2025 kokku

No mu sisetunne oli õige. 2025 on lõppude ja illusioonide purunemise aasta. Nüüd me siis teame, mida tähendab, kui aasta algab kassi kõhulahtisusega.

Ma juurdlen hetkel, kas see tähendab, et aeg liigub kiiresti, või vastupidi, aeglaselt- kui varasemaid postitusi üle lugedes üllatud- sel aastal oli see? Hullult palju on sel aastal juhtunud.

Balloon Red GIFfrom Balloon GIFs

Lõpp 1
Minust ei saa õpetajat. Natuke kurb on, kuna ma tõesti lootsin, et äkki.. selgub, et ma olen loomupäraselt andekas ja mu kooliaegsed õpetajad aimasid mu tulevikku.... Esiteks lõppes ära see koolitusprojekt, kuna koolid liideti, õppekavad muutusid ning see kursus ei jätka enam. Ja teiseks koolitaja koolitus, kus ma sain enda jaoks puust ja punaseks selgeks, et ma ei sobi koolitajaks. Kes oleks osanud arvata, et ei piisagi kõvast häälest, orgunnivõimest ja esinemisjulgusest :) Minus puudub autoritaarsus, ma ei järgi reegleid, puudub karisma. Soov aidata… Su iseloom on su saatus. Ja kõige lõpuks, ma lihtsalt ei oska mitte midagi piisavalt hästi, et seda õpetada + et ettevalmistamine võtab nii palju aega.
Igas lõpus on alati peidus ka algus, eks? 
Positiivne? Nüüd ma vähemalt tean. Eks tuleb edasi otsida. Ja väga ägedad kogemused olid. Palju sain targemaks ka.

Lõpp 2
Lähedasel algas 2021(!) aastal toimunud sündmusest tulenev kohtuprotsess. Ilmselt selle lõppemiseni läheb veel aega, aga vähemalt sai see lõputu ootamine läbi.  
Positiivne? See ongi.

Lõpp 3
Mu vanemate 23 aastat elu ühes kohas sai läbi ja nad kolisid linna. Nad on oma elus nii palju kolinud. Loodetavasti nüüd viimane kord. Kui ma arvasin, et teen endale 55 aasta sünnipäevaks toreda kingi või ümbermaailmareisi, siis praegu tundub, et ma sain endale kingituseks 2 last ja alguse ühele oma suurtest hirmudest- et pean kellegi eest hoolitsema. Masendav teema, millest ei tahagi pikalt kirjutada. Aga ma olen täiskasvanud ja tubli, eks.

Vanemate kolimise kontekstis lisandusid ka palju vanu raamatuid. Ja vanad nõud. Tegin südame kõvaks ning keldri tühjaks.
Positiivne? Teadmine, et Elada tuleb täna. Sest nende geenidega, mis antud, ei täitu mitte ükski utoopia väärikast vananemisest. Ega me ikka ei saa enne aru, kui reaalselt kogeme. Ma tõepoolest ei uskunud, kui keeruliseks võib vanuse lisandudes muutuda lugemine, muusika kuulamine, jalutamine, suhtlemine...

Lõpp 4
Maailmas. Trump. Ilusioon sellest, kuidas maailm tuleb hädas appi- läbi. Kui üldse, siis tuleb see abi intressidega tagasi maksta enne võidu saavutamist. Natot ei ole enam olemas. Ainult meie koos oma Varrodega. Ja neid on masendavalt palju.
Arusaam, et kehtib demokraatia jne, läbi. Kehtib tugevama õigus ja kõik suhted on tehingupõhised.
Kogu illusioon üleüldse Ameerikast, et demokraatia ja õiglane. Läbi.
Täna, kui seda kirjutan, on selge, et uut Nürnbergi Venemaale ei tule.  Isegi, kui jõutakse nüüd Ukraina kapitulatsiooni või külmutatud konfliktini, siis võidurelvastumine jätkub.  Mis saab maailmas, kus laod on relvi täis ning investeerijad soovivad veel kasvada või vähemalt töötajatele palka maksta. Ning riigid, kes sotsiaalkulude asemel panustavad sõjatööstusesse.. Ja see, et kõige selle algataja ei saa "säilitame väärikuse" isegi surmanuhtlust...
Tähelepanek- need vähesed endised ja praegused naispoliitikud on agressori suhtes keskmiselt sõjakamad kui keskmised meespoliitikud. Eelistades hüpoteetilist õudset lõppu lõputule õudusele.
Positiivne? Vaadates 30-datest aastatest rääkivaid filme, langevad puzzle tükid ilusti paika. Saad täpselt aru, kuidas jõuti suure sõjani, kuidas Eesti okupeeriti.  St positiivne on asjadest arusaamine ning ajaloo parem mõistmine.  Ja veel see, et minu põlvkonnal on olnud privileeg näha nii mitu korda maailmakorra muutust. NSVL, "kauboikapitalismieesti", "stabiilne EL rahu Eesti", "koroonamaailm" ja no mis siis järgmiseks. Tulgu mis tuleb. Ja kui mõelda, kuidas elasid meie esivanemad pärisorjuse ajal või meie vanavanemad, kes sündisid 20. sajandi alguses... siis kõik on hästi.
Ja ehk saab Euroopa läbi selle tugevamaks ning teistsuguseks.

Lõpp 5
Loomulikult oli see laulupeoaasta. Kusagil eneseabi raamatus oli soovitus tegeleda asjadega, mis lapsepõlves rõõmu tegid. Võin raporteerida, et jah- laulmise juurde olen tagasi jõudnud:) Nüüd oleks vaja veel joonistada, muusikakool, näitering ning tantsutrenn leida. Pioneerindus ja nkk on suht samad asjad...:) Aga tõsiselt. Laulmine ja mälumäng on kaks tegevust, mida ma väga naudin. Tore seltskond ja täielik ajupuhkus st aju peab tegelema tõesti teiste asjadega, kui muidu igapäevaselt.
Selle tuules muretsesin ka rahvariided. Ringiga tagasi juurte juures. See on hea lõpp, kus olla.

Lõpp 6
Toss on väljas. Ilmselt on kolme viimase aasta koormus nüüd tassi täis tõmmanud ja ajab üle. Aju on vs eelmine aasta taas ok. Kuid ma olen KOHUTAVALT väsinud. Aga vastuseid, miks mul igalt poolt valutab, ei ole saanud. Arstid vangutavad vaid ükskõikselt murelikult pead- selliseid asju pole olemas. Ilmselt päästaks nn vanakooli ravi naesterahwastele: lobotoomia.
Aga taas. Iga lõpp on uue algus. Ma pean oma kõndimiste asemele leidma uue hobi. Loogika ütleb, et kui istumine on põhjus, kõndimine teeb liiga, joosta ei saa... siis laman?? Aga tegelikult loodan, et see pole siiski lõpp. Ma olen kõndinud, sihitult looduses uidanud lapsest saati niikaua, kui end mäletan. Ma olen nüüd proovinud, aga mu jalad lihtsalt ise lähevad. Ma ei saa midagi teha. See on osa mu identiteedist. Mulle nii meeldib kaks kätt taskus, ilma ühegi ettevalmistuseta värskes õhus. 
Aga nagu viimasel visiidil öeldi- kõik läheb ükskord üle. Küll läheb ka see mööda.

Lõpp7

Peaks tulema teemal sotsiaalmeedia. Ja blogimine. Aga allpool viidatud postitustes olen sel teemal piisavalt kirjutanud, seega ei hakka enam kordama. Ma mingeid pidulikke blogilõpetamisi ei korralda.  Reisid ja raamatud jäävad ju endiselt. Aga järjest raskem on.  Kuidas oli elu enne sotsmeediat? Kuhu panna oma reisipildid ja kui neid pole jagada, siis on neid üldse mõtet teha. Kui kõik need mõttevälgatused jäävad kirja panemata, on siis maailm seeläbi parem paik?

Ja sry. Mul on kopp ees, et ka lihtsaima kommentaari lisamiseks pean sisse ja välja logima, mitmekordselt autentima, koode sisestama,  enda olemasolu tõestama, küpsistega ja uudiskirjadega nõustuma.... mäletate, kui elu oli veel lihtne...
Aist on saanud mu ustav assistent ja abiline. Järgmisel aastal on tarvis mõelda, kuidas seda veel rohkem enda kasuks ära kasutada ja elu lihtsamaks muuta.

Aasta reisid:
Saksamaa, Amsterdam. Läti. Tööreisidena. Ise käisime Montenegros.

2025 aastal kirjutatud popimad postitused. 
Kommentaar. Mis ei vaja kommentaari. Ma ei oska väljendada, kui äraütlemata kahju on mul neist kinni ja lukku pandud blogidest. Aitäh teile, kes te veel jaksate, viitsite, suudate ja oskate. 
Nädal 30, kus ma taas mõtisklen blogimise teemal. Kellele ja milleks seda formaati enam vaja on
Paharettide ümberkasvatamine. Mitmemiljones tõdemine, et muuta saame ainult ennast. Oma suhtumist.
Iseoma laulupidu 2025
Nädal 17. "Ei, see ei juhtu minuga, ainult lollidega ja mina pole ju loll." Nonoh. Lugu sellest,  kuidas ma petturite ohvriks langesin.

Kuigi mitte ühelgi aastal pole soovid täide läinud, siis üritan ikka.

• Rahu. Ukraina tingimusteta võit. Venemaa desarmeerimine ning sõjakurjategijate kohtuprotsess.
• Ja palju palju rõõmu. Alates koroonast on maailm ja meedia nii kuri, vihkav, närviline. Mul on kombeks täiesti tahtmatult ümbritsevat peegeldada, mistõttu oleks eluliselt vajalik rõõmsam ja lõbusam maailm
• Palun, kas ma võiksin leida oma kutsumuse ja unistuste töö?
• Et lapsel läheks hästi. Vanematel. Kassil. ... oi, see rida tuleb liiga pikk :) Ütleme siis, et kõikidel, kes mulle vahel mõtlevad. Rõõmu. Head.

Ma soovin teile (hinge)rahu, palju rõõmsaid hetki ning tugevat tervist. 

Aitäh, et olete selle aasta olnud minuga!