Õnnepalu Mandala

Ma olen sageli mõelnud, et huvitav, kes valib ja milliste kriteeriumite põhjal, milline raamat saab nn järjejutuks. See on võimas reklaamikanal. Kujutan ette, et kirjanikud seisavad sabas, et saada oma lugu eetrisse. Järjejutust avastasin ma enda jaoks Aareleidi. Ja nüüd Õnnepalu Mandala. Eriti. Kuna seda luges mu lemmik-lemmik näitleja Indrek Sammul. Mingi aeg tagasi sai ta küll miinus sada punkti, kuna andis allkirja millegi vastu, mida ma tuliselt pooldasin. Aga kuna ma enam isegi ei mäleta, mis see oli, siis on ta lemmiku staatuses tagasi. 

Ta on loomulik. Nii nagu oleks külas ja lihtsalt jutustaks. Mulle. Ning see jutt, kassidest. Kõnetas samuti, niipalju, et pidin kohe endale raamatu hankima. Tegelikult ei räägi see raamat kassidest. Räägib sellest, et kõik läheb mööda. Ja kõik kordub. Aga nagu me kõik väga hästi teame, kõik eneseabiõpikud peaks olema kasside kirjutatud. 

kas te teate katset, mida John Bargh tegi üliõpilastega. Üliõpilased pidid koostama suvalisest etteantud viiest sõnast lauseid. Nt mures, hall, bingo, Florida, sentimentaalne, tark. Tagajärjeks oli, et üliõpilaste liikumis - ja reaktsioonikiirus vähenes. Kuna alateadlikult läks mõte vanadusele. (Õnnepalu - Kui sa pole enam noor, mis sa siis ikka oled?... Vana).

Põhimõtteliselt on see sama autosugestioon, mida ma lapsena õppisin Levi raamatutest. Aga kui Levi õpetas seda läbi rollide,  siis see on läbi sõnade. Lihtsam. Ja töötab samuti. Ja niisamuti töötas Mandala. rahustavalt. Selle raamatu rütm oli vajalik. Kõrvus endiselt Indreku hääl. Tõnu fantastiline sõnaseadmisoskus ja süles Kiisu.

Sest ma olen praegu nii kurb. Üks mu kolleeg, kellega me nn koos tulime läheb ära. Nüüd on meid alles meie kambast, peale minu, veel kaks. 

Ma tean. Ma olen ju isegi läinud. Lahkumispeol valame pisaraid, siis paar korda helistame. Parklas saame juhuslikult kokku- küll me igatseme sind, miski pole enam sama, su järeltulija pole üldse nii tubli... aga, tegelikult läheb elu edasi. Asendamatuid pole. Järeltulija võib olla ka kehvem. Kindlasti teistsugune. Aga elu ei jää seisma.
Ja kurb on ikka. On nagu on.

Ma olen ise umbes miljon korda öelnud. Kui talle ei meeldi, küll ta siis ju ütleb. Ja ise olnud vastamisi inimestega, kes ütlevad jaa, mis tegelikult osutub eiks. Ja ka ise olnud see, kes ütleb jaaa, mis tegelikult on ei. Sest põhjuseid on palju. Ei julge. Ei taha suhteid rikkuda. Puudub variant b. On ennast ise nurka mänginud(mis minu puhul juhtub tihti, et olen oma avameelsusega andnud vastaspoolele argumendid). Või on mingi isiklik või pikaajaline plaan, mis on ainult selle teise inimese teada.

Ma alandliku kadedusega siiralt austan inimesi, kes a. teavad mida nad tahavad ja b. suudavad lihtsalt nn minna lasta. Õnnepalu on selle viimase esindaja. Milline julgus ja privileeg on lihtsalt minna. Jätta kõik, teadmata, mis saab ja tuleb. Eladagi nn arhailist elu, just sellist nagu sa tegelikult hinges tahad. Huvitav, kas see on meie põlvkonna sisse programmeeritud. Suved maal. Elektrita. Kaev. Puude põlemise lõhn. Nostalgia. Lapsepõlv. Sest see toob tagasi tollase turvatunde? Ja uued põlvkonnad unistavad muust. Et saaks maeitea Ameerikasse või Hispaaniasse. 

Aga jah,  surudes maha kõik sisemised hirmud. Pragmaatilise mõistuse hääle. aga kui mul ei teki suhtlusringkonda, kes mind aitab. Kui mul pole perearsti, kes mind ravib. Kui mul pole sissetulekut, kuidas ma soola ostan. Kuidas ma jätan need, kelle olen taltsutanud. Ja nii edasi.  Lihtsalt oled. Ja lähed.

Ma nii tahaks ka. Lihtsalt minna. Piparmünt. Raudrohi. Nõgesed. Õunad. Aga ma tean. Need korrad kui olen päevikusse kirjutanud- ma olen õnnelik, on need perioodid, kui ma suhtlen, korraldan, organiseerin. Ma jumaldan üksindust. Aga see ei tee mind pikas perspektiivis õnnelikuks. See muutub mandumiseks. Rutiiniks. Minna laskmiseks.

Minu elu on pidev dilemma soovide ja tegelikkuse vahel. See, mida ma soovin, ei tee, st pole teinud, õnnelikuks. Õnnelikuks teeb see, mida su ema sulle alati rääkinud on ... 

Loodetavasti on see kollane maja metsa serval, sirelid ja naabrid 10 km kaugusel.. järgmises elus. 

On nagu on. Oli nagu oli. Õige raamat õigel ajal.

Siia lõppu sobib tsitaat ühest teisest väga heast raamatust. (Kontekst irooniline)

All you want is to have it all - fame, riches, a long life, a doing family...Self-Help is where you can get it. See this? It says if you can focus and control your mind, you can control the physical world.

Control is exactly what you need! First, make a list of all your goals. Um, scratch that: a list of all your habits....In any case, it all begins with loving yourself and being true to who you are. But there’s the rub. You’re not quite sure who you are because, well, you still need to “find yourself,” and isn’t Self-Helps upposed to tell you where to look?

Sheena Iyengar "The Art of Choosing".