2024 saab läbi

kui 2022 oli piduri aasta, 2023 gaas põhjas-aasta. Siis 2024 on ilmselt " minu aju" aasta. Usutavasti pole täna eestlast, kes poleks endalt küsinud- äkki on ka minul ath. Nii sotsiaal- kui ka muidumeedia on olnud täis kogemuslugusid. Mul on tegelikult hea meel selle üle. Lootus. Kui ma siiani teadsin, et on olemas pillid, mis teevad mu rõõmsaks ja toredaks inimeseks, siis nüüd on  lisaks lootus, et kusagil on väike väänik, mis muudab virgaks ja tähelepanelikuks. Ehk kunagi tekib aega sellega tegeleda.

ja minu aju... sel aastal tundsin reaalselt hirmu, et lähen hulluks, et aju ütleb üles. Detsembris olen võtnud väga vabalt ja õnneks! praegu tundub, et aju pidas vastu :) Endiselt sama ebanormaalne ja hull nagu varem.

See oli ka endale antud lubaduste mittetäitmise aasta. Lubasin, et vähendan koormust nii tööl kui ka hobidega. Nojust. Siis lubasin, et loon endale lõpuks oma kogukonna. Hakkasingi hooga pihta. Mingi veebruaris olen juba vingunud, et ei viitsi enam ja juunikuus andsin lõplikult alla . Ehk. Kunagi. Tulevikus.

Itaalia.
P-ga Firenzes rohkelt kultuuri ja mõõdukalt head toitu. Mehega Sitsiilias rohkelt head toitu ja mõõdukalt kultuuri.
Hea meel on, et saime mehega Londonis käidud. Ta ise oli ka rahul- taevas ei kukkunudki alla, kui üks tööpäev nn varastada. Väga loodan ka tuleval aastal üks pika nädalalõpu citybreak.

Uued ja huvitavad asjad ja tegemised.
Kohtumine langudega.  Hea meel, et tuttavaks saime. Kenad, toredad inimesed. Loodetavasti on ka nende poeg selline ja oskab meie tütart hoida.

Intervjuu. Sundis tagasi vaatama ja aru saama, kuidas mul tegelikult vedanud on. Ja kuidas ma pole osanud seda hinnata. Kas ma sellest ka järeldusi teinud olen? Loomulikult mitte...

Kool ja koolitused. Sügisel 7 EKAP ja 56 akadeemilist kontakttundi + kevadised.
Märksõna: ettevalmistused… Ma pole neid tunde lugenud, aga usutavasti on tegemist maailma kõige kallima õppega (minu töö tund/inimese kohta).  Tean, et näen liiga palju vaeva. Olen liiga tubli. Aga vähem ka ei saa, sest piinlik ju oleks.  Sel aastal oli hästi homogeenne grupp. Ainult naised.  Üsna sarnases vanusegrupis.  Osa mänge lendas seetõttu korstnasse, mingit diskussiooni ei tekkinudki.   
Endaga olen rohkem rahul. Vigadest õppides- parem on struktuur, loogika, Slaide on vähem ja mängude järel on ( sageli :)) meeles ka, mida me õppisime.  

Aastaalguse tuhinas sai registreeritud täiesti random seltskonnaga mälumängule ja meil läks päris hästi. Suvel jäi asi soiku. Aga tundub nüüd, et jaanuaris alustame uuesti.

Eriline sel aastal. Ujumine. Esimest korda emadepäeval ja teine kord oktoobris. Mõlemal korral Itaalias.

Maailma mastaabis. Kaja läks Euroopasse ja Eesti poliitmaastik muutus taas igavaks. Trump võitis valimised. Iisraelis ja Palestiinas sõda. Gruusia liigub Venemaa poole.
Ja üleüldse. Tundub, et läheneme revolutsioonilisele situatsioonile. Samas, mine tea. Kui lugeda vanu postitusi, siis kunagine kohe-kohe moslemioht on tahaplaanile vajunud. Jõululauas hakkasid vanemad taas, et .. lapsekesed emigreeruge hispaaniasse või kusagile. Ma endiselt ei taha. Ja kui ma ka vahepeal mõtlesin, et kas viitsin enam nkk-d, siis nüüd tunnen, et valikut pole. Eesti PEAB jääma vabaks. 
Fakt, et maailm muutub. Aga loodetavasti mitte järsku. Ukraina- Venemaa konfliktis oleks vaja mingit ootamatut läbimurdelist sündmust, Positiivset muudatust siis meie vaatenurgast. Praegused arengud paraku optimismi ei tekita. Ma tunnetan meedias üldist väsimust, rahulolematust, ärevust, kurjust.

2024 oli ka sotsiaalmeedia-aasta. Ma olen leidnud endale uued kanalid. Ja avastanud, et hullult hea tunne on, kui sul pole mitte ühtegi jälgijat. Ma ise ei teadnudki, et mul on nii palju teadvustamata enesetsensuuri.
Aist on saanud järjest suurem sõber, aga õppida on veel palju.
Blogimine on muutunud järjest raskemaks. Tekib mingi idee ja- siis sisekõne variant a)ma olen sellest juba korra kirjutanud või b) nalja teed!! sellest ei saa küll kirjutada (sest solvav + igav +enesekeskne). Eks näis, kas ja kui palju ma suudan. Sest tegelikult on see ikkagi väga hea kanal. Pooli asju, mis toimunud, enam ei mäletakski ja juba mainitud asjade korduvus. No kes oleks võinud arvata, et taaskord on õpetajate streik ja suhkrumaks ja alkoholiaktsiiside tõstmine ja roheteemad ja ja ja ja
Mööduv aasta tuletas taas meelde, kui alasti on kirja pandud sõna.  Ma loodan, et saime M-ga asja klaaritud. Ma tajun ka blogimaastikul juba kirja pandut närvilisust- eks ma peegeldan ilmselt iseennast. Ja proovin tulevikus paremini. Leebemalt, mõistvamalt. Ei ole vaja arvata, kui ei küsita ja tuleb 9 korda mõõta enne lõikamist.

Selle aasta popimad postitused olid ( kui jätta välja nn korduspostitused ja vanad hitid)
Kus kohalikud söövad? Mu lemmik oli Kauri lühike ja konkreetne konstateering: kodus:) :)
Lahkunud hinged, mis rääkis vanadest fotodest
Santabarbara kummalisest suhtesegadusest kuhu ma enese teadmata sattusin. Ära topi oma nina jne
Targaks saamine. Nagu pealkirigi ütleb, siis koolitustest
Eksistentsiaalne küsimus. Mille kommentaarid tekitasid siirast hämmingut- päriselt, kui ma olen loonud inimese oma näo järgi, siis kust tuleb veendumus, et nad pole ilusad ja head?? Sest mina ju ometi olen...

2024 aasta soovidest pole täide läinud mitte ükski.

Mida ma ootan 2025 aastast

• mu sisetunne ütleb, et mu tööd saavad otsa. Ma ise ei tea endiselt, mda ma tahaksin ja mis suunas ma peaksin. Pensionini on jäänud 12-13 aastat. See tundub nii lühike aeg, et saaks lihtsalt ära tiksuda? Sissetulekuga, loomulikult. Päriselt tahaksin uut huvitavat tööalast väljakutset
• Tahaksin lubada, et vähendan koormust, aga jaanuari kalender on juba täis.
• Et vanematel jaguks vaimset ja füüsilist tervist. 
• Reise.
• ja rahu maailmas. Kohe täiesti siiralt ja kogu südamest. Et Vene impeerium laguneks ja Eesti jääks vabaks.

Tänan, et olete olnud mu lugejad. Head vana aasta lõppu ja toredat kirjutamisrohket uut!