Neljapäev, 28. oktoober 2021

#jutujaht Ja muidugi aitäh hea sõna eest

Õudne päev, mõtles Helju.
Hommikul selgus, et kaalud ei saa serveriga ühendust, ehk siis ei ole võimalik etikette välja trükkida; ja et kuna toodangumaht on keskmisest suurem, ei jõuaks ka muidu lao auto peale. Ta pidi tegema mõned kõvahäälsed nõudlikud kõned. Õnneks sai korda. Halloweenikampaania OOS ajas nutma, seejärel saabus SC juhi info, et nad ikkagi ei jõua meie peolaua tellimusi teha. Enne lõunat oli regioonijuhtide koosolek, kus loomulikult selgus, et kõik on väga halvasti.  Peale koosolekut jooksis koridoris kokku turundusinimesega, kes väitis, et kampaaniaks pakutud tooted on nii nõmedad, et nendega ei kannatagi kampaaniat teha.  Seejärel tulid meiliga inventuuritulemused ja peadirektori soov, et  isiklikult kutsub meid vaibale selgitusi andma. Ning just praegu lõppes kõne, et poes läks ventilatsioonisaht katki, vesi tilkus tootmisesse. Ja peadirektori toon oli taas nagu.. tule ja anna aru, miks selline asi juhtub.

Telefon helises jälle, ülemus, Dajaana- Jessica, palus enda juurde. Helju haaras märkmiku, telefoni, prillitoosi  ja kõmpis ülemuse juurde.

"Istu. Mul on sulle halb uudis. Kuna me oleme sunnitud struktuuri muutma, siis kahjuks peame tegema teatud ümberkorraldusi. Oleme väga tänulikud tehtud töö eest, sinust on olnud palju kasu ja.. Me anname sulle võimaluse väljuda tööturule ning leida uusi põnevaid väljakutseid ja  panna end proovile muudes ettevõtmistes.." Dajaana- Jessica pilt eksles sihitult ringi ja vältis otsavaatamist.  "Ühesõnaga, peame sind koondama. Sa saad kolme kuu palga... ja.. tänasest päevast siis vormistame. Vii oma arvutid ja asjad personaliosakonda... ja võid siis koju minna."

Ülemus rääkis veel midagi, aga Helju enam ei kuulanud. Kuidas siis nii.. Kuidas. Kuidas ometi on see kõik, mis  juhtub, võimalik? Kas see tõepoolest juhtub minuga ja päriselt, mõtles Helju. Nii palju jääb pooleli. Just hakkas ju hästi minema, tulemused on viimase poole aastaga järjest paranenud...Ei, ma näen praegu und...Uskumatu.

"Aga kes siis minu töö ära teeb," küsis ta valjult, Dajaana- Jessica juttu sisse sõites.

Tundub, et vahelesekkumine tuli ootamatult ja ei meeldinud Dajaana- Jessicale eriti. "Eemm.. no anna asjad mulle üle, eks.  Me siis vaatame, kuidas me edaspidi korraldame."

Vaatame, kuidas korraldame, mõtles Helju mõrult. Lasteaed. Kuidas need noored aru ei saa, et pole need asjad nii lihtsad. Helju läks tagasi kabinetti. Istus arvuti taha.  Outlook oli täis lugemata kirju.  Täna tuleb pikk päev. Dajaana- Jessica poolt öeldu jõudis alles nüüd kohale. Nagu suur must vihapilv. Küll nad veel kahetsevad, rumalukesed...See on nende, mitte minu kaotus. Helju võitles sooviga  arvuti tühjaks kustutada ja dokumendid paberihunti visata. Mis õigusega nad seda teevad??
Kümne minuti pärast pidi algama koosolek. Kristi lendas tuppa, "Helju, ma tahaksin arutada järgmise kampaania tooteid...".
Telefon helises taas. Toomas.
Helju vaatas väsinult Kristile otsa, " kuule, ma kohe jooksen koosolekule, kell viis oleks mul aega.". Võttis telefoni " Toomas, on sul mingi kiire jutt, ma kohe jooksen koosolekule..."

Annika istus laua taga. Masendunult. Hommikul oli Dajaana- Jessica ta enda juurde kutsunud ja ütles, et täna on koondamised. Muuhulgas, Helju. "Whaatt?? Me ju rääkisime , et see on oluline ametikoht, kes seda tegema siis hakkab??, oli Annika ärritunult küsinud. Dajaana- Jessica selgitas seepeale, et “mind ajas ta piiksuv hääl närvi, viu-viu, ma ei suutnud seda enam taluda..”
Ehk siis, ta lasti hääle pärast lahti?? Midaiganes, aga töö sain endale mina, mõtles Annika mõrult. fakk, fakk, fakk.. vandus ta endamisi.  Kaua võib, mõtles Annika, üks teema, muud ei ole kui,  nad on nii vanad, pensionini. X aastaid. Et siis, kas ma saan õigesti aru, et ka mind ootab teatud vanuses koondamine? Pekki, mu vanemad olid üle kuuekümnestena täiesti tegijad. Ja Helju on samuti äge mutt. Ja teine, mida oli koosolekutel, kuhu Helju polnud muidugi kutsutud, korrutatud,  ahh, tal pole seal midagi teha, see töö on nii kerge. Palju tänu.  Ehk siis tore on. Ma hakkan tegema kahe inimese tööd.  Palka oli sutike tõstetud, aga.. Aga miks, miks ometi ??...  Annika tahtis kõva häälega röökida.

"Helju, sa ei pea täna osalema," ütles Dajaana- Jessica. Helju vaatas ruumis ringi, enamik vältis ta pilku, mõni vaatas otsa. Kaastundlikult. Eva vaatas talle otse silma, muiates. Neil oli ammu kana kitkuda. Annikal tundus olevat piinlik. Ta oli Annika kaasa kutsunud, las hakkab siis otsast õppima.

Helju vaikis, avas läpaka, sisestas koodi. Tabel ilmus suurele ekraanile. Koosolekul olijate pilgud pöördusid ekraanile. Dajaana- Jessica ei öelnud enam midagi.  Helju alustas ülevaadet.
Pärast toimus arutelu. Nagu ikka. 

Kaire : meil on tõsised probleemid temperatuuridega.
Erkki: arvad, et kui koguaeg räägime sellest, siis see aitab? Kui sa aru ei saa, mis põhimõttel kõik töötab, siis on kurb. Saatsin reedel juhile ümbertegemise pakkumise, pole vastust saanud. Kui maha magab, siis on oma probleem.
Kaire : ehk tänase süsteemiga ei saa midagi paremaks teha?
Erkki : sulle on mitu korda räägitud, ei hakka kordama.
Kaire :  pole ühtegi ammendavat vastust saanud.
Erkki : kui mõistus ei võta, siis ei viitsi seletada. Läheme edasi.

Nagu alati, mõtles Helju. Kui nad oleks minu alluvad, siis ma seda ei lubaks. Dajaana- Jessica näis sellist suhtlemist pigem nautivat ja normaalseks pidavat. 

Kui.Kui.Kui. Kui ma vaid, .. mõtles Helju, kui ma vaid oleksin olnud leplikum ning vähem õiendanud. Kui ma poleks nii palju targutanud .. siis oleks, ehk... 

Järgmisel hommikul arvutit käivitades selgus, et ta ei saa oma failidele ligi. Helju hõikas Annikale, et too talle aruanded välja laseks.  Ja läks kohvi võtma. Koridoris vastutulijad vaatasid teda kummaliselt. Masina juures oli Uno,
"Hei.. kas sind mitte ei koondatud?"
Helju vangutas pead. "No jah, aga kuidas ma tsentraalse keskuse projekti pooleli jätan? Ainult minul on ju info. Ma ei saa noori ju alt vedada. Ma pean oma tööd ära lõpetama. Ma ikka mõtlesin, et tulen seni, kuniks teised asja käppa saavad." Uno meeldis talle, vana kooli mees. Tõsise ellusuhtumisega, nagu ta isegi. 

Päev möödus kiirelt. Kohtumised, koosolekud. Korra nägi ta koridoris Dajaana- Jessicat. Ülemus möödus temast kiiresti, pilku vältides.

Ja nii möödus nädal. Helju käis tööl ja korraldas asju. Inimesed harjusid. Võimalik, et selja taga sosistasid, aga otse ütlema ja küsima enam ei tulnud. No paljugi mis  Äkki mõeldi ümber või tehti mingi kokkulepe. Ikkagi vana ja väärikas ja kogemustega töötaja. Kuna tal olid It osakonnas head suhted, sai ta uuesti ligipääsu kõikidele dokumentidele.

Juhatuse liikmed kogunesid koosolekule.

"Dajaana- Jessica, kas sa mitte Heljut ära ei koondanud, me ju pidime meeskonda noorendama, miks ta ikka tööl käib?"
"No ma ei saa ju vägisi inimest välja tõsta. Mida ma siis tegema pean. ise ta tahab käia." 
"No jah". Ütles Tõnu. Juhatuse esimees. "Las ta siis käib. Tal on mingi paar aastat vist pensionini?""Ta peaks mingi viiskend kuus olema", teadis Jüri.
"No näed, siis," noogutas Tõnu rahulolevalt pead."Kui tahab ilma rahata tööd teha siis.. vanainimesed on veidrikud. Mis meil järgmine teema oli?"


Helju ärkas ja vajutas kella kinni. Päike paistis otse silma, peaks paksemad kardinad ostma, mõtles ta hajameelselt. Ta otsustas eile, et ei lähe enam tööle. Ta oli lihtsalt väsinud. Kui kummaline, mõtles Helju. Esimest korda elus juhib olukord mind. See mis on, ei ole minu tegemiste või tegematajätmiste tulemus ja tagajärg. See lihtsalt juhtus. minuga, ootamatult.  Ta oli saanud mitu tööpakkumist, broneerinud piletid soojale maale ja.. lõppude lõpuks on see ainult äri, lohutas ta end. Ma saan ju alati aidata, helistagu, kui midagi vaja on. Ja kõik asjad sai kenasti nähtavale pandud ja..
Helju tõmbas teki üle pea ja uinus uuesti.


Tund aega hiljem mõtles Annika kontoris, et midagi oleks nagu valesti. Huvitav mis, mõtles ta. Mööbel on sama. Midagi pole ju uuendatud, või? Ta trükkis aruande välja ja kõndis Helju lauani. Järsku sai aru, et Heljut pole. Annika kehitas õlgu, haaras laualt läpaka ning kõndis koosolekule.  Tuleb siis ise teha.



Ja muidugi aitäh algatamise eest Kaamosele :)

8 kommentaari :

  1. oeh kui kurbhea, eriti kõnetas: las ta siis käib...vanainimesed on veidrikud.

    VastaKustuta
  2. Jajaa koondamised on ühelt poolt valus ja teiselt poolt aktuaalne teema. Ei tea kui tavaline see Eestis on aga siin praktiliselt igaühel kogemus pajatada. Mul lausa kaks, takkajärgi mõistad, et tegu lotovõiduga ehkki esimene moment mõru pill.

    VastaKustuta
  3. Õnneks sai Helju juba uusi tööpakkumisi 😊

    VastaKustuta
  4. Heljusugust naist oleks igal pool vaja. :-)

    VastaKustuta
  5. Ma olen koondamiste ajal alati lootnud, et olen nimekirjas, ilma naljata. Sestap on mul Heljust kahju, et talle kohe kohale ei jõudnud kui palju tal tegelikult vedas...
    Väga hästi kirjutatud, ma sain Helju pähe pugeda ja temaga kaasas kõndida, kuigi ta poleks "minu inimene"!

    VastaKustuta
  6. Oh kui tuttav :D
    Just see "kuidas nad ilma minuta"

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!