reede, 20. detsember 2013

A. Ivanov Harbini ööliblikad

Ja nii reetsime me, eestlased, venelased...
Ivanovi loomingus juba teist korda.

Ivanov räägib jälle venelastest võõrsil. Kui esimeses raamatus tegutsesid nad selle sajandi alguse Eestis, teises Taanis, siis kolmanda tegevus toimub Eesti Wabariigis. Esimeses eeldatavasti siia suunatud või saadetud teise ja kolmanda põlve venelased. Teises mugavus- ja majanduspõgenikud.
Ja kolmandas on olnud põgenemine vajadus. Kontekst ja põhjused on erinevad, aga olukord ikka sama. Ikka on vaja õppida kohalikku keelt. Üritada mõista kohalikke, mitte kaotada sidet kodumaaga...
Migrandid, immigrandid ja emigrandid.
Sõltub, millise mätta otsast vaadata.
Ning sellest mättast sõltub, millisel juhul me tunneme kaasa ja millisel puhul mitte.

Ma vahel mõtlen, et mida ma teeksin, kui homme kehtestatakse näiteks Eestis islamiriik. Keelatakse näiteks laulmine ja naermine ja sunnitakse kaetud juustega liikuma? Või midagi muud, mis on minu väärtushinnangute ja põhimõtete vastu. Kas ma põgeneksin või kohaneksin?
Oktoobrirevolutsioon võis olla samasugune vapustus. Või siiski mitte? Muutused ei tule järsku, vaid samm sammult?

Selle raamatu algus oli üsna vaevaline, kuna autor räägib peategelasest segamini esimeses, teises ja komandas isikus. Kuid edenedes keris kiht-kihi haaval lahti ja tegevus muutus köitvamaks.
Ma ütlen kohe ka ära, et sellele raamatule ma poliitilise- ja ajaloolise tausta süvaanalüüsi teha ei suuda- puuduvad vastavad teadmised. Raamatu lõpuni jäi üsna segaseks kes või mis on Harbin. Google väidab, et see on Hiina provints- milline on selle seos Vene fašistidega?..

Aga seda oli põnev ka lihtsalt juturaamatuna lugeda. Mul on 30-date aastatega üks oma asi ajada, mistõttu mulle pakub tollane ajastu ja olme eriliselt huvi.
Sinu kodumaast on saanud midagi ajuvaba. Ja paar kümnendit hiljem saab kogu Euroopast midagi ajuvaba. Valida saabki halva ja veel halvema vahel.
Ei kadesta tollaseid inimesi.
Külm. Külm. Kuivkäimla ja kopituse ja niiskuse lõhn. Põrandal lumetükid ja puu- ning samblapuru. Ahi praksub. On jäänud mulje, et tollased inimesed peamiselt külmetasid, praktiliselt ei söönud ja elasid väga tihedalt üksteise kukil. Vaene oli meie tänaste kriteeriumite järgi ikka väga vaene, rikka elul polnud väga vigagi.
Ja kusagil kõrvaltänavas võis samal ajal kõndida Indrek Paas ja Lilli Mets:)

Ning kõige olulisem: ma lihtsalt ar-mas-tan Ivanovi keelekasutust. Kujundlik, lopsakas.  See on laul.
Täiesti suvaline näide: Kangialune sünnitas suure lombi, milles loksus laternavalgus. 
Sellist eesti keelt enam ei räägita. Kui ma oleks sadistist emakeele õpetaja, siis laseksin lastel sellest raamatust lauseid "tõlkida". 
On natuke kurb ja irooniline, et nii kaunis eesti keel tuleb meile vene keelest tõlgituna. Ja siinkohal peaks tegema suure-suure kummarduse ka tõlkijatele Veronika Einbergile ning esimese raamatu tõlkijale Ilona Martsonile.

Jah, Ivanov meeldib mulle.

Loe ka nende raamatute kohta:

2 kommentaari :

  1. Loe Harbiini/Harbini kohta parem ingliskeelse Wikipedia History osast, kus on olulisem seos Venemaa ja venelastega täitsa olemas. Sisuliselt oli see Vene linn. Ka kõik Mandžuuria sündmuste kohta käiv kirjandus on sellega seotud. Vene-Jaapani sõja raamatud, hilisemast ajast ka veidi Konstantin Simonovi "Relvavennad". Venemaa ajaloo jaoks on Harbiin valus teema, millest eriti ei räägita. Sealt oli tohutu rahva rändamine: Harbiinist põgenenud venelasi ja nende järeltulijaid on palju ida riikides ja eriti palju Austraalias, kus peaaegu kõik vanema ja keskmise põlvkonna venelased on Harbiini päritolu ja sellest maast muistse aja ihalusega räägivad - olen seda ise korduvalt kuulnud.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!