägi see raamat kassidest. Räägib sellest, et kõik läheb mööda. Ja kõik kordub. Aga nagu me kõik väga hästi teame, kõik eneseabiõpikud peaks olema kasside kirjutatud. 

Oppenheimer

 

Mul oli kinost väljudes reaalselt süda paha.

Ja ma sain aru, miks soovitatakse neid filme vaadata koos. Ilma Barbieta oleks Oppenheimer lihtsalt üks järjekordne eluloofilm, milliseid on tehtud kümneid tuhandeid. Ja ilma Oppenheimerita oleks Barbie lihtsalt üks ühiskonnakriitiline komöödia, milliseid on tehtud.. kümneid (?). Koos annavad nad konteksti ja ühiskondliku mõõtme.

Järjest vaadates on kahe maailma kontrast ülimõjus. Ühelt poolt happy family/rebjata davaite zit druzna- pidu, rahu, rõõm, päike, meri, rand ja eneseteostus. Teiselt poolt mustvalge, tuli, rafineeritud vägivald ja piinamine, üle laipade  minek ning vaenlase tühistamine. Kontrast ka helikeeles- kui Barbiel oli megahea playlist, Oppenheimeri taust on kurdistav vaikus ja plahvatused. Meil õnnestus seda filmi näha lausa 3D, heli oli nii tugev, et plahvatuste ajal toolid vibreerisid ja värisesid. Väga mõjus. 

Oppenheimer on tehtud tõsielusündmustel põhineva raamatu põhjal. st siis päris elu ja ka Barbie filmi mõjusaimad kohad olid nn päriselu. Sry. Parandan. Mitte - nn, vaid päris elu. Oppenheimeri filmis, rõhutan- päris elu + tollane ajastu, oli kolm naist, neist üks magamiseks, ülejäänud kaks tegid suurepärased ja meeldejäävad kõrvalrollid.

Kui paljud arvustajad ( ja ka mina) heitsid  Barbiele ette, et lõpp oli veidi vale, Ken oleks tulnud võtta mängu, sest poliitkorrektsus, arvestamine, kaasamine, tasakaal. Siis kahe filmi koosmõjul pole millestki rääkida. Kenid on mängus olnud 2000 (KAKS TUHAT) aastat. Mitte ainult mängus, vaid loonud reeglid ja keeranud selle maailma    .. sse. 

Sest ego, lühiajaline vaade, konkurents, alaväärsuskompleks, võistlus, ülbus, puud, mitte mets..... Kenidel on aeg minna tagavarameeste pingile ja hoida suu kinni ja väga väga kõvasti pöialt, et Barbied suudaks midagi veel päästa.( Aga ilmselt enam ei suuda). 

Barbie film

Kas teate, mida tähendab praiming? Ma kohe selgitan.

Kõik algas juba pühapäeval.
Mees sõitis nädalaks minema.
Käisin juuksuris. Nende salong asub hoones, kus on ka kino. Arutasime, et viimati tehtud valged salgud oli väga hea mõte. Hall mõjub loomulikumalt ja muudab kogupildi pigem värvikamaks, kui riivab silma. 
Ja siis rääkisime Barbiest. Ning ühtäkki märkasin, kuidas kogu keskus räägib mulle uuest filmist.

Siis hakkas järjest tulema. Raadios rääkis, kuidas Mattel läks Aquaga Barbie Girl laulu pärast kohtusse. Ning et sel korral oli ta targem. Etteruttavalt võib öelda, et film oli tõeline Product placement ja Mattel oli kohe päris kindlasti aru saanud, et All publicity is good publicity.

Sotsiaalmeedia voos ilmusid järjest tuttavate postitustesed. Check-in Barbie. Spotify soovitas mulle filmi ametlikku play-listi, mis läks repeati peale.

Sain pakiautomaadist oma tellitud kingad kätte. Olin nädalajagu tagasi, olles läbi käinud nii Rocca kui ka Ülemiste, täiesti masenduses. Kas tõesti- isegi kui ma tahaksin, ei saa ma enam kunagi kanda kingi, Sest need ei mahu mulle jalga. Kas ma peangi nüüd igavesti elama pärismaailmas? Jõudsin tookord koju ja Suur Vend saatis mulle kohe reklaami. Ära nuta. On olemas selline mõiste nagu wide. Guugeldasin, ja oligi . Tellisin Asosest esialgu kõige odavamad variandid. Igaks juhuks. Et äkki ka see pole lahendus. Ja nüüd sain need kingad kätte- istuvad kui valatud. Mul on nüüd 10 cm kõrguse kontsaga kuldsed kingad. Ja natuke madalamad atlas-valged.

Ja siis tuli- kõll. Swedbank saatis mulle smsi, millega teatas, et paneb mu kaardi kinni. Helistasin, suhtlesin ja selgus, et olen kusagil vajutanud ok lubadusele võtta mu kontolt kordustellimus. Tänasin panka, et nad hoolitsevad ja valvavad. Üheltpoolt õnnelik, et oma rahast ilma ei jäänud. Teiselt poolt on nüüd siis kaart kinni. Seniks, kui jõuab uus kaart. Pole mul raha. Ja meest ka mitte. Siia sobiks kirjutada, et Barbi ilma Kenita on rahata. Aga mina olen ju Säästu-Barbie.
Kiitsin ennast varude tekitamise eest. Sest selgus, et tegelikult on raha.

Toitumisuuring. Tahaks olla Gurtšenko

Veetsin suve alguses nädal aega kadestamisväärses vormis inimesega. Koos olles märkasin, et ta tarbib (minuga võrreldes) väga palju valku. Taaskord rihma järele andes, hakkasin mõtlema, et aga ehk see ongi põhjus, miks ma pigem paisun kui kahanen.

Ammu pole oma söömist analüüsinud. Ehk peaks. Kaalu patareisid pole mitu aastat vahetanud, seega ma oma kaalu ei tea. Võtsin eesmärgiks sentimeetrid. 

Suur Vend sai mu soovidest aru ja saatis mulle äpi nimega BetterMe. Kuna esimene, proovikuu oli tasuta, siis laadisin rõõmuga alla.

Järgneb tasumata reklaam.
Aga. Ameerika. Jah, toite saab lisada ning isegi QR koodi abil EAN sisse skännida, aga mitte Euroopa toiduainetele. Oma toitusid saad sisestada, aga see on hullult töömahukas.
Variant B oleks kasutada nende poolt välja pakutud menüüd. Mis on hästi huvitav. Aga. Nii palju ma ka ei viitsi. (retseptid kõik kenasti oelmas ja kuidas teha jne)
Mõned näited:
hommik- Spinati pannkoogid lõhega
Lõuna- ubade ja seentega tortillad
õhtuks nuudlisupp
snäkk pähklid, puuviljad

Hommik marja- kodujuustu vorm
lõuna- riis kanaga ja ananassidega
õhtu- küpsetatud tilapia ja köögiviljad parmesaniga
snäkk- sokolaad pähklite ja puuviljadega

Milleks on vaja koolimaja

Ma üritan enda jaoks sõnastada täiskasvanud õppija motiivid.

Vanasti ( kui mina veel noor olin), oli asi selge. Selleks, et midagi teada saada, oli vaja aega. Minna raamatukokku, leida õige raamat. Lugeda see läbi.  Leida teine raamat, mis eelneva vaidlustaks. Seejärel ise see läbi seedida ning teha järeldused.
Aja kokkuhoiu mõttes oli väga tore, et õppejõud olid eelneva musta töö ära teinud- kokku kogunud maailma parimad teadmised ning praktika. Sina kuulasid, konspekteerisid ja üritasid meelde jätta, et vajadusel teaksid, kust mida on leida ja vältida jalgratta leiutamist.

Aga tänapäeval? Kõik on hiirekliki kaugusel. Infot on nii palju, et ei suudagi kõike meelde jätta. Ja kui pidevalt ei kasuta/rakenda, siis läheb nagunii meelest. Kui tekib vajadus- guugeldad ja kõik vastused on olemas. Sinu roll on olla vaid allikakriitiline. Miks ma peaks minema kooli ? Käima kohal? Kulutama oma kõige kallimat ressurssi- aega? Mis on see lisaväärtus, mida ma internetist ei saa?

Kui ma mõtlen oma enda viimastele koolitustele, siis mida ma olen õppinud ja nö saanud?

praktiliste oskustega on lihtsam.
Näiteks AED või tulekustuti. Kuna olen korra neid päris elus kasutanud, siis on teatav julgus ning enesekindlus, et isegi juhul, kui juhendi lugemiseks pole prille kaasas - on olemas ettekujutus, kuidas kasutada.

Nt. relvad või kompass. Relvade puhul oli juhendajast kasu, kuna näitas nn shortcutte, kuidas saab lihtsamalt, ilma jõudu rakendamata. St õpetaja väärtus oli nipid, mis on tekkinud kogemuste käigus. Kompassiga oli teistpidi. Koolitus ja juhendmaterjal oli nii segane, et ma ei saanud midagi aru. Kodus guugeldasin ja leidsin minu ajule sobiva selgituse. Järgmisel koolitusel, kui seda taas väga segaselt selgitati, aitasin juba kaaslasi " oma" lihtsa puust ja punasest skeemiga. Inimeste ajud töötavad erinevalt. Ja põhimõtteliselt võib see töötada ka vastupidi. Õpetaja võib anda guuglest parema metoodika.

Aga teoreetilised teadmised?

Retro

Ajal, mil maailm tegeleb tähtsate küsimustega, nt kas Ukraina või Rootsi on Natosse pääsemiseks piisavalt demokraatliku(mad kui Türgi)d, on minu elus maalähedased eelmise sajandi teemad. Nagu elekter või siis paberajalehtede kojukanne.

Nii delfimeedia, ku ka õhtulehe kirjastusega oleme saanud lähedasteks kirjasõpradeks. 
Teine pakkus mulle kompensatsiooniks augustikuud tasuta, esimene juurdepääsu digilehtedele- ajakirjadele. Aktiveerisin konto. Ja sain aru, et minust pole digilehtede lugejat. Ma ei suuda ekraanilt lugeda. Mõte läheb uitama, ülevaade puudub jne. Raamat on teistmoodi. Konkreetne lehekülg, seejärel järgmine. Ja ma ei loe ekraanilt, vaid lugerist. 
Kui mul nüüd kannatus katkeb, siis digilehte ma paberi alternatiivina tellima ja lugema ei hakka. Saabki olema rahulikum elu. Piisab raadiost, telest, sotsiaalmeediast. 

Ma tegelikult tunnen neile siiralt kaasa. Sa oled maksnud ajakirjanikele, trükkinud, kujundanud.. ja see kõik lõpetab prügimäel. Lisaks Omnivale esitaks ma kahjunõude ka konkurentsiametile. Sellele viimasele saaks ilmselt ka teisi valdkondi kaasates suurema ühishagi kokku. Loodetavasti mitte keegi kunagi ei arvuta kokku kui suurt kahju on see amet oma tegevuse ja tegevusetusega Eesti riigile aastate jooksul põhjustanud.

Omniva üritab. Reedel juhtus tragikoomiline lugu. Nagu ikka, terve nädal on lehed tulemata. Reedel- voilaa- postkastis lausa kaks lehte. Reedeti tuleb LP, ja lisaks siis eelnevast perioodist Päevaleht. Kuna mul oli kiire, siis viskasin lehed lauale, et nädalavahetusel aega vaadata.
Mees lahendab mul hommikuti lehest sudokusid.
Mingil hetkel küsib- kas need toodi täna?
Jah, vastan mina. Näed, isegi nimi peal ja aadress kirjas.
Kuupäeva vaatasid?

Nädalavahetus

Laulu - ja tantsupidu oli kena nagu alati. Kõige rohkem avaldasid mulle muljet noored, kes esitasid kõnekonkursi lugusid. Ilma nähtava närvita. Sajatuhandelise publiku. Kaamerate ees. Vau. Meie uued Obamad ja Thatcherid.

Jagasime lastele suppi. Meil paluti kandikuid minimaalselt kasutada ja soovitada lastel kandikut sõbraga jagada. 

Ühel hetkel tuli kuri õpetaja nutva varateismelise tüdrukuga. Laps olevat söömata, kuna kandikut kästi jagada, aga temal pole sõpra ja siis ta üksi ei julgenud. Hiljem kuulsin nutvast pillilapsest, kes jäi rühmast maha ning ei osanud laululavale minna. 

Sa ei või eeldada et 25 000 last saavad ühtmoodi aru. Alati võib olla üks, kes saab aru teisiti. Kurb.

Laulupidu suudab alati ilma muuta. Tavaliselt lauldakse päike välja, sel korral siis kauaoodatud vihm.

Hellenurme Vesiveski perenaise elutarkus. Me kõik teame, et 2 kõva kivi head jahu ei jahvata. Pealmine peab olema pehmem. Aga mis juhtub pealmise pehme kiviga. Pehmem kulub ja vahetatakse välja.

Mõtlemapanev. Kui laenata klassikutelt.

Ps. Kas teate kui ilus linn on Elva 

Jaanid ja muud asjad, mis mulle meeldivad

2ss.2ss.2ss

Ma veetsin jaanid ainsas kohas Tallinnas, kus muru on roheline.  Rocca al Mare vabaõhumuuseumis. Lausa uskumatu. Tundub, et ütlemine, et vanasti oli muru rohelisem, pole vaid sõnakõlks.. ongi nii. Väheusutav, et nad suudavad kogu seda territooriumi kasta. Õiged taimed? Õige niitmine? Imeline, igatahes

Sel aastal oli jaanipäev pühendatud saunadele. Mis mind hämmastas, ma ei tea, kas nad kasutavad päris näitlejaid või, aga rolli sisse elamine ja improvisatsioon oli hämmastav. Super!

Astume ühte majja sisse- proua annab teada, et president kuulutas just välja puhtusenädala... Hmm, polegi kuulnud, et Karis oleks midagi sellist öelnud.. selgus, et oleme hoopis 30 aastates... ja jutt käib Pätsist. Mingis talus oli just mees surnud ja saunas peeti surnuvalvet. Kurvastasime koos ja kui saunanaine arvas, et nüüd peaks tütre kiirelt mehele panema, lubasime peigmehe suhtes silmad lahti hoida. Teises tegi perenaine saunapuid ja peremees nuias kõrtsi minekuks 5 kopikat...

Mis veel väga tore oli- tõeline rahvaste ja keelte paabel. Ma ei teadnudki, et Tallinnas on nii palju turiste. Ja et kõik nad otsustasid jaanipäevaks tulla RAM vabaõhumuuseumisse.
See viis mind mõtteni, et Lõuna- Ameerika koloniseerisid peamiselt hispaanlased ja portugallased, kes tapsid põlisrahva sisuliselt maha.  Miks on siis nii, et Lõuna- Ameerikas me nimetame neid latiinodeks, aga Euroopa hispaanlased ja portugallased on eurooplased. See viimane oli retooriline küsimus. 

Kõnerobot Annika ja teised asjad mis mulle ei meeldi

Kuna ma koostan praegu koolitusprogrammi, siis karjuv vahe tegeliku elu ja teooria vahel lihtsalt kriibib.

Klienditeenindus, näiteks.

Mees maadleb Elisa "puuduvad pikad kõnejärjekorrad"kõnerobot Annikaga. Robot on seadistatud nii, et küsib  valikvariantidega kas- küsimusi, ja kui sa oled mingi X korda vastanud " muu", siis annab alla ja vastab "suunan teie kõne edasi- teiega võetakse ühendust". Mida ei tehta. St ei võeta ühendust. Annika valetab. Või ei saa robotit valetamises süüdistada? Meil on järelvaatamisprobleem, st sa ei saa teatud saateid  järele vaadata, olnud juba... mm maeimäleta kui kaua. Küll on olnud vastuseks tarkvaraparendus, küll on vahetatud välja digiboks. Me oleme need inimesed, kes suurima rõõmuga tahavad kaubanduskeskuse vahekäikudes Elisa esindajatega oma kliendikogemusest rääkida, paraku, nemad ei taha .. :)
Päevapealt võtaks uue teenusepakkuja, kui väljumisbarjäär poleks nii kõrge.

Nüüd pole üle nädala mulle postkasti tulnud ajalehed. Mul on tellitud Päevaleht, Ekspress ja Teleleht. Reklaam tuleb, seega postiljon ei ole haige.
Kuna olin reisil, siis kuulsin poole kõrvaga, et ajakirjandusväljaanded pole mingi asjaga rahul. Seega alguses ei muretsenud, äkki streigivad vms. Aga kui mu postkasti tuli teade hinnatõusust ning hansapank informeeris rahaülekandest väljaannetele, siis hakkasin uurima. Lehed ilmuvad. Minu postkasti ei jõua. Täna sain siis küsimise peale paki vanapaberit. Või kuidas ma nimetan mitu päeva vanu ajalehti? Täna uus leht jälle ei tulnud. Kirjutasin uuesti ja nõudsin vanade lehtede asemel arve alandamist. Te naerate??
Mina nutan. Lõpetaks tellimuse, kui väljumisbarjäär poleks nii kõrge. Mida ma siis asemele tellin? Postimehe???? Õhtulehe ( ja ka nende toode ei jõua postkasti)???
Lõpetan paberlehe lugemise ja ajakirjandus saab väita, et näe- tõstsite makse ja inimesed enam ei loe paberlehte....

Minu pere ( ja ilma loomadeta)

M võtab automaadist kohvi. "Farmipiim oli otsas," räägib. "Pidin võtma (esimest korda elus) kaerapiima. Mõtlen, mida see meenutab. Viljakohv... Kas nüüd on tõesti trendikas juua viljakohvi?!"

V kingib mulle sünnipäevaks seitse roosi. Miks seitse, uurin?
Sest kuuekümneni on täpselt 7 aastat...

 K võtab ööbimise hotelli (selle asemel, et tasuta suvilas ööbida).
"Miks( sääsed? puugid?...)?", uurin 
"Suvilas kummitab..."

Oleme taaskord pidanud maha lahingu, kus pakume suuremat ekraani, sest " loetavas" suuruses pole kogu pilt ekraanil korraga nähtav. Vastus on endiselt- eieieieiei..
L rõõmustab, et Värska kork võitis. Mida sa võitsid, uurime? 
Ma ei tea, aga tekst ekraanil ütles, et .. võitsid.
Läheme koos vaatama...
Tõesti, kiri ekraanil ütlebki.. " Sinu kuldne kork võitis", 

kui ekraanil oleva teksti suurus on 200%

Algoritmidest

Kuidas on võimalik, et guugle teab, millal on mu sünnipäev? Millises elu etapis olen ma teda sellest informeerinud?! Igatahes on tore, et mul on maailmas veel üks sõber. Sa pole mitte kunagi üksinda.

Seadistan isale insta ( et saaks lapselaste asju jälgida). Kui minu insta, mida ma väga aktiivselt ei kasuta, näitab mulle peamiselt erinevaid kokkamisasju. Küll Jamie, küll Gordon midagi nikerdamas. Siis isa insta voog täitub hetkega poolpaljaste näitsikutega. 

 

Mu mees tegi põhikooli eksami ära 30 minutiga. Midagi olen ma selles elus ka õigesti valinud....

 

 

Malaga ja Sevilla monodanid

hea meel on teatada, et OÜ BlogijateReisibüroo esimene edukas esmareis on toimunud. Nii et, kes soovib tulevikus liituda tempoka kultuuri- ja matkareisiga, siis oldagu lahked. Cranberry, Mar ja mina oleme avatud ja olete teretulnud liituma :)

Ma seekord teen pisut teistmoodi reisipostituse. Kuna puhkuseraamatust sain hea idee. Kasutame Sei Shõnagon nimekirjastiili.

Uued maitsed, mida peab proovima 

Lupiiniseemned. Miks mulle varem pole öeldud, et maailmas on midagi nii head

Caldoso. Kui lähed õppima,. kuidas teha paellat. Ja enne paellani jõudmist valmib risotto ja siis veel caldoso, mis osutub neist kolmest kõige maitsvamaks. Eesti keeles on tegemist lihtsalt natuke paksema riisisupiga puljongi ja kaladega.

Sangria Blanca. Mis Sevillas on kerge, värskendav sidruni ja apelsinitükkidega kerge jook. I-me-li-ne!!! Malagas on jook saanud rohkem maitseid. Tundub, nagu oleks lisatud vermutit, või igatahes on kraade ja maitset kõvasti rohkem.. või paneb Malaga linnaõhk lihtsalt kiiremini laulma. Hiljem guugeldad, et tegelikult on joogi retsepti piiriks vaid fantaasia.

Tellid söögiks sardiinid, ja et kõht tühjaks ei jääks, siis ka pisut tomatisalatit ning kartuleid. Sulle tuuakse valmis, hästi maitsestatud suus sulavad tomatid.  Ja krõbedaid, kerge päevalille mekiga, imelisi kartuleid. Mõlemat umbes kilo.  Siis vaatad kõrvallauda, kus paarike on tellinud heauskselt eelroaks salatit. Mõlemale tuuakse salatit umbes....ämbritäis. Hispaania hinnad on samad mis Eestis, aga portsjonid.. 10 korda suuremad.

Hämmastav

Täiesti ajalooline kogemus, mis peaks minema rekordite raamatusse. Ma käisin praegu ühe tunniga kaubanduskeskuses, kust otsin püksid, spets šampooni, ravimid, käekoti ja kassitoitu. Kokku siis 5 erinevat ostukohta. 

Kõikidel müüjatel oli aega, viskasid nalja, rääkisid eesti keeles, soovitasid- andsid nõu. 

Nagu välismaal. 

Kas internet teab vastuseid?

Mulle oleks nüüd vahelduseks vaja koolitust, mis õpetaks ütlema ei. Või siis vähemalt võtma mõtlemispausi.
Kuidagi liiga palju on viimasel ajal õhinapõhiseid tegemisi, kus ma ise, vabatahtlikult olen tõstnud käe, et - jah, mina tahan. Ja siis, nädal hiljem, istun imestades, kuidas ma küll sellesse olukorda  jõudsin...
Praegu on õhus võimalus lugeda alates sügisest ühes kutsekoolis loenguid. Võimalik, et nad ei saa gruppi täis, või (saavad oma veast aru ning) leiavad pädevama koolitaja . 

Aga igaks juhuks tahaksin juba vaikselt ette valmistada.
Kokkulepet sõlmides olin väga elevil. Kabinetist väljudes sain korraga aru, et küsimus pole, mitte MIDA rääkida. Ma võiks neil teemadel jahuda tunde.. vaid KUIDAS. Kuigi mulle öeldi, et see on mu enda valik, siiski ma ei usu, et tänapäeval viitsib keegi kuulata raamatu ettelugemist või monooge või vaadata lihtsalt slaide.

Koju jõudes ning materjalile veelkord otsa vaadates jõudis reaalsus kohale. Jah, "kuidas" on oluline, aga "mida", pole samuti väga lihtne ülesanne. Ma olen senini pidanud maksimaalselt päeva pikkuseid ettekandeid. Nüüd on maht kokku ca 80 tundi. 12 teemat x 2-12 tundi. ...

Ja ma ei oska kuidagi peale hakata.

Mulle tundub, et on kaks varianti. Esimene. Võttagi see õppekava ette ja teha 12 esitlust vastavalt etteantud teemadele/ajaraamidele.

Infoks fakt

Ükskõik, kas räägitakse automaksust, bioprügist ja selle sorteerimisest, maamaksust või elektri hinnast,  Siis põhjuseks miks üht või teist pole mõtet kehtestada, tuuakse üksi suurel krundil eramajas elav memmeke, kes ei ole võimeline seda maksma ja kes seeläbi kannatab.  

Vaatsin huvi pärast. Üksi eramus elavaid inimesi  vanuses 65+ on Eestis 24 tuhat.  

#keskpäevatund #samostjaaaspõllu

Äriidee

Lisaks rõdule paigaldatavale tuulegeneraatorile oleks vaja seadet, mis muundaks kodus tekkiva staatilise elektri vahelduvvooluks.

Huvitav, kui Bill Gates oma kempsuprojektidega ühele poole saab, kas ta viitsiks seda uurida.

Kehast ja positiivusest

 

ma tahaksin üht lugu, mis mind häirib, jagada. Vabandan juba ette kõikide solvamiste pärast.

korraldasime orienteerumisürituse. Mitte võistlus,vaid õppimiseks. Ei pea võidu peale jooksma, võib rahulikult kõndida ja kaarti uurida. Osales ka päris pisikesi lapsi ja eakaid.
Tulid inimesed kohale. Nende hulgas ka- ütleme, et ta nimi on Tiina. Rubenslikult väga suur ja raske neiu. Läks hooga rajale. Paar minutit hiljem tuleb tagasi. Päev on kuum, räägib, mul on vererõhk kõrge, ei saa...No olgu.

nädal hiljem toimub ellujäämiskoolitus. Ürituse tutvustuses on kirjas "Arvesta, et tegu on ebamugava kursusega - sisaldab jalgsi liikumist, väliööbimist, putukaid. .....Eesmärk on siiski ellu jääda, seda me õpime ja õpetame, ". Rohkem hoiatusi pole. Et me igaüks ei peaks autoga minema, siis jagame infot, kes kellega saaks. Tiina pakub ennast välja ja mul hea meel, et ei pea ise sõitma. Enne sõitu saab selgeks, et tegemist on rahuliku inimesega. Ma olen talle eelnevalt saatnud kahel korral oma aadressi koos õpetusega, kuidas kohale saab. Sõidupäeva hommikul helistab mulle, et ..oot kus sa elad. Lõpuks leiame teineteist üles. Lähen autosse ja .. saan aru, et see on ju SEE Tiina. Ühe tüdruku peame veel peale võtma. Kus ta elab, kus te kohtuma pidite, uurin. Tiina ei tea, ta vist midagi mulle saatis, aga.. surfab natuke, leiab üles ja saadab tüdrukule messi, et jõuame varem. Tüdruk vastu, et kuipalju varem? (seda kuulsin hiljem, kuna tüdruk, saamata vastust, tuli oma autoga). Mulle ütleb Tiina, et.. näe, ta ei tahagi meiega tulla. 

asume siis teele. Ilm on soe ja ilus. Ja me võtame kõike rahulikult. Tiina kerib akna lahti. Tavaliselt ma protestiks selle peale ( sest kaelaradikuliit), aga seekord pole põhjust. Sõidame mingi 30-ga ( ok, ma pisut liialdan). Pooleteise tunni jooksul teeme kolm suitsupausi. Suitsetab Tiina. Mina ei suitseta.

Maailm on hukas

Huvitav, kas Jüri tõuseb mõnel hommikul üles, vaatab peeglisse ja kahetseb, et võttis omal ajal Martini endaga valitsusse?
Huvitav, kas Kaja tõuseb mõnel hommikul, vaatab peeglisse ja kahetseb, et andis järgi Isamaa väljapressimisele?
Ja nii edasi.
Või millal see kõik algas? Jevgenist ja Margusest? Või äkki siis, kui Edgari võitu ei tunnistatud?

See, kuhu me täna oleme jõudnud, on lihtsalt. Uskumatu. Ma loen Facebookist Juku-Kalle följetone, naeran, aga tegelikult tahaksin nutta.
Mina andsin oma hääle sellele koalitsioonile, et nad teeksid seda, mida mina soovisin ja milles neid usaldasin. Lisaks minule andsid  53,8% valijatest  ja 34% kõikidest valimisõiguslikest elanikest oma hääle samuti sellele koalitsioonile. Eelarvetasakaal. Julgeolek. Euroopalikus. Eestikeelne kool. Liberaalne maailmavaade. Roheline tulevik. Ja kui mõned valijad on tänaseks ümber mõelnud (appi, meile valetati!), siis oli vist Tõnu Runnel see, kes reitinguid vaadates retooriliselt küsis- kallid isamaalased ja ekrelased, miks te siis reformierakonda valisite? Tulevikus lugege ikka programme ka.. aga see selleks.

Miks ma ei saa enam olla kindel, et kui ma annan oma hääle ja kui rahvas annab oma hääled, siis olemegi kuni järgmiste valimisteni rahus. Mingil põhjusel oleme me ikkagi vähemuse pantvangis. Kõik valimisprogrammid-diskussioonid võib tulevikus ära unustada, sest need on mõttetud. Elu on näidanud, et valimiste võitja ei tarvitse võita, et koalitsioonileping paneb tegema poliitilisele suunale vastupidist jne  Ei saa enam ka soovitada, et tänase opositsiooni programmi elluviimiseks ja tänase koalitsiooni soovitu  takistamiseks tuleks lihtsalt töötada oma valijatega ja võita järgmised valimised. Kõlab loogiliselt, aga nii paraku pole. Õudne.

Tegelikult olen ma nõus nendega- mitte midagi ei peaks (koalitsioon) tegema kuni nt jaanipäevani. Ajakirjandus ei peaks samuti midagi kajastama ( st esilehtedel ja juhtkirjades) ja et parlament võiks ning peakski olema vaidlemise koht ( iseasi, kui palju võib diskussiooniks nimetada küsimust- palun vetsu). Ja las siis tulevadki erakorralised valimised, sest pretsedent on loodud. Võitja ei võta kõike. Tulevad järgmised jne. Euroopaski on riike, kus aasta jooksul on toimunud viied valimised. Kurb on, et mida rohkem sellist jama, seda polariseerunumaks me muutume.

Maikuu

Nii kiire kuu on, et ei ole jaksu kirjutada. Laenan Reeda formaati ja panen kirja vaid märksõnad.

Lõpetasime mälumänguhooaja. Seekord läks natuke kehvemini, kui eelmisel korral. Teemaks olid kuulamis/heliküsimused.

Mitu mitu head kolleegi said koondamise. ma olen siiani lohutamatult kurb. Aga elu läheb edasi. Me keegi pole asendamatud ja uutel juhtidel on õigus moodustada oma meeskond ja kõik need teised kenad sõnad.
Teiselt poolt on see maikuu toonud mu ellu väga palju uusi toredaid tutvusi. 

Lõpetasime laulukoori hooaja. Kui jaanuaris oli meil nimekirjas 43 inimest, siis viimasel koosviibimisel 6. Nad ütlevad, et ma olen pessimist, sest jaanuaris ma  täpselt seda ennustasin. Kas pessimism on realism? Või on need kaks erinevat asja?

Kohtusin oma uue ülemusega. Esimene kontakt oli üllatavalt positiivne. Eks näis, mis edasi saab.

Kurvastasin, et ma ei oska mitte midagi... ja seejärel avanes mulle kaks töövõimalust. Lugesin need kirjeldused läbi.. ja sain aru, et ma oskan väga väga väga palju. See oli üllatav ja väga hea tunne. Mis neist võimalustest saab, eks näis.  

Korraldasin ühe suure ürituse. Kirja pani end 64. Kohale tuli 52. 4 inimest helistas hommikul, et kahjuks ei saa, teised ei andnud märkugi. Tegelikult ju väga hea osavõtuprotsent? Igatahes läks kõik väga hästi. Ilm oli kui tellitud.

Istutasin muru :) eesti keeles siis seda, et ei julgenud enam seemneid külvata, kuna linnud söövad ära. Kasvatasin turbapatjadel taimedeks ja nüüd istutasin muru sisse. Mu eesmärk on see, et kui muru niidetakse, siis jääks ta roheliseks st et seal oleks piisavalt madalaid taimi, mis taluvad niidukit ja palju värvilisi õisi.
Eelmise aasta ökoterrorism kandis vilja, olid krookused ja on mairoosid. Loodetavasti õnnestub ka see projekt.

Nädala lõpus ootab üleelamiskoolitus. Kaks kätt taskus nädalavahetuseks metsa. Loodetavasti jään ellu, sest esmaspäeval kell 6 läheb lennuk...Messile, kus pean olema viks ja viisakas ja energiline...

Novot. Hakkad otsast kirjutama, ja  muudkui tuleb :) Üht väga head raamatut loen ka, aga sellest juba edaspidi.

Eurovision 2023

10.05.2023

Ma tean, kes võidab sel aastal Eurovisiooni. Sa ei tea? Kuidas nii, kas sa siis kihlveokontorite ennustusi ei vaata?

Olen sel teemal ka varem urisenud, aga päriselt. Mulle tõsiselt ka ei meeldi.
Inimesed, keda teema huvitab, vaatavad ära videod ning panustavad mingi kogemuse põhjal, kes võiks olla võitja.

Seejärel astub artist lavale. Ta võib seal laval minna närvi, võib laulda mööda. Võib üldse mitte laulda. Sest saatejuhid alustavad lausega- sellele artistile ennustatakse X kohta. Ja ikka kuulad oo- aga mulle ei meeldi/meeldib. Ja see teine, keda niimoodi sisse ei juhatata või siis -oo, tegemist on täieliku luuseriga, kuuladki  teistmoodi.

Majanduses nimetatakse seda juhitud ootusteks. Ilmub artikkel sellest, et on tulemas kehv suhkruaasta ning hind tõuseb. Inimene loeb ja mõtleb... mm.. kolme kuu pärast on mul suhkrut vaja, peaks vist ette ära ostma. Ilmub veel ja kolmas artikkel, mis sama lugu räägib ja nüüd on inimene juba kindel. Ruttu poodi suhkrut ostma. Nõudlus suureneb hüppeliselt, börs reageerib, hind tõuseb. Me oleme seda korduvalt näinud.

Õpi laulust eristama linde *

Ilmselt ülehindasin eelmisel nädalavahetusel temperatuuri ja nüüd on mul kohutav Nohu. Ma olen liiga haige, otsustasin, homme trenni minna ei saa. Seepeale panin selga jope ning läksin loomaaeda linnulaulu koolitusele.
Prioriteedid...

Hea oli tõdeda, et Siutsust on midagigi kasu olnud, lehelinnud ja tihased ja rästad tunnen juba ära. Selle kahe tunni jooksul kuulsime-nägime 19 erinevat laululindu. Sain vastuse ka mind ammu painanud küsimusele. Lind, kes haleda veoauto moodi piiksub, on suure tõenäosusega musträstas.

Aga laulust olulisemad on minu jaoks need lood, mida juurde räägitakse.
Näiteks arvanud vanarahvas, et kui linavärstrik kevadel madalalt lendab, siis tuleb halb linaaasta. Mulle tundub, et lina oli vanarahvale võtmetähtusega, kui mõelda, palju erinevaid ennustusi sellega seotud on. Iseasi, kas linavärstrik ka ise talle pandud ootustest midagi teadis.

Palju räägiti kuldnokast. Et pesakasti ei pea panema tegelikult väga kõrgele. Et ei kuldnokal, ega ka oravatel ( kes samast august sisse mahuvad), pole kõrgus oluline. Peamine on pigem turvalisus, et kassid, inimesed juurde ei pääse.
Meie siin Eestis poputame kuldnokkasid, ehitame pesakaste, aga mujal neid väga ei armastata, kuna nad on põhilised marjasööjad. 

Samas näiteks Mozart olevat pidanud puuris kuldnokka ja saanud laulust inspiratsiooni.

Marjasõbra sõber võiks hoopis olla suurnokk vint, kes sööb marjade asemel kirsikive. Mõelda, kui toreda koostöö saaks.

Hindamisest

Postkasti potsatas kiri koolitusinfoga. Lugesin: enesekindluse koolitus, ja rõõmustasin- täpselt mulle! Uuesti lugedes selgus, et lugesin valesti, tegemist on siiski eneseväljenduskoolitusega. Olin rõõmus edasi, sest ka sellega on mul kõvasti probleeme. Kas tõesti on tulemas päev, kui inimesed saavad lõpuks minust aru?!
Saatsin sooviavalduse ära ja jäin otama. Ootan ootan, koolituse aeg läheneb, aga mitte mingit vastust. Ju mind siis ei valitud, leppisin.Aga no ka eitava vastuse oleks ju võinud saata...

ühel päeval kõne, me pole saanud teie vastust, et kas osalete või mitte.. ?!?  vestluse käigus tuli välja, et olin kogemata andnud vigase meiliaadressi.. niipalju siis enese väljendamisest... 

aadress lubati õigeks parandada ja info uuesti saata. Aga endiselt ei jõudnud minuni mitte ühtegi kirja. Ma olin telefoni teel peamised vastused kätte saanud, seega ei hakanud rohkem torkima, aga natuke oli ikka kõhe tunne. Äkki sain valesti aru? Äkki midagi muutus?  ..

läksin siiski kohale, kõik oli, nagu peab.. aga selgus. Et tegelikult oli tegemist. Avaliku esinemise koolitusega..

no ega seegi mööda külge maha jookse.

teooriaga vaheldumisi esitasime erinevaid kõnesid- nii ette valmistatult kui ette valmistamata, seejärel toimus esinemise analüüsimine.
Siinkohal pean end tänama, et mul on blogi. Aeg, mis teistel kulus mõtlemisele- mida rääkida, sain kulutada rahulikult, kuidas....

Koolituse vau efektiks osutus, aga, tagasisidestamine.

Ma ei talu kriitikat. Mulle on elu jooksul mitu korda öeldud, et ma pole õpetatav.. Isegi, kui ma välja ei näita, sisemiselt solvun. Negatiivne kriitika tekitab minus trotsi, tahtmise käega lüüa. Positiivne piinlikust. Sellepärast meeldivad mulle hinded. Need on objektiivsed külmad numbrid, ilma kellegi (suvalise) personaalse ning subjektiivse hinnanguta. Esimeseks tagasisideks olin moraalselt valmis. Lubasin endale, et seekord ei jonni, vaidle, õigusta...

Aga seda polnudki vaja.

Mehed, naised ja venelased

Sõidan viimasel ajal võimalusel ühistranspordiga. Tasuta ju. 
Peatuses siseneb noor mees. Spordiriietes, kõrvaklapid peas. Sportlane, liigitan endamisi. Vähemusrahvuse esindaja. Istub minu vastu. Tsahh... millised aroomid. Ei, mitte higi, vaid viin. Poisil on käes pizza, pudel viina ja kilekott maasikatega. Istub. Esialgu rahulikult, siis õngitseb kusagilt apelsini, hakkab seda koorima. Mahla pritsib. Ühel hetkel teeb buss jõnksu ja mees lendab üle vahekäigu istuvale  tüdrukule sülle. Vannub värvikalt, heidab lootusetu pilgu oma apelsinile, mis on puruks ning virutab selle bussi põrandale. Käed pühib istme sisse puhtaks.
Vannub veel. Ja hakkab sööma maasikaid, Lehed, muidugi, põrandale. Mees on endiselt apelsiniebaõnnest häiritud. Õngitseb taskust paki sigarette..

Edasi ma ei näinud, pidin maha minema.

Käisin nädalavahetusel juhtimiskoolitusel. Koolituse sisu oli üsna abc, nendin taas, et ma olen ülbe ja  ülekoolitatud, aga muu oli äge.
Meid oli 4 naist ja mehed... grupitöödeks jagati naised laiali, et igas grupis oligi üks naine.  Lumivalgeke ja pöialpoisid. Võõrad inimesed pole minu jaoks eriline probleem. Aga kui valemis on mehed ja noored ( pärast guugeldasin, vanim mees, keda pidasin endavanuseks, oli sündinud 1982), siis see dünaamika on pisut teine. Tunnistan, et alguses olin üsna ootusärev.
Olin endale lubanud, et olen seekord kuss. Et vaatan, jälgin, kuulan ja lasen ka teistel õppida. Olen üsna rahul, praktiliselt ka õnnestus, Välja arvata need olukorrad, kui tuli haarata initsiatiiv, poisid tööle panna, et saaksime ülesande õigeks ajaks valmis. 
Meid oli kokku pannud juhuslikult (väidetavalt), aga  üsna kiirelt said rollid paika ning selgus, et meile on sattunud pigem rebeltüüpi inimesed, kes tahavad, et lisaks kõigele oleks ka tore. Me olime kogu kursuse häbiplekk, aga väga palju sai nalja.

Kartulid ja küttepuud

Oh, oli see vast nädal. Jätkates esoteerikalainel- ilmselgelt oli Kuu Napoleonis või kusagil, mille märksõnadeks oli raha ning ootamatud sõnumid.

Algas leebelt. Ma sain teate, et sain koha väga populaarsele koolitusele. Aga. Aga! Seljas peab olema välivorm. Taustaks: NKK s on kolm erinevat vormi, üks on mul olemas. Seda, mida nõutakse, pole. 
Küsisin siis vastu, et.. mul on see teine, äkki võib ka nii, sest me kõik teame, et välivorm on tohutu defitsiit. Jah, sain vastuse. Süda rahul, unustasin teema. Ja siis, kui kuu jõudis kvadraati millega vaja, tuli teine kiri, teiselt inimeselt, kes ütles uuesti. Ei. Kohustuslik. Ei kuulu vaidlemisele. 
Prsse. Ma olin valmis oma osalemise tühistama, naised veensid mind ümber. Sest lisaks sellele, et defitsiit, on ladu lahti kord nädalas, loomulikult keset tööpäeva, teises linna otsas. 
Lisaks selgus, et laohoidja on haige ja asendaja puhkusel. Nii et kogu nn panus jäi koolituse-eelsele päevale. 

Nädalavahetusel kuulasin poliitikasaateid, kui täiesti ootuspäraselt Anvar Samost välja arvata, siis ülejäänud kommentaatoritega olin nõus. Kurb, et naisi on valituses nii vähe ja et eesti200 juht, misiganestanimioli, ei lähe valitsusse. Hea meel, et lõpuks ometi keegi, kes ei tõsta raha ühest taskust teise, vaid leiab uusi tuluallikaid. Vaielda võib detailide ning mõjuanalüüside üle. Mina oleks oodanud rohkem outofbox lahendusi jne. Aga esmaspäeval tõusis torm, " meile on valetatud ja me pole mandaati andnud". Tundsin end taas outsaiderina. Minu meediamullis oli juttu nii ühtlasest tulumaksust, röövellike lastetoetuste kaotamisest, eelarvetasakaalust, maksutõusust, kaitsekulutustest, eestikeelsest haridusest.. Mida iganes. Ilmselgelt ei loe paberid ja sõnad, vaid teod.  Jaksu ja jõudu. 

AI on loll

Ma päriselt usun horoskoope. Kuidas muidu on võimalik, et sarnased asjad kuhjuvad ühte perioodi. Praegu on kindlasti mingi merkuur kusagil, sest kõik suhtlemisega ja reisidega seotud asjad lähevad.. ee on komplitseeritud.

Meie pole ju süüdi

Sport ja poliitika olgu lahus. 

Kultuur ja poliitika olgu lahus

Teadus ja poliitika olgu lahus

Haridus ja poliitika olgu lahus 

Turism ja poliitika olgu lahus 

Äri ja poliitika olgu lahus 

Sõjavägi ja poliitika olgu lahus

Mille ma unustasin? Põhimõtteliselt tuleb välja, et mingeid sanktsioone poleks üldse vaja olnud. Sõda on vaatemäng, mille käik sõltub ainult sponsorite lahkusest.  Lihtne inimene pole süüdi ja ka tippspetsialistid pole süüdi. Venemaa ja teiste autoritaarsete riikide valitsused ajavad lihtsalt mingit oma asja ja pole mitte kuidagi seotud oma riigi kodanikega, kes ajavad oma asja ja ei puutu kuidagi kokku oma riigi valitsustega.

Poliitika oleks nagu asi iseenesest.Eraldi oma riigist ja rahvast. Kas nii?

Pragmaatik

Ma ei tea, kas te vaatate saadet " Kodud rahaks". Saate point on teha korter selliseks, et saada maksimaalne võimalik üürisumma. Seega efekt. Merlin Miido teeb seal imesid. Iga kord vaatan suu lahti ja peale saadet tärkab minus soov - tahaks kaa sellist kodu.  Vaatan oma kassiokseplekilist vaipa. Diivanit, mis on täiesti terve, aga mille imelisest materjalist- kergelt puhastatav, karvu mittenakkuv, mõnusalt sametine katteriie on kulunud. Ja ma olen selle katnud internetist leitud " kergelt paigaldatav ja näeb välja nagu uus",aga mis päris selline välja ei näe, nagu reklaampildil oli, kattega. ( ja praegu seda kirjutades saan aru, kes tegelikult meie majast välja peab kolima. Kass, muidugi) (( ja kuidas see eelnev lihtlausetena oleks olnud võimalik kirja panna??)

Usutavasti olekski võimalik leida sisekujundaja, kes ka minu kodust ime teeks. Ja siis hakkan ma mõtlema, et  kas värvitud seinad ning liistud on piisav. 
Minu ja telekakodusid eristab eelkõige see, et mu kodus on tohutult kappe ja riiuleid ja panipaiku. Ning ma ei saa aru, kuidas mahuvad kodudesse asjad, kui seal pole kappi.
Mõned näited asjadest, mis minu kapirohkes kodus ei ole kappidesse mahtunud, vaid on kappide peal ja all ja põrandal ja ukse taga. Vaasid, küünla..? alused? st need, mille sisse pannakse küünlad. Albumid, lauamängud. Pallid. Kohvrid ja reisi/arvutikotid. Paar kasti mittehooajaliste riietega. Mehe medalid. Kargud ( ärge küsig, aga vaja on läinud juba 3 korda).Jalatsid. Jalatsid. Palju jalatseid.  Korv kampsunitega, mis kappi ei mahu. Vanasti reisidelt ostetud suveniirid. Mõned on päris kenad, ei raatsi ära visata. Kaks madratsit ja välivoodi- tõsi, nad on niimoodi paigutatud, et ei riiva silma- aga ei saa praegu veel ära visata, ootavad ühe korteri valmimist. Kassi pesad ja turnimispuu. See põrandal olev ratas ( kuidas seda nimetatakse?). Suusad kolivad suveks keldrisse, aga käimiskeppe pole mõtet viia.  Põrandapesumopp ja ämber. Pakendite kogumise kott. Pesukauss (et kass ei saaks riidekapi ust lahti), triikimistekk ja triikraud. Tumbadel erinevad riided, mis jooksvalt käigus nt minu õueriided....
Ja ma pole veel jõudnud kööki ja rõdule...

Huvitav, kuidas Merlin need teemad lahendaks. Vaiba puhastuse hinna olen isegi välja guugeldanud, aga siis väljub kassist järgmine karvapall ja tundub, nagu, poleks mõtet. Diivani katteriide vahetamine maksaks rohkem, kui uue ostmine. Aga uut, kahjuks, samasuguse hea katteriidega pole leidnud.  Ja diivan ise on tegelikult terve. Kas täispuidust kapid, mis on täispuidu värvi, värvitaks üle? Kas see on okei? st kas nii on õige, õiglane teha? Magamistoas on mul vanaaegne mööbel. Ühes saates oli üsna samasugune kapp. Põnevusega ootasin, et huvitav, mis sellega tehakse- aga, kapp viidi lihtsalt ära. Ei saanudki teada.

Prügi

Ei, ma ei ole prügifirmade palgal, aga miks mitte- tehke pakkumine :)

Peale valgustavat seminari korraldasin oma prügimajanduse ümber. Olen nüüd mõne nädala jagu viisakalt prügi sorteerinud.
Tuletan meelde, elan imelises kohas. Mu maja ees on ühistu- olme, papp ja biokastid. Nii maja kõrval kui ka  maja taga on tasuta pakend, klaas, papp, metall. Paari sammu kaugusel ohtlikud jäätmed ja taaskasutuskonteiner ( riided, mänguasjad jmt). Ei ühtegi vabandust, et kaugel vmt.

Kuna minu prügimassist on umbes 90% pakendid, siis alustasin sellest. Ajaga on tekkinud nõmedaid logodega kinkekotte. Tõstsin koti ukse taha ja panen nüüd pakendid sinna. Õue minnes saab need kotiga ära visata. Nagu ütles asjapulk raadios- olmeprügisse peaks jõudma ainult mähkmed ja pühkmed. Ja tegelikult on see tõsi. Mu olmeprügi kogus on muutunud mikroskoopiliseks. Mähkmeid meie peres enam ja veel pole, aga kassitoidu pakikesed st määrdunud pakendid ja muu selline, mille osas ei oska seisukohta võtta.
Teise uudsusena tekitasin bioprügi jaoks ühe prügikasti. Õnnestus hankida normaalsuuruses biolagunevad kilekotid. Minu biojäätmete koti sisu koosneb 99% ulatuses kohvifiltritest ja majapidamispaberitest, seega, ei mädane, haise vmt.

Kõik on hästi. Ilmselt paari kuu pärast ei küsi ka mees enam lolle küsimusi, a la kuhu ma need munakoored võin panna ( see oli nüüd naljaga pooleks, mul on tegelikult väga tark mees).
Aga ma olen oma linnaosas ilmselt ainus inimene, kes niimoodi prügi sorteerib.  Miks? Ennetades Kauri kommentaari, tegevus peab olema lollikindel ja ülimugav. Aga ei ole.

Positiivsusest

Viimastel päevadel olen ma kohtunud kahe väga inspireeriva inimesega. Mõlemal sama lugu. Mingil hetkel elus said nad aru, mida tahaksid teha. Visualiseerisid selle. Unistasid. Ja tänaseks on see soov täitunud ning siiani on nad õnnelikud ja rahul. Idee ja unistus sellest ametist on olnud täpselt selline nagu nad ette kujutasid.

Kadedaks teeb.

Mul lähevad soovid täide küll, aga hoopis teistsugused. Näiteks, kui mul on väga igav ja vähe tööd, siis tarvitseb see mul vaid kõva häälega välja öelda, kui palun- ma ei jõua ära teha.

Ka visualiseerimist kasutan ma üsna sageli.. Täpselt ei mäleta, aga usutavasti on see Levi raamatutest õpitud nipp. Näiteks, kui sind ootab ees võõras, ebamugav vm olukord, siis kujutad seda mõttes ette. Kuidas käituksid, mida ütleksid. Võid veel lisada rollivahetuse- kuidas käituks keegi teine inimene jne. Väga kasulik asi. Iroonia, aga, on selles, et kujutlus ja tegelikkus ei lähe minu puhul mitte kunagi kokku.  

Või siis, sa teed erinevaid asju ja just mingit asja tehes tunned end väga hästi? Ma olen voo tunnet tundnud väga erinevaid asju tehes. Maasikaid korjates, joonistades, sugupuud uurides, inimestele esinedes, tantsides... mida see näitab? Mitte midagi.

Saladus, kuidas inimesed jõuavad selle õigeni ja teavad, mida nad tahavad, on mul endiselt lahendamata.

Ei midagi uut

Ajal, mil sajad tuhanded inimesed loobuvad universaalteenusest, esitasin mina avalduse sellega liitumiseks. Idee, kusjuures, sain vikerraadio helistajalt. Kuna meie närvid ei pidanud börsil vastu, siis sai sõlmitud sel konkreetsel hetkel soodne fix pakett väljumistrahviga. No, ja, et nüüd sellest trahvita loobuda, tuleb minna universaalteenusele, et sealt siis uuesti börsile jõuda.
Ma väga loodan, et riik ei jõua enne ette ja seda auku nn kinni ei topita või teenust ära ei lõpetata.

Naljakas, kuidas inimesed ei õpi. Kõik need nimetatud sajad tuhanded, kes nüüd tagasi börsile lähevad, on elektrihinna taastõustes jälle valitsuse ukse taga- makske meile toetust. No kes keelab meil sõlmida fixpakett, maandada riskid... Minu numbrid on tegelikult nii väikesed, et ei tasu muretsemist.

Nii nagu Martin ei saa aru e-valimistest. Ei saa mina aru elektrist. Vaadake seda tabelit. Tuletan meelde, et ma töötan kodukontoris. Ma ei tea, et oleks olulisel määral välja vahetanud elektrit tarbivaid seadmeid. Kuidas saab nii olla et mu elektritarbimine ajas väheneb? Igal aastal panen ma oktoobris järele click &grow. Teen toite peamiselt ahjus. Armastan jõulutulesid...

	Jaanuar	Veebruar	Märts	Aprill	Mai	Juuni	Juuli	August	Septem ber	Oktoo ber	Novem ber	Detsem ber
2019									155,6	184,7	166,4	205,1
2020	167,6	126,8	134,4	141,5	125,3	109,29	120,1	123,2	128,87	143,875	149,3	172,3
2021	151,05	138,3	133,6	121,7	133,4	111,7	122,7	117,9	119,27	122,91	125,55	136,7
2022	129,14	109,0	117,4	115,2	115,5	104,11	114,7	107,08	90,89	114,97	109,3	133,2
2023	122,49	108,8

Reisi osas mõtlesin välja, et  minu järjekord on- ma tahan teha, seejärel näha ja alles siis olla. Enamik reisibüroosid pakuvad täpselt vastupidises järjekorras- võimalust olla, natuke näha. Ja vaid üksikud pakuvad võimalust midagi teha. Kuna ma olen pakettreisidel käinud, siis tean, et see ongi tingitud turu nõudlusest. Miks inimesed ei ole sellised nagu mina?