Kui raha on vähe, siis on üldjuhul kolm varianti: ignoreerida probleemi ning elada üle võimete
(ma ootan tõepoolest huviga, mis saab kreekadest. Ja minu prognoos on: mitte midagi. Aga, ok, see pole eetiline tegevus) . Variant b on kärpida kulusid ning katsuda olemasolevaga hakkama saada. See on õige ja hea ning just niimoodi on meie riik ka toiminud. Väga tubli. Kolmas variant on panna pea tööle, tulla välja mugavustsoonist ning mõelda sellele, kuidas suurendada tulusid.
"Raha ei kasva puu otsas", armastad Sa, hea Andrus, öelda. Jah, tõsi- seda teab ju lapski. Aga laps teab ka seda, et raha kasvab inimeste ja ettevõtete taskutes. Ning teatavasti on nad valmis üllatavalt kergesti ning lihtsalt selle raha välja andma, kui saavad vastu midagi enda jaoks olulist ning vajalikku. Carlos Slim Helú varanduseks olevat 74 miljardit dollarit, ehk siis ta võiks lõdva randmega rohkem kui ühe valimisperioodi Eestit üleval pidada. Aga miks ta peaks, eks? Mis on Eesti riigil pakkuda oma elanikele, turistidele, naabritele sellist, et nad ise tahaksid oma raha meie riigi ülalpidamiseks anda.
On vist selge, et kui ma teaksin õiget vastust, ei kirjutaks ma siin seda tobedat blogi, vaid pikutaksin Havail või juhiksin Eesti riiki.