Mina ja mina ise

Olen näinud nii mõnegi põnni suurekssirgumist. Kui mitte varem, siis lapse rääkimaõppimise ajaks on selge tema loomus. Ja see, kas on ta ettevõtlik, energiline, arglik, häbelik, agressiivne või tasane- see jääb. Täpselt selline nagu oli ta väiksena, on ta ka suurena.
Hetkedel, kui mul on liiga palju aega mõtlemiseks, tabab mind identiteedikriis. Vahe eelmise ja praeguse mina vahel tundub liiga suur. Kumb on minu tõeline mina- eelmine või praegune?
Reeglina toimuvad need "oma tõelise mina" leidmised nii minul kui ka teistel, läbi lihtsustumise ja millestki loobumiste. Sa ei suhtle enam ebameeldivate inimestega, ei tee asju mis pole lemmikud jne. Ehk siis endise asemel on vähem, mitte rohkem.
Kui su olemus ja olemine lihtsustub, siis kuidas saada aru, et see uus on just su tõeline mina,. Ning kui eeldada, et inimene ei muutu- ehk on see hoopis stagnatsioon ja mugavustsooni sumbumine. Tehes ainult meeldivaid asju mitte eneseleidmisest vaid laiskusest ning õigustades endale seda turvatsoonis olekut- "mina isega"?
Ehk peabki elu olema hoopis keerulisem ja ebamugavam ning sisemise sunniga teha ka ebameeldivaid asju?
Ja kui oled mitukümmend aastat olnud nö vale sina- kas see on siis ikka vale. On ju olnud ta üks osa sinu rollist, identiteedist. Ehk siis osa sinust.