Esmaspäev, 19. august 2013

K.Sepp Hetk enne homset

Ma kohe kardan kaasaegseid noorteraamatuid. Klassikalises moodsas  noortekas pole lastel ema ja isa. Parimal juhul on vanemad kaugel taustal, halvemal surnud või Soomes või asotsiaalid. Kindlasti on peategelasel olnud väga raske lapsepõlv. Ning kui ta pole tõrjutu ja heidik, siis on ta langenud liider. Neis raamatutes on palju seksi, ropendamist, vägivalda, lõikumisi, äng ja depressioon, hiv, sageli tapab keegi end ka ära, on narkot-alkot jm "noortepärast". (Igaks juhuks täpsustan, et üldistan muidugi oma lugemuse baasilt. Kindlasti on ka teistsuguseid raamatuid? Või?).

Kasvasin üles raamatuhulluna. Fiction ja action. Hingemattev armastus. Ajastukohased lood kangelaslikest pioneeridest pakkusid unustust ja unistusi. Aga selle kõrval oli mul veel üks suur pakk. Lisaks  Silvia Rannamaa ja Truu klassikale, õhukesi ja pisut paksemaid noorteraamatuid. Hind 20- 55 kopikat. Keskmisele ja vanemale koolieale. Trükiarv 25 000.
Ma olen tagantjärele üritanud aru saada, miks ma neid niiväga vajasin. Ja kui vaadata nende raamatute hulka ja kuluvusastet, siis vajasin väga. Enamik neist on loetud sõna otseses mõttes ribadeks. Kui järele mõelda, siis ega neis mingit erilist sisu polnud. Üsna must-valged lood tavalistest poistest ja tüdrukutest. Aga ilmselt ongi märksõna "tavaline", et samastuda, teada saada mis on hea ja halb, õige ja vale.  Nende raamatutega toimus vähemalt minu puhul väärtuskasvatus. 

Esmaspäev, 12. august 2013

Reklaamiklubi 8. Otsepost

Ühel hommikul oli mu meilikastis kiri, mille teemaks: Inkassoteade. Peale hetkelist paanikat, appimaeiolejumittekellelegivõlgu, avasin kirja ning sain teada, et on olemas firma X, kes pakub mulle lahkelt teenust võlgade väljapeksmiseks.

Teise hommikul sain miniinfarkti, kui nägin kirja " Kiri tööandjalt".  Neil hetkedel su loogika ei tööta, sa ei juurdle, et miks postitab su tööandja sulle kirja reklaamsõnumiteks mõeldud postkasti. Ikka läheb selg higiseks ning aju töötab paaniliselt valimaks kas positiivset või negatiivset varianti. Ning kui selgub, et see on "kõigest" tööportaal, siis... oled isegi pisut pettunud. Vahel võiks mind ju üllatada kiri tööandjalt, mis teataks, et tõstetakse nt palka, aga ametlik aadress selle teatamiseks on natuke liiga tavaline ja igav...:)

Järjest sagedamini küsin ma endalt, kumb on tegelikult halvem reklaam. Kas see, mida mitte keegi ei märka või see, mida märgatakse, aga negatiivses kontekstis.  Vähemalt märgati.

Reede, 9. august 2013

Huumor ja sõnavabadus

See postitus on otse loomulikult inspireeritud Mallu skandaalsest postitusest ja mõtlema pani ka Tavainimese meeldetuletus, et naermise asemel peaksime me olema tänulikud ja  suuremeelsed, et meile on antud vaimset ja füüsilist tervist.

Piir, kus alates on alati naljakas, näib jooksvat minu ja nemad vahel. Oluliselt rohkem on aksepteeritud, kui sa naerad iseenese üle. Siis võid pilgata ka seda, mis muidu tabu: rahvust, vanust, sugu, usku...
Samas on minu jaoks siiski teatud väärtused, kus ka iseenda üle naermine enam naljakas ei tundu: kui inimene on jahmatavalt rumal, räpane  (vt Julie ja Julia) jne.

Mind isiklikult ärritab naermine vanade ja abitute üle. Seevastu noored ja rumalad, näiteks lapsed ajavad mind küll naerma.  Kuigi, tõsi, mingis vanuses lisandub koomikale traagika a la no kui ikka 16 aastane ei suuda teha seda või teist, siis pole see naljakas vaid pigem traagiline.
Youtube on täis "naljakaid koduvideoid" mis balansseerivad hea maitse piiril.  Vaatad, naerad. Mõtled ja kurvastad. Ehk ei peaks niipalju mõtlema?

Teisipäev, 6. august 2013

E. Petrone Kas süda on ümmargune 2

See raamat ärritas mind ja tegi samaaegselt väga kurvaks.

Ma tean täpselt mis tunne on olla vastutus- ja kohusetunne ruudus. Ajada inimesi närvi sellega, et sa ei suuda aega lihtsalt surnuks lüüa ja tundide viisi lämiseda. Vaid, et sa otsid tähendust, mõtet.
Jälgid ja ei ole. 
Ka see, millest jutt, oli täielik äratundmine. Aeg- ajalt tabasin end sellelt, et paar lehekülge oli loetud nii, et ma polnud arugi saanud, millest jutt. Sest ma olin mõtetega oma  "saartel". Oma minevikus. Aga ma ei taha. Ma ei taha mäletada. See kõik on möödas, unustatud, maha maetud. Oli mis oli.

Ma olen raamatu peategelasega uskumatult sarnane inimene. Meie suurim erinevus on empaatias. Peategelane muretseb teda ümbritsevate inimeste pärast. Mul on oma suurepärase isikuga niipalju tegemist, et pole aegagi teistele mõelda. Ma ei karda manipuleermist ja vale- sest kogu mind ümbritsev elu ongi manipuleerimine ja vale.

Esmaspäev, 5. august 2013

Päästke vanaemad!

Mu ema oli päris õnnetu. Telefonioperaator, kelle klient ta on olnud ilmselt selle ettevõtte asutamisest, oli saatnud kurja kirja, et alates kuupäevast see ja see küsitakse iga saadetud arve eest lisaks veel umbes euro suurune raha.

Asjasse süvenedes pidin pikali kukkuma. Mu ema keskmine telefoniarve oli ca 14-15 eurot kuus. Ta võtab kuus paar-kolm kõnet. Sms-e ei saada ning tema museaalne Nokia ei võimalda ka internetti kasutada. Isegi, kui ta peaks seda tahtma.

Neljapäev, 1. august 2013

Kassapidajate salaelust

On vähe ameteid, mis on viimase 25 aastaga teinud läbi suurema mainemuutuse, kui kauplusetöötaja oma. Maailmavalisejast, kelle võimuses oli jagada defitsiiti ametini, "kuhu lähevad need, kes õppida ei suuda".
Skandaalsed reportaazid ja eksperimendid meedias- millist orjatööd poes nõutakse ja kuidas töötajaid koheldakse. Markantseimaks näiteks ilmselt skandaal Lidlis.

Alati, kui Jürgen Ligi hakkab rääkima sellest, et "töölepingu seadus ei peagi kõike reguleerima, sest töötingimused lepivad omavahel kokku töövõtja- ja andja", tulevad mulle silme ette minu tuttavad kassapidajad. Just sellepärast nad seda tööd teevadki, et neis puudub ambitsioon ja julgus paremate tingimuste nimel võidelda...

Ma olen hea mitu aastat töötanud jaekaubanduses. Oma 10 aastat tagasi tuli meile ülemuseks ca 30 aastase jaekaubanduskogemusega härrasmees Rootsist.  Kes oli hämmingus: meie poed on täis naisi. Tänaseks on olukord muutumas- vähemalt minu kodupoodide kassadesse on tekkinud hullult noormehi. Ja te ju teate eesti mehi. nad ei läheks tööle, kus puudub karjäärivõimalus ja palgast pole võimalik ära elada.
Samuti ei suutnud ta ära imestada müüjatöö kehva maine üle. Rootsis olevat nii, et väga hea müüja võib teenida isegi rohkem kui kaupluse juhataja. On  inimesi, kes ei taha teha karjääri. Nad tahavad teha tööd mida nad armastavad ning teevad seda nii hästi, et inimesed tulevad just nende pärast sinna poodi. Ning neid inimesi väärtustakse ja hoitakse.  See kõlas kui muinasjutt. ( ja on paraku ka tänases Eestis veel muinasjutt)