Teatriseiklustest

On kaks asja, mida ma tõepoolest ei talu: meresõit ja vabaõhu teatrietendused. Ja ikka suudab keegi mind jälle pehmeks rääkida.

No kuidas sa ütled ei, nii raske on ju pileteid saada, nii head näitlejad...
Me ei tohiks keelduda elamustest ja positiivsetest emotsioonidest ja seiklustest, sest neid on niigi meie elus liiga vähe. Ja kõik kultuursed inimesed käivad teatris ja eriti käivad nad teatris, mis toimub rabas või muus ootamatus paigas.
Ning mina olen ka kultuurne inimene.

Piletiga kaasnevas kirjas oli vihjatud, et kui välja arvata see ja see ja see ja see toit ja jook, siis  tasub merereisile kaasa võtta piknikukorv. Ma suhtusin sellesse rahulikult ja eriti tähelepanu ei pööranud. Kodus enne minekut nagunii sööb. Ja sõites tasub magu igaks juhuks tühi hoida Tagasisõiduks- koju pidime jõudma hilja- tasub paar pirukat ja natuke juua võtta. Aga teema puudub.

Ja siis paar tundi enne minekut helistab sõber, kes on parasjagu poes " piknikukorvi täitmas". Aga mida sina võtad?, küsib.
Mind haaras hüsteeria.

Mitte midagi ei võta, miks peab midagi kogu aeg sööma. Ma ju pooli inimesi purjeka peal ei tunnegi- kas ma pean siis kõigile võtma. Või söön rahulikult oma toitu ja teised vaatavad  vesise suuga pealt...

Tekkinud oli probleem.
Ma olen vanakooli inimene. Kui peab siis peab. Kui toit, siis kolm käiku.
Tormasin turule.


Nagu tavapäraselt, olime meie õigel ajal kohal. Ja nagu tavapäraselt, olime me esimesed ja ainukesed. Mu Avia tabletike oli kellaajaliselt manustatud, mistõttu olin päris murelik.  Kapten suhtus asjasse rahulikult, tundus et selline akadeemiline veerand on sõitjate hulgas tavapärane.
Mul oli hea meel näha, et õhupall siiski maandub. Ma näen oma aknast linna kohal rippuvat palli, mis on kogu aeg õhus. Ja olin täitsa mures, vaesed inimesed, kes sinna peale meelitati- nagu nõukogude kosmonaudid üles unustati.
Reisikaaslased hakkasid laekuma. Ja siis avastasid paar meest, et alkoholi on ikka liiga vähe, tuleb juurde tuua. Ja keegi tahtis veel pissil ära käia.

Lõpuks asusime reipana ikkagi teele. Minul oli ettearvatult paha olla. Hoidsin küünte ja hammastega pingist, meeletult loksutas. Teistel oli tore.  Mu piknikukott söödi tühjaks, järjest avati veine ja rummipudel käis ringi. Tõsi, iga seltskond sõigi omaette. Mult siiski ei oodatud kogu purjekaseltskonna toitlustamist, kuigi õige eesti naisena olin ma selleks valmis...

Ametlikud allikad väitsid teekonna pikkuseks olevat 8 kilomeetrit, kapten uskus, et teekond on 18 kilomeetrit. Nii ehk naa, Jalgsi oleks kiiremini saanud.  Naljad muutusid järjest mustemaks...

See etendus pidi toimuma küünis, teadis keegi rääkida.  Nojah, kindlasti pannakse küüni uksed kinni ja küün põlema. Nagu filmides. Või olete näinud filmi, kus inimesed pärast küünist väljuvad.

Küüni uksed olid suletud ja rahvamass sumises ootusärevalt.
Mulle nii meeldib, kui elamusi antakse täie raha eest. Et sul pole näiteks kohad nummerdatud ja uste avanedes tormatakse küünarnukkidega murdes endale parimat kohta otsima, kaaslastest eraldi. Korraldajatädi küsimas- palun tõstke käsi, kelle kõrval on veel vaba koht.

Nii, andis korraldajatädi teada. Käige veel vetsus ära, kes tahab. Sest nüüd paneme küüni uksed kaheks tunniks kinni ja välja enam ei saa...
?
Ma nägin murega, et küünil ongi ainult üks väljapääs. Kui meid tõesti põlema pannakse, siis taastoodame filmiklišeed.

Tegemist oli ekstramugavustega- pinkidel olid lausa seljatoed ja katus oli peakohal. Aga ma loksusin sisemiselt terve etenduse aja. Jube raske oli keskenduda. Üks mees mu kõrval ei suutnud leida mobiili, et see kinni vajutada. Teised haigutasid varjamatult. Kolmandad olid ilmselgelt liigselt rummi manustanud ja neljandad jätkasid piknikku. Viiendad piidlesid esiridades istuvaid kuulsusi ning arutasid, mida Tja E-L etendusest arvata võisid.

Aga näitlejad olid väga head.

Õnneks polnud seiklus läbi. Ees ootas veel kaks tundi merereisi. Minu õnneks oli meri tagasi sõites tasasem ja ma olin täiesti kontaktivõimeline.

No kuidas meeldis, küsiti üksteiselt.  Väga tore oli, nii head näitlejad ju, kiitsid kõik. Ma ei saanud lõpust päris aru, julges keegi kurta, et kas Avandi sai uuesti normaalseks või mitte.  Grupil puudus antud küsimuses seisukoht ja ka huvi, et probleem lahendada. Huvitav, kes Pauli mängis, leiti põnevam ja lihtsam küsimus. Avati uued veinid ja hävitati viimased söögid.

Oli tore merereis, mida annab tulevikus meenutada- mäletad, kui me tookord purjekaga saare peal teatris käisime...




Ah, et mis etendus oli ja kuidas meeldis.
No ma ju ütlesin, et väga head näitlejad olid.

Ma tahtsin sellest kindlasti postituse teha. Ja siis sain aru, et jõuda etenduseni, pean oma mälus päris kõvasti kaevama.

Tegemist oli väga korraliku tootega.
Tänaste komöödianäitlejate koorekiht.
Väga lihtsate ja arusaadavate naljadega sümbolitest ja piiblivihjetest pikitud ühiskonna valuteemasid käsitlev ja igavikulist küsimust esitav- kas headus võidab kurja väe...Pealkiri oli Aadama õunad ja keegi professionaal kindlasti kirjutab diibi arvustuse jätkates mu eelmises lauses toodud epiteetide rida.

Me oleme mugavustsoonis, teades, mis on need aksepteeritud teemad ja näitlejad ja naljad, mis peavad meile meeldima. Ja meeldivadki. Me oleme valmis naerma täna absoluutselt kõikide nähtuste ja kõrvalekallete üle. Vaid pedofiilia ja täiesti omakasupüüdmatu usk teevad meid nõutuks. Ning see, et iga asi on võimalik muuta naeruväärseks tekitab kuidagi pidetu tunde.
Positiivseks kangelaseks osutub nn neonats, kelle ainus probleem on võimetus kontrollida viha ja tolerantsuse puudumine.  Ning headus on demagoogia, naiivne ja naeruväärne.

Ma lihtsalt küsin endalt, et kas etendus, mis räägiks tõsistest asjadest ilma naljadeta oleks liig tõsine? Ja kas etendus oleks vähem väärt, kui see toimuks kohas, kus kohalesaamise emotsioonid ei varjutaks eesmärki, miks üldse kohale sõideti.