Vali ikka inimene. Naine.

Käisin hiljuti reisil. Tõusin vara-vara hommikul ja üritasin lennukis magada. Tulutult, kuna minu taga istus kaks inimest. Mõlemad olid hiljuti saanud perre lapse. Ja niimoodi nad seal terve tee arutasid kõva häälega. Et kas ja kuidas on laps elu muutnud. Et kui keeruline on ühendada töö- ja pereelu, komandeeringutes on raskem käia, väga ei raatsi, sest tahaks lapsega koos olla.  Ja et millal peaks perre teise lapse muretsema.

Ma ei saa öelda, et ma just iga päev juurdleks teemal, kas mul on meestega võrdsed võimalused või mitte. Aga lugedes, mõistad. Et ei pane enam tähelegi, sest sellest on saanud normaalsus- et paljud tooted ei sobi naistele, et valu on naise elu normaalsus jne. See raamat ei ole feminismiõpik, vaid pigem faktid, näited, numbrid. Paljusid olin varem kuulnud (avaldatud 2019), aga niimoodi järjest, on see ikkagi masendav. Heameel oli äratundmine, et vähemalt meie sotsidest on keegi seda raamatut lugenud. Mõned maailmanäited linnaruumist üritati ka Tallinnas eelmise valitsuse ajal ellu viia. 

Aga alustame algusest. Caroline küsib: miks naise vaade läbi naise sõnade vajab raamistust: feminism. Ja seda nimetatakse  Ideoloogiaks. Mees ja tema vaade on vaikimisi. On norm.
Need inimesed lennukis olid inimesed. See tähendab. Mehed.
Lõputud näited läbi ajaloo, kuidas me tahame parandada naisi. Muuta nad meestele sarnasemaks. 
Kaasates naiste ( ja teiste vähemuste) huvid (nt erinevad võrdõiguslikkuse poliitikad) me diskrimineerime ( keda?) . Kuid jättes need kõrvale, mitte, sest naiste kõrvalejätmine on norm, mitte kõrvalekalle.

Tviit 14

Huvitav,  mis rahvuste baasil on kirjutatud ja uuritud organisatsiooni käitumine ja masside psühholoogiat. Väike paat. Kapten: palun jaotage raskus ühtlaselt ja minge osa istuma paremale küljele.  Kõik (idanaabrid) tõusevad ja lähevad paremale.  Istuma vasakule jääb ainult üks. Minu mees. 

Ma tahaks kirjutada ühel teemal, mis häirib mind kogu maailma randades. Seal hulgas ka Eestis. Sidemed. Ma kasvasin ajal, kui ema pistis pihku raamatu Braithwaite Armastatud õpetajale ja eluks ajaks jäi meelde, et kasutatud hügieeenitarvik pakitakse kokku ja pannakse prügikasti. Ma ei tea, on see nüüd " kõik on tavaline"- suvaline pereseriaal näitab ausaid seksistseene, kasvatamatus või mis. Aga minu vanakooli kasvatus ei saa aru, miks ja kuidas sa poetad kasutatud tarvikud lihtsalt riietevahetuskabiini nurka.

Ok,  kui häbeneda pole midagi,  siis  noored inimesed peaksid olema piisavalt rohelised.  Vaadaku seda kui prügi. Palun ära viska prügi maha.

Naljakaid asju teeme elus. Kui mõelda,  siis mu puhkus algas nii: 4 naist kell 1 öösel inimtühjas Haapsalus paduvihmas viskamas pinksipalle veetopsi. 

Ok,  me tegime ka muud.  Lasime õhupüssist ja andsime esmaabi. See ei ole militaarvõistlus ja järgmisel aastal olete kõik oodatud..

Veel kord päris maailmast

Vaatasin uuesti Barbie filmi. Telekast näitas. Ja see oli ajaga veel paremaks läinud. Ma arvan, et aegade parim ühiskonnakriitiline film. Ma olen sellest kirjutanud siin.

Vaatasin. Ja mõtlesin, et kus ja millal see kõik küll lappama läks. Millal me jõudsime patriarhaarsesse, maskuliinsesse maailma. 

Alguses oli naine. Esimene elusorganism. Ainurakne. Ema. Eva. 

Et liiki mitmekesistada ja geneetiliselt tugevamaks muuta, leiutas jumal anisogameedid, meioosi st Evale appi Adama. Mehe. Et oleks sünergia. Et oleks koostöö. 

Eva, naine on jumal. Ta teab sündi ja surma. Ta teab, et peab olema avatud, paindlik, oskama lahti lasta. 

Waali raamatust saab veel juurde, mida peab teadma ja oskama, et elu jätkuks. Elu eesmärk peaks olema elu.

Palun kirjutage keegi sellest ulmekas.

Waal : Lääne religioonid ja filosoofia on meid traditsiooniliselt defineerinud, kui looduse vastandit. Me oleme üle koletisest ja lähedal inglitele. Vaim on jumalik, keha mitte. Selline dualism on vaieldamatult maskuliinne /.../. See on alati olnud mees, kes on püüdnud veenda, et tema intellekt hõljub kõrgel üle bioloogia. Seda hoiak on lihtsam, kui su keha ei läbi hormoonide tsükleid. /..../Läbi aegade on mehed üritanud end distantseerida lihast (nõrk), emotsioonidest (ebaratsionaalne), naistest (lapsik), loomadest (rumalad).

Liblikatest

Kass oksendas vaibale. Pesin vaiba. Panin õue kuivama. Selgus, et vaibaalune põrand on must. Panin tolmuimeja tööle. Kuna tolmuimeja teeb üsna kõva müra, lugesin samal ajal raamatut. Raamatus joodi veini. Avasin pudeli. Alkohol tahab süüa. Tegin juustupaki lahti...

Vaatasime Valget kuningannat ja enne seda Vene, Austria, Prantsusmaa jne kuningakodade seriaale. 

K3

Nonii, eksperimentide aeg on läbi ja rutiin tagasi. Eesti rahvas ning ajakirjandus võib olla nüüd rahul ja rahulik, majandus hakkab kasvama ja eelarve saab tasakaalu ( viimane lause oli irooniliselt).

Ma ei tahaks seda siduda soo teemaga, mulle tundub, et see oli puhas juhus, et K1 ja K2 olid samasugust tüüpi inimesed. Avatud, spontaansed, siirad, otsekohesed. Inimesed. Nad meeldisidki mulle eelkõige seetõttu, et ma tundsin nendega samastumist- ma olen ise samasugune. (väidavad inimesed). 
Neid mõlemaid kimbutas- nagu mu kunagine ülemus defineeris, "liiga intelligentsete inimeste probleem". St et ei suuda aru saada, kuidas teised ometi aru ei saa elementaarsetest asjadest, mis on ja peaks olema ju kõikidele teada. Ja see ajab närvi.

K3, seevastu, naudib lolle küsimusi, sest see võimaldab lollilt vastata. Vabandust, see viimane oli kohatu. Vastused tegelikult pole lollid. Vaid pikad, põhjalikud, kasvõi sajandat korda, nagu väikesele lapsele, patroneerivalt. Ja ilmselt nii peabki. Eilses saates kuulasin suu ammuli, kuidas kasteiesaatearumirko saigi lõpuks aru asjadest, mida K2 oli talle lõputult aasta jagu üritanud selgitada, niipalju, kui vahelesegamiste kiuste oli võimalik.
(Et vältida mitmeti arusaamist, siis igaks juhuks lisan, et see intelligentsivärk oli ühe mu kolleegi termin ja ei viita kuidagi mitte ühegi kirjeldatud inimese IQtasemele. Kõik on väga targad ja haritud)
Liiga paljud ajakirjanikud armastavad pigem sellist rattalikult ümarat mittemidagiütlevat stiili. Kuigi, eelduslikult võiks ju armastada pigem vastupidist- tsitaate ja pealkirju, andvat.

Minu kommentaar

Kuna viidatud blogis pole lubatud eriarvamused ( sry! olen jah õel :) :)), siis kirjutan siin.
Lihtsalt sõbralikuks meeldetuletuseks, et tarbijate meeleolud mõjutavad majanduse käekäiku küll ja veel. Ma ei viitsinud oma majandusõpikuid välja otsida, aga pisike guugeldamine annab huvilistele vastused. Teadlased on saanud nende teooriate eest noobeleid ning kindlustunde indikaator on pideva jälgimise all.
Aga no, Eesti ajakirjanikud on ikkagi targemad ju.

Ma kuulan erinevaid poliitikasaateid igast vaatenurgast- konservatiividest kuni liberaalideni. Ja võin kinnitada, et vingumine on eesti meesajakirjanike tehaseseadistus. Miks "meesajakirjanike", ma ei tea, aga nii on. Saadetes, kus osalevad naised (olukorrast riigis, Poliitikaguru, aeg-ajalt Rahva teenrid), on tonaalsus teine.
Pole oluline, et saime seljatatud  oma väikses avatud riigis koroona ja oleme vee peale jäänud majanduskriisis. Pole tähtis, et saime õiglasemaks tehtud peretoetused, meie kaitsevõime on hüppeliselt kasvanud  (kaitsekulud, Nursipalu jne), saime vastu võetud abieluvõrdsuse. Meil on nüüd kliimaministeerium(tulemusi küll veel ei tea, aga lootus on), väga hea rahvusvaheline nähtavus, rekordiline välisinvesteeringute tase ja hea maine.  Teadvustatud, et sellist kulubaasi ei suuda me sellise rahvaga üleval pidada. Käeulatuse kauguses on eestikeelne haridus(+reform), kõrgem tulumaksuvaba miinimum, vähem bürokraatiat, automaks ja õiglasem maa hind, immigratsiooniteemad. Kaugemal paistavad ka reaalsed sammud energiajulgeolekus ning regionaalpoliitikas.
Tõsi, siinkohal tuleb tõe huvides mainida, et vingutakse nii naiste, kui ka meeste üle. Alati.
Kas negatiivsele keskendumine mõjutab  laiemas vaates meie majandust? Jah. Mõjutab. (vt lause nr. 4 ja 5)

Samas pean toetama Mustkaareni väljaöeldut.  Kõike, mida kirjutatakse Kaja Kallase kohta, tuleks võtta läbi tugeva filtri. Suur osa ajakirjandusest on kallutatud ja seksistlik. Ainult üks näide (aga neid on palju palju, aga küllap tehakse sellest mitu doktoritööd). Sama/sarnane sündmus. Sama põhjus. Erinev pealkiri.

ERR 26.12.2019 Peaminister Ratas ei lähe presidendi vabariigi aastapäeva vastuvõtule
Delfi 20.08.2019 Peaminister Jüri Ratas täna president Kersti Kaljulaidi roosiaia vastuvõtule ei läinud, vaid otsustas pidupäeva oma perega tähistada.

ERR 22.02.2024 Kallas ei kavatse presidendi vastuvõttu ka teleri vahendusel vaadata
EPL  26.01.2024 Kaja Kallas solvab Eesti riiki ja ajalugu

Palju õnne Eesti, kõik on tegelikult hästi!

Mõned mõtted

Lugesin läbi Lars Myttingu raamatu ja. hakkasin otsast peale, sest palju  küsimusi jäi vastusteta, ja hakkasin  kahtlema, et äkki jätsin kogemata mingid  lõigud vahele. Ja alles goodreadsist sain teada, et see on triloogia teine osa ja vastused ilmselt esimeses osas.

Muidu väga hea. Loodetavasti tõlgitakse  eesti keelde. Mulle meeldivad saagad. 17 - 20 sajand. Traagilist ja vähemtraagilist armastust. Aga eelkõige Norra ajalugu, müüte ja traditsioone. Lihtsate inimeste elu. Saladusi. Usku ja ebausku.

üks huvitav stseen.

Peresidemed

 

Lahtiütlus. Mul on hetkel nii kiired ajad, et ma pole detailidega kursis. Kui on pahasti, siis on pahasti.

Aga taustaks käib mul raadio. Ja mulle tundub, et praegu on aeg, kus tööandjad peaksid kõrvu kikitama. Kõik need helistajad, kes veendunult deklareerivad- meie küll räägime oma abikaasaga omavahel tööst. Nende töölepingud tuleks ette võtta ja konfidentsiaalsustasu  osas trahvid sisse nõuda.

Mingid ajad tagasi räägiti sellest, et vanemad võiksid saada laste eest lisahääle st hääletada laste eest. Ka  siis ma imestasin. Mina ja mu mees hääletame nn vastasparteide poolt. Mu vanemad valivad veel kaks ülejäänud nimekirjast ja samuti erinevalt. Järgmist põlvkonda ei  hakka isegi mängu tooma, kuna nende elu on täielik kosmos. Kas see on tõesti anomaalia? Järelikult siis on.

Ma olen olnud 32 aastat abielus. Sama mehega. Mulle endale tundub, et meil läheb kenasti.  Me ei tea teineteise palkasid. Ma ei tea oma mehe töö lepinguid, kliente ja hindu. Ja tema ei tea minu omasid. Me hääletame erinevate maailmavaadete poolt (kui eesti parteid  saab üldse maailmavaate järgi paigutada). Ma nõustun Rein Rauaga -sa saad vastutuse võtta alluva eest. Sa ei saa vastutust võtta perekonnaliikme eest. 

Kõige rohkem on mul aga kahju sellest, et Eestist saab taas üks mõttetu hall tavaline üks sajast riik.  Alar oli esimene samm. 
Mina ei hääleta maailmavaate poolt. Mina hääletan naiste poolt. Okei, ekre poolt ei annaks vast ka siis häält. Ja ka Riina pole sümpaatne- aga Kaia või Lavly oleks saanud hääle küll. Mina hääletan selle poolt, et Eestil oleks maailmas konkurentsieelis ja võimalus silma paista. Et oleks tasakaal ja võrdsed võimalused. Et 50% rahvastiku hääl ja vajadused oleks esindatud. Nii lihtsalt on.

Lisatud hiljem. Faktid mida me teame. 

1. Hallikul oli osalus ebaeetilises äris

2. Hallik on Kallase abikaasa

3. Kallas ei tee õhtuti abikaasale ülekuulamisi

4. Kallas on kunagi abikaasaga seotud firmale laenanud

5. Kapo ei tee oma tööd korralikult

6. Kallas pole endiselt õppinud suhtlema meediaga sihtrühma arvestades, vaid on säilitanud siiruse

7. Kuna üks pretsedent on äsja loodud (Johanna Maria Lehtme) siis kehtib Kahnemanni väikeste arvude seadus - üks kord vastutab naine oma mehe jamade eest, järelikult alati vastutab. 

8. Hallik sõitis üle oma naise vajadustest. Ja sellest me ei räägi.

Kas Kallas peaks tagasi astuma? Faktidest lähtudes mitte. Poliitilist karjääri arvestades, jah. 

Kas Kallas on teinud midagi ebaeetilist. Minu meelest ei. Lihtsalt lolli mehe on valinud. Kas ta on nende aastatega õppinud, et poliitikas pead teesklema - ei. 

Nagu ma kusagil juba kommenteerisin. Eesti ei ole naiste jaoks valmis. Naised on liiga siirad, usaldavad ja ausad ( vt ka Liina, Keit, Kersti, Urve, Signe, Mailis..). Eesti väärib veel järgnevad 10 aastat ümaraid mehi. Nt Pevkur oleks praegu väga hea valik. Me oleme endiselt Ida Euroopa.

Oppenheimer

 

Mul oli kinost väljudes reaalselt süda paha.

Ja ma sain aru, miks soovitatakse neid filme vaadata koos. Ilma Barbieta oleks Oppenheimer lihtsalt üks järjekordne eluloofilm, milliseid on tehtud kümneid tuhandeid. Ja ilma Oppenheimerita oleks Barbie lihtsalt üks ühiskonnakriitiline komöödia, milliseid on tehtud.. kümneid (?). Koos annavad nad konteksti ja ühiskondliku mõõtme.

Järjest vaadates on kahe maailma kontrast ülimõjus. Ühelt poolt happy family/rebjata davaite zit druzna- pidu, rahu, rõõm, päike, meri, rand ja eneseteostus. Teiselt poolt mustvalge, tuli, rafineeritud vägivald ja piinamine, üle laipade  minek ning vaenlase tühistamine. Kontrast ka helikeeles- kui Barbiel oli megahea playlist, Oppenheimeri taust on kurdistav vaikus ja plahvatused. Meil õnnestus seda filmi näha lausa 3D, heli oli nii tugev, et plahvatuste ajal toolid vibreerisid ja värisesid. Väga mõjus. 

Oppenheimer on tehtud tõsielusündmustel põhineva raamatu põhjal. st siis päris elu ja ka Barbie filmi mõjusaimad kohad olid nn päriselu. Sry. Parandan. Mitte - nn, vaid päris elu. Oppenheimeri filmis, rõhutan- päris elu + tollane ajastu, oli kolm naist, neist üks magamiseks, ülejäänud kaks tegid suurepärased ja meeldejäävad kõrvalrollid.

Kui paljud arvustajad ( ja ka mina) heitsid  Barbiele ette, et lõpp oli veidi vale, Ken oleks tulnud võtta mängu, sest poliitkorrektsus, arvestamine, kaasamine, tasakaal. Siis kahe filmi koosmõjul pole millestki rääkida. Kenid on mängus olnud 2000 (KAKS TUHAT) aastat. Mitte ainult mängus, vaid loonud reeglid ja keeranud selle maailma    .. sse. 

Sest ego, lühiajaline vaade, konkurents, alaväärsuskompleks, võistlus, ülbus, puud, mitte mets..... Kenidel on aeg minna tagavarameeste pingile ja hoida suu kinni ja väga väga kõvasti pöialt, et Barbied suudaks midagi veel päästa.( Aga ilmselt enam ei suuda). 

Barbie film

Kas teate, mida tähendab praiming? Ma kohe selgitan.

Kõik algas juba pühapäeval.
Mees sõitis nädalaks minema.
Käisin juuksuris. Nende salong asub hoones, kus on ka kino. Arutasime, et viimati tehtud valged salgud oli väga hea mõte. Hall mõjub loomulikumalt ja muudab kogupildi pigem värvikamaks, kui riivab silma. 
Ja siis rääkisime Barbiest. Ning ühtäkki märkasin, kuidas kogu keskus räägib mulle uuest filmist.

Siis hakkas järjest tulema. Raadios rääkis, kuidas Mattel läks Aquaga Barbie Girl laulu pärast kohtusse. Ning et sel korral oli ta targem. Etteruttavalt võib öelda, et film oli tõeline Product placement ja Mattel oli kohe päris kindlasti aru saanud, et All publicity is good publicity.

Sotsiaalmeedia voos ilmusid järjest tuttavate postitustesed. Check-in Barbie. Spotify soovitas mulle filmi ametlikku play-listi, mis läks repeati peale.

Sain pakiautomaadist oma tellitud kingad kätte. Olin nädalajagu tagasi, olles läbi käinud nii Rocca kui ka Ülemiste, täiesti masenduses. Kas tõesti- isegi kui ma tahaksin, ei saa ma enam kunagi kanda kingi, Sest need ei mahu mulle jalga. Kas ma peangi nüüd igavesti elama pärismaailmas? Jõudsin tookord koju ja Suur Vend saatis mulle kohe reklaami. Ära nuta. On olemas selline mõiste nagu wide. Guugeldasin, ja oligi . Tellisin Asosest esialgu kõige odavamad variandid. Igaks juhuks. Et äkki ka see pole lahendus. Ja nüüd sain need kingad kätte- istuvad kui valatud. Mul on nüüd 10 cm kõrguse kontsaga kuldsed kingad. Ja natuke madalamad atlas-valged.

Ja siis tuli- kõll. Swedbank saatis mulle smsi, millega teatas, et paneb mu kaardi kinni. Helistasin, suhtlesin ja selgus, et olen kusagil vajutanud ok lubadusele võtta mu kontolt kordustellimus. Tänasin panka, et nad hoolitsevad ja valvavad. Üheltpoolt õnnelik, et oma rahast ilma ei jäänud. Teiselt poolt on nüüd siis kaart kinni. Seniks, kui jõuab uus kaart. Pole mul raha. Ja meest ka mitte. Siia sobiks kirjutada, et Barbi ilma Kenita on rahata. Aga mina olen ju Säästu-Barbie.
Kiitsin ennast varude tekitamise eest. Sest selgus, et tegelikult on raha.

Mehed, naised ja venelased

Sõidan viimasel ajal võimalusel ühistranspordiga. Tasuta ju. 
Peatuses siseneb noor mees. Spordiriietes, kõrvaklapid peas. Sportlane, liigitan endamisi. Vähemusrahvuse esindaja. Istub minu vastu. Tsahh... millised aroomid. Ei, mitte higi, vaid viin. Poisil on käes pizza, pudel viina ja kilekott maasikatega. Istub. Esialgu rahulikult, siis õngitseb kusagilt apelsini, hakkab seda koorima. Mahla pritsib. Ühel hetkel teeb buss jõnksu ja mees lendab üle vahekäigu istuvale  tüdrukule sülle. Vannub värvikalt, heidab lootusetu pilgu oma apelsinile, mis on puruks ning virutab selle bussi põrandale. Käed pühib istme sisse puhtaks.
Vannub veel. Ja hakkab sööma maasikaid, Lehed, muidugi, põrandale. Mees on endiselt apelsiniebaõnnest häiritud. Õngitseb taskust paki sigarette..

Edasi ma ei näinud, pidin maha minema.

Käisin nädalavahetusel juhtimiskoolitusel. Koolituse sisu oli üsna abc, nendin taas, et ma olen ülbe ja  ülekoolitatud, aga muu oli äge.
Meid oli 4 naist ja mehed... grupitöödeks jagati naised laiali, et igas grupis oligi üks naine.  Lumivalgeke ja pöialpoisid. Võõrad inimesed pole minu jaoks eriline probleem. Aga kui valemis on mehed ja noored ( pärast guugeldasin, vanim mees, keda pidasin endavanuseks, oli sündinud 1982), siis see dünaamika on pisut teine. Tunnistan, et alguses olin üsna ootusärev.
Olin endale lubanud, et olen seekord kuss. Et vaatan, jälgin, kuulan ja lasen ka teistel õppida. Olen üsna rahul, praktiliselt ka õnnestus, Välja arvata need olukorrad, kui tuli haarata initsiatiiv, poisid tööle panna, et saaksime ülesande õigeks ajaks valmis. 
Meid oli kokku pannud juhuslikult (väidetavalt), aga  üsna kiirelt said rollid paika ning selgus, et meile on sattunud pigem rebeltüüpi inimesed, kes tahavad, et lisaks kõigele oleks ka tore. Me olime kogu kursuse häbiplekk, aga väga palju sai nalja.

Naiste teemad

Mul on nii nii nii hea meel, et vahel midagi ka muutub. Paremuse suunas. Mäletate, kuidas ma saatsin kaebekirju, et eetrisse rohkem naisi lubataks. Hiljuti ka Ainar Ruussaar kaebles raadios, et ... (toimetus) näeb, KUI palju olen ma naisi kutsunud, aga nad lihtsalt ei taha.
Nüüd siis lõpuks ometi on üks ohver leitud ja alates järgmisest nädalast hakkab vingupilli asemel Olukorrast Riigis kommenteerima Marju Himma. Super! 

Ma annan siinkohal vihje ka Ruusssaarele- Viktoria Ladõnskaja. Lisaks sellele, et naine, on ka mitteeestlane, sobib ka parteiliselt sellesse kontserni- lõpetab kevadel oma riigikogukarjääri....  

Kiidan igatahes. Ja jään lootma, et varsti kuuleb lisaks naistele raadioeetris ka mitteeestlasi ning noori.
Uskuge, mida rohkem tasakaalus on maailm, seda parem see on.

Kuna mu silmad ei paista enam laugude alt välja, hakkasin katsetama kunstripsmetega. Kui lõpuks paika saad, on ilus, aga. Igavene mökerdamine. Liimiga. 
Noorem kolleeg küsib, et aga kasuta magnetripsmeid. Klõps klõps kenasti kinni.
Ostsin. Eylure. Juhend ütleb, et määri laule 3 kihti, lase iga kiht korralikult kuivada. Tegin. Ripsmed kinni ei jää. Tegin teise ja kolmandagi korra. Kahtlustades, et äkki sai liiga palju või liiga vähe kuivada. Tagajärjetult. Ei jää kinni.
Mida ma valesti teen?

Ma olen avastanud, et järjest rohkem on meie ümber inimesi, kes ei võta asju tõsiselt. Inimene lubab midagi ära teha. Ja siis, kui tähtaeg on käes, ütleb- ma ei jõudnud. Mul polnud aega. Ta ei ütle seda mitte kuu. Või nädal Või isegi tund aega enne tähtaega. Vaid siis, kui on juba lootusetult hilja.
TT tõi välja toreda termini- scholzing. Aga nimeta kuidas tahad, käib see mul üle mõistuse. Kuidas nii saama?? Miks sa ei hoiata?? Ja miks minul on alati aega??

Psühholoogidele, palun, täiesti tasuta, pakun kaks empiirilist avastust.

See, kes on kõva häälega ning armastab esineda, ei tarvitse sobida liidriks

See, kes armastab struktuuri ja reegleid, ei tarvitse ise nende kasutamises/ järgimises hea olla

Kirjanditeemad

Kuna järjest loen, et inimesed ei leia teemasid, millel kirjutada, siis palun. Koogi kõrvale räägitud teemad, millele oleks vaja vastuseid.

Miks meeste poolt disainitud meestele mõeldud haridussüsteem ei sobi ( väidetavalt) kaasaegsetele meestele/poistele?

Miks sõltumata/sõltudes sellest ( ja ka muu maailma vt islamiriigid), muudab haridussüsteem naised liberaalsemaks ja mehed pigem konservatiivsemateks?

Miks on kadunud " naised- lapsed enne"? ( viide ühele saatele, kus ema ja vanaema rääkisid, et liitusid kaitseliiduga, et kaista oma poegi/lapselapsi. Poisid olid 20 + ja naiste plaan oli, et lapsed saavad siis rahulikult põgeneda, nemad astuvad vaenlasele vastu)

Tavalised inimesed

Päeva tsitaat. Täiesti sobilik eelmise teema diskussiooni lõpetamiseks.

Hindrek Riikoja üliemotsionaalselt ( hüsteeriliselt vist ei tohi meeste kohta öelda?): 

" Räägime täiesti tavalistest peredest /../.kui varem käidi kogu aeg kahe autoga, siis nüüd käiakse pooltel kordadel ühe autoga..."

teema: "valitsus, ja eriti reformierakondlased hakkavad selle peale undama, aga peavad aru saama, et kütuseaktsiise on vaja langetada, sest tavalised inimesed on hädas."
Saade: riigiraadio, kus kaks keskealist meest vinguvad elu üle.

Ma alguses mõtlesin, et oma kommentaare siia juurde ei lisa. Aga. Minu blogi.

Mu alaväärsuskompleks süveneb. Kui Ratas andis mulle elektrihinna kontekstis teada, et ma ei kuulu keskklassi, siis nüüd saan ma teada, et ma pole isegi ka tavaline inimene.

Lisaks küsin taas. Mida Mehed Kardavad? 
Kui mehelik loogika soovib kütuse hinda, mis oleks madalam kui piimal.
Siis minu väga naiivne naiselik loogika näeb hoopis rohkem täiesti ebaadekvaatseid lahendusi.
Näiteks ohutud rattateed. Puhas ja loogiline ühistransport. Vesinikutranspordi eelisarendamine. Kodulähedased koolid ja lasteaiad. Elurajoonide planeerimine nii, et tagatud on turvalisus st kodude juures on ka töökohad. Tootlikkuse ja efektiivsuse kasv, et kerkiksid palgad. Valglinnastumise ennetamine koos nõuetega infratsruktuurile...
Täna ja kohe? Mobiilsed töökohad. Ei pea käima kogu aeg kontoris. Ning tööde puhul, kus see on vajalik,  tööandja poolt võimaldatud (bussi)transport kodu-töökoht.

Taevas kukkuski alla

niipalju õnne

Mees istub kodus arvutis. Järsku käib kõmakas. Vaatab aknast välja- meil võetakse siin aastaringselt uut aastat vastu, aga seal on rahulik. Vaatab ukse poole, seal istub üllatusest ja hirmust suurte silmadega kass. Vaatab selja taha. Täpselt tooli taga, on laest põrandale kildudeks kukkunud lamp. Oleks natuke tagapool istunud, oleks vastu pead saanud. Lamp kukkus lambist alla.

Ükspäev käisime väljas. Mees oli jummala paljas ( Tõnu, palun pane särk püksi). Ei salli, mütsi, kindaid... Niimoodi saad veel mingi koroona, noomin teda.
Läks päev ja järgmisel hakkas tatistama ja köhima. Siis tõusis palavik. Palavik läks üle, aga  kehv oli ikka olla. Kuna puhkus sai läbi ja pidi tööle minema, tegi testi. Esimene andis tulemuseks pildi, millist juhendis joonistatud polnud., Tegi teise veel, see oli positiivne.
Nojah, kuna me elame koos, siis olen ilmselgelt ka mina positiivne, mõtlesin ja telefon tegi piiks-piiks..

Hoia äpp andis teada, et mu isolatsiooniperiood lõppes eile. Tõlge: äpi andmetel olen ma 10 päeva tagasi kokku puutunud viirusekandjaga ja selleks, et mitte nakatada, oleksin pidanud kuni eilse päevani isolatsiooni pidama... Jommajoo (Fillon Maillet)
Ma pole testi teinud, kuna see ei anna mulle midagi. Lisaks tavapärasele tatininale ma köhin natuke ja hommikul oli  kurk pisut valus. Ja mu aju on viimastel kuudel nagu ühepajatoit. Erinevad mõtted jooksevad peas ringi, aga ma ei suuda neid lõpuni mõelda. Tea, kas peaks lõpuks ometi piima ja suhkrut sööma hakkama. Siis saaks maha jätta ja tšakrad korda?

Jõin kohvi ära ja otsustasin, et ei viitsi haige olla. Väljas paistis päike. Panin tossud jalga ja läksin hoopis õue. 

Kuidas ma maailma ei muutnud

Ehh, alustame aastat asjaga, mida ma mitte kunagi varem teinud pole. Ma polekski kirjutanud, aga siis kuulsin raadiost järgmist vestlust:

hmm.. tavaliselt teevad aastalõpu kokkuvõtteid paarina mees ja naine. Miks sa minu kutsusid? 
Ah, tead, ma olen lihtsalt liiga laisk. Kuna sa istud mu kõrval lauas, oli hea lihtne sind kutsuda.

Ja siis saatsin ma kirja:

Tere, 

Kõigepealt sooviks Teid tänada kahe väga toreda üllatuse eest  26.12.2021 R2 eetris olnud saates " Olukorrast riigis".
Esiteks oli äärmiselt meeldiv üle pika aja kuulata eetris konstruktiivset kriitikat; vastast ärakuulavat ning austavat diskussiooni; väljaspool raame pakutavaid lahendusi ja ettepanekuid; positiivsust ning euroopa- ja globaalset vaadet olulistele sündmustele.

Ning teine tore üllatus oli eetris, poliitikasaates,  kuulda naisterahva häält. 

Printsess, Bond ja Manul

Kui me pühapäeval liiga vara ärkame, siis kuulame taustaks saadet Käbi ei kuku. Mu mehel on sellega mingi teema, mistõttu toob see alati kaasa diskussioonid selle saate kontseptsiooni õiglusest.

Tafkav pani sellele teemale hea nime. Printsessid.  Eelise saamine õigesse perekonda sündmise tõttu. Kas printsesside elu on lihtsam. Muidugi, huvitav on, kuidas ajas on ka printsessi staatus muutunud. Kui varasemalt tähendas printsess vabadust ja lihtsamat elu. Siis tänapäeval on vastupidi. Reegleid ja raame. Tsiteerides klassikuid, kes tahaks tänapäeval olla printsess. Ainult hullumeelne.

Aga nii ehk naa. Ma olen alati austusega suhtunud neisse, kes nn tavalisest perest tulles on edu ( vanematest erinevas valdkonnas ) saavutanud.

Näiteks Randvere pere lapsed, vennad Uusbergid ja Piusid, või õed  Realod, Talid  ja Kissad. 

Teisalt. Mõtle, milline surve ja  seisus kohustab on nt Ilvese või Tarandi poegadel. Valitsusliikmetest rääkimata.  Kõik mu tuttavad nooremad õed-vennad räägivad, kui "tore" oli koolis kuulda, "aga sinu õde/vend ".. see õigustatud(?) ootus ja vastutus nn perekonna hea nime eest...Ehk me oleme printsesside vastu liiga karmid?

Millest ma ei kirjuta

Ma ei kirjuta sellest, et olen nüüd Notsu soovituse järgi unustanud mõõta aega ja vahemaad ja jooksnud kui hetk tekib. Vist Maarja soovitas, et trenni tehes peab suu kinni olema, muidu läheb lappama. Ja tal on õigus. Ma ei kirjuta, sest keegi ei oska mulle öelda, kust ma siis hapniku saan, kui suu kinni on.

Eelarvamustest ja feminismist.

Ma olen feminist, eks. Kui naisterahvas saab alale, kus naised on alaesindatud, olen ma väga elevil ja ebaõnnestumisi võtan väga isiklikult. 

Aga viimasel ajal on mul tunne, et keegi kusagil koordineerib vandenõud, et aidata meelega püünele  nõrku naisi. Las feilivad, pärast hea parastada- no näed, ei ole naistest asja...

Menopausist. Raamatusoovitused.

Tähelepanu kõik 35 + naised. Järgneb tungiv kohustusliku kirjanduse soovitus.

Muudetud hiljem. Alusta raamatust dr. Jen Gunter The Menopause Manifesto. Own your health with facts and feminism.

Amanda Thebe Menopocalypse puhul pole tegemist maailma parimaga, kuid kuna menopausialast puust ja punaseks kirjandust on nii vähe, siis seda lihtsalt peab lugema. Usu mind, sa saad siit üllatavalt lihtsad vastused oma keerulistele küsimustele.

See on personaaltreeneri kogemuslugu, ja nagu selle maa raamatutes tavaks, paljude kordustega ja paraku on see natuke liiga Ameerika. Kui ma võrdlen prantsuse raamatuga, siis mulle tundus prantsuse oma kultuuriliselt lähedasem. Aga ma usun et meie naised on väärt üht aabitsat.

Raamat käib läbi põhitõed ja mõisted. Annab lingid mitmele testile, kogukonnale. Kuna autor on treener, siis ka treeningkava ja koostöös psühholoogidega tuletab meelde vanad head ja mõned uued eneseabi nipid. see on väga lihtsalt loetav ja e raamatu pdf formaadis saad tasuta, sealt on võimalik alla laadida ka teine raamat), 

Kui sa inglise keeles ei loe, siis Päikesetoit on oma blogis teinud ülevaatliku eestikeelse referaadi mõlema raamatu põhjal ning lisanud veel omalt poolt infot.

Nagu nõukaajal jagati keelatud tekste käest kätte.

Dr. Gunteri raamat põhineb teadusel ja arstipraktikal. Sobib lugemiseks ka noorematele, kuna käsitleb ka muid günekoloogilsi probleeme. Ja autor on tõeline Feminist :) suure algustähega. 
Raamatu saab samuti tasuta ülalolevalt lingilt.

Mu blogi loeb palju kirjutamisega seotud inimesi, äkki on kellelgi käsi sees, et see Eestis eestikeelsena välja anda. Koos mõne Eesti arsti kommentaaridega. Päikesetoit on tõlke juba teinud ja lisa juurde otsinud.