kolmapäev, 16. jaanuar 2013

Targaks ja rikkaks

Lugesin ka mina noore töötu lugu, aga loost enam tahaks ma reageerida kommentaaridele. Tüdruk tundus artikli järgi tubli, küll ta hakkama saab ja tööd leiab.
Ma olen pragmaatiline inimene ja alati uskunud, et kõigepealt peab õppima tööd, mis annab sissetuleku ja seejärel seda, mis huvitab.
Nüüd ma enam nii ei arva.
Ma usun, et õppima peab seda, mida sa tahad, mille vastu tunned kirge- siis tuleb ka raha su juurde.
Mu lemmiknäide eriala nö tasuvuse suhtelisusest on mu enese lapsepõlvest. Mulle kangesti meeldis joonistada, aga ema ei lubanud mul kunstiringi minna, vaid ütles, et " .. liigu ja tantsi parem, istuda saad koolis niigi. Joonistamine sind tulevikus nagunii ära ei toida. Ja kui juhtubki, et sa oled ropult andekas, lööd sa ka ilma kunstiringita sel alal läbi".
Tal oli muidugi õigus. Ja ei olnud ka. Joonistamisega on võimalik ära elada. Agentuuri tippdisainer elab nagu miška. "Pahasid" pehmeid erialasid õppinud tuttavad PR töötajad, koolitaja, copy, konsultant... pole nende elul häda midagi.

Üks tuttav oli meeleheitel, et laps valis õppimiseks sotsiaalteadused. Hüva, ta võib tulevikus töötada Eesti hooldushaiglas põetana, mis pole tõepoolest mesi ja piim. Aga miks mitte "villa benita" omaniku või ministeeriumi asjapulgana? Ehk siis kõik sõltub.
Loomingulise eriala esindajana pead sa olema ilmselt valmis tegema kompromisse (kui eesmärk on hea sissetulek) kunsti ja kommertsi vahel. Ja sul peab olema kirg ning tahe, et end ja oma tööd müüa. Aga elada on võimalik.

Ja teine- meie muutuv maailm. Kes oleks 20 aastat tagasi teadnud et masinakirjutajal või ökonomistil, rääkimata parteiajaloo asjatundjatest, pole tulevikus tööd ja leiba?  Kes oleks võinud siis teada, et 10 aastat hiljem võib ehitada ja burgerit valmistada  ka ilma paberi ja kvalifikatsioonita. Ning 20 aastat hiljem on tegijaks IT ning pangandus....Kas keegi suudab ennustada, millised kutsed on olemas ja nõutud ( peale klassika) 20 aasta pärast?  Ja isegi klassika suhtes, mõelgem, kuidas on muutunud 20 aastaga näiteks müüja, autojuhi  või med töötaja positsioon ühiskonnas.

Teine, väga vana vaidlusteema- kas tänases Eestis on üleüldse vaja kõrgharidust. Edulood ju silme ees, antav haridus, teadagi, devalveerunud .Haridus pole kunagi kedagi targaks teinud, Ja on ju raamatud ja internet jne.jne.

Pisut väiksema tõenäosusega, kui seda, kas tegemist on pere vanema või noorema lapsega, võib 30- 50 aastaste hulgas eksimatult arvata, kel on kõrgharidus. Vanemate puhul muudab eksimisprotsendi suuremaks lisandunud elukogemus, praktika, elutarkus, haritus jne. Nooremate puhul. Ütleme nii, et kaasaegne kõrgharidus on mu jaoks natuke segane teema. Ja noorel inimesel on nagunii pea laiali otsas, seega pole tema isksusest ja teadmisest veel sotti.

Jah kõrgkool ei  tee sind targaks. Kui sa ise ei taha. Aga kindlasti näitab see, et inimene on oma elus vähemalt ühe projekti ja eesmärgi saavutanud, lõpuni viinud. Tal pidi selleks olema hea püsivus, töökus, rutiinitaluvus, ajaplaneerimisoskus võime ja tahe  tegeleda ka nende asjadega, mis ehk polegi nii vahvad .
Üks peamisi, mis eristab kõrghariduse ja keskharidusega inimesi on aga ilmselt  üldistusvõime ning teadmine, et mingis ja millises raamatus on probleemi lahendus olemas.  Ma olen sellest varem kirjutanud ja kordan:
ma olen liiga palju näinud neid, kes usinalt lahendavad juhtimis- või turundusülesannet, mille vastus on paarkümment aastat tagasi välja antud raamatus lehekülg 46. Samas, eks avastusõppel on omad eelised- kinnistubki paremini, ja oi seda rõõmu, kui jõuad iseeseisvalt järelduseni, mille eest mõned on Nobeleid saanud:)

Ehk siis minu sõnum noorele- õpi seda mis sind tõsiselt huvitab ning ära hooli neist, kes näevad kogu noorsugu meelsamini inseneridena ( või lihttöö tegijana).

6 kommentaari :

  1. Olen kõige eelöelduga nõus, kuid minul juhtus nii, et ma ei saanud ülikoolis sisse erialale, mis mind huvitas, ja minu jaoks mittehuvipakkuval erialal olid täpselt samad sisseastumiseksamid, ja ma ei klammerdunud idee külge, et tuleb tingimata õppida esimesena valitud eriala, vaid võib proovida ka muud, ja eks juba 1. kursusel selgub, kas kohe üldse ei sobi, eks siis võib ju ka pooleli jätta, ja veel midagi muud katsetada. See kõik juhtus nõukaajal, kus valel alal mõni aasta õppimist ei oleks tähendanud majanduslikku katastroofi õppijale enale või tema perekonnale, vaid laiendas tema tuttavate ja sõprade ringi mitmekesisemate inimestega, tänapäeval nimetatakse seda vist sotsiaalseks võrgustikuks. Juhtus nii, et esimese valiku asemel pooljuhuslikult asendustegevusena olude sunnil valitud ala osutus täiesti huvitavaks, ja edaspidises koolijärgses elus andis ameti, mis tõenäoliselt oli huvitavam võrreldes esmavaliku erialale sissesaamisega võimalike tööalaste valikutega, ja mis salata, oli ka tunduvalt paremini tasustatud, kuid samas suurte võimalustega iseseisvalt oma tööd, tööaega, koormust koordineerida. Niiet minu puhul on koge mus järgmine-jumal tänatud, et ülikooli sisseastumiseksamitel asjad just nii kujunesid, ja ma oma esialgu valitud erialale sisse ei saanud!

    VastaKustuta
  2. Blogi viimast lauset:

    "Ehk siis minu sõnum noorele- õpi seda mis sind tõsiselt huvitab ning ära hooli neist, kes näevad kogu noorsugu meelsamini inseneridena ( või lihttöö tegijana)."

    tahaks siiski kommenteerida pisukese hoiatusega.
    Kui teist ei saa just tipptegija ja valitud huvitav ala ilmselgelt praktilist väljundit tööturul ei oma siis ei maksa hiljem kurta, et haridusele vastavat tööd ei leia. Tegijad leiavad alati midagi erialast sõltumata ja kui ei leia teevad oma firma. Aga artikkel oli minu arust just sellest enamusest, kes pole tipud ja kellel on suur võimalus astuda järjest kasvavasse kõrgelt haritud töötute kategooriasse. Et see pole ainult eesti probleem kinnitab asjakohane inglise keelne väljend "Highly educated and unemployable".
    Julge hundi rind on rasvane aga võib ka lihtsalt haavlitest auklikuks saada :)

    VastaKustuta
  3. Olen artiklis öelduga nõus, vaatamata sellele, et enda eriala valisin kirest lähtuvalt ja kahjuks saab minu rind ilmselt üsna auklik olema. Minu ajalooharidusega on väljaspool Eestit väga keeruline midagi ära teha (ehkki lootus sureb viimasena) ning just sinna minu tee viib. Mõnel halvemal päeval kahetsen enda otsuseid, parematel olen aga uhke, et tegin oma valikud lähtudes sellest, kuhu poole süda kutsus. Muidu oleksin ilmselt jäänudki mõtlema, mis oleks saanud, kui...

    VastaKustuta
  4. Mind häiris Päevalehe artikli juures hoopis muu. Me eeldame, et keskharidusega on lihtsam tööd leida kui algharidusega ja tegelikult ongi. Artikli järgi tundus, et filosoofiharidus on tema valikuid tööturul kitsendanud võrreldes keskkooli lõpetanuga. Öeldakse, et haridus annab meile vahendid elus paremaks hakkamasaamiseks, aga tüdruk on endale ise silmaklapid ette pannud ja leidnud, et nüüd, kus tal on haridus, peabki ta ainult edaspidi sellel erialal töötama või valima mingi vähetasustatud ja ebameeldiva töö. Ei ole ju nii. Haridus ei võtnud temalt midagi tegelikult ära.

    Enamikul akadeemilise kõrgkooli erialadel pole ju silti, mis tööde jaoks need sobivad. Akadeemilised erialad annavadki silmaringi ja võimaluse läbi lüüa enamikus ametites. Paljude jaoks tuleb midagi juurde õppida, aga selle väljamõtlemine, millega ta elus tegeleda tahab, peab ikkagi tulema endalt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ma olen väga nõus.
      Ka mind häirib väga, et viimastel aegadel peetakse ülikooli nn kutsekooliks. st Kutset andvaks kooliks.
      Kõrgkool annab siiski üldhariduse ja see, millise konkreetse elukutsega sa selle soéod või kuidas rakendada on juba järgmine küsimus.

      Kustuta
  5. Tüdruku häda on selles, et tal EI OLE haridust, aga ta tahab millegipärast juba tööle minna. Filosoofia baka ei ole terve haridus, vaid pool. Sinna tuleb kas midagi praktilist peale võtta, või siis akadeemilist karjääri sihtides sedasama asja edasi õppida.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!