esmaspäev, 22. august 2016

Räpased vanamehed


Täiesti juhuslikult lugesin järjest kaht raamatut, mis on omavahel väga väga sarnased ja samas nii erinevad.
M. Houellebecq Saare võimalikkus ja Tõnn Sarv Ülestunnistus. Esimene on ilukirjanduslik fantaasia ja teine autobiograafia. Kui see oleks mu esimene Houellebecq, siis arvakski et ilukirjandus jne. Ma ei tea, kas kaks on hulk, aga kahe raamatu järel julgen väita, et mõlemal autoril on sama probleem.

Kaks seksistliku vanameest.
Elamas maailmas, kus tütardel pole nimesid. Rasedus on naise asi. Kus elu on sinu enese egoismist lähtuv ja asjad lihtsalt juhtuvad, ilma et peaksid vastutama ja midagi tegema.
Need mehed ei hooli oma lastest ja taastoodavad sellega endale klientuuri. Isakompleksiga näitsikuid, kes on nõus vanameestega magama. 
Michel kirjeldab meisterlikult seda alandust, kui vanamees on juba liiga vana noore liha jaoks, aga Tõnnil läheb paremini,
See on tegelikult tülgastav ja hale.  Vormitu ja vana, aga ikka flirdib. Uriini ja kopituse ja niiskuse hais.
Ka naised hakkavad haisema, aga hiljem.
Ma ei tea, ehk on sellised suhtumised põlvkonna küsimus.
Sarnane on isegi mõlema raamatu lõpp. Mõlemas maailmas kaotatakse ära hirmud. Sarvel on hirmuvaba maailm paradiisiks. Michelil muutub hirmudeta maailm põrguks. Hirmude ja kompleksidega elavad edasi metslased.

Eks me, naised, oleme selles muidugi ka ise süüdi. Ilma naisteta ei sure mehed sõnnikusse nälga. Vaid võtavad end kokku. Ma ei tahaks seda teha soopõhiseks- näiteks kogu mu suguvõsa on pigem sellised kärsitud, tegutsejad. Ja niisama passimine ja lakke vahtimine pigem taunitud tegevus.
Aga üldjuhul võtavad naised vastutuse ja teevad ära. Ja mehed pigem räägivad. See on nüüd väga kontekstist väljas ja meelevaldne näide, aga vaadakem vaid Lähis- Idasse. Kuhu nad oma meestemaailmaga jõudnud on. St ei ole jõudnud.

Ma vahel mõtlen, et Pipit tuuakse feministliku kirjanduse näitena. Tegelikult oli Pipi klassikaline naise- ja emakuju. Kes organiseeris, küpsetas, keetis, lõbustas, hoolitses.. Tal oli raha ja vabadus, aga ta tegi seda, mida teeb ka ilma vabaduse ja rahata täiskasvanud naine. Unelm ja igatsus peaks olema pigem mehe elu. Nende kahe mehe elu. 
Vastutuseta, Enesekeskne. Ainus mure olla vastassoole atraktiivne.

Õnneks võetakse naistelt illusioonid piisavalt vara.
Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis mahakandmisele läks umbes 40 aastane naine.
Kui sa ei pea enam-kui tsiteerida mälu järgi Sarve- kartma seksi, nooruse pärast, siis hangid endale päris elu. Ja sinust saab seksuaalobjekti ja sekssubjekti asemel lihtsalt inimene.
Miks need vaesed mehed selle vabaduseni ei jõua? Ma ei tea, ja kahju on neist.

Ilmselt on laste " vabakslaskmisest" piisavalt räägitud. Ma vaidlen oma tutvusringkonnas viimasel ajal pigem selle üle, kas oma vanad vanemad peaks laskma vabaks. Või mitte.
Küll on lastel arvata. Kus ta peab elama ja kuidas elama. Mida sööma ja seljas kandma.
Nii nagu "heast ja õnnelikust lapsest" on standard, on kujunenud standard ka sinu eakatest vanematest. Normaalne vanainimene on tegus, ei kaeble, on väga seltskondlik ning tal on tuhandeid hobisid. No nagu noor inimene.

Ma mõtlen üsna tihti sellele. Kas see, et oled jõudnud arusaamisele selles, mida sa tahad on "endaksjäämine". Või kitsarinnalisus, stagnatsioon. Vanadus.
Ma olen ka kolmekümneselt mossitanud ja keeldunud tegemast asju, mis mu meelest on mõttetud ja nõmedad. Kas peab hüppama langevarjuga. Kas peab pidama aeda. Kas peab hoidma lapselapsi. 
Või on okei vedeleda, vaadata telekat ja lõbustada end poeskäikudega.

Kas meie, laste asi on panna ta normaalselt riidesse. Või las läbustab ja haiseb ja kannab napakaid riideid ja elab nõmedas kohas. Sest ta tahab. Ja see on tema asi.

Tead, kõige tobedam on see, et mu mõistus on nagu enne. Ma tahaks minna ja olla ja avastada. Aga mu keha ei tule järele. Ma ei jaksa enam.
Kui ma ei kuule, ei näe, mul on probleem tasakaalu ja liikumisega..mis hobidega ma siis tegelema pean....

Ma olen pigem seda meelt, et noored ei võta võimu üle.
Lihtsalt, enamus otsustab ja hakkab määrama turu nõudlust. Juba täna on järjest reaaliteid, raamatuid, filme, kus peategelased on positiivses võtmes vanainiemsed.  Tõsi, need vanurid on piisavalt kepsakad, et hakkama saada.
Vanade võim kehtib juba täna ning kui pagulastele naisi järele ei saadeta, siis nii jääbki. Idas on täna meeste ülekaal, laste tegemiseks on vaja naisi. Maailm on juba muutunud stagneerunumaks, konservatiivsemaks, Jah, ka sõjakamaks- sest meestel on mängida vaja.

Ja küll muudetakse leebemaks ka reeglid nooruslikkusele ja seksikusele. Kessee viitsib siin vanad inimesed omavahel üksteist petta. Ma usun täiesti siiralt, et ühel päeval muutub loomulik vananemine normaalseks.

Micheli raamatus tegid kuuekümbised enesetapu. Et mitte olla koormaks. 

Loe, mida Emmeliina vanadusest arvab


17 kommentaari :

  1. "Saart" olen lugenud, "Ülestunnistust" mitte.

    Su sissekande pealkirjas tuleb tähele panna asümmeetriat. Miks näivad vanamehed räpased? Sest nad kepivad (kohatult) noori naisi. Ja ühiskond aktsepteerib seda suhet, noorema naise hankinud (vana)meest peetakse lihtsalt edukaks. Aga selle suhtumise taust on arusaamas, et naine on omand, asi, kodumasin või sünnitamismasin või seksimasin, igatahes kindlasti mitte iseseisev ja täieõiguslik ühiskonnaliige.
    See suhtumine on muutumas, eks. Seega kaob ka see asümmeetria. Mitte väga kauges tulevikus võiks vanamees-tibi paare olla samapalju kui vanamutt-kutt paare.

    Või ei liigu ühiskond sinna? Miks ei liigu? Feministid võiks sellega teadlikult tegeleda - mis on need stigmad, mis naisi meestest endiselt lahutavad?

    VastaKustuta
  2. Eks feministid tegelevadki sellega intentsiivselt, on lihtsal küsimusi, millele kohest ja ühest vastust pole loota.

    VastaKustuta
  3. Ma ei kujuta ausalt öeldes üldse ette intiimsuhet oma pojaga või isaga. Aga, armastus on pime. Äkki just homme saan teada, kui äge see on..

    Ma pole kindel, et kogu ühiskond selliseid suhteid aksepteerib. Pigem ikka see killuke ühiskonnast, kel endal probleem ja kes näevad probleemile lahendust. Alles siin oli meedias Hendrikute case, mu meelest kommentaarides pigem irvitati. Tommi juhtum ju samuti. Vanemad mehed ütlesid, et äge. Noored ja naised pigem muigasid.
    (või elan ma mingis erilises meediaruumis).

    Aga feminism kõrvale jättes tuli just Sarve raamatust välja see aegrida. Sain tütre. Täiesti mõttetu. Jätsin ta ema maha. Lapse nime ei tea. Lapsed on samuti seksuaalsed olendid. Tahan, et mul oleks väga noor armuke. Nooretele tüdrukutele see meeldib, sest neil pole isa olnud. Ja nad tahavad isakuju- turvalisust, materiaalset kindlustatust, mehisust jne.

    Ma tean, et lastega magati ka sel ajal, kui perekonnad nö ei lagunenud. Aga siis olid vist ka motiivid ja põhjused teised.

    PS. kuna raamatu autorid olid vanad ja mitet kõige atraktiivsemad mehed ja mõlemad olid üsna autobiograafilised, siis seepärast on üldistatud "vanamehed",

    VastaKustuta
  4. Mul nt pole aimugi, mis on "Hendrikute case" või "Tommi juhtum". Mitte mingit seost ei teki mitte millegagi, mida ma tean.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mitte et see oleks oluline, aga väga piinlik, kui mingis mälumängus küsitakse Eesti seltsielu tüvitekste ja Sa ei teagi
      http://kroonika.ohtuleht.ee/749408/henrikult-hendrikule-ehk-monika-sepp-on-hendrik-aguri-uus-naine

      Kustuta
    2. Ma loodan, et sa teed nalja :)
      Ma ei loe Eesti lehti.

      Kustuta
  5. Ma vahel mõtlen, et Pipit tuuakse feministliku kirjanduse näitena. Tegelikult oli Pipi klassikaline naise- ja emakuju. Kes organiseeris, küpsetas, keetis, lõbustas, hoolitses.. Tal oli raha ja vabadus, aga ta tegi seda, mida teeb ka ilma vabaduse ja rahata täiskasvanud naine. Unelm ja igatsus peaks olema pigem mehe elu. Nende kahe mehe elu.
    Vastutuseta, Enesekeskne. Ainus mure olla vastassoole atraktiivne.


    hmm... seda saaks vaadata ka niipidi, et selline rollikujutus on feministlik just selle poolest, et "Pipis" on see midagi ägedat ja keskset ja tähtsat. Sest sama rolli - mis olgem ausad, on vajalik ja tore roll, mida täita - on ju kirjanduses küll ja veel käsitletud kui midagi igavat, marginaalset ja ebaolulist.

    (anarhilisuse vs kuulekuse-korralikkuse teema on seal muidugi ka, aga see selleks.)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pipi tuli mul tegelikutl mõttesse juba varem, Peeter Paani lugedes.
      Peeter ei tahtnud suureks saada, kuna tahtis mängida. Ta sai seda endale lubada, sest oli Wendy, kes kasis ja lohutas.

      Pipi ei tahtnud ka suureks saada. Aga miks? Ta ju tegelikult elaski juba täiskasvanu elu.
      Lapsena tundus äge, et ta ei pidanud käima koolis ja et tal oli piiramatult raha. need peatükid, kus ta kasis, hoolitses, kokkas ja VASTUTAS jäid kuidagi kõrvaliseks.

      Jah, põrandapesemine on Pipis muudetud atraktiivseks. Aga ma pole kindel, kui paljud lapsed seda atrakiivseks ka ise hiljem pidama hakkasid. Pigem ikka seesama sõltumatus, üksi, iseseisvus jne, muud sõnumid.

      Kustuta
    2. See "Pipi" väänikupastilli stseen tundubki mulle ülejäänud raamatuga kuidagi ebakõlas olevat. Üldiselt on Pipi elu nagu lapse unistus: keegi ei õienda, ise saab otsustada, on endal lahe koht, kus elada, ja saab teha kõike, mis tahad. Ja siis järsku see "suureks eal ei kasu". Milline laps unistaks igavesti lapseks jäämisest? ma ei teadnud lapsena ühtegi ega tea praegugi ja imestasin selle koha üle juba lapsena.

      Muidu on Pipi-raamat ju samasugune õnnis täiskasvanuelu kujutus nagu "Kui ma oleksin suur". Et kuidas olla suur niimoodi, et tore oleks, ja täiskasvanu privileege võimalikult palju nautida.

      Kustuta
  6. mulle see su postitus meeldib, aga ma tuleviku koha pealt ei ole nii optimistlik. muarust toimub liikumine praegu pidevalt teisele poole - aina nooruse ülistamise poole. Võimalik, et ma mäletan valesti, aga nõuka ajal suhtuti vanadesse inimestesse positiivsemalt. ja vanadusse üldisemalt ka. esiteks polnud meditsiinilisi ja kosmeetikatööstuse värke, millega välimust "nooremaks" muuta ja seepärast meedia ka ei reklaaminud - jää igavesti nooreks. tervislikke eluviise vanasti ka üldse ei reklaamitud, aga praegu kogu aeg reklaamitakse ja ikka sildi all, et jää nooreks. See jää, saa ja ole noorem, läheb iga aastaga aina hullemaks. vanasti ei pidanud juba 30-aastased end keskealisteks, et oi kui vana. nüüd peavad, sest surve on hull ja numbrit juures pole, peaasi, et noor tuleb olla. kusjuures juba praegu on alla 30 aastaseid vähem kui üle 30-aastaseid. või pole? ma ei viitsi kontrollida.

    näiteks mina arvan, et vana inimene on ilus. väliselt, näost. mitte need haigused, mis liigeseid moondavad. noored kipuvad kõik igavalt ühte nägu olema. minu ema on päris vana. tema arvab, et kõik vanad inimesed on koledad. kui ise ka ei usu, miks teised peaks?

    PS! kooslus, noormees ja vanem naine, pidavat meil päris levinud olema, aga sellest ei räägita. pole kombeks ju.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. euroopat ei viitsinud otsida, aga Eestis on kuni 30 aastaseid rahvastikust 34%.

      Ma olen NL ajaga nõus, ja mulle tegelikult tundub et Ida Euroopas ja üldse Euroopas suhtutakse vanadusse vähem hüsteeriliselt kui näiteks Ameerikas. Ka mu näiteks toodud vanurite filmid-raamatud on peamiselt Põhjamaist päritolu (sealses kultuuris näeb ka naine vähem lõigatud välja).

      Ehk siis meil tegelikult juba on vanurite võim (nende meelest, kelle jaoks 40- ne naine peaks enesetapu tegem:)). Meie valitsejad on ju tegelikult eakamad. Ma olen näiteks toonud eurovisiooni, mis pole ammu enam noorte pidu jne.

      Lihtsalt on aeg revolutsiooniks- kui noored enam ei saa ja vanad ei taha vanamoodi elada...:) ja anda meediale uus käik ning suunata fookus sinna, kus on tegelikult võim ja raha:)

      Kustuta
  7. Kui Houellebecqi vanamees (seda teist pole lugenud) tundub räpane, siis mitte sellepärast, et tal on kohatult noored naised, vaid sellepärast, et ta suhtub teistesse inimestesse kui vahenditesse? Kuigi eks need sugar daddy'de ärakasutajad tee ju sedasama. Kantiaanlik moraal läks juba ammu allavett.

    Pakun, et põhjused, miks vana mehe ja noore naise kombinatsioon on sada korda tavalisem kui vastupidine, ulatuvad juuripidi bioloogiasse. Mehed säilitavad paljunemisvõime põhimõtteliselt elu lõpuni (meie ajal -- rikkalik toit, hea tervishoid, porno, Viagra -- seda enam), naised umbes poole elueani. Vanadest naistest huvituda pole olnud evolutsiooniliselt kuidagi kasulik. No ja siis veel see, et meespartner peab tehniliselt võttes ikka asja vastu huvi tundma. Naine võib ka lihtsalt ära kannatada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. tglt on selle meeste paljunemisvõimega vanuigi ikka probleeme, Viagra või mitte Viagra. nt Downi sündroomi esinemistõenäosus pidi uuemate andmete järgi olenema ka isa, mitte ainult ema kromosoomidest. ja selle kromosoomirikke esinemissagedus käib ka meestel vanustpidi.

      Kustuta
    2. ühesõnaga, noorel naisel on vana mehega järglasi saades suhteliselt suur risk, et tal tuleb haige järglane üles kasvatada (mis vähendab tema võimalusi saada uusi, terveid järglasi).

      see, et vanamees sellest riskist ei hooli, on muidugi arusaadav, sest tema ei riski õieti millegagi, eriti kui ta järglasi üles kasvatada ei aita.

      tõhusad rasedusvastased vahendid muidugi muudavad kogu seda loogikat. kui need küllalt kaua pildil on, peaks need soodustama selliste meeste paljunemisedu, kes oma järglasi kasvatavad, ja/või on ise ilusad, terved ja seksikad.

      Kustuta
    3. Kui rasedusvastased vahendid piisavalt kaua pildis on, soodustavad nad selliste inimeste paljunemisedu, kellel on rasedusvastastest vahenditest suva :)
      Evolutsiooni seisukohast piisavalt pikka aega tuleks ilmselt mõõta kümnetes tuhandetes aastates.

      Kustuta
    4. oleneb, kas sa räägid eri populatsioonidest, kellest üks kasutab rasedusvastaseid vahendeid ja teine mitte, või ühest populatsioonist, kus need vahendid on kõigile kättesaadavad, aga osal "on suva". Esimesel juhul jah paljuneb esimene tõenäoliselt paremini (kui just muud tegurid mängu ei tule, nt ohjeldamatust paljunemisest tekkiv ressursikriis). teisel juhul oleneb, kui suur osa neid "suvalisi" populatsioonis on. Kui naisi, kes üldse ei kontrolli, kellega nad järglasi saavad, on suhteliselt vähe, ei ole neil isegi suure laste arvu korral järeltulevatele põlvedele kuigi suurt mõju, sest naise võimalike laste arv - eriti ellujäävate ja ise järglasi anda suutvate laste arv - on meestega võrreldes väga väike ja eri naiste lastearvu erinevuse suurus ei ole samal skaalal nagu meestel, kellel erinevused võivad olla sadades.

      rääkimata sellest, et vähemalt meie ühiskonnas paistab olevat nii, et need, kellel on kontratseptiividest suva, teevad see-eest rohkem aborte. päris kontrollimatult sünnitavaid naisi on meil ikka väga vähe.

      Kustuta
  8. August, kirgas lüümus, mõned arutavad ...
    Kust tulevad need räpased vanamehed?
    August, kust siis veel, mõtlen ...

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!