Hämmastav ja austust vääriv. Hiljuti kirjutati ja räägiti IShowSpeed külastuse kontekstis suunamudijate läbipõlemisest, fookusega kuulsusel ja tähelepanul. Minu jaoks on probleemiks sisu ise. Vaadates oma blogi ajalugu, siis aeg ajalt, ja mida aeg edasi siis seda lühema perioodiga tekib teemade kriis. Kõike on juba öeldud ja arvatud ja teemad korduvad-korduvad, miks siis üldse...
Miks üldse peab, eks, küsiks nüüd Kaur. Noh, ei peagi.
Aga mingi vajadus on siiski olemas. Ajaloo pärast nn päevikuna. Oma seisukoha selgeks mõtlemiseks ja mõned põhjused veel.
Kuna mul oli vahepeal väga halb telefon ( st pildikvaliteet), siis olen praktiliselt lõpetanud piltide tegemise. Milleks? Kus ma neid näitan/vaatan? Ma ei taha enam kasutada Facebooki, kuna selle algoritmid käivad närvidele. Instagram? Kuidagi ka ei kõneta.
Ma olen proovinud muid meediume- et kui mul pole pikka struktureeritud lugu kirjutada, siis äkki need kohad, kus saab lühemalt. Aga ei sobi mulle, sest minu mõte vajab ( liiga) palju sõnu...) Ja huvitaval kombel ka tagasiside teema. Ilma jälgijateta on vabastav, sul pole (teoreetiliselt) mitte ühtegi enesetsentsuurist lähtuvat piirangut, saad olla sina ise jne blablabla. Aga tühjus on keerulisem motivatsiooni osas- et milleks üldse.
Blogis, isegi, kui mul enda meelest pole midagi öelda ja sinul midagi kommenteerida, ma näen, et lugejaid/klikkijaid on endiselt. Kes te olete ja miks te (endiselt) loete? Vanast harjumusest?
Huvitav on ka see formaadi teema. Ajas on muutusi. Kes on saanud lapse, kes keskendub ilukirjandusele jne. Lihtsam on usutavasti neil, kes kirjutavad sellest mida nad teevad. Ja raskem minusugusel, kellele meeldib pigem kirjutada, mida ma arvan. Sest/ja kui enam ei arva, siis millest/ks kirjutada... Kas pole huvitav dilemma, tahaks arvata, aga arvamus puudub :) :)
Ma olen sel aastal proovinud, et kirjutaks ka, mida ma tegin. Aga, see tundub kuidagi.. maeitea.
Noh. Eelmine nädal. Käisin kontserdil. Nele- Liis laulis ja väga hästi. Siis nädalavahetuse olin ühel seminaril, mis oli meh. Tegelikult tore, aga ei midagi uut. Ja siis kohtusin üle väga pika aja ühe sõbraga, oli väga tore näha. Minu eakaaslased saavad järjest vanaemadeks, nii tore ja nunnud lapsepildid.
Siis vaatasime kinos F1 filmi, mis oli hoolimata tühjast sisust ja minu jaoks ebahuvitavat teemast (vormel) väga haarav. Osatakse teha. Isegi kui saad aru, et see on product placement maailmas, kus autosõit on taunitav mõte. Ja siis vaatasime ära seriaali Unwanted/ Soovimatud. Väga mõtlemapanev. Kas illegaalseid immigrante peaks aitama. Või on meil endalgi kitsas ning meile ei meeldi see maailm, mille nad kaasa toovad.
Hakkasin lugema 1969 aasta Jutupaunikut, mis algas Paul Kuusbergi lugudega. Tegevus toimub Tallinnas- tuttavad tänavad, kohad, paigad. Üks lugu detsembrimässu ajal.
Lugesin ja hakkasin mõtlema. Esiteks on ülimalt värskendav ( taas) lugeda lugusid eelmise EW ajast, mis ei räägi rikaste inimeste elust. Inimesed elavad mitmekesi ühes ahiküttega toas, kemps on väljas. Liha saab jaopärast, kui üldse. Hommikuks praetakse kartuleid või soojendatakse eelmise päeva suppi. Tööd ei ole.
Vahepeal on iseseisvumise ja EV taastamise tuhinas lennanud pendel teise serva. Nagu oleks enne venelaste tulekut olnud Eestis ainult tugev keskklass.
Ja teine mõte oli, et huvitav, kas mõni kaasajast ( st mitte tagasivaatena a la Vee peal), seriaal, film, raamat räägib Eesti tänaste vaeste elust. Nendest, keda meil on statistika järgi väga palju. Mul ei tule hetkel mitte ühtegi meelde. Isegi, kui peategelane on üksikema, siis on tal maakodu, auto, korter ja töö.
Vaeseid näeme me ainult probleemsaadetes.
Ma kirjutaksin siia lõpu veel mõned laused, aga jätan need ära, kuna olen mõtet, mis mul peas, juba sada korda väljendanud.
PS. varem pole see kunagi töötanud, aga katsetan siiski. Kui sul on viide oma Balkani-reisile, kust saaks ideid ammutada, siis anna teada.
Mina loen seetõttu, et oled erinev:) No Mallukas on ka muidugi "erinev, aga minu jaoks natuke liiga palju:D Loen veel seetõttu,et märkan siin-seal su jalajälgi, mõnikord ka ootamatutes kohtades. "Mida ma tegin" blogijad on minu jaoks enamasti igavad, aga ehk kirjutavad nad enda jaoks nagu päevikut. Eks mul endalgi on oma blogist tore (mõne postituse puhul ka kole) lugeda, mida ma aastakest viisteist tagasi tegin:)
VastaKustutaSee oli parim kompliment :) Tänan!
KustutaLoen, sest annad mõtteainet edasi mõtlemiseks, arutlemiseks. Põnev on näha asju teise nurga alt, mida omas mullis ei näe. Lisaks raamatud, mida loed, mõni neist on jõudnud ka minu lugemislauale, mis muidu sinna poleks maandunud. Huvitav on.
VastaKustutaBalkani-reis - eks-Jugo, Albaania, Rumeenia, Bulgaaria, Kreeka? Kõik see, mis jääb Itaalia ja Türgi vahele (Vahemere ja Musta mere vaheline piirkond)?
Albaania osas annan ühe soovituse: kui võtad rendiauto (kohapealset teenust ei oska soovitada), siis sõida hommikul vara või õhtul hilja ja väldi suuri maanteid (tegelikult 1 suur ongi) nädalavahetusel, kui kõik albaanlased on otsustanud autosse istuda ja näiteks Tiranasse sõita või mere äärde - liigud 20-30 km/h ja enamiku ajast seisad, sest politseinikud reguleerivad liiklust kõrvalteedel, et ka neilt oleks võimalik peateele keerata :)
Montenegro osas - loodusturism ja matkamine. Horvaatia osas - eelistan Itaalia poolset nurka (Rijeka kuni Zadar'ini), allapoole on liiga ülerahvastatud turistimeka ja lõks (ilus on, kuid pigem väikesed kohad, mis on veel turistist tallamata).
Ma tegelikult eile sirvisin su blogi ja sai päris mitu ideed sealt. Kui sul tuleb midagi kirjapandu-välist meelde, anna teada.
Kustutamul on Kreeka (Kreeta) osas paari aasta jagu kogemusi ;)
KustutaMul on Bosnia rattamatka päevik, sirvisin toda korraks, ideid sealt vaevalt saab. Triibuliste siltide peale ei tasu pissida (miinivälja markeeringud), aga neid ehk enam ei ole ka. Ma olen käinud enam-vähem kõigis Balkani riikides, midagi soovitada ei oska. Kõik olid omal viisil toredad peale Rumeenia... ja sest hoolimata läksime just sinna tagasi ja saime täiesti suurepärase matka.
VastaKustutaBalkaniga vist peamine, et tuleb valida õige aeg - hiline kevad või varane sügis. Mitte august, kui kõik Saksa turistid tunglevad sinuga sama ressursi pärast.
Mine käi Olümpose otsas ära (mägi Kreekas). Jumalate kodu ikkagi, aga nad ei pahanda surelike külaliste üle. Kui ma peaks valima ühe Balkani piirkonna, kuhu minna, siis see oleks Kreeka maismaa.
Otsin üles. Meil on üsna sarnased huvid, äkki mingit inspiratsiooni saab.
KustutaMu päevik on siin:
Kustutahttps://sites.google.com/site/kurinurm/muud-matkad/bosnia-rattamatk-2006
Kuid see on ikkagi nii vana, et praktilist infot sealt ei saa. Ma käisin kaks korda Horvaatias ka nii, et sõda oli hiljuti lõppenud ja turismikohad kõik üsna tühjad. Tühi Dubrovnik, tühi Plitvice... ja miski ei maksnud midagi. Meid eestlasi peeti väga au sees, sest "meie Eesti algatas nõukogude liidu lagunemise ja see tõi ka Horvaatiale värske iseseisvuse". Kahtlen, kas praegu sellist suhtumist seal leiab.
Kreeka - vanad antiik-linnade varemed (ehkki neid leiab Türgis rohkemgi), Mükeene, Meteora. Mägikülad ja merekülad. Eks seda kõike leiab mujal Balkanis ka. Kuid Kreekas on see kuidagi rohkem "päris", minu mälestustes vähemalt. Ma olin küll seal käies kõrvuni armunud, see võib samuti emotsioone tiba kallutada :)
Kui meil oleks sarnased huvid, jätaks sa tolle Balkani kus too ja kolmas, ja tuleks kevadel suusamatkale :)
KustutaMina ootan alati su postitusi suure huviga. Mitte harjumusest, lihtsalt meeldivad ja on huvitavad. Kõiges me alati ei nõustu, aga väga paljus küll.
VastaKustutaVaestest sarju ega filme nii väga palju ei tehta, sest seda elu nähakse niigi piisavalt lähedalt. Kui just ise vaene pole, siis mõni sugulane või tuttav ikka on. Kas just rõve sopajoodiku tasemel vaene, aga lihtsalt selline tagasihoidlik elu, kuhu uhked autod ja suvilad ei kuulu. Aga äkki oleks vaeste elu huvitav idee mõnele sarjategijale. Kirjuta Elisasse, nemad teevad sarju :)
Ma vaatasin just hiljuti dokfilmi Kix. See pole küll Eesti film, aga see rääkis vaesusest päris kõnekalt. Sealne vaesus kulgeb läbi 12 aasta, seega puudutab ka tänast olevikku. Üsna raske vaatamine. Aga kui rikkusest tehtud sarjade-filmide vaatamine ära tüütab, siis on hea kainestav vahepala.
Ohoo, otsin selle filmi üles ja vaatan. Kõlab põnevalt.
KustutaMiks mina sind loen (ja peaaegu ainult sind, mu loetavate päevikute arv on ühekohaline):
VastaKustutaSul on terav silm, tundlik sotsiaalne närv ja hea sulejooks. Sa kirjeldad asju, mis minu arust vajavad tähelepanu ja mõtlemist, aga mida teised / tavameedia ei näe või ei viitsi kajastada.
Miks üldse kirjutada? Ka siis, kui kõik on nagu öeldud ja juba kirjas? Minu arust on põhjuseid ikka. Esiteks - iseenda mõtete kirjapanemine, eriti avalikult, on nagu aju korrastamine. Miljoni killu asemel on seal nüüd läbimõeldud tekst ja seisukohad. Isegi kui nad on küsimuse vormis "miks need urrima X ei oska teha nii nagu minu arust õige oleks." Teiseks, see on mälu vorm. Päevikud on olnud olemas tuhandeid aastaid ja ju neist on nende pidajatele siis kasu. Kolmandaks, avalik kirjutamine on natuke nagu ventiil, me kõik oleme mingil määral edevam. Nooremad daamid näitavad eri platvormidel naba või kumerusi, vanemad inimesed seda nii hästi ei saa. Me siis eputame oma mõttekäikude või tähelepanelikkusega, vähemalt natuke. Ehkki kui sa teeks mingi #icebucketchallenge sissekande, siis usun et sa saaks tähelepanu küll :)
Loen, sest sul ikka on seda viitsimist süveneda ja juhtida tähelepanu teemadele, mida ma võibolla loomupoolest jätaks meedias kahe silma vahele. Ja ma olen vist nii kaua lugenud, et tunne on selline nagu oleks vana hea tuttav (sellest ka minu kommenteerimisstiil vahel, mis on ilmselt tajutav liiga familiaarsena).
VastaKustutaFilmidest. Kas just otseselt vaesusest, aga mulle õudselt meeldis "Pikad paberid" Muusika, noored ise selles, teemad. Lähenesin eelarvamusega, aga no hea oli! Telia laenutuses olemas.
Balkanist olen käinud vaid Horvaatias. Zadar oli imeilus, sealt miskisele saarele praamiga edasi, aga nime enam ei meenu. Töötrip, seega teistmoodi. Käisime ka Dubrovnikus, massid ja kallis. No ilus vanalinn muidugi ka. Elasime linnast väljas, Cavtatis. Kui tahad lihtsalt juhet seinast, kanuumatka ja ronimist, siis Cavtat oli täitsa ok. Siis Sloveenias, Ljubljanas, jälle töötrip, pisike armas linnakene. Hea söök! Septembris värsket kraami lademes, soe suvi veel sisuliselt meie jaoks, parajalt haaratava suurusega. Augustis on jah saksa turistid seal piirkonnas väga tugevalt esindatud, eriti Horvaatias. Itaaliapoolses servas on jälle ungarlased minumeelest, neil lähedal minna autoga.