pühapäev, 6. jaanuar 2013

A.Ivanov "Peotäis põrmu"

"Miks te meid küll vihkate??", ei väsi mu ema ühe Leningradi proua 35 aasta tagust siirast üllatust siiani imestamast.  Mitte midagi pole vahepeal muutunud.
Minu kodu- linnaosas elab eestlasi 49%. Ma ostan piima poest, mille ajakirjanduse valikus on vaid 3 eestikeelset: Kroonika, Nelli Teataja ning Õhtuleht.
Ehk siis, ma peaksin mõistma, mida tunneb vähemus riigis, kus ta ning tema esivanemad on sündinud kasvanud ning mida peab oma kodumaaks.
Aga ei mõista. 

Ma võin vaid oletada, et immigrantide esimesel põlvkonnal on lihtne. Nad on siirdunud elama riiki X mingil väga konkreetsel põhjusel. Ka kolmandal põlvkonnal on ilmselt ok: sellest, et nad erinevad põlisrahvusest annab tunnistust ainult passi märgitud rahvus ning võimalik, et ka perekonnanimi.

Kõige keerulisem on ilmselt teisel põlvkonnal. Minu elu on kordi lihtsam, sest mu elust puudub suur osa, mis on mitte-eestlase elus tavapärane. Ehk vaid iga viie aasta tagant, laulupeo ajal teadvustan ma, millisest rahvusest ma olen. Aga mõelda pidevalt kas ja mis kodakonsus mul on. Kas ma oskan piisavalt mingeid võõrkeeli ning kas on ameteid, mida ma ei saa pidada, kuna ei oska üht keelt piisavalt hästi.
Teine põlvkond peab sobituma uude keskkonda, saab kiita integreerumise ja kohanemise eest. Samas täitma vanemate ja vanavanemate ootusi juurte säilitamise  osas. Leidma vastuse küsimusele, kes ja mis rahvusest ta on.

Venelastega on kõik teistmoodi. Raamatus muretseb tegelane, et "paarikümne aasta pärast pole (tänu haridusreformile) Eestis enam ühtki venelast, kes oskaks rääkida korralikus vene keeles".
Öelge mulle, kas riigis X ja Y jne jne jne elavate eestlaste hulgas on keegi, kes juurdleks- kui mu lapsed saavad asukohariigikeelse hariduse, kui nad tähistavad kohalikke pühi ja söövad siinseid toite- kas on siis 50 aastat hiljem siin riigis veel inimesi kes räägiksid eesti keelt, teaksid mis on mardipäev ja kama...
Raamatu peategelane väidab, et elades muukeelsena Eestis, pead sa järgima teatud venelase stereotüüpi, rolli. Täitma teatud ootusi ja eeldusi, sest muidu pole sa "tõeline venelane".
Kas meie soome-iiri-austraalia jne eestlased täidavad seal samuti teatud "eestlase rolli". Ning milline see on- individualistlik, töökas, kinnine...?? Kas ka viis põlve hiljem panevad meie välis-eestlased lastele nimeks Mari ja Liis ja Tõnu? Muretsevad, et nad pole lugenud Tammsaaret ning ei tea, kes on Koidula?

Ilmselt jääb igavesti kestma vastuolu üksikisiku ja kollektiivi huvide vahel. Me kõik nõustume isiku vääramatu õigusega elada kus iganes, kuid saada-tarbida omakeelset haridust-kultuuri-religiooni. Aga mis saab siis riigist? Meie Eesti riigist? Kas mina, üksikisik, pean hoolima sellest, et mu riigil pole piisavalt raha? Et demograafiaga pole kõik korras? Et me sureme välja? Et me ääremaastume? Et meie keel hääbub?
Selle esimese vastutuse ( riigil pole raha) me oleme vist küll teadvustanud ning oma õlgadele võtnud. Aga teistega on keerulisem.
Kas me sellepärast lahkume nii kergelt läände, et me pole suutnud anda oma kodumaale sisu, identiteeti, väärtust? Me ei armasta oma Eestit niisama kirglikult kui näiteks venelased oma riiki ja rahvust. Miks?

Jah, miks me neid siis vihkame? 
Ma olen endiselt veendunud, et eestis dikrimineeritakse naisi rohkem, kui venelasi. Minu meelest on neil päris kena elu.
Ivanovi  tegelane pakub vastuseks päris huvitava versiooni. Mitte repressioonid. Ainult rumal eestlane seostab venelasi bolševismiga, venelased kannatasid seeläbi veel ja rohkem. Vastuseks on olme ja kultuuriruum."Inimene elab läbi kõhu ja tunneb nahaga". Bolševikud segasid lääne poole vaatamist. Eestlane vihkas stalinistliku olmet ning punast kultuuri, seda, et tema kodumaa polnud enam "nagu läänes". Nüüd on, kas me nüüd oleme õnnelikud?
Veider, et ka Oksanen oma viimases romaanis viskab õhku selle ettevaatliku, ebameeldiva vihje. Eestlased armastavad värvilisi lääne asju. Kas see on tõsi?

Ivanov, nagu tuhanded enne ja pärast teda, manab väikekodanliku elustiili, pankade poolt orjastamist, igapäevaelu absurdsust ja nõmedust. "Kuni on raha ei saa olla demokraatiat", ütleb tema tegelane. Jah, ma tean seda tunnet ja mõistan seda. Jah, see on masendav ja tülgastav ja ja ja ...Aga nagu neilt teistelt, tahaks ka Ivanovilt küsida- mis on alternatiiv. Milline on siis see ÕIGE, TÕELINE elu?"Maailma ei saa muuta, maailm muutub ise", ütleb ta romaanis. Kas ei peaks siis leppima, kohanema ja üritama elust rõõmu tunda?

Mulle väga imponeeris Ivanoni stiil. Kuna see meenutas pisut Jelena Skulskaja kirjutisi, siis kahtlustasin, et ehk on "süü" tõlkes. Aga tõlkijad on erinevad. Oleks nagu eesti keel- alus, öeldis, sihitis...ja nagu poleks ka. Ma kardan, et ei leia selle iseloomustamiseks õiget sõna. Karjuv? Kirglik? Laulev? Venepärane?
Ma ei tea mitusada korda ma lugemise ajal kahetsesin, et ei võtnud seda raamatut lugeda originaalkeeles, vene keeles. Aga kuna see raamat väärib kindlasti veel teistkordset lugemist, siis ehk järgmisel korral.

Ma väga loodan, et see raamat muudetakse kõigis eesti gümnaasiumites kohustuslikuks kirjanduseks. Hoiatuseks, meenutuseks, meeldetuletuseks. Ja mõtteaineks ning nautimiseks, kui kaunis ja väljendusrikas on eesti keel. Olgugi tõlgituna.

Vaata ka
Harbini ööliblikad
Hanumani teekond Lollandile

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!