kolmapäev, 18. detsember 2013

Olgu jääv anonüümne kommentaar

Eile oli päris hea "Vabariigi kodanikud" saade. Nagu saates osalejad korduvalt rõhutasid, üritati rääkida kvaliteetajakirjandusest. Tegelikult räägiti anonüümsetest netikommentaaridest ning loo tuum oli selles, et saates osalejaid häirib lahmiv vihane kriitika...

Ma ei saa tegelikult ikka aru, millisel hetkel kaob inimesest empaatia, võime mõista teistsuguseid inimesi ja elusid.
Nad elavad mingis teises maailmas. Maailmas, kus inimesel on alati üks selge roll, identiteet. Muutumatud seisukohad. Kriitika on alati konstruktiivne ning argumenteeritud. Eriarvamuste korral toimub debatt.
Need on inimesed, kes on alati nemad ise. 100% selgusel selles, kes ja mis nad on. Igas rollis nii emana, tütrena,  naisena kui töötajana mõtlevad nad alati neid samu õigeid mõtteid, fanaatiliselt uskudes oma ideedesse ning iga sõna, mis suust tuleb, on puhas kuld.
Nad on õnnelikud inimesed ja selle privileegi eest võiks ju natukenegi olla tolerantsust nende suhtes, kellel on elus rolle rohkem. Kes ei tea alati õigeid vastuseid ning alati ei tahagi neid teada.

On ameteid, kus sulle makstakse teatud käitumise, maine, väärtushinnangute, sõnavõttude eest. Kas see on silmakirjalik manipulatsioon? See, et meil on aeg-ajalt eriarvamus oma tööandjaga, kuid avalikkuse ees esindame nn tellija seisukohta, ei tarvitse veel tähendada, et läheme oma südametunnistusega vastuollu. Me oleme ju inimesed oma mõtete ning tunnetega. Ja töö.. on vahel lihtsalt töö. Mitte kirg, elustiil, sinu olemus.

Ainus konkreetne põhjus, miks anonüümsed kommentaarid on väidetavalt halvad, tuli MH-lt: väga paljud head kirjutajad ei taha enam online meedias oma arvamust avaldada?!
Aga ehk nad siis ei peakski?
IAM vastas väitele, et anonüümse kommentaariumi ärakadumine võtab paljudelt võimaluse eneseväljenduseks: tänapäeva meedia pakub oma arvamuse avaldamiseks rohkelt võimalusi. Ka anonüümselt. Ja seda ei pea tegema "kvaliteetajajakirjanduse" kommentaariumis ilma nimeta.
Ja loomulikult on tal õigus: seda teen ju minagi. Ja ehk peaks tegema ka need, kellel on arvamus, kuid kes ei taha seda avalikku hukkamõistu kartes peavoolu meedias avaldada?
Ma ei oska näha traagikat selles, et "arvamusliidrid" või arvamusliidrid enam ei kirjuta.
Mõtted ei jää avaldamata. Ideed on õhus. Infot on meie maailmas niigi liiga palju ja enamik sellest on äraleierdatud klišee.
Tuleb keegi teine arvaja.

Ka pr. Turki poolt toodud numbrid Lõuna-Koreast, kus keelati anonüümsed kommentaarid, misjärel langes portaalide atraktiivsus, kuid vihakommentaaride arv pigem kasvas, ei veennud oponente.
"Me ei jõua kõiki artikleid ja nende kommentaare läbi lugeda", kordas IAM kui mantrat.
Kommentaare saab kustutada, modereerida ja (näiteks tundlike teemade puhul) täiesti ära keelata. Nagu ma juba mainisin, tundus kogu selle ägeduse ja suure kontrollimisvajaduse taga olevat üks konkreetne hirm. Hirm ebameeldiva kriitika ees.
Mida me ei näe ja ei kuule, seda pole olemas.
Kui me keelame võimaluse kedagi sõimata, siis see kustutab automaatselt sõimaja mõtted.
Ma keeldun uskumast, et Ajal Enne Internetti polnud IAM ümber mitte ühtegi  inimest, kes teda omaette ei kirunud või lausa teistega taga ei rääkinud.

Jah, negatiivset lahmivat kriitikat on väga raske taluda.  Ja miks peakski?
Asja point ei ole anonüümsus. Ei ole vahet, kas sind sõimab Kati Tamm või AitaLeidaKuusepuu.
Ning see peakski olema asja tuum, millele keskenduda. Miks meie inimesed on nii vihased? Miks nad kirjutavad mõtlematuid asju täiesti võõra inimese kohta? Miks me oleme kadedad, ahned, õelad, ülbed...?
Kas see kõik kaob, kui me seda ignoreerime ning keelame? Pr. Turki poolt toodud näidete põhjal mujalt maailmast: see ei kao. See oli enne meid ja jääb peale meid. Muutunud on vaid kanalid.

Ma nõustun pigem nendega, kes leiavad, et internet on andnud meile võimaluse viha kanaliseerida ja tegelikult ka paremini kontrollida. Internetis ei ole anonüümsust ning selle teadvustamine on tegemata töö.

Saatejuhi ettevaatlik märkus, et ehk pole ühiskond veel piisavalt küps, et kõike ja kõikjal esineda seisukohtadega oma nime all, langes üsna viljatule pinnasele: mis mõttes nad ei julge oma nime all esineda. olgu siis üldse juba vait!
Palun, mina olen üks näide inimesest, kes pole küps. Ja ma pole väga kindel, kas ma seda tahaksingi. Miks mulle tundub, et küpsus, printsipiaalsus  ongi see, mis tekitab tahte maailma kontrollida. Veendumuste jäikus ja kindlus annab illusiooni võimust ning sulgeb silmad teistsugustele?

Elades karmis maailmas, tahaks vahel olla ka lihtsalt inimene. Rumal, ebaloogiline, idealistlik, kahtluste-kõhklustega. Vahel tahaks nõmedatele "tõtt näkku öelda" ja maailma parandada.
Vahel tahaks lihtsalt olla.

Ma ise olen väga kehv kommenteerija. Aga mulle meeldib kommentaare lugeda. Sageli ei oota ma sealt mingit debatti. Üsna tihti oma feedly listist blogisid lugedes avastan, et mul pole aimugi, kelle oma ma just täpselt hetkel loen. Sest see pole oluline. Oluline on mõte. Oluline on erinevad seisukohad, erinevad elud, erinevad mõtted. Need annavad inspiratsiooni.

Mitmed lõigud sellest postitusest on kopeeritud mu 2010 aasta sissekannetest. Selgub, et on siiski seisukohti, millele ma olen jäänud kindlaks. Ma arenen:)

4 kommentaari :

  1. Mina jälle olen alati mõelnud, kas see võime kaob või seda pole olnudki.
    Ja kui nad on ise (õndsalt) õnnelikud, siis kas ja kes ja mis peamine, kuidas on nende lähedased, kaaslased jne.

    VastaKustuta
  2. Nii ja naa. Ma usun, Eestis võiks mitteanonüümsete kommentaaride puhul just artiklite taga pilt parem olla küll.
    Seevastu portaalides, kus jagatakse isiklikke kogemusi, peab anonüümsuse võimalus jääma.

    VastaKustuta
  3. Mul kriipis kohutavalt kõrva IAM repliik pärast seda kui osa saatekülalisi ühe saatesse kirjutanud bussijuhi kommentaari ümber diskuteerisid. IAM: "Ärgem nüüd rääkigem nõretavalt mingist vaesest väiksest bussijuhist... " - sõna-sõnalt nii ütleski, ma kuulasin täna üle selle koha. Vot sel hetkel ma tahtsin oksendada.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!