No näiteks. Oleks vaja panna ühes toas tapeet. Kuna ma tean, kuidas asi lõppeb ja remonditöid ma nagunii vihkan, siis teen ettepaneku osta teenus sisse. Ei. Tahan ise teha ja teen. No olgu. Pandagu.
Kõigepealt organiseeritakse ruumi muusika, väike suupiste ja jook. Rahus ja rõõmus mõõdetakse ja paigaldatakse 2 paani. Siis selgub, et käes on aeg puhkuseks, telekast tuleb spordiala X ülekanne. Saab see läbi. Veel natuke paberit leiab tee seina. Selgub, et tuppa õnnetul kombel jäänud kummutisahtel lausa karjub sorteerimise ja sorimise järele.
Selleks ajaks on inime, normaalne ju, väsinud. Ning vajab väikest hingetõmbehetke näiteks ajalehe lugemise, või mõne muu möödapäästmatult ülivajaliku tegevuse näol.
Ja siis on juba õhtu ka käes, ja homme jälle päev. Ja miks ei võikski ühe toa peale kuluda nädal(aid)?
Minu loogika töötab täpselt vastupidi. Kiiresti-kiiresti valmis. Eriti kiiresti, kui tegemist on ebameeldiva tegevusega. Ja see järel puhkus ja lebo.
Ma sunnin end mõistusega, samal ajal sisemiselt hambaid kiristades- inimesi peab usaldama, andma võimaluse. Kõike ei tohi ega saa ise ära teha.
Olen aastatega õppinud ennast kaitsma. Emotsioon tuleb ära blokeerida, leida seniks, kuni Kulgeja teemaga hullab, endale muud tegevust. Täiesti unustada. Ja juhul, kui tähtaeg jõuab kriitilisse lähedusse, tuleb paratamatult, solvamisega riskeerides sekkuda ning asi ise ära teha.
Koostöö? Mõttetu. Üritades emba-kumma tempo järele kohanduda on tulemuseks ikka pisarad, solvumine, konfliktid ja ämbritäied raisatud närvirakke.
Ei minu ega ka Kulgeja elu pole kehvem ega parem. Me lihtsalt töötame erinevalt.
Jah, tihti ajab see närvi. Miks tema probleemist saab minu probleem. Eesti keeles öeldes- palka makstakse meile ikka ühepalju.
Minu jaoks on oluline eesmärk, tulemus ja aeg. Kiirus, tempo. Kulgeja jaoks protsess, tegevus iseenesest ning ajal on teine mõõde. Kõik tuleb omal ajal või natuke hiljem. See puudutab kõike. Nii kodust, kui töist tegevust. Elukutsevalikut ja haridusteed.
Viimasel ajal olen ma hakanud endalt küsima. Kuna selliste inimeste hulk mu lähikonnas on tähelepanuväärne, siis peaks see tähendama midagi olulist ja vajalikku? Mingit väga olulist sõnumit ja õpetussõna. Mis see on?
Mis mul märkamata jääb??
Ma ei tea, mida nende inimeste kogunemine su ümber tahab õpetada, aga tean, mida sa tunned :) Paar aastat tagasi korraldasin kodus protestiaktsiooni naine versus jõulupuu: keeldusin jõulukuuske enne toast välja toimetamast, kui mees pole kardinapuud üles pannud. Ja näe imet- juba enne jaanuari lõppu sain kardinad üles riputada ja kuuse välja visata.
VastaKustutaOlgu, aga teeme nüüd teistpidi, eks. Võtame selle koduse Kulgeja näite. Kui oleks nüüd nii, et te oleksite mõlemad ühesugused siuh-säuh-tüübid, mis siis saaks? Täna tuleb mõte tapeeti panna. 1-2-3, õhtuks remont tehtud! Homme tuleb mõte mingid kapid ära koristada. 1-2-3 ja tehtud! Siis ülehomme tahaks mingi tunne-oma-kodumaad tripi teha. 1-2-3 ja tehtud. Ja siis mingi x aja pärast tunneksite, et pagan, kui igav. Oleks siis vahel ometigi midagi teistmoodi, uutmoodi, huvitavamat...
VastaKustutaKui liiga kiiresti elada, siis võib ka igavus liiga kiiresti tulla. Näiteks. Ma leian, et kaks rabistajat või kaks uimakolli koos oleks maru vaimuvaene:)
NB! aga tegelikult on meil kõigil sama keiss, kui aus olla:D
hehe, see tööprotsessi kirjeldus on nagu minu pealt maha kirjutatud. Elukaaslane on see, kes võtab kätte ja teeb ära - kuigi temperamendilt on just tema rahulik ja aeglane ja mina kiire ja rabistaja.
VastaKustutaVähemalt ma ei solvu, kui ta enda moodi kohe ära teeb. Õigupoolest võiks pooled asjad minu poolest nagunii kasvõi igavesti tegemata jääda, aga kui talle tundub, et oleks nagu vaja, no las ta siis teeb.