reede, 1. oktoober 2021

Millest ma ei kirjuta


Ma ei kirjuta sellest, et olen nüüd Notsu soovituse järgi unustanud mõõta aega ja vahemaad ja jooksnud kui hetk tekib. Vist Maarja soovitas, et trenni tehes peab suu kinni olema, muidu läheb lappama. Ja tal on õigus. Ma ei kirjuta, sest keegi ei oska mulle öelda, kust ma siis hapniku saan, kui suu kinni on.

Ma ei kirjuta sellest, et tahaks ühele blogijale nähvata- kaua sa krt vingud, võta juba midagi ette, Teisele, kes väidab, et ta pole üldse nagu ta ema... Emmmm.. päriselt ?! Kolmandale, et kallis laps, loe palun oma vanu postitusi, sa hakkad juba mitmendat korda sama vana viga kordama. Ei kirjuta, sest ma ei pea neid blogisid lugema, sest nad kirjutavad vaid murdosast oma elust, sest ega ma ise parem pole. Ja ma ei tunne kedagi, kes oma vigadest on õppinud.

Ma ei kirjuta sellest, et matustel mõtlesin, et mida ma oma vanemate matustel teisiti teeks. Ja sellest, et järelehüüet kuulates sain aru, et ma pean kõvasti mõtlema ja pingutama, et vanemate kohta midagi head öelda. Et üldse midagi öelda. Sest head lapsed ei mõtle nii.

Ma ei kirjuta sellest, et vaadates viimase aja reitinguid on mul füüsiline hirm, et Ekreike valitsus tuleb tagasi. Ei kirjuta, sest demokraatias nii ongi, et võim vahetub ja tegelikult, ausalt, mu elustandardit ei muudaks abordi- või  naiste töölkäimise keeld, või rassipuhtuse nõue just väga palju.

Ma ei kirjuta sellest, et viimased kaks nädalat olen olnud imelikus tsüklis. Kõht on väga lahti, ma peidan ära kõik puu- ja köögiviljad ja täistera ja söön saia. Siis hakkab mu kõht valutama. Mõtlen heldinult, et ju ma ikka gluteeni ei talu ja lähen tavatoidule tagasi, et siis taas otsast- kõht lahti - sai- valutab, ringi alustada. Ei kirjuta, sest siis soovitataks mulle käituda täiskasvanulikult. Aga kui ma seda kaks nädalat pole teinud, ju ma siis vast ei viitsi....

Ma ei kirjuta sellest, et ma ei saa kommenteerida. Sest ma ei suuda oma mõtet sõnadesse panna ja kipun hoopis " aga mul ükskord"...ja. Siis taban end taas kommenteerimast, vajutan send ja kahetsen taas kibedalt, et ma seda tegin. ( Näed, isegi seda probleemi ei oska lihtsas eesti keeles kirja panna) Ei kirjuta, sest mis sest kasu oleks. Tuleb õppida end paremini väljendama, mitte halada.

Ma ei kirjuta sellest, et sel samal matusel mõtlesin, et kui inimene oli nii inimeste inimene, organiseeris ja korraldas... nagu räägiti, siis miks oli ära saatmas nii vähe inimesi. Kas see suhtlemine oli hoopis pealetükkiv ja tüütu. Või ei tahtnud sõbrannad koroona pärast tulla. Ei kirjuta, sest, lahkunust räägitakse head.

Ma ei kirjuta sellest, et proovisin messi jaoks kapis olevaid kleite selga. Neid mil vöökohta pole, ei saa panna, sest ma ei suuda kõhtu nii pikalt sees hoida. Ja need, millel on vöökoht, neil ei lähe lukk kinni. Ma ei kirjuta, sest sel pole enam uudisväärtust ja lahendus on leppida ja tellida internetist kummivärvliga püksid.

Ma ei kirjuta sellest, et Riina Sikkut, Signe Riisalo ja  Züleyxa Izmailova on naiste õiguste osas ühel nõul Helle- Moonika ja Solmaniga, et lastel on ainult emad. Ei kirjuta, sest see on nii masendav.

Ma ei kirjuta sellest, et mind hämmastab see, kuidas inimesed alluvad ( veel mitte ressursse omavale) autoriteedile, ainult kõva selge hääle ja enesekindluse pärast. Ma ei kirjuta, sest ma olen tüdinud, et mu elu koosneb retoorilistest küsimustest ja kui ka leian vastused, pole nendega midagi peale hakata.

Ma ei kirjuta sellest, et parim dieet on breketid. Mu tuttav on ligi 10 kilo kaotanud. Hiljuti proovis India pähklit süüa. See läks talle maksma 29 eurot ja poolteist tundi järjekorras istumist. Ei kirjuta, sest see pole viisakas.


Ühesõnaga. Midagi pole kirjutada.

18 kommentaari :

  1. Jumal tänatud, et sa ei kirjutanud - sai NII hea postitus.
    (Ja NII hea foto.)

    VastaKustuta
  2. Kuule jah, võiksid tihedamini siia mitte kirjutada 🙂.

    VastaKustuta
  3. Sinu arnotalilikud kõhklused-kahtlused on nooremale keskeale iseloomulikud:-) Saade "NaisedRauaköögis" meeldis mulle ka! Väga!:-)

    VastaKustuta
  4. Päriselt mina soovitasin midagi jooksu kohta või? üldse ei mäleta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ikka :)
      juhujooksmise ajend on mul kärsitus. Lähen kuhugi ja lihtsalt ei viitsi käia, sest tee on rutiinselt tuttav, tahaks rutem kohale saada.

      Kustuta
  5. "... proovisin messi jaoks kapis olevaid kleite selga. Neid mil vöökohta pole, ei saa panna, sest ma ei suuda kõhtu nii pikalt sees hoida. Ja need, millel on vöökoht, neil ei lähe lukk kinni."
    Geniaalne, ma ütlen.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võimalik :) aga valus on ikka :)
      (Tänan !)

      Kustuta
    2. ma ei saanud tegelikult just sellest kohast hästi aru. Kui vöökohta ei ole, siis just nimelt ei pea ju kõhtu sees hoidma, sest kleit jätab sinna lahedalt ruumi, või tähendab "vöökohta ei ole" midagi muud?

      Kustuta
    3. see ongi lõks. Paljudele tundub, et kui paned selga nt sarafani või sirgelõikelise, siis ei jää kõht ( nt rasedad) näha. Jääb ja väga hästi. Pigem aitavad peita vööd, taskud, voldid jne.

      Kustuta
    4. Mu kogemus ütleb küll, et selline riietus võib visuaalselt paksuks teha (sest on seljas nagu telk ja keegi ei saa teada, et tegelikult olen ma keskelt peenem kui rinnapartiist või puusadest), aga kõht jääb siiski peitu.

      näiteks mitut kõhtu sa näed siin pildil, kus ma kannan A-lõikelist kleidikest pluusina?

      Kustuta
  6. Aga lastel ongi ju ainult emad =) Isa võib olla, ema peab olema.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma jään eriarvamusele, seal poliitikasaates jäi mulje, et kõik peale ja Jana Toomi on üksikemad. Naised ei saa poliitikas osaleda, sest neil on lapsed, sest nad on nõrgad ja haprad ja muu selline jama.
      Lapsel on alati kaks vanemat va kunstliku viljastamise puhul ja mõlematel on privileeg ja õigus ja kohustus lapsega tegeleda
      Ma ise oleks hulluks läinud on võimaluseta- mine küsi isa käest, mine mängi isaga jne.
      Aga ehk mul lihtsalt vedas :)

      Kustuta
    2. Oh Solman. “Käi ikka minu sõnade, mitte tegude järgi” mimm.
      Aga mittekirjutamine on jah tore :)

      Kustuta
  7. Oo, need piinlikud kõned ärasaatmistel... Mäletan, kui pidin abikaasa saatmise tarbeks jutupunkte leidma, peas oli suur must auk. Õnneks delegeerisin mehe vennale ja hea sai. Võibolla hea teksti jaoks peab olema teatav distants?

    VastaKustuta
  8. Sümpaatselt mittekirjutatud. :-)

    VastaKustuta
  9. Kusjuures, mul on ka ühe blogijaga sama tunne, et no kaua võib halada, tee juba ometi midagi! Aga noh, pole minu asi öelda. Samas annan endale aru, et mõni võib ka minu hala lugeda sama emotsiooniga. 😀

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!