neljapäev, 5. detsember 2013

Keskel

On õige, et me tegelikult ei suuda mõista olukordi enne, kui need on meil reaalselt käes. Me ei suuda mõista esimese hamba vaimustust enne, kui meil endal on beebi ja vaimustust lemmiklooma suhtes, kuniks meil endal kullake kodus uksele vastu ei tõtta.
Me küll üritame, aga lõpuni on raske mõista vanaemasid, kes kannaks meid kätel ja teeks kõik ette-taha.



Igav on.
See on tegelikult veider, sest lapsed pole ju mingid klounid, kes korraldavad meile meelelahutust. Ja aeg, mil sai öösel kastanimune korjatud või käpikuid kootud või logistikaülesandeid lahendatud on tegelikult juba mitu aastat läbi.
Aga ju oli vahepeal puhkust vaja. Aega, et olla 100% enda jaoks.

Ma vahel mõtlen, et äkki ma lihtsalt olen harjunud topelt koormusega? Kuidagi on ju nii, et kus on sinna tuleb. Siis oli kõike ja korraga ja väga palju. Eksamid ja firma ja imik. Jälle kool ja väliskomandeeringud ja teismeline. jne jne.
Nüüd on.
Töö ja kodu ja meelelahutus.

Aga kui palju sa jaksad seda meelt ikkagi lahutada? Midagi muud tahaks. Tööd oskad kinnisilmi. Ja ei jõua nii palju sportida ja kultuuri tarbida, kui aega oleks. Kuldne mees on ka olemas ning laenud makstud.

Ja on tekkinud hirmud. Ma kardan, et ei saa parkimiskohta.. Ma kardan, et kui lähen ühistranspordiga siis hakkab külm. Ma kardan öösel pimedas linnas.
Need on sobivad hirmud, et omada ettekäändeid ja tekitada iseendale barjääre. Sest selles mugavustsoonis on tegelikult ka hästi mõnus, soe ja turvaline.
Ma kardan kannapööret teha ja laia maailma rändama minna, sest kuidas nad siin minuta ikkagi hakkama saavad...
Ma kardan, ma kardan... igasuguseid tobedaid asju.
Näiteks seda, et ehk on see periood antud mulle ette boonuseks.
Sest kohe-kohe läheb taas keeruliseks ja kiireks ja siis ma kahetsen kibedasti, et ei osanud seda aega nautida?

Ma loodan, et uus aasta toob mu ellu positiivseid väljakutseid ja rõõmsat põnevust.

3 kommentaari :

  1. Hea teema. Ma otsapidi juba hakkan sama tundma ja ei tea veel väga hästi, mis siis nüüd.

    VastaKustuta
  2. me oleme mehega päris mitu korda arutanud (või natuke rohkem), et kas on ikka nii, et me tegelikult ei suuda mõista olukordi enne, kui need on meil reaalselt käes. Või siis mitte. Mina olen ON pooldaja, mees väidab kaljukindlalt, et selleks, et mõista ei pea ise kogema. et milleks on siis ütlus, et tark õpib ka teiste vigadest.
    No minul on see küsimus tekkinud seoses psühholoogidega. Et kuidas on ikka võimalik, et nõusatja saab nõustada sind näiteks mõnel teemal, mida ta teab vaid teoorias.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen korra psühholoogi abi kasutanud ja olen aru saanud, et seal pole point mitte mõistmises-nõustamises vaid kuulamises ja küsimuste esitamises? Vähemalt nii käitus mind nõustanud spets- esitas mulle küsimusi seni, kuni ise lahenduste ja vastusteni jõudsin.

      aga ma ei pidanud silmas ülivõrret- loomulikult on meil empaatia ja me suudame aru saada teiste tunnetest, neid selgitada ja mõista. Probleem, mulle tundub, on nende valikute ja otsuste ja käitumiste aktsepteerimises ( a la "et mis ta kirjutab kogu aeg oma beebist"- ma saan aru, et last armastatakse hullumiseni, aga ma ei saa aru, et ta ei saa aru, et sellega minnakse liiale jne)
      Ma arvan nii.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!