Prügi

Ei, ma ei ole prügifirmade palgal, aga miks mitte- tehke pakkumine :)

Peale valgustavat seminari korraldasin oma prügimajanduse ümber. Olen nüüd mõne nädala jagu viisakalt prügi sorteerinud.
Tuletan meelde, elan imelises kohas. Mu maja ees on ühistu- olme, papp ja biokastid. Nii maja kõrval kui ka  maja taga on tasuta pakend, klaas, papp, metall. Paari sammu kaugusel ohtlikud jäätmed ja taaskasutuskonteiner ( riided, mänguasjad jmt). Ei ühtegi vabandust, et kaugel vmt.

Kuna minu prügimassist on umbes 90% pakendid, siis alustasin sellest. Ajaga on tekkinud nõmedaid logodega kinkekotte. Tõstsin koti ukse taha ja panen nüüd pakendid sinna. Õue minnes saab need kotiga ära visata. Nagu ütles asjapulk raadios- olmeprügisse peaks jõudma ainult mähkmed ja pühkmed. Ja tegelikult on see tõsi. Mu olmeprügi kogus on muutunud mikroskoopiliseks. Mähkmeid meie peres enam ja veel pole, aga kassitoidu pakikesed st määrdunud pakendid ja muu selline, mille osas ei oska seisukohta võtta.
Teise uudsusena tekitasin bioprügi jaoks ühe prügikasti. Õnnestus hankida normaalsuuruses biolagunevad kilekotid. Minu biojäätmete koti sisu koosneb 99% ulatuses kohvifiltritest ja majapidamispaberitest, seega, ei mädane, haise vmt.

Kõik on hästi. Ilmselt paari kuu pärast ei küsi ka mees enam lolle küsimusi, a la kuhu ma need munakoored võin panna ( see oli nüüd naljaga pooleks, mul on tegelikult väga tark mees).
Aga ma olen oma linnaosas ilmselt ainus inimene, kes niimoodi prügi sorteerib.  Miks? Ennetades Kauri kommentaari, tegevus peab olema lollikindel ja ülimugav. Aga ei ole.

Positiivsusest

Viimastel päevadel olen ma kohtunud kahe väga inspireeriva inimesega. Mõlemal sama lugu. Mingil hetkel elus said nad aru, mida tahaksid teha. Visualiseerisid selle. Unistasid. Ja tänaseks on see soov täitunud ning siiani on nad õnnelikud ja rahul. Idee ja unistus sellest ametist on olnud täpselt selline nagu nad ette kujutasid.

Kadedaks teeb.

Mul lähevad soovid täide küll, aga hoopis teistsugused. Näiteks, kui mul on väga igav ja vähe tööd, siis tarvitseb see mul vaid kõva häälega välja öelda, kui palun- ma ei jõua ära teha.

Ka visualiseerimist kasutan ma üsna sageli.. Täpselt ei mäleta, aga usutavasti on see Levi raamatutest õpitud nipp. Näiteks, kui sind ootab ees võõras, ebamugav vm olukord, siis kujutad seda mõttes ette. Kuidas käituksid, mida ütleksid. Võid veel lisada rollivahetuse- kuidas käituks keegi teine inimene jne. Väga kasulik asi. Iroonia, aga, on selles, et kujutlus ja tegelikkus ei lähe minu puhul mitte kunagi kokku.  

Paljudes testides armastatakse küsida küsimust- kas sa unistad. Mul tekib selle küsimusega alati error,  sest see, mida ma pean silmas unistamise all, pole tegelikult see, mida küsija teada tahab. Minu unistused on... mõttetu, mittevajalik rämps, millega aju tegeleb.

Ei midagi uut

Ajal, mil sajad tuhanded inimesed loobuvad universaalteenusest, esitasin mina avalduse sellega liitumiseks. Idee, kusjuures, sain vikerraadio helistajalt. Kuna meie närvid ei pidanud börsil vastu, siis sai sõlmitud sel konkreetsel hetkel soodne fix pakett väljumistrahviga. No, ja, et nüüd sellest trahvita loobuda, tuleb minna universaalteenusele, et sealt siis uuesti börsile jõuda.
Ma väga loodan, et riik ei jõua enne ette ja seda auku nn kinni ei topita või teenust ära ei lõpetata.

Naljakas, kuidas inimesed ei õpi. Kõik need nimetatud sajad tuhanded, kes nüüd tagasi börsile lähevad, on elektrihinna taastõustes jälle valitsuse ukse taga- makske meile toetust. No kes keelab meil sõlmida fixpakett, maandada riskid... Minu numbrid on tegelikult nii väikesed, et ei tasu muretsemist.

Nii nagu Martin ei saa aru e-valimistest. Ei saa mina aru elektrist. Vaadake seda tabelit. Tuletan meelde, et ma töötan kodukontoris. Ma ei tea, et oleks olulisel määral välja vahetanud elektrit tarbivaid seadmeid. Kuidas saab nii olla et mu elektritarbimine ajas väheneb? Igal aastal panen ma oktoobris järele click &grow. Teen toite peamiselt ahjus. Armastan jõulutulesid...

	Jaanuar	Veebruar	Märts	Aprill	Mai	Juuni	Juuli	August	Septem ber	Oktoo ber	Novem ber	Detsem ber
2019									155,6	184,7	166,4	205,1
2020	167,6	126,8	134,4	141,5	125,3	109,29	120,1	123,2	128,87	143,875	149,3	172,3
2021	151,05	138,3	133,6	121,7	133,4	111,7	122,7	117,9	119,27	122,91	125,55	136,7
2022	129,14	109,0	117,4	115,2	115,5	104,11	114,7	107,08	90,89	114,97	109,3	133,2
2023	122,49	108,8

Reisi osas mõtlesin välja, et  minu järjekord on- ma tahan teha, seejärel näha ja alles siis olla. Enamik reisibüroosid pakuvad täpselt vastupidises järjekorras- võimalust olla, natuke näha. Ja vaid üksikud pakuvad võimalust midagi teha. Kuna ma olen pakettreisidel käinud, siis tean, et see ongi tingitud turu nõudlusest. Miks inimesed ei ole sellised nagu mina? 

küsimused küsimused küsimused

Ma mõtlesin välja megahea metafoori. Enesekindlus on nagu lumi. Mõnel aastal teda ei tulegi. Teisel on liiga palju ja kevadeks sulab ära.
Käes on igaaastane identiteedikriisiaeg.

Pilatese treener kogu aeg "pahandab minuga", st tegeleb  ainult minu korrigeerimisega. Ma ju peeglist näen- ausõna, ma ei ole kõige kõige hullem. Mõned teevad minust hoopis halvemini. Ma mäletan eelmisest pilatesekogemusest, et juba siis olid mul veaks sisseharjutatud jalgade väljapoolsus, varvaste sirutus ning liigutuste lõpetatus. Nüüd on uue asjana, et mu kehahoiak olevat täiesti vale. Kui uskuda röntgenpilti, siis ju ongi.
Üks mu lapsepõlve lemmikraamat oli Stone " Michelangelo". Seal on stseen, kus noor Michelangelo läheb kunsti... ee...ringi? või ei, vanasti olid kursused? koolitus? Midaiganes.
Õpib joonistama. Ja juhendaja kogu aeg kritiseerib, laseb uuesti teha jne. Michelangelo on siis õnnetu ja küsib- teised teevad ju hulga halvemini, miks te just minu kallal norite. Ja juhendaja ütleb - sinul on lootust.
Kas ma peaksin nüüd võtma ka seda pidevat korrigeerimist komplimendi ja tunnustusena või oleks mõistlik pugeda saali nurka, kust mind niipalju näha pole. Maeiteamaeitea...

Käisin ühel üritusel. Hea uudis- ma leidsin lõpuks ometi magnetripsmed, mis tõesti-klõps-klõps  kinnituvad ja püsivad. Aga üritus. Kõik peale minu olid saledad, heas vormis, ilusad ja rikkad. Ma tundsin ennast nagu Bridget Jones advokatuuri õhtusöögil. Kas selline kogemus peaks sundima rohkem pingutama või oleks normaalsem olla trotslikult kehapositiivne ja uhkelt vaene?

Mõistus ütleb, et ma peaksin töökohta vahetama. Viimane aeg. Igav on.  Kõik on hästi, aga see pole see pole see...Aga mida? Mis mind huvitab? Mida ma oskan? Mida ma võiksin õppida, kui ei oska. Maeiteamaeiteamaeitea. Kas peaks end kokku võtma ja kõutsima ja testima ja proovima. Või on parem TT filosoofia. Milleks rapsida, kuniks kuldne puur toidab ja katab. Lõppeks on see ju ka tööandja probleem ja mure.

Igakevadine, kuhu reisima minna teema. Kas orgunnida ise või võtta rühmareis. Kas kultuurireis?
Ma olen ammu tahtnud minna Istanbuli. Aga on see peale Türgi valimisi ja maavärinaid turvaline?  Või hoopis Napoli või Firenze, mille puhul ma eelmisel aastal isegi kodutöö ära tegin. Või hoppis viin, Praha ja Bratislava ? Saaks rongiga sõita- Ja kas see "palju kultuuri" ikkagi igavaks ei jää? Neis rühmareisides, mida ma vaatan on peamiselt kirikud jms, aga natuke aktiivset tegevust ka. Ise saaks rohkem huvitavaid asju, aga hea giid on samas ikkagi väga väärt asi.
Äkki hoopis matkareis Gruusiasse või Lapimaale? Kas ma oma haigete põlvedega jaksan?
Või peaks minema lihtsalt randa pikutama?

Kui ma mitte midagi ei tee ja lihtsalt ootan. Kas siis vastused jõuavad minu juurde?

Veider

Tahan juua. Keeran kraani lahti ja lasen tassi vett. Joon sealt mitu sõõmu,  tassi põhjas on vett, aga mingil põhjusel tundub, et sellest ei jagu ning lasen vett juurde. 

Joon janu täis ja .. vett jääb üle, kallan selle ära.

Nii absoluutselt iga kord.

Kolm Eesti filmi.

Suvitajad. 
tekitas sarnase tunde, kui " Eesti matus" Et aeg pole õige, et õige aeg on mööda lastud, või siis pole veel kohal.  Sest kui pole konflikti, siis pole ka nalja. Ning tänapäeval pole vastandus maa- linn enam nii reljeefne,  kui "vanasti".
Mind tegelikult segas ka alateadlik võrdlus " vana" filmiga.  Alustuseks oleks võinud nt Vinteri muusika välja jätta. Ja tegevuse veel rohkem tänapäeva tuua.  Öko on ju hoiak, sellest oleks saanud nalja küll. Kreeka ei ole kallim kui Saaremaa, vaid vastupidi.  Jälle oleks saanud loo.  Vanasti elasid linnas untsakad ning maal tõsiseltvõetavad kolhoosnikud. Tänapäev annaks nii mingigi lisanüansi ja must-valge liigituse värvilisemaks. No Saaremaa kontekstis näiteks see, et kaup pole jõudnud. Või mis juhtub, kui tahad spontaanselt osta suitsukala Või maha võetud metsad Et on kuldne liivarand, aga koristamata. Turismitalu oli nunnu, aga tegelikult on tänapäeva laut kui kosmoselaev Jne. Ühesõnaga, oleks võinud stampidest välja tuua ja tegelikku kaasaega näidata. 

Mis meeldis? Meeldis noorte liin- see oli väga hea leid. Pääru Oja oli super ja selle filmi peategelane. Ja appikene, kui isa moodi ta on. Teiste kohta ei saa mitte midagi halba öelda, Kaire oli nii armas. Maarja Jakobson meeldis ka väga. Oli häid kilde, sai natuke isegi nalja. Aga lugu ise jäi nõrgaks. Teist korda vaadata ei viitsiks.

Soo
Imeilus Eesti, super kunstniku- ja operaatoritöö. Õnneks sai supakad alla panna, seega oli ka tekst täiesti arusaadav. Originaallugu ma lugenud pole, seega ei oska hinnata, kas  ja kuidas lugu autori tahet järgis. Natuke segaseks jäi. Näitlejad olid ägedad. Teist korda ei vaataks.

Johannes Pääsukese tegelik elu.
Neist kolmest minu jaoks tugevaim. Taas- täiesti imeline operaatori- ja kunstnikutööd. Hullult äge oli arhiivikaadritega mängimine. Ja lugu oli nii... kurb. Ma nutsin päris.
Selle filmile ma supakaid alla ei saanud, seega osa tekstist läks kaduma, aga see oli tegelikult isegi hea. Umbes sama võis ju tunda ka Pääsuke. Lähed Setumaale, no ei saagi ju aru. 
Kui norida, siis taas. Stsenaarium oleks võinud olla oluliselt tuumakam, mitmekihilisem. Materjali nagu olnuks. 

Ehk siis mu seisukoht ja järeldus pole muutunud. Eesti film vajab häid helitehnikuid ning stsenariste. 

Aitäh, Eesti!

Rahvas on rääkinud. Ja mul on nii hea meel, et ca 60% Eesti valijatest on progressiivsed. Ei salli mõnitamist, kiusamist, naiste alandamist, populismi ja demagoogiat.
Eks edasi tuleb elu. Näis.

Momendil sai riigikogusse 30 naist. Eks läheb veel mõni valimistsükkel, kui naised saavad aru, et noorte meeste prioriteet ei saa mitte kunagi olema üksikvanemad, omastehooldus, vägivald. Kui valida vaid mõned teemad. Vabandust seksismi pärast.

Ma tahan nüüd näha proportsionaalselt, antud häältega, valitsust.
Ma tahan näha nulltolerantsi väljapressijate suhtes

Ma tahaksin näha valimisperioodi lõpuks eestikeelseid lasteaedu ja põhikooli ja mitte kuulda vingumist, meil pole õpetajaid ( neid ei tulegi,  Saage üle).
Ma tahan näha valimisperioodi lõpuks objektiivset, erapooletut ja elurikkusega arvestavat metsanduse arengukava.
Ma tahan näha, et taastuvenergiale liikumiselt on eemaldatud turutõkked.
Ma tahan ettevõtlussõbralikku valitsust. Ma tahan innovatiivseid ja kastist välja lahendusi.
Ma tahan uuesti olla uhke Eesti e- riigi üle.

Ilmselge, et kui Keskerakonna liim on kadunud, siis vene partei teke oli aja küsimus. Aga see tulemus oli külm šokk.  Ma loodan, et me näeme tegusat reginonaalministrit ning järgmistel valimistel Ida-Virumaal  oluliselt värvilisemat valimistulemust.
Palun võtke seda teemat tõsiselt ja olge Katrile, Hendrikule, Irenele jt pioneeridele toeks. Sõltumata erakonnast. Nad on seal meie eest ja meie pärast.
Maeitea. tehke see nursipalu Narva ja saatke sealsed elanikud Eestisse elama. 

Või ma ei tea, ehk oleks võimalik peretoetused ning tasuta ühistransport suunata koos rahakotiga KOV otsustusalasse. Las siis kogukond otsustab, mida selle rahaga teha. Ujulaid või maksta pensioneid või maksta lastele. Regionaalpoliitika ongi väga väga väga keeruline teema. Ja ehk oleks ausam otse välja öelda, kas me tahame kinni maksta Rõuge ujulad ja Rosma koolid.

Ja kallis Martin. Vaata valimisõhtut järelvaatamises ning keri tagasi intervjuud Helir-Valdoriga ning Jüriga. Või Lavly Perling. Kaotada peab oskama. Väärikalt. Soliidselt. See tulemus, ei tulnud teile ju üllatusena.  Sul oli aega ette valmistada. 

Mina olen rahul. Järgmisel korral ootan valitsusse parempoolseid. Ning ka rohelised võiks end kokku võtta.

Kuidas pakendada ideid

Mul vahel ei lase jalavalu öösel magada. Guugeldasin rahutute jalgade sündroomi ja leidsin soovituse tarbida magneesiumi. Tundus ohutu ja otsustasin katsetada. Mul seisab Mg kodus kapi serval, mees sööb seda nn spordivitamiinina-  jalgade krambitamise vastu. Reklaami ohver. Mul oli kunagi kolleeg, kes tuli apteegiärist. Mg/B6 olevat olnud müügihitt.

Võtsin siis õhtul tabletikese sisse. Ja magasin nagu karu. Sügavalt, unenägudeta, hommikul ärkasin väljapuhanuna.  Vau. Mõtlesin. Aga üks kord võib olla juhus. Ikka ju vahel magad hästi ja vahel mitte nii hästi. Katsetasin veel ja õnnitlesin ennast- geniaalne, ma leidsin praegu imelise unerohu!
Ning hetk hiljem sain aru. Päriselt. See on ju magneesium!! Rahusti. Juba vanad eestlased teadsid seda (joo sooja piima meega). 
spordivitamiin wtf.

Kõrvalt vaadates ei saa sageli aru, kuidas nad ei saa aru. Mina näiteks ei saa aru, miks ei jagata debatis osalejatele kelli. Tänapäeval on igas mobiilis taimer. Sul on teada summaarne aeg, palju võid rääkida. Alustad, aeg käima, lõpetad- kinni.  Kui etteantud aeg otsas, siis nii ongi. Äkki jääks siis ära saatejuhtide poolsed ülbed ja patroneerivad vahelesegamised  ala kes meist siin saatejuht on, rääkige kiiremini, teie aeg on läbi..

Ja teine,  võiks ju teha kokkuleppe, et ei räägitaks teistest vaid endast. Praegu- aga tema tegi nii ja nii. Ja siis teine- ma pean selle ümber lükkama, tegelikult  oli hoopis nii ja naa.

Mõelge, kui palju jääks siis aega. Ning ehk oleks siis lootust vältida primitiivset lihtsustamist.

Katsetus

Tere, kallid lugejad!
Nagu te kindlasti teate, on lähiajal toimumas valimised, mis määravad meie riigi tuleviku suuna. Tänases postituses räägin ma sellest, miks valimistel osalemine on oluline ning kuidas valida kandidaati, kellel on sarnased vaated ja väärtused.
Esiteks, miks on valimistel osalemine oluline? Valimistel osalemine annab meile võimaluse öelda oma sõna ning valida neid inimesi, kes hakkavad meid esindama. Valimistel osalemine on meie kodanikukohus ja vastutus, sest meie valikud mõjutavad otseselt meie elu, tulevikku ja ühiskonda laiemalt.

 Nüüd aga sellest, kuidas valida kandidaati. Esiteks, tutvuge kandidaatidega. Uurige nende tausta, vaateid ja väärtusi. Kas nende seisukohad on kooskõlas teie enda omadega? Kas nad on tõesti huvitatud teie ja teie piirkonna heaolust ning probleemide lahendamisest? Ärge valige kandidaati lihtsalt sellepärast, et ta kuulub teie lemmikparteisse või on populaarne.

Teiseks, pidage meeles, et valimised ei ole võistlus ilusaima plakati või lubaduste osas. Valimised on valikute tegemine, kes saab vastutada meie tuleviku eest. Seetõttu on oluline hinnata kandidaadi pädevust ja kogemusi. Kas nad on piisavalt pädevad ja kogenud, et tegeleda keeruliste probleemidega? 

Lõpuks, ärge unustage, et valimised on demokraatia alus. Valige kandidaat, kellel on sarnased väärtused ja kes hoolib meie ühiskonna tulevikust. Meie valikud määravad selle, milline tulevik meile ootab. Seega tehke oma valik targalt ja vastutustundlikult!

Loodan, et see postitus oli teile kasulik ning julgustab teid osalema valimistel. Olge aktiivsed kodanikud ning tehke oma häälest kõige rohkem välja!  

Teksti autor: Chat GPT. Ja stiil peaks olema minu blogi oma. Onjut, et te ei saanudki vahest aru??
Pilt on samuti veebist.
Oh, küll see elu muutub ikka kergeks ....)

Taevas

Olin üksinda kodus.  Ostsin õhtusöögiks üle pika-pika aja pizza. ja maasikaid ja sefiiri. Imeline, ma ütlen. Miks ma nii harva pizzat ja sefiiri söön..Vaatasin nuttes ja naerdes Bridget Jonesi kaht esimest osa. Nii hea oli olla. Üldse. Kogu veebruar on olnud super kuu.

Hakkasin siis mõtlema, et kui see oleks paradiis, mis siis seal veel oleks. Hästi palju rõõmu, muidugi. Maasikad, tomatid, loomulikult.... eeldates, et paradiis asub Eedeni aias, rõhuga sõnal -aed, siis pole vist mõtet kõiki köögi- ja puuvilju üles lugeda. Kindlasti on seal head veini. Kindlasti pole taevas kelli, vaid sa võid magada täpselt nii kaua kui tahad. Igal õhtul on pidu, kus mängitakse minu maitsele vastavat muusikat, millele saab hääle kähisemiseni kaasa karjuda ning end hingetuks tantsida. Paradiisis on suur raamatukogu. Ja neli aastaaega ning imeline loodus. Ning kuna ma olen ilmselgelt ingel st tiibadega, siis on võimalik ilma vaevata liikuda maailma ühest punktist teise. Loomulikult elavad paradiisis ka kassid ja kõik teised loomad.

Mis viis teise äärmiselt olulise mõtteni. Äkki pole mingit puhkust, vaid ikkagi sünnin uuesti.

 Hiljuti näidati ETV2s napakat ja sürri komöödiat Homaar. Lühidalt, kõik üksikud, kes polnud endale teatud ajaks kaaslast leidnud muudeti loomadeks. Peategelane tahtis olla homaar.
Ma arvan, et ma võiksin olla koaala. Või panda. Armas, pehme, eriline, valiva maitsega. Looduskaitse all. Haruldane.
Ja lõpuks kuulun ikka Hiinale..

Palju õnne Eesti

Jagame tasuta teed ja pirukat.

Inimesed. Tee? Kas teil cappuccinot polegi? Ja magusat pirukat???

Tõepoolest..järgmisel korral kindlasti  matcha lattet ja sojapiimaga frappuccinot. Ning tee peaks ka ikka  vegan olema... 🇪🇪😀😃🙃

Aga tõsiselt. Uhke on täna olla eestlane. Meid ei ole vaja kellegi käest päästa. Kõik on hästi. Eestis on hea elada.

Palju palju õnne meile!!!

Parem maailm

Mõned müüdid on visad kaduma. Ning ajakirjandus aitab neid võimendada- sa ei saa häid pealkirju ja kilkke turvalistest, positiivsetest arengutest.
Ma käisin seminaril, kus sain täieliku " päriselt!" elamuse. Küsisin ja sain loa neid materjale ka teiega jagada. 
Biojäätmetega ma hakkama ei saa. Aga purepakkide ning plastiku pakendikonteinerisse panek, kassikonservitooside eraldi kogumine on vähemalt minu jaoks täiesti jõukohased tegevused. Jah, võib arutada ning vaielda, kas ümbertöötlus on lõppkokkuvõttes keskkonnale parem ning vähem ressursimahukam, aga metalli, klaasi ja paberi osas tasuks siiski anda oma parim.
Ilmselt ma suunamudija pole, aga kutsun siiski.  Palun aita materjalidel jõuda õigesse konteinerisse ning läbi selle säästa Eesti metsi ning ära hoida uute kaevanduste vajadust.

Alljärgnevad numbrid käivad nimetatud firmade konteinerite kohta. Võimalik, et ka teised tegijad on tublid, mul lihtsalt info puudub.
Eesti Keskkonnateenused, Waste, RPpakend, Paikre, Ragnasells, Pakendiringlus.
viies oma prügi nende ettevõtete konteineritesse, võid olla kindel, et klaasi, metalli, plastiku ja paberiga juhtub alljärgnev.
Ma pole mitte ühegi firmaga kuidagi seotud ning mulle ei maksta selle postituse eest :)

Mina, superwoman

Aasta lõpetasin tõdemusega, et ma ei oska tegelikult midagi, mida arvasin oskavat. Ilmselt hakkas universumil minust kahju ja saatis mulle konteksti, mis  natuke rõõmustaks.

Viimase aja - ahhaa- elamus on, et ma oskan arvutit. Mulle ei tekita probleeme excel, pivot, guugle erinevad võimalused, sotsiaalmeedia... Ja ma ei saa aru, kuidas ( loomulikult on nad KÕIK minust) nooremad seda kõik ei oska. 

See, et ma olen kiire ja hea ajakasutaja, on vana asi. Uudis on põhjus. Ma kasutan telefoni. Üks, kaks, asi aetud, kokkulepe olemas. Läheme edasi, järgmine asi.

Ma tegelikult ei teagi, milliseid emotsioone sellega seoses tunda. Vali: mida tänapäeva lapsed küll koolis õpivad /põlvkond kes on üles kasvanud ekraanidega ei oska neid tegelikult kasutada/ ma olen naiivne ja lasen end ära kasutada/visa töö viib sihile.
Hästi lihtne on muutuda patroneerivaks.

Kas väide- maailm muutub järjest kiiremaks, on tegelikult põhjendamatu klišee. Mulle tundub järjest vastupidi. Uuel põlvkonnal  on nii palju aega. Aega kaalumiseks, mõtlemiseks, otsustamiseks.  

Ning tegelikult on see ju tore. 

kompass

 

olen nüüd kõik valimiskompassid läbi teinud.

Postimehe meelest olen ma paremliberaal ja ERRi meelest vasakliberaal. Delfit ei mäleta, aga lõpptulemus oli sama.
Selles mõttes üsna ootuspärane tulemus, et nii erakondade, kui ka kandidaatide tasemel said mult võrdse arvu hääli ( protsente) - rohelised, reformierakond, eesti200, parempoolsed. Sotsid polnud ka kaugel, vaid statistilise vea piirides.
Ma ei tea, mis ma annaksin, et nimetatud ka koalitsiooni moodustaks.
Ja kui nüüd mõelda maailmavaateliselt- sotsid vs reform vs parempoolsed. Mnjah. Kurbusega pean tunnistama, et mul endiselt pole maailmavaadet.

Kandidaatide osas oli naljakas see, et kumbki mu planeeritud kandidaatidest polnud ilmselt Postimehele oma  vaateid tutvustanud ning ma ei saanudki teada, kuidas Signe või Johanna Maria oleksid arvanud. Parima tulemuse  40% ( ainult!) sai Ilmar Raag ja üks noor neiu- Hanah Laht. Kusjuures nii mõnedki lahknevused olid põhimõttelised. Kõik teised kandidaadid põrusid pika puuga.  Küll ma olen ikka eriline :)

Küsimuste osas võib taaskord norida. 

No mida sa vastad küsimusele- kas abort on moraalselt õigustatud? 
Kas liha söömine on? Aga üldse elamine? Aga miks me ei uuri, kas kondoomita seks on moraalselt õige või vanemliku hooleta perre sünnitamine?
Kas puidutööstus on eesti keeles metsaraie  st puidu väljavedu või puidukeemia? Täiesti erinevad vastused. Kas tuumajaam ei/jah- sõltub ju.  Või et- kas Nato kaitseb meid piisavalt (täpset sõnastust ei mäleta)- kas " natost pole nagunii kasu, astuime välja" või "vaja veel rohkem nato kohalolekut ja vägesid ja ka ise peame valmis olema".
Aga on nagu on. Postimees on oma vaadetega selgelt positsioneeritud.

Kergemaks need testid mu valikut ei teinud. Ma tegelikult tahaksin hääletada roheliste poolt, ja ma olen loobunud kokku lugemast, mitu korda olen ma seda lauset siin ja seal lugenud. Ning alati järgneb sellele lausele, aga.. aga siis läheks hääl raisku. 
Midagi peaks meie valimissüsteemis muutma. Et ma saaksin rahus hääletada soovitu poolt. JA see hääl ei läheks sellele, keda ma mitte mingil juhul valitsuses, riigikogus ning üldse maailmas näha ei tahaks. No näiteks, olgugi siis võimalik valida 2. Ja kui esimene valik ei ületa valimiskünnist, siis antakse hääl sellele, kes oli mu teine valik?

Natuke on veel aega.  

Igapäevane nõiakunst

Ma olen endiselt ( ilma igasuguste tõenditeta) seda meelt, et keha harjub ning kui soovid muudatusi (nt kaalus), siis tuleks muuta ka menüüd ja liikumist. Kui enne olid vegan, hakka liha sööma ja vastupidi jne. Kuna sa saad eeldatavasti teistsuguseid toitaineid, kui varem, siis on tulemuseks ka energiabuust.

Selles raamatus oli väga hea idee, kuidas lahendada püsiprobleem- mida teha õhtuks süüa. 
Soovitus oli teha maatriks, mis annab erinevaid tulpasid kombineerides tuhandeid variante.

Igas tulbas oli 10 erinevat:
liha           köögivili      rasv       maitseroheline-aine         muu
lõhe          porgand         või                basiilik                   nori
kana          brokoli        oliivõli           petersell                                                                                                                                                                                 kõrvitsaseemned
jne               jne              jne                   jne                        jne

Minu tabel oleks ilmselt: valk/süsivesik/salat

Puuviljade ja pähklite tabelisse lisamine oleks liiga julm :) ja rasvade ning ürtide lisamisel ei näe nagu ka mõtet.
tegin suure hooga ja vaimustusega valmis ja siis sain aru, et ma ikkagi ei saa seda kasutada, kuna puudu on nt erinevad vormiroad, supid jne. 
See, mis liha kasutada, on tegelikult ju reeglina külmkapis olemas. Köögivili sõltub sellel maal hooajast. Kui parika maksab 6 euri, ilmselgelt ma seda ei osta. Kui on alla 2-e, siis topin, kuhu saab. mitmekesisuse määrab minu jaoks ikkagi töötlusviis.

Näide. Mul on kaks inimest toita ja ostan reeglina terve kana, millest jagub 3- 4ks toidukorraks.

Eesti laul 2023

Kui eelmisest aastast jäi playlisti Minimal Winds, siis sel aastal Mels. 

Olli hääled läksid kindlasti Bedwettersi nahka. Kui superfinaalis oleks olnud mõni teisest žanrist lugu, oleks ilmselt paremini läinud.

Aga Alika üle on väga hea meel. See, kuidas ta laulab, on vapustav. Mul on lausa külmavärinad. Kuuldavasti on sel aastal Eurovisioonil väga palju tempokaid laule, ehk see annab ballaadile eelise. 

Üldse oli sel aastal mingi 5-6 laulu, mille üle poleks piinlik olnud. Ja nagu näitasid rahvusvahelise žürii hääled, oligi igaühele midagi. 

Ma väga loodan et nii Sissi kui ka Inger saavad ühel päeval oma võimaluse. Nad oleksid seda väärt.

Kordust vaatasin ETV+ st. Huvitav kogemus.. :)

Kati Karust ja prügist

Staadioni servas, kõnnitee ääres oli karu.  Ju paitas Kati karu karva liiga harva. Või misiganes põhjusel oli see karu sinna jõudnud. 

Mul oli karust nii nii nii kahju. Sest ma ei oska välja mõelda mitte ühtegi võimalust kuidas jõuab karu õue. Tee äärde. Kukkus aknast? Mu oma laps tegi kord koolieelikuna akna lahti ja pildus järjest sealt asju välja. Ma sain peaaegu infarkti. Õnneks laps ise välja ei lennanud ja suurema osa kraamist leidsime õuest üles. Või läks laps lasteaeda ja karu pudenes käest ning kärsitu ema ei pannud tähele?

Lugesin hiljuti Pötzsch- i raamatut Kerjuste kuningas. Põhimõtteliselt Indrek Hargla, aga 2 aastat varem kirjutatud ja väga põnev. Tegevus toimub u 1660-datel. Esimest korda elus tajusin lugedes, et oo- aga ma ju tean seda aega. Siis elasid mu esivanemad. Näiteks Sarapu Miko sai 1687 aastal poja Johani, kes hiljem abiellus Ringlise Jako Maiga (sünd 1689). Ning 1674 aastal sündinud Kangru Märt ja 1685 aastal sündinud Hindriku Mari  ja 1690 aastal sündinud Reet ja Hans, (kelle isa Sõnni Mats suri 1738 aastal) olid samuti mu esivanemad jne. Reaalsed inimesed, mitte raamatukangelased.
Ma olen ka varem maininud, et mulle tollane ajastu ei meeldi. Pötzsch on ajastu, tegevus toimub linnas, olme kirjeldamisel eriti helde- kui räpane, haisev, must kõik oli. 
On üsna loogiline, et kui prügindus on korraldamata, siis seda prügi tekib- vt India või Lõuna- Ameerika vaesed riigid. Aga asi, millest ma aru ei saa, mis prügi keskajal tekkida üldse sai? Natuke toidujäätmeid?  Ma keeldun uskumast, et tollal lasti toidul raisku minna. Plastikut ju polnud. Pakendeid polnud. Pötzchi loos esineb palju väikeloomade korjuseid, aga no päriselt? Mis taud neid kasse-koeri tabas, et neid sadades otsa sai?
Jah, reovesi ning fekaalid. 
Meile on aastasadu räägitud, et need lennutati aknast välja tänavale. Mul puudub kompetents vastu vaidlemiseks, aga päriselt? Kui sina elaksid keskaegses linnas. Viskaksid aknast välja oma ööpoti sisu ja seejärel kõnniksid oma pika seelikuga sealt läbi? Kus on loogika. Vähemalt tollest raamatust tuleb välja, et paljudel on ikkagi Regensburgis ka oma väike õu, kus loomi peeti. Miks sa ei vii seda ööpoti sisu sinna ? Mina oleks küll viinud.

Mida teised räägivad

Mida pikemaks jääb kirjutamise vahe, seda raskem on kirjutada mõtetest, arvamustest, tunnetest. Kirjutan seekord siis hoopis teiste mõtetest.  Nii nagu Friida ja SK, tunnen ka mina kirjutamisel identiteedikriisi.  
Uus elu vajaks uut lähenemist.  Lendav sõnastas selle geniaalselt.

Tsitaat: mu peas elab kratt, kes nõuab tööd ja kui ma ei suuda talle anda jõukohaseid mõistlikke ülesandeid, siis pöördub kratt (justkui muinasjutus) minu vastu ja võib lõpuks äragi tappa.

No kas saab paremini öelda?!
Minu igavlev kratt on muutnud mu hüperaktiivseks, Terve jaanuarikuu ja ka alanud veebruari jooksul olen ma liiga tihti tõstnud kätt- mina võin, las ma teen... Ma ootaks nüüd kellegi blogija postitust sellest, kuidas saada üle ning maha suruda süütunnet. Ma tunnen end süüdi selle tüdruku ees, kes nii väga tahtis saada valituks, aga valiti "ah, okei, ma võin ju siis olla" mind. Ma tunnen  süüdi selle tüdruku ees, kellele ma tuletasin kaks korda meelde " jaa, kohe kohe teen", lõpuks katkes kannatus ja tegin asja ise ära. Kas ta järgmisel korral enam üldse teeb, sest ma ju ei usaldanud teda, andsin sõnumi, et ta ei saa hakkama. Tunnen süüdi nende inimeste ees, kes pidid koolitustel kannatama mu lõputuid küsimusi ja vaidlemist..

Tegin üht küsitlust. Esimese korraga vastas veerand. Mõtisklesin arvuti ees kuidas sõnastada meeldetuletus. Kõll. Saabus sõnum, mis kutsus mind klassikokkutulekule. Kui see oleks olnud meil, siis oleksin seda ignoreerinud. Aga messengeris pidin leidma viisaka vastuse. Vastuse, mis jätab otsad ning võimalused lahti. Äkki mõtlen ümber?
Sain aru, et mu meeldetuletuskiri peaks olema- ma mõistan, et see on sinu jaoks nõme, tüütu ja üldseeihuvita. Aga tee mulle isiklik teene ja vastagi nii- jäta mind rahule.
Muidugi ma ei kirjutanud nii. Vaid ikka- hei-hei-happyfamily...
Kas teate, mis on levinuim vastus, miks ei saa osaleda/teha/ei jõua? Ma pean oma lapse trenni viima. 

Väsimus?

Ma kohtusin hiljuti inimesega, kes tunnistas- "mul ajavad Ukraina lipud linnapildis südame pahaks. Iga riik peaks ikka seisma ainult enda eest."

Eesti teatrites esietendusid hiljuti Prokofjevi "Petja ja hunt" ning Tšehhovi "Kirsiaed"*,

Eesti sportlased räägivad, kes otsem kes kaudsemalt. "Ma tahan teha oma karjääri ning ma ei saa " haiget" teha vene sportlastele, kes on mu sõbrad ning kellega ma olen olnud koos laagrites." Kurb on vaadata nõutuid reportereid- saatejuhte. Kuidas sa sellisele avaldusele reageerid.  Loomulikult on mõistetav, et kui inimese töö on kaugust hüpata, siis tahab ta oma tööd teha. 

Mu mees, kes tegeleb müntidega, nägi oma grupis postitust. Keegi oli saanud poest mündi. Võtnud luubi ja leidnud kümme minutit, et kustutada tekst. Slava Ukraini.

Eile kuulsin poole kõrvaga diskussiooni eestikeelsele koolile üleminekust.  Meis on ikka hämmastavalt palju tolerantsi, mõistmist. Neile peab jääma oma kultuur ja keel ja harjumused ja... Ning teiselt poolt äärmuslik- me ei tohi neid lasta kokku oma lastega, sest nad rikuvad ka meie lapsed ära.  (Minu isiklik maailmavaade- 1. septembrist 2023 avatakse ainult eestikeelsed lasteaiarühmad ning sealt edasi  peaksid õppima ühes koolis.  Ja loomulikult peavad lapsed teadma oma juuri ning emakeelt. Aga ma endiselt tuletan meelde, et neist väga paljud ei ole rahvuselt venelased. Nad lihtsalt räägivad vene keelt, sest emakeelt nad ei oska)

Nendel hetkedel saad aru, kuidas baasid Eestisse toodi. Kuidas küüditamised toimusid. Kuidas tekivad diktatuurid. 
Mis mõte on teha kiusamisvastaseid jmt programme. Alati on kusagil keegi, kes pole seda koolitust saanud ja kiusab. On tugevam. Ei huvita. Ning nagu Visa hing 4- sa võid olla nutikas, viisakas jamidaiganes. Lõpuks on ikka füüsiline jõud see, mis võidab.

PS. kas keegi on viitsinud süveneda sellesse teatesse bloggeri analytics muutumise kohta? peab midagi tegema?

* näidendi kümnes lavaversioon sellel sajandil

Naiste teemad

Mul on nii nii nii hea meel, et vahel midagi ka muutub. Paremuse suunas. Mäletate, kuidas ma saatsin kaebekirju, et eetrisse rohkem naisi lubataks. Hiljuti ka Ainar Ruussaar kaebles raadios, et ... (toimetus) näeb, KUI palju olen ma naisi kutsunud, aga nad lihtsalt ei taha.
Nüüd siis lõpuks ometi on üks ohver leitud ja alates järgmisest nädalast hakkab vingupilli asemel Olukorrast Riigis kommenteerima Marju Himma. Super! 

Ma annan siinkohal vihje ka Ruusssaarele- Viktoria Ladõnskaja. Lisaks sellele, et naine, on ka mitteeestlane, sobib ka parteiliselt sellesse kontserni- lõpetab kevadel oma riigikogukarjääri....  

Kiidan igatahes. Ja jään lootma, et varsti kuuleb lisaks naistele raadioeetris ka mitteeestlasi ning noori.
Uskuge, mida rohkem tasakaalus on maailm, seda parem see on.

Kuna mu silmad ei paista enam laugude alt välja, hakkasin katsetama kunstripsmetega. Kui lõpuks paika saad, on ilus, aga. Igavene mökerdamine. Liimiga. 
Noorem kolleeg küsib, et aga kasuta magnetripsmeid. Klõps klõps kenasti kinni.
Ostsin. Eylure. Juhend ütleb, et määri laule 3 kihti, lase iga kiht korralikult kuivada. Tegin. Ripsmed kinni ei jää. Tegin teise ja kolmandagi korra. Kahtlustades, et äkki sai liiga palju või liiga vähe kuivada. Tagajärjetult. Ei jää kinni.
Mida ma valesti teen?

Ma olen avastanud, et järjest rohkem on meie ümber inimesi, kes ei võta asju tõsiselt. Inimene lubab midagi ära teha. Ja siis, kui tähtaeg on käes, ütleb- ma ei jõudnud. Mul polnud aega. Ta ei ütle seda mitte kuu. Või nädal Või isegi tund aega enne tähtaega. Vaid siis, kui on juba lootusetult hilja.
TT tõi välja toreda termini- scholzing. Aga nimeta kuidas tahad, käib see mul üle mõistuse. Kuidas nii saama?? Miks sa ei hoiata?? Ja miks minul on alati aega??

Psühholoogidele, palun, täiesti tasuta, pakun kaks empiirilist avastust.

See, kes on kõva häälega ning armastab esineda, ei tarvitse sobida liidriks

See, kes armastab struktuuri ja reegleid, ei tarvitse ise nende kasutamises/ järgimises hea olla

Horvaatia ja Sloveenia

Head lugejad. Olete teretulnud mulle jätma kommentaare või viiteid oma postitustele Horvaatia ja Sloveenia vaatamisväärsuste kohta.

Ma eelistan interaktiivseid atraktsioone :) et kui kirik, siis kontsert, kui muuseum, siis töötuba. Sportlikke tegevusi, milleks ei pea olema erivarustust või - riideid.  Loodust, rahvuslikku sööki ja muid vajalike soovitusi.
Tänan!

Tallest ja lillest 4, D.Rogdgers ja R.Wolf Püha lehm

Me elame huvitaval ajal. Ajal, mil peab välja andma raamatuid,  mis veenavad- vaja on magada, vaja on normaalselt süüa ja nüüd siis, süüa nii, et saad toidust kõik toitained, ilma et vajaksid toidulisandeid. Ja need raamatud pole suunatud koolieelikutele vaid täiskasvanutele ning vajadust sellisteks teadmisteks tõestab kõikide nende raamatute müügiedu.  

Raamatu stiil on ameerikalikult pisut hüsteeriline, aga lugedes saad ka aru, miks. Näited, mida ta toob, on kohati uskumatud. Meil Eestis on seni(?) veel hästi(?). Vastavalt maailmavaatele oleme me kas mahajäänud provints või jäänuk ratsionaalsest talupojamõistusest. Olen jälginud, kuidas TAI vaidleb veganitega, kas ja kustmaalt on "normaalne".  Nende seisukoht on kõikvõimalike enesepiiratud toitumisviiside pealesurumine imikutele ja väikelastele, samuti rasedatele, ei ole millegagi õigustatud ja on tõsiselt ohtlik. Tänaseks on nad leppinud ja 2020 oma kodulehel andnud välja juhised, kuidas toituda veganlust valides teadlikumalt ja jääda terveks.

Fakt 1 Loomsed valguallikad ( liha, piim, munad, kala ) on kõrge bioväärtusega täisväärtuslikud valgud, Sisaldavad asendamatuid aminohappeid inimorganismi vajadustele vastavates kogustes ja sobivates vahekordades

Fakt 2 Mäletsejad ( ja teised loomad, linnud) on mulla tervise, liikide mitmekesisuse ja keskkonna jätkusuutlikkuse seisukohast hädavajalikud. 

Isegi radikaalsed veganid on ilmselt nende väidetega nõus. Aga ikkagi.
Nagu tellitult oli eile uudis, et 1000 TalTech tudengit nõuavad kampuse sööklasse odavat taimetoitu ( eriti irooniline, et need on tulevased toidutehnoloogid ja majandusinimesed, kes Nõuavad. Odavat. Aga see on juba teine lugu).
Mul on omalt poolt lisada raamatus toodud numbritele, et Kantar Food360 study  2022 leidis, et 41%  Euroopa vastajatest tunneb end liha süües süüdi. 

Minu jaoks kõige huvitavam küsimus on, kuidas me selleni oleme jõudnud. ( uskudes, et magamine pole vajalik või) et liha söömine on midagi lubamatut, vanaaegset.  

Praktilised küsimused

Esiteks, kui mul on villane sokk katki. Ma korjan üles silmad, koon kuni nn augu lõpuni. Aga kuidas seda lõpetada, et sinna ei jääks nn kõrgendikku. 
( Ma ei saa minna kapi juurde ja otsida välja raamatut Silmuskudumine või Käsitöö V klassile. Sest ei saa. Sry :))

Ma olen nüüd vilksamisi vaadanud Anna Pihli suguvõsa saadet. Ma saan aru selle saate pointist, leida kuulsad ja sama tegevusala teinud sugulased. Mis mind aga alati mõtlema paneb on- "meie esivanemad". keda tegelikult sellega silmas peetakse ?
Igal isal on ju ema ja isa ja igal emal isa ja ema. Minu isiklikus sugupuus on neid nelja sajandi jagu, ma hetkel ei viitsi isegi üle lugeda. Minu sugupuu liikmed on õnneks(?) elanud ühes kohas. Ema omad Hallistes ja isa omad Harglas, seega mul on kerge öelda, et mu esivanemad on pärit sealt ja sealt.. aga nt mu mehe sugupuu on nii kirju ja segane, et tema puhul ühe koha välja toomine on väga keeruline.
Ma saan aru sellest, miks inimkond on hakanud sugupuud esitama isaliini pidi. Aga kas tegelikult päriselt, ei peaks ma pidama oma esivanemaks ikkagi emaemaemaemaema jne jne?  Ning esiisaks. isa emaemaemaema jne?

Ja kolmas küsimus. Olen nüüd käinud uisutamas, see nii meeldib mulle, nagu ka tantsimine. Ma olen omas elemendis ja mul on mugav seda teha. Kas see on nüüd see koht, kus " peaks kuulama oma keha", "jumal on mind loonud selliseks", " mu geenid ei taha, et mu käed oleksid tugevad", " peaasi, et liigud" jne. Või vastupidi, ma peaksin ikkagi punnitama ja pingutama ka neid alasid, mis on ebamugavad ja mõjuvad neile lihastele, mis on nõrgad, ja mida mul on paha ja raske liigutada?. Mul on praegu füsioteraapia pooleli ja ma olen arstiga seda teemat arutanud. Tema- täiesti õigesti, sest muidu ma ju ei käiks seal- arvab, et ikkagi peaks end pisut ületama. Ta sunnib mind isegi rattaga sõitma, et jah, põlvedel on valus, aga peab neid töös hoidma ning ettevaatlikult koormust andma.  Aga ikkagi.
Kuidas ma siis oma keha kuulan?