teisipäev, 15. jaanuar 2013

Head lapsed

Nendel hetkedel saad aru, et su empaatia, tolerantsus ja liberaalsus on tegelikult poos. Ma olen ikka uskumatult konservatiivne.
Juhtusin vaatama "komöödiaseriaali" Hakkab jälle pihta. Mis ei vääriks õigupoolest ridagi. Sest esiteks oli väga igav ning teiseks ebameeldiv.
Lüüa vanemale jalaga tagumikku? Vaadata rahulikult pealt, kui su ema mõnitatakse? Ehmatada vanainimest?... jne . Kas ma olen ainus, kes veel mäletab "Hallpead austa, kulupead kummarda?". Aga väidetavalt pidi see peegeldama tegelikku elu. Ju siis kusagil elatakse ka nii. Ja inimeste huumorimeel on samuti erinev. Eelnevalt eetris olnud Reggie Perrin vastas minu silmis neile kahele kriteeriumile- naljakas ja elust enesest,  kordades rohkem.

Mul on au käia kord aastas sugulase sünnipäeval, kuhu koguneb umbes 15 või rohkem poissi vanuses 3-16. Ja see on õudne. Õudne. Õudne.

Alati ma mõtlen seal, et kas on nii, et meile kõigile antakse just täpselt niipalju, kui me jaksame kanda. Nii otseses kui ka kaudses mõttes. Et minusugustele närvihaigetele antakse rahulikud ja normaalsed? Või et laps on kodu peegel?

Kuid mida aasta edasi, seda enam saan ma aru, et tegelikult nii pole. Me saame muuta vaid natu-natukene. Valmispakett, tundub, et antakse siiski looduse poolt kaasa. Ma tean vanemaid, väga rahulikud, flegmaatilised ja intelligentne paar. Ajal, kui nende pojakesed ennastunustavalt teineteist ja teisi püssidega vastu pead taovad, näen nende abitust ja õudu. Ja tüdimust, kui nad ilmselt miljondendat korda üritavad tsiviliseeritult veenda poisse, et see ei ole kohane tegevus. Ja siis tuleb teine ema. Käre Mutt. Kes eirates kõiki gordoni minasõnumeid, täiesti vana kooli meetodil haarab põngerjatel kratist ning  vastuvaidlemist välistaval häälel lõpetab korralageduse. See töötab. Lapsed käivad peale seda lausa pool tundi kikivarvul. Ja sellel Käredal Mutil endal on väga hästi kasvatatud, viisakad ja rahulikud pojad.

Samuti ei saa alati süüdistada välismõjusid. Tean tüdrukut, kes kasvas üles nähes kasuisa äärmuslikku vägivalda ema vastu. Ma ei tunne arukamat, tasakaalukamat, päikselisema iseloomuga inimest. Kuidas see küll õnnestus? Ja ma tean teist, sarnastes tingimustes kasvanut, kes on riskikäitumise musternäidis.

Jah. Mul on väga vähe põhimõtteid. Aga kaks tükki on kindlasti. Esimene, et väikesed lapsed vajavad piire ja rutiini. See annab turvatunde ning teadmised. Ma hämmastan teatud foorumeid lugedes ikka ja jälle, et 3-selt eeldatakse, et ta teab kuidas poes või kirikus käituda. Ning koolieelik peaks  nagu ise sünnist saadik teadma, milline on tasakaalustatud toitumine. Nagu ma väitsin, valmispakett on olemas. Vanema kohus on seda vajadusel ohjeldada ja anda aimu piiridest.

Ja teine. Inimesed, lapsed on väga erinevad. Mistõttu ajavad mind endast välja kõikvõimalikud äärmused koolisüsteemis. Näiteks, kui nõukaaegne koolisüsteem, mis väidetavalt mõnedel lastel pärssis loovust, vabadust ja iseolemist, keeratakse 180 kraadi teise äärmusesse. Täielik vabadus, anarhia ning reegliteta maailm. Vabadus tähendab ka võimet vastutada.  On inimesi, kes ei suuda seda veel ka 30-selt ja 50-selt. Ja on neid, kes saavad sellega hakkama 5 aastaselt.

Ning kui siia tuleb vastuargument, et füüsiliselt pole võimalik läheneda ja arvestada kõigiga individuaalselt, siis nende kahe vahel valides ma vist pooldan rohkem reguleeritud lastemaailma. Mulle meeldivad lapsed, kes austavad vanemaid, oskavad käituda ja õpivad rohkem, kui tegelikus elus ehk päriselt vaja läheb.
Tõeline loovus ja andekus nö kotis ei seisa ja seda distsipliiniga murda ei saa.

9 kommentaari :

  1. Tooks siia juurde veel kolmandagi tasandi. Kui hästi inimene ise end tunneb. On küll neid lahkeid ja päikeselisi inimesi, kelle sisemuses puhuvad selle juures külmad ja kõledad tuuled.

    Sest mis kasu on sellest, kui sa oled teiste vastu hea, kui see tuleb enda vastu halb olemise hinnaga ...

    Nii ongi tõde kusagil keskel.

    VastaKustuta
  2. mul A. väidab kodus, et tegelikult ei saa teiste vastu parem olla kui enda vastu... teeselda saab, aga see jääb formaalne, teenete osutamise tasandile.

    Minu kogemus nõukaaegsest koolisüsteemist oli, muide, just masendavalt vähe täiskasvanute kontrolli lapsloomade käitumise üle. Mis ei välistanud loovuse pärssimist mõne tunni ajal (õnneks mitte kõigi).
    Kui järele mõelda, ei pärsi loovust miski paremini kui ebakompetentne õpetaja (tähenduses "ei valda oma ainet" või "on lihtsalt loll").

    Ja sellisega ei ole paraku kuidagi võimalik "õppida rohkem, kui ehk elus päriselt vaja läheb", sest ta ei suuda õpetada rohkem, kui ta ise küünib. Kõige halvemal juhul teavad pooled lapsed ainet temast paremini, ta jääb lollusega vahele, minetab igasuguse autoriteedi ja veedab tunnid, üritades seda karjumisega kompenseerida.

    Selle hiljutise lauamängu-vahetundide uudise peale tundus vähemalt, et tänapäeval kontrollitakse lapsi vaata et rohkemgi kui vanasti. Positiivses mõttes. Ei lasta üksteist ära tappa.

    VastaKustuta
  3. Minu esimene top of mind "loovuse pärssimine" on tegelikult õpetaja kes ootab alati "õiget" vastust. Nii essee, kirjandi jne puhul. Ja kõik alternatiivsed vaatenurgad on valed vastused, mille puhul tuleb halb hinne. Ja tegelikult on seda ka kaasaegses koolis päris palju.
    ( kuigi, praegu kirjutades mõtlen, et tegelikult ka see, et suudad välja mõelda õpetaja meelest õige vastuse on ju samuti loominguline tegevus:))

    aga hea olemisest.
    minul, televaatajal, oleks siiski olnud parem tunne, kui seriaalis olnud täiskasvanud oleksid omavahel viisakalt ja lugupidavalt suhelnud. isegi, kui see oleks tulnud sisemise hammaste kiristamise hinnaga vms. üheks ürituseks pole ju end keeruline kokku võtta.
    Selline teesklemine võib olla isiku seisukohast vale ja kahjulik, aga ühiskonnal on siiski niimoodi parem toimida. Arvan ma.

    VastaKustuta
  4. "Õiget" vastust ootav õpetaja tõenäoliselt ongi ebakompetentne. "Õige" vastuse ootamine tähendab, et ta ei suuda konstrueerida keerulisema taseme ülesandeid kui valikvastustega (ja üritab teha siis ka kirjandist ja esseest sisuliselt valikvastustega ülesannet), millest paraku palju ei õpi. Tähendab, neist õpib peamiselt teste tegema, mis võib kah kasulik oskus olla, aga selle omandab kiiresti ja ülejäänud aeg on siis maha visatud.

    Mis saade see selline oli, mingi riäliti või?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tutvusin tänu blogosfäärile ühe väga intelligentse õpetajaga, kes vaatab ülesandeid koostades, et neile ei saaks lihtsalt guuglist vastuseid kopi-peistida. Rääkis, et mõni tema kolleeg ei oska guuglit õieti kasutadagi ja ei saa järelikult aru, kui õpilased esitavad täiesti muutmata plagiaate. Ta ise tuvastab sellise plagiaadi ühe kiire otsinguga. Ja teeb avatud materjalidega kontrolltöid ka - see on kah üks hirmus alatu kontrolltöö tegemise viis, sest seal on ju sellised küsimused, mida ei saa sirgelt maha kirjutada, vaid peab mingeid järeldusi tegema ja infot sünteesima.

      Kustuta
    2. ETV-s pühapäeviti "Hakkab jälle pihta". Tänases EPL kirjutab Ilona Martson ka sellest.
      Aga ma ei soovita vaadata, jama oli (kui just ei soovi oma arvamust kujundada vms:))

      Kustuta
  5. "Hakkab jälle pihta" pole kaugeltki igav, seal on üsna ehedad tegelaskujud. Mis puudutab vanainimeste vastu austuse ülesnäitamist, siis on vanainimeste püssiga tagaajamine vaatajate endi tõlgendada. Ma arvan, et enamus lapsevanemaid kutsuksid oma lapsi endiselt korrale, kui nad vanemaid inimesi püssiga taga ajaksid. See, mis teeb seriaalis toodud olukorra koomiliseks, on teadmine, et sealsed vanatädikesed (nagu sageli ka päris elus) eeldavad, et laps teab, kuidas käituda juba maast madalast peale. Selle asemel, et lapsele ise manitsevaid/seletavaid sõnu jagada, saadavad nad nii laste kui nende vanemate suunas põlglikke nooli, manades samaaegselt pähe kõiketeadva ja parastava näo.

    Seriaalis toodud lapsed on meelega ülienergilisteks tehtud. Selliseid lapsed ei puudu muidugi ka päris elust. Kõige olulisem minu arvates polegi see, kui hästi me oma lapsi kasvatada oskame. Kõik teevad vigu ja selles polegi midagi halba, sest tegelikult ei tea mitte keegi, milline kasvatusmudel kõige paremini toimib (vaevalt, et see olemas ongi, sest lapsed on erinevad). Vanema ja noorema põlvkonna suureks konfliktiks on sageli see, et vanem põlvkond justkui paistab teadvat punkt punktilt, kuidas lastega peab ümber käima, et nad oleksid kenasti vait ega ütleks mitte midagi. Sageli tekitab see kõiketeadev hoiak aga probleeme, sest aitamise asemel muutub kõiketeadja hoopis tänitajaks ja etteheitjaks.




    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!