Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 9. detsember 2024

Kuidas kirjutada mittesolvavat kommentaari? Kultuurimapp*

Küll see oli huvitav raamat. Ja mul on äärmiselt kahju, et ei juhtunud seda lugema paarkümmend aastat tagasi. Nii mitmedki - hissand, kui loll ta on, iseloomusüüdistused oleks saanud enda jaoks positiivseks mõelda kultuurierinevustega. Aga abiks tänagi.

Erin Meyer vaatab üle 8 erinevat kultuuridimensiooni, fookusega äril ja juhtimisel: Suhtlemine (low/ High kontekst), Hindamine (otsene/kaudne negatiivne tagasiside), Veenmine (põhimõtted vs rakendus esimesena), Juhtimine (egalitaarne vs hierarhia), Otsustamine (konsensus vs ülevalt alla), Usaldamine (ülesande- vs suhtepõhine), Mitte nõustumine (vastasseis vs selle vältimine), Aja planeerimine (lineaarne vs paindlik). Milledest omakorda moodustub maatriks, kuna üks parameeter ei tingi teist ja vastupidi.
Raamat on väga hästi vormistatud, arvestades mõlemat sihtgruppi ( miks vs kuidas). Alguses tundus kummaline, aga hiljem selle peatüki juurde jõudes sain aru.. :)
kenasti on kirjas metoodika, statistilise vea piirid. Seda, kuidas andmeid tõlgendada jne. Erinevused grupi sees, eelarvamused, stereotüüpide oht  jne abc on samuti meelde tuletatud.  
Palju on lõbusaid näiteid ning näpunäiteid ja nõuandeid kuidas siis ikkagi riske maandada ja erinevate kultuuridega hakkama saada,
Väga väga sümpaatne. Kindlasti soovitan seda raamatut kõikidele, kel erinevatest kultuuridest pärit inimestega vaja koos tööd teha. 

Raamatus toodud näiterahvuste põhjal olen kõige rohkem kokku puutunud venelastega. Teised, kellega olen tihedamalt koostööd teinud- lätlased, leedukad, soomlased, rootslased ja portugaallased, neid käsitletakse  vähem.  Teiste rahvustega on mu kokkupuuted pigem põgusad, seega on raske hinnata, kas läks täppi või mitte. 

Lugedes proovisin skaalale paigutada ka Eestit. Kuigi Erin naljatab, et nagu ka kala ei saa aru, et ta elab vees st see on tema loomulik keskkond, nii on ka seestpoolt päris raske end positsioneerida.  Ja tõsi, sest igas ettevõttes, kus olen töötanud on olnud oma töökultuur. Erinevad arusaamised on Eesti erinevates otstes. Mu tänane ja eelmine eestlasest ülemused esindavad skaala erinevaid otsi.. Ja samas ma tean, olen ise kogenud, et erinevatel rahvusrühmadel ON erinevad kultuurid, ükskõik kui palju erandeid sa näiteks ei tooks.

Mulle tundub, et Eesti on kultuuride ristumiskohas, sest kui mõne peatüki puhul noogutasin- jaa, Eesti nagu Saksamaa, siis teises kohas leidsin ühisosa hoopis Aasiaga jne.  Lugedes tuli hullult palju tuttavat ette- me oleme importinud ja katsetanud väga erinevaid juhtimismeetodeid alates Jaapani Ringi süsteemist kuni ameerikalike ja skandinaavialike nippideni. Ma ei teagi, on see hea või halb, kui nn rahvusele loomuomast üritatakse muuta. On see paidlikkus, avatus ja mõistlikkus? 
Aga kindel on, et kaasa toob see vähemalt mõõduka kultuurikonflikti.

Mõned näited.
Põhimõtted vs rakendus esimesena. Meie koolisüsteem on seni olnud saksalik (või siis venelik). Alustades  Miks? küsimusega:  Faktid, valemid, sõnad, grammatika ja siis alles kuidas. Nüüd aga, liigume pigem ameerikaliku Kuidas? poole. Hoogu annab sotsiaalmeedia levik, mis on samuti üles ehitatud Kuidas? süsteemile.   

Negatiivne tagasiside
Negatiivse tagasiside andmise näidete juures tuli venelaste iseloomustus, millele annab lisavindi veel nende hierarhiline õigeusklik ühiskond, väga tuttav ette- hinnangu saab nii su ema kui ka sinu enda seksuaalne sättumus.:) Selles osas, kuidas eestlane tagasisidet annab, jäin hätta. Keskmine eestlane ilmselt ei annagi? Loe mu silmadest ja pilgust (nagu Aasias)? Aga mida vanemaks, seda venelikumaks? 


Suhtlemisstiil
Näiteks, mulle tundub, et meil peetakse heaks tooniks ja positiivseks ameerikalikku ( ja hollandlikku) otseütlemist. "Tell them what you are going to tell them, then tell them, then tell them what you`ve told them"
Aga reaalsuses on ilmselt meie dna-s + nõukaaegne ellujäämiskoolitus = kõrge kontekstiga (aasialik) suhtlemisviis. Ma ju kergitasin kulmu, kuidas sa aru ei saanud?! Vähem sõnu, rohkem tegusid ja kõik need muud vanasõnad. Mul tuleb enda kogemusest meelde kultuurikonflikt oma venelastest kolleegidega, kes pidasid mu tavapäraseid e- maile "Ok. Saada leping"- ebaviisakateks, ülbeteks.

Sanuti nagu hollandlastel, on ka meil sõna "suurepärane" erijuhtumiteks, ja ok on.. "normaalne"vs ameeriklaste ülivõrded ja " kolmede eest kiitmine", mis nüüd tasapisi koolisüsteemi osaks saab.

Üks huvitav võrdlus oli virsiku vs kookose kultuur. No siin on Eesti selgelt kookos, eks?. Kõva koor ja mahlane sisu.

Personaalselt enda osas oli skaalat määrata lihtsam. Mul on aasiapärane holistiline makrolt mikrole probleemilahendusmõtlemine, task- orienteeritud usaldamine ja saksalik lineaarne ajajuhtimine. Täiesti kindlasti olen ma otseütlev Miks? inimene :) Ja seetõttu huvitas mind väga, miks. Miks on nii et mingi kultuur on just selline. Kohati saab raamatust ka vastuseid.
Laia pintsliga tõmmates võib öelda, et ühiskonnad, mis põhinevad immigrantidel a la Ameerika, on õppinud suhtlema lihtsalt (low context), et kõik, sõltumata taustast ja päritolust saaksid sõnumist aru. Ja need, kus on sajandeid elatud homogeenses ühiskonnas ( Aasia riigid), seal pole vaja pikalt seletada, kõik saavad niigi aru.
Lisaks viitab autor professor Laurentile, kes toob põhjuseks Rooma impeeriumi vs viikingite mõju, mis siis vastavalt on ühiskonna vorminud hierarhiliseks vs egalitaarseks, riigis valdav religioon ja industraliseerimise alguse aeg. Mulle, aga tundub, et need on tagajärjed, mitte põhjused?
Pigem ma usun Gladwelli osutatut, et üks peamisi põhjusi on geograafiline asend ning sellest tulenevad toidu hankimise võimalused ja kliima, mis siis omakorda on mõjutanud kultuuri ning religiooni. Gladwelli väitis ka, et isegi pikemalt teises kultuuris elamine ei muuda peamisi põhimõtteid. 
Igatahes, lisaks etümoloogiale ja religioonide ajaloole lisandub nimekirja " mida tahaks õppida, kui olen pensionile jäänud" ka antropoloogia. väga huvitav.


Kirjutasin enda jaoks, et oleks hiljem lihtsam leida, välja ka mõned näited.



high/low context suhtlemine ja negatiivne otsene/mitteotsene tagasiside moodustavad nn erinevad maatriksid
selgesõnaline suhtlemine/otsene neg tagasiside - holland, austraalia, taani, saksamaa
selgesõnaline (low context)/ mitteotsene tagasiside- us, can ja uk
kaudne (high context)/otsene tagasiside- venemaa, israel, prants, hisp, ita
Kaudne/mitteotsene tagasiside- aasia ja ladina ameerika

Veenmisstrateegiad.
Põhimõtted enne, st Miks?  itaalia, prantsusmaa, venemaa, saksamaa
rakendus enne st Kuidas? usa, kanada, austraalia
põhjamaad keskel, pigem rakendus

Negatiivse tagasiside andmine:
Hiina mitte kunagi avalikult teiste ees. Mitteotsene, pehme, diplomaatiliselt + vähendajad ( peaaegu,  natuke.. Temaga koos on Jaapan, Tai, Indoneesia
Hollandi alati avalikult, avameelselt ja ausalt + Iisrael, Saksa ja Venemaa + ülivõrded- täielikult, absoluutselt jne
Ameeriklane nn võileivameetod st negatiivne on pakitud positiivse sisse.
Prantslane kirglikult negatiivset ja säästlikult positiivset.

 

*Erin Meyer The Culture Map. Breaking trough the invisible boundaries of global business.


 

18 kommentaari :

  1. Huvitav. Kas sul on see raamat paberkujul olemas? Laenad?

    VastaKustuta
  2. "Ühiskonnad, mis põhinevad immigrantidel a la Ameerika, on õppinud suhtlema lihtsalt (low context), et kõik, sõltumata taustast ja päritolust saaksid sõnumist aru. Ja need, kus on sajandeid elatud homogeenses ühiskonnas ( Aasia riigid), seal pole vaja pikalt seletada, kõik saavad niigi aru."
    Hmmm..., laias laastus ilmselt jah, lisaks juurde et midagi muud mõjutab ka väga tugevasti, sest näiteks teoreetiliselt sarnased USA ja Canada on ikka väga erinevad. Euroopast vaadatuna võib-olla mitte aga uskuge mind - on.

    Üldiselt nõus, et isegi pikemalt teises kultuuris elamine ei muuda peamisi põhimõtteid. Samas tekitab see paraja potensiaalse konflikti olukorras, kus ühes riigis elab hulk enesesse sulgunud immigrantide kogukondi. Kanada peegelpildiks maailmast - nii palju eri rahvuste ja kultuuride kinniseid kogukondi, kes omavahel vaid tööl või avalikus ruumis kokku puutuvad - enamuse aega veedavad "omade" keskel, oma keeles ja oma kultuuris, millel pole Kanadaga mingit pistmist. Seni on õnneks suudetud suuremaid avalikke vägivallapuhanguid ära hoida (viimane madin oli hindude ja sikhide vahel).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selle raamatu põhjal on Ameerika ja Kanada üsna erinevad ja miks? See huvitab mindki :)

      Kustuta
    2. kanadalased on nagu maha rahunenud ameeriklased :)
      Mu meelest kanadalastele meeldib mõelda, et nad on erinevamad kui nad tegelikkuses on. Nende identiteedis on üsna palju seda "no vähemalt ei ole me nagu ameeriklased". Kuigi tegelikult ikkagi on nagu ameeriklased. :D
      Ameeriklased on valjemad, ekstsentrilisemad ja natuke häbitumad ehk. Keskmine kanadalane on kindlasti vaoshoitum ja mitte nii sõjakas. Ehk lihtsalt põhjamaine kliima, mis mõjutab. Lisaks on Kanada ühiskond oluliselt egalitaarsem ja mitte nii individualistlik kui USA. Ehk et siin ei ole nii tugevat omavahelist võistlusmomenti, mis soodustab üleüldist rahumeelset läbisaamist.
      Samas on nii ameeriklased kui kanadalased mõlemad hullult entusiastlikud, ekstravertsed ja vägagi lihtsameelsed.
      Need on mõistagi üldmuljed ja nagu me teame, erandeid on igal pool.

      Kustuta
  3. Nojah. Hea postitus, pole midagi halba öelda. :D
    Sinu postituses välja tooduga olen laias laastus nõus, või vähemalt klapib see minu kogemustega.

    "Ok. Saada leping" meilidega ei jõuaks sa UK-s ka kuigi kaugele. Päris kindlasti ei saada üks keskmine inglane sulle selle peale lepingut. :D

    Multikultis õpetamine on omaette väljakutse.
    Ja kõige hullem publik on sakslastest üliõpilased. Kui neile ei meeldi ja nad pole nõus või neil on arvamus, siis nad ütlevad seda kohe ja nii otse kui võimalik. Arvamused on toredad ja teretulnud aga nagu oota kuni ma lause lõpetan, või tõsta käsi vms ja tulista siis. Johhaidii. Asiaadid ei Ütle.Mitte.Kunagi.Mitte.Ühtegi.Sõna. Nii et mingit interaktiivset asja pole mõtet nendega väga planeerida. Nad lihtsalt ei räägi. :D
    Ameeriklased rääkisid kogu aeg ja liiga palju, põhiliselt igast vahtu.
    Ja prantslased vingusid tõesti keskmisest rohkem. Pidevalt keegi kräunus jälle millegi kallal.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :) sa peaksid oma raamatu kirjutama, hullult huvitav on neid näiteid lugeda

      Kustuta
    2. Akadeemik, mul on sama kogemus austerlase ja horvaadiga, kes on elanud pikalt Austrias. Ma pean alati enne esitlust spetsiaalselt kokku leppima, et küsime peale esitlust. Mul läheb mõte metsa kui keegi hakib vahele. Aga kui seda palvet ei esita, siis reeglina sissejuhatusest kaugemale ei saa :D

      Samas on mul hunnik kolleege endises jugos (igast mõni) ja no nemad EI ANNA tagasisidet ega avalda arvamust. Ja soolist vahet ka pole, et mõtleks, et äkki naised on alalhoidlikumad. Ei.
      Mul oli päris sürr kogemus sellega seoses minevikust. Meil oli ca 10+ inimest siis tiimis ja küsiti tagasisidet kõikvõimalike tööalaste protsesside kohta jms. Ma võtsin ikka aega, sest teema oli mahukas ja mõtteid palju. Hiljem ülemus esiteks teatas, et see oli väga kasulik temale, sest no tõesti oli kohti, mis vajasid parendamist. Teiseks, ma olin ainus, kes tagasisidet andis. Ja ei olnud nagu see teema ka, et keegi ei viitsi või ei oleks ideid. Eravestluses oli meil kõigil mõtteid ja kirumist nii et vähe polnud. Aga ülemusele - EI. Sellest on üksjagu möödas, aga see on siiani mul selline hämmingukoht, et meelest ei lähe.
      Nüüd olen paariga nendest endiselt ühes tiimis ja olen õppinud ääri-veeri otse küsima ja meelitama, eelnevalt kinnitades, et ei kaeba, ei kritiseeri ega pane pahaks. Siis nagu tuleb midagi, aga niisama vabas vormis, EI. Mul Eesti kolleeg alati ütleb, et selline otsekohene tulistamine ja oma arvamuse avaldamine on meie rahvuse sünnipärane eelisõigus :D Me isegi ei adu vahel, et see võiks olla mingi teema, sest no maailm tahab parandamist ju!

      Kustuta
    3. Ma arvan, et see on tugevalt hierarhiliste ühiskondade omadus. Hierarhias allpool olijad ei kritiseeri ülemisi kihte, nad isegi ei mõtle selle peale. Elu (või töökorraldus või poliitika või mistahes muu) on ülevalt ette antud ja seda võib küll kiruda, kuid muutmine - ei ole meie roll.

      "Švejk" on hea illustreeriv näide.

      Kustuta
  4. Kas Aasia all mõistetakse Kaug-Ida maid? India tundub peale vaadates Hiinast kaunis erinev.

    Kamil Galejev (pärit Tatarstanist, aga juba pikemat aega USAs elanud) pakkus hiljuti kellegi imestamise peale, et miks India päritolu inimesed on USA kõrgpoliitikas palju rohkem esindatud kui Kaug-Ida inimesed), et India kultuuri "mesilastants" on Lääne mesilastantsudega sarnasem ja aitab seepärast ka Lääne ühiskonnas ülespoole liikuda.

    Ta lisas seejärel eriti laia labidaga selgituse, et pmst on maailmas domineerivaid tsivilisatsioone päritolu poolest kaks - Ida-Aasia ja Lääne-Aasia (sh Lähis-Ida) ja et tänapäeva Lääs esindab Lääne-Aasia oma. India võiks geograafiliselt olla nende kahe vahel, aga üldiselt kuulub pigem Lääne-Aasia kultuuri.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, just. Raamatu väitel on teatud dimensioonides väga suuri erinevusi ka nt Hiina ja Jaapani vahel.
      Galejevi teooria tundub huvitav, uurin rohkem.

      Kustuta
    2. Kusjuures nii India kui Hiina tudengid ei taha tunnis/seminaris kõneleda. Omaette kategooria on ka lähis-ida ehk araabiamaade üliõpilased, kes ju ka laias laastus Aasia alla kuuluvad.
      Ida-Aasia maade üliõpilased ja lähis-ida tüdrukud on valdavalt väga kohusetundlikud, töökad aga seminaris rääkima neid saada on praktiliselt võimatu. Poistega oli nii ja naa.
      India tudengid jäävad kohusetunde ja töökuse poolest kõvasti alla kusjuures aga on suhtlemisaltimad. Neil on sageli ka keeleline eelis. Nt, Hiina tudengid vaevlevad sageli inglise keele hääldusega.
      Misiganes Aasia päritolu tudengid on kahtlemata kõige lugupidavama ja probleemivaba suhtumisega. Minu pika akadeemilise karjääri jooksul oli mul vaid üks Aasia päritolu tudeng, kes kaebas. Paradoksaalselt oli ta jaapanlane ka veel, kuigi need muidu eriti kuulekad. :D Aga eks erand kinnitab reeglit.

      Kustuta
    3. Mulle viskas juutuub vahepeal järjest ette Eestis elavate välismaalaste kogemusi, mind huvitasid kaugemad välismaalased rohkem ja vaatasin mitme Aafrika tudengi videot. Eri riikidest - Nigeeria, Togo... Võiks arvata, et neil on ka omavahelised kultuurierinevused suured, aga üks, mida nad kõik, kõik, kõik esile tõstsid, oli Eesti vähene hierarhilisus. Et tudeng lihtsalt tõstabki loengus käe püsti ja ütleb "kas te palun seletaks veel, ma ei saanud aru". ja et professorid käivad tudengitega koos kõrtsis ja et tähtsad ninad - poliitikud, rikkad inimesed - liiguvad niisama ringi, mitte ei sõida korteežiga.

      Kustuta
    4. President tegelt käib ihukaitsjatega (mu isa kohtas ükskord toidupoes president Ilvest ja ma ise olen linna peal näinud president Kaljulaidi).

      Kustuta
    5. aga meil võib siiski näha tõuksiga ringi sõitvat presidenti!

      Nemad rääkisid, et neil tahab ikka igaüks, kes vähegi tähtsam nina on, seda välja näidata.

      Ja Lauri Laanisto kirjeldas oma blogis, kuidas nad andsid presidendile oma värske raamatu lihtsalt niisama autoaknast sisse. See on ka täielik Eesti eri (vbla lätlastel-soomlastel ka midagi sarnast, aga kaugemal Lääne-Euroopas näiteks kah ei kujutaks ette).

      Kustuta
    6. Kaljulaidi kohtas (ja kohtab endiselt) Tallinna ümbruses jalgratta seljas, presidendina olid tal ka siis ihukaitsjad kaasas.

      Kustuta
  5. Huvitav, et olen eestlaste blogidest lugenud mitu korda võileivameetodist aga olles circa 24 aastat USAs elanud ja päris mitmes kohas õppinud ja tööl käinud ja no veel pole seda kogenud. Ikka üsna otse ütlevad. Vahel alustatakse pehmema negatiivsega, vahel otse, väga harva kui positiivsega, lihtsalt keeleliselt viisakamalt kui Eestis. Negatiivne ära öeldud, siis on kõik, miskit positiivset lõpetamist pole kunagi kogenud. Võib-olla on see nt idakaldal. Mina olen Washingtonis, mitte DC vaid Seattle'i ligidal.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Raamatu autor on ise USA/Prantsuse taustaga, aga eks see kõik ongi suhteline. Saab olla selline/teistsugune ju ainult võrreldes millegagi/kellegagi st tajuna :)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!