kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Kurjad lapsed

Kujutlegem nunnut Kevinit, kes läheb  õunaraksu. Aga! Peremees on valmistunud ning Kevini juuksed hävitatakse leeklambiga, ta saab värvipotiga vastu pead ning astub jalga naelu ning klaasikilde, ta kallatakse üle mee ja teradega ning seejärel ässitatakse talle kallale tuvid... Kas polnud naljakas?
Miks? Miks on see suurema osa maailma meelest naljakas, kui sama tehakse lapse poolt täiskasvanule. Sest me peame normiks, et noorematele, nõrgematele ja ebaküpsetele, kes enda eest vastutada ei suuda; liiga ei tehta.  Mis on ju õige. Me eeldame, et täiskasvanu on teadlikum ja küpsem kui mõned aastad noorem teismeline. Ning suudab oma emotsioone paremini kontrollida, vastutuse võtta ja autoriteedi ja sõnadega olukorra lahendada.

Kunagised juhtumid, kus artist lõi nooruki näpud ukse vahele ning direktor põletas teist naga sigaretiotsaga, tekitasid vähemalt minus moraalse dilemma. Kumb  osapooltest neis lugudes oli tegelikult ohver ja nõrgem pool. Kas provokatsioonile allumine  pole mingist piirist enesekaitse. Ja kuidas kaitsta end nende vastu, kes ei vastuta ning keda ei karistata.

Vanusepiir, iga, mil sulle antakse andeks ning sa ei pea vastutama,  on läbi ajaloo järjest tõusnud (noored on hukas m.o.t.t.), mis mõneti on paradoksaalne, kuna iga järgnev põlvkond peaks teoreetiliselt olema targem kui eelmine.
Aegu tagasi oli süüdimatusele vastu- ja tasakaaluks teistsugune moraal, autoriteedid ning lihtlabane hirm ( ammukse koolidest ihunuhtlus kaotati). Piitsutatud põlvkond kasvas otsustajateks ning vähendas oluliselt ühiskonna poolt aktsepteeritud vägivalla taset (õnneks) ja tõstis vanusepiiri, mil sa saad olla õnnelik laps.

Ehk on see  illusioon? Äkki me petame endid, et nad ei ole piisavalt vastutusvõimelised ja süüdivad? Vahepeal on normiks muutunud see, et täiskasvanute kiusamine on naljakas ning pubekana on sul moraalne õigus(tus) oma emotsioone ja tegusid mitte kontrolli all hoida.

Jah, nad on füüsiliselt ja sotsiaalselt nõrgemad, kui põlvkonnad neist varem.  Aga tänasel põlvkonnal on eelnevatega võrreldes ka võimas relv: (sotsiaal) meedia. Mis kombinatsioonis kogemuste puudumise, väheste teadmistega  moodustab võimsa ja valusa kiusamismeetodi: teadmised, piiramatu informatsioon ja inspiratsioon + ma riputan su youtube; ma kutsun kohale Tv ja ajalehed; ma kirjutan sinust oma blogis; ma tekitan sulle võltsidentiteedi ja muudan su elu põrguks.

Ma mõtlen, et ehk peaks muutunud maailmas, kus lapsed on saanud kordades rohkem õigusi ja tõhusaid relvi, need piirid üle vaatama. Teismelised, kel puudu piiridest, tähelepanust ja armastusest panna fakti ette, et mõtlema ja vastutama tuleb hakata varem. Nooremalt.

8 kommentaari :

  1. Teemasse xkcd koomiks. ;) Või sa selle ainetel alustasidki? (apropoo, ma ei ole kunagi julgenud "Home Alone'i" vaadata, tundub liiga õudne, ma peaks pool aega silmi kinni hoidma.)

    VastaKustuta
  2. Sisulisemalt:

    vanasti, kui noorukeid võis karmimalt karistada, ei pidanud neist tulema nii hea enesekontrolliga ja nii vähevägivaldsed täiskasvanud kui tänapäeval.

    Varauusaja täiskasvanu enesekontrolli standardid ei olnud oluliselt kõrgemad kui tänapäeva teismelistel, võib-olla isegi madalamad (tänapäeval oleks ka alaealiselt inimese tapnul raske end rehabiliteerida, tollal, tundub, oli küsimus rohkem selles, kas õnnestub (karmi!) karistuse eest põgeneda või mingite teenete eest armuandmine välja kaubelda). (Üldise ulja vägivaldsusega käisid üht jalga ka vägivaldsed karistused: tolle aja koolikaristused olid ju oluliselt leebemad, võrreldes nendega, mis tabas seaduserikkumisega vahele jäänud täiskasvanuid. Kui praeguses ühiskonnas samu koolikaristusi kasutada, oleks vastupidi: laste suhtes võiks rakendada vägivalda, mis on täiskasvanute suhtes keelatud.)

    Tänapäeva pika lapsepõlve üks (või lausa peamine) põhjus ongi see, et sellist enesekontrolli taset, mida meie aja täiskasvanul vaja läheb, on raske kiiremini sisse õpetada. Vbla aju arengu iseärasuste tõttu isegi võimatu.

    No ja arusaadavalt oleks seda keeruline drastiliste vahenditega teha - kuidas sa ikka veenad vägivalla abil vägivallast hoiduma.

    Praegu on põhiprobleem mu arust see, et teoreetiliselt peaks pikk lapsepõlv kuluma nooruki ühiskonnakõlblikuks konditsioneerimise peale, praktikas aga visatakse lapsed kooli, kus nendega tegelemiseks ei jätku enamasti inimesi, tähendab, nad konditsioneerigu ennast ise, kuidas oskavad ja milleks neile endale kasulik tundub. Lapsed, kelle kasvatamisega on kodus tegeldud, konditsioneerivadki end enam-vähem nii, nagu ühiskonnale sobib, ja kool, kes "koorekihi" endale selekteerib, saab endale kasvatustulemuste eest õlale patsutada. Lapsed, kellega ei ole ka kodus suuremat tegeldud - või on antud hoopis ise stiihiliselt vägivaldset eeskuju (minu arust oli see Morgie karatetüdruku näide päris hea), võivad areneda hoopis vastassuunas.

    Ma usun, et siin kehtib sama, mis ühiskonnas tervikuna: kuritegevuse vastu pidi kõige suurem hoiatav mõju olema sellel, kui on suur tabamisprotsent, mitte karmid karistused. Kui tabamise või karistuse saamise võimalus on kaduvväike, mõtleb kurjategija ka karmi karistuse kehtides, et mind see nagunii ei taba.

    Kui mõelda kitsamalt koolidele, tähendab see, et kui õpilaste tegudele pööratakse üldiselt vähe tähelepanu, siis tekitab see kontrollimatuse tunde, ükskõik, mis sanktsioonid seal teoreetiliselt ka kehtiksid. Praegunegi õpetajakiusamise lugu tuli ju avalikkuse ette ainult tänu sellele, et lapsed selle ise rumalast peast avalikustasid. Tähendab, nad ei arvestanud vahelejäämisega ja ilma selle rumaluseta ei olekski nad vahele jäänud. Kui nad oma videoga silmitsi pandi, lasid nad kohe kõrvad lonti, mis minu arust viitab sellele, et kooli suurem kontroll oleks võinud asja üldse ära hoida. Ja loomulikult oleks vaja tähelepanu juba enne, kui asi nii kurjaks kätte läheb.

    (oh, praegu tuli meelde Makarenko, kes kasvatas noori huligaane ja bandiite ja füüsiliseks läks ta nende kallal ainult kord, kui silme eest päris mustaks läks - aga distsipliin oli muidu range.)

    Ma ei teagi, kumb on suurem häda, kas personali- või huvipuudus. Karta on, et mõlemat.

    Otsapidi puudutas ka tänane Tiina Kangro artikkel sama teemat, kuigi tema rääkis rohkem lastest, kelle anded jäävad avastamata ja keda peetakse ilmaasjata lollideks, kui lastest, kes on teistele inimestele ohtlikud.
    Veel täpsemalt muidugi see õpilasliidu arvamusavaldus.

    VastaKustuta
  3. mõtlen praegu veel sellele, et korraliku vabakasvatuse puhul eeldatakse juba üsna väikestelt lastelt vastutusvõimet. Mind ei karistatud kunagi vägivaldselt, aga eeldati juba enne kooli, et ma oma tegude eest vastutaksin. Puhtalt see piinlikkus, et ma olen midagi närust teinud, oli piisav distsiplinaator.

    Õigemini, mind eriti ei karistatudki, kõige meeldejäävamad kasvatusolukorrad olid need, kus mind pandi silmitsi oma teo tagajärgedega. Kas või sellisel kujul: kui ma solvan kedagi, siis ta solvub, isegi kui tegemist on omaenda armastava vanemaga. Kui ma mingi raha ära raiskan, siis ei ole enam. Marta kirjutas sellest oma blogis luku taga kunagi põhjalikult, aga ma ei tea, kes siinlugejatest sealseid lukutaguseid postitusi lugemas käib.

    Nii et vastutustunde kasvatamiseks ei ole vaja vägivalda ega tingimata isegi karistusi, piisab, kui hoida kogu aeg silma ees põhjuse ja tagajärje seoseid. Piisab, kui tähele panna, mida laps teeb ja sellele reageerida - ja kui ta on teinud inetuse, siis sellele mitte läbi sõrmede vaadata.

    VastaKustuta
  4. Jah, ma jõuan om amõttekäikudega ka alati selleni, et puudu on 3-st asjast: tähelepanust, armastusest ja reeglitest (st siis piiride ja teadmiste mõttes). Aga ma oleks geenius, kui teaksin õiget vastust kuidas seda puudujääki lahendada. Lapsed on nii erinevad ja kui vanemad ei oska või ei vaevu või on ise katki; siis kool, kus 30 individuaalsete eripäradega tüüpi klassis puhtfüüsiliselt ei jõua.

    Aga mis siis ikkagi teha? Mina ühiskonnaliikmena ei taha taluda vägivalda, kurjust, sadismi ja mida veel.

    Eesti ühiskond maksusüsteemi näol on otsustanud, et me ei taha rohkem politsei-ja sotsiaaltöötajaid (ehk siis Sinu poolt viidatud tabamis% ja reageerimine). Me tahame õhukest riiki ehk siis pigem iga inimese individuaalne vastustus kui ühiskonna poolt korraldatud.

    VastaKustuta
  5. kusjuures 30 last klassis käiks praegu ühest küljest nagu normide vastu (26 oli vist ülemmäär), aga teisest küljest nõutakse, et kui klassis on 16 või vähem last, tuleb teha liitklassid.

    Täiesti ogar, kui iive langeb, peaks ju jätkuma laste kohta rohkem õpetajaid, pearahapõhise rahastamise hädad nähtavasti.

    Üks tuttav hea õpetaja (kellel on õnn töötada suht väikeses maakoolis) eidis, et seda üldst probleemi saaks kõige lihtsamini lahendada koolide palgafondi suurendamisega. Mitte ainult selleks, et rohkem õpetajaid, vaid see võimaldaks ka ühele õpetejale rohkem palka maksta, mis tõmbaks koolidesse rohkem pädevaid inimesi tööle. Ma tean ise üht head eripedagoogi, kes läks suuresti raha pärast Inglismaale - on ka seal selle töö peal, nii ei saa ka öelda, et ta oleks oma kutsumuse reetnud. Kusjuures ta töötab seal tavakoolis ja on mõeldudki selle jaoks, et ta tegeleks mitmesuguste erivajadustega lastega. st ta aitab neid lapsi, kellele siis klassiõpetaja ise ei pea ebaproportsionaalselt palju tähelepanu pöörama.

    Eks neil ole sellise süsteemiga lihtsam oma autistidest geeniusi üles leida ja nende andeid rakendada. Kusjuures Suurbritannia kohta võiks muidu ju arvata, et neil on nii palju rahvast, et võivad endale lubada, et mõne inimese võimed lähevad raisku, aga näe, nemad tegelevad sellega, meie oma rahvaarvuga mitte.

    Soomes pidi sageli ühes tunnis kaks õpetajat olema, see võimaldab hakkama saada, ilma et klassid peaks oluliselt väiksemad olema kui meil.

    VastaKustuta
  6. aa ja juhtigem tähelepanu sellele, et riik on õhuke ainult politsei, hariduse ja päästjate otsast. tööjõumaksud on seevastu ühed Euroopa kõrgemad.

    Huvitav, vbla need kõrged tööjõumaksud on üks põhjus, mis takistab igasugust töötajate arvu suuredamist ja palga tõstmist? umbes et ka riigil endal on kõrgete tööjõumaksude pärast kulukas kvalifitseeritud töötajaid juurde võtta (mis ei ole tglt loogiline, sest need maksud tuleks ju riigile kohe tagasi, a vbla eelarves näeb see suurem kulu ikka halvem välja ja siis ehitatakse parem mõni hoone).

    VastaKustuta
  7. Aidi Vallikult väga hea ja ilmselt ka asjatundlik artikkel, tal on endal ju kõva õpetajakogemus olemas.

    VastaKustuta
  8. ...ja Tiina Kangrolt käitumishäirete kohta veel üks artikkel.

    Eriti valus oli seal see tõdemus, et ega meil ei ole vaja ise jalgratast leiutada, need teadmised on juba olemas. Teine valus koht oli selle artikli all autistist lapse vanema
    kommentaar, mis näitas asja teist poolt: et kui neuroloogilise probleemiga mitteagressiivne (ja intelligentne!) laps ei saa koolilt vajalikku tuge, siis võib ta ise langeda vägivalla ohvriks nn. normaalsete laste poolt.

    Ma loodan, et ei mõju spämmirobotina, lihtsalt tundub, et on hea, kui need asjad on ühes kohas koos.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!