kolmapäev, 19. september 2012

Ideaalne valikaine

Kuna on selgeks tehtud, et koolirõõm kaob põhikoolis
Uudishimu tapetakse faktide ning tuupimisega
Kool ei mõjuta ega muuda me intelligentsust

Sellega seoses on mul ettepanek. Millalgi vanuses 13-16 - lähenemine on nagu tänapäeval kombeks, individuaalne. Kes tahab, alustab varem, kes tahab see hiljem, kellel soov- jätab võimaluse hoopis kasutamata. 
Antakse lapsele vabad aastad, mille jooksul ei pea koolis käima.

Kes tahab mängib palli, kiusab kasse või tsillib kaubanduskeskuses. Kõik huviringid on avatud. Kui vanematel on soov, siis kohalik omavalitsus tagab lastele helikindlate seintega ruumi, kus nad saavad olla soojas ja varjus. Tapmata uudishimuga lastel on võimalik konsulteerida õpetajatega.

Ja las nad seal siis olla. Loomuliku õpi- ja uudishimuga. Avastades ning otsides. Keegi ei sunniks, ega keelaks.


Tänapäeva kool on nagunii ainult väike osa infokanalitest- suurem osa infost tuleb ju tänapäeval
mujalt. Laste käsutuses oleks ka arvutid ning raamatukogu. Kõigile tekkivatele küsimustele saaks vastuse. Kes tahab.

Teatavasti oleme me kõik oma laste õpikuid vaadates imestanud-oohh, kui huvitav asi, miks meile koolis sellest ei räägitud. Või siis jõuab lapseni mingil hetkel arusaamine, et ei viitsi elu lõpuni vedeleda, omandaks mingi kutse.
Ja vot sellel hetkel on kõigil võimalik edasi õppida.

Kasutatakse ära käsnana toimiv eelkooliiga kui kõik on veel põnev ja huvitav ning pole vahet kas õppida selgeks paelte sidumine, integraalid või ladina keel; ja noorukiaeg, mil tekib loomulik motivatsioon saada kellekski. Aeg, mil inimese jaoks on oluline ainult tema enese suurepärane isik ning loomulik uudishimu kanaliseerub vaid sõprade arvamuses, jäetakse vabaks kulgemiseks.
Lapsed rahul. Vanemad rahul. Ühiskond ka (vist) rahul.

5 kommentaari :

  1. huvitav, mul pole vist iial olnud suuremat motivatsiooni "saada kellekski", kui vanuses 13-16. Umbes siis paningi paika plaane, kelleks tahan saada, tõsi, need muutusid iga natukese aja tagant. Aga 16-aastaselt (11. klassis) läksin selle raja peale ära, mida ma lõpuks läksin ka ülikooli õppima.

    Ja kõige mõttetum, masendavam, suhtlusoskust hävitavam, psüühikat ruineerivam kooliaeg, millest jäi külge erakordselt vähe teadmisi, aga see-eest sai edaspidiseks eluks psüühilisi probleeme, oli hoopis vanuses 9-12. See oleks olnud justkui aeg, kus meid hoiti lihtsalt koolis kinni, midagi õpetamata, meie järele oluliselt valvamata - mille pealt tekkisid loomulikud ka vanglale iseloomulikud vägivallasuhted.

    VastaKustuta
  2. Väga lahe :) Ma võtaks selle lähenemise - eriti just selle helikindla ruumi osa :)

    Kusjuures mitte nii radikaalseid aga mingis osas sarnaseid algatusi on tegelikkuses olemas.
    Näitaks Big Picture koolid (http://www.bigpicture.org/), kus iga laps valib omale enda jaoks huvitava valdkonna ning talle hangitakse vastavas valdkonnas tegutsevas reaalses ettevõttes praktikakoht koos mentoriga. Ta peab praktika lõpuks kokku kirjutama ka nö praktikaaruande (et ikka akadeemiliselt kah asi asjaks oleks), aga põhiline on see, et ta peab seal ikka midagi kasulikku ka tegema.
    Nali on selles, et sinna kooli satuvad sageli nö riigikoolidest väljakukkujad ning selle kooli lõpetajate testitulemused (emakeel, matemaatika jms) on kõvasti üle sama piirkonna riigikoolide keskmise - ehk siis outsaideritest saavad selles koolis tegijad.
    See on küll hetkel (vist) ainult keskkoolitasemel...

    VastaKustuta
  3. einoh, teine töötav variant oleks, et lastega koolis lausa tegeldaks kohe, äkki isegi õpetataks neid (milline radikaalne mõte, eks ole). Soome hiilgavad haridustulemused pidid tulema sellise süsteemiga, et esiteks on õpetajaid laste peale rohkem - nt klassis võib korraga kohe kaks õpetajat olla - ja teiseks on õpetaja õudselt prestiižne elukutse, selle peale on kõva konkurents, tähendab, õpetajaks saavad parimad ja intelligentseimad.

    Mina mäletan sellest kõige hullemast kooliajast kaht halba asja: esiteks see, et me olime väga palju aega ilma igasuguse järelevalveta, aga piiratud alal koos (koos kogu sellest tuleneva vanglamentaliteedi ja -hierarhiaga, nagu ma mainisin); teiseks see, et isegi siis, kui mingi järelevalve oli, st tunni ajal, ei olnud õpetaja reeglina võimeline midagi õpetama kas sellepärast, et korraga 40 rüblikut käis talle üle jõu (mul on meeles joonistamistunnid, kus üksteist värvipottidega loobiti), või ei olnud tema intellektuaalsed võimed või teadmised piisaval tasemel.

    Ühed neist vähestest asjadest, millest mul sel ajal koolis kasu oli, olid prantsuse keele tunnid - ja need olid väikestes gruppides. ma tean, et nüüd võiks hakata rääkima, et "kesse saab nii palju kulutada, et kõiki aineid väikestes gruppides õpetada", aga tegelikult on ju see, kui õpetatakse täiesti ebaresultatiivselt veel suurem raiskamine - "kulub" küll üksnes üks õpetaja neljakümne lapse peale, aga selle ühe õpetaja tööaeg on reeglina täiesti mahavisatud aeg. Samas kui paariteistlapseliste gruppide õpetaja aeg läheb palju tõenäolisemalt asja ette.

    ja see on ka põhjus, miks lapsele võiks ringide vormis õppetööst rohkemgi külge jääda kui mammutklassis kohustuslikust õppetööst - isegi kui ta õpib vähem aineid, ta vähemalt õpib neid. erinevalt sellest, mis toimub mammutklassi tunnis.

    VastaKustuta
  4. Üks artikkel, mida ma ikka vahel linkida armastan, kah ühest töötavast mudelist.

    VastaKustuta
  5. Mees luges pealkirja pealiskaudselt ja leidis, et huvitav teemapüstitus - mis elukas on valiknaine;)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!