Kõnnin varahommikul kottpimedas pargis.
Pime, külm. Porine. Maa on must. Ja lehed raagus. Tühi ja pime.
Ja siis kuulen, et kusagil.
Laulab lind.
Kõvasti. Siuts,siuts, siuts, siuts, siuts...
See tundub nii sürreaalne. On see ikka päris lind? Üritan laulja asukohta tuvastada.
Ja seal ta on. Aial kükitab linnuke. Aia kõrval on suur prügikonteiner. Ja selle otsas istub kassike.
Nii nad seal kahekesi kükitavad mustpimedal sügishommikul. Üks laulab ja teine kuulab.
On detsember.
Ma ei tea, kas mu pea ümber on roosad, rohelised või indigovärvi tulukesed- aga üsna tihti on mul tunne, et olen teiselt planeedilt...
Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata.
See ongi eesmärk.
teisipäev, 17. detsember 2013
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
jah, ilmastiku soojenemine annab ka siin põhjas tunda ka meil siutsuvad linnud , maa on must ja pori pritsib näkku .. aga rahulikkust ja kannatlikkust, küll see lumi ikka ükskord tuleb ja paitab meie silma ... Mõnusaid päevi mis on jäänud jöuludeni! Naudi seda mida on.
VastaKustutaÜks laulab ja teine kuulab: nii väljendub romantik. Või inimene, kellel on tass pooltäis.
VastaKustutaPooltühjad näevad, et üks laulab ja teine ootab esimese väiksematki vääratust.
Tuttav Tartumaal kuulis paar päeva tagasi kägu kukkumas.
VastaKustuta