esmaspäev, 29. oktoober 2012

Karin ja armastus

Kuulake, inimesed, ma ütlen teile, kes on Eesti parim kirjanik. Tammsaare. Punkt.
Mul on õnnestunud kuidagi niimoodi üles kasvada, et olen lugenud vaid Tõe ja Õiguse esimest osa. Ma pole näinud ka ühtki etendust-filmi TÕ motiividel. Nüüd võtsin ja lugesin nad läbi ja see teos on vai-mus-tav!
Ehk kolmas osa on teistest pisut nõrgem, aga ülejäänud on geniaalsus astmes neli.

Kõigi inspiratsiooni otsivate koolilaste pettumuseks, kelle kohta näitab mu blogistatistika eksimatult, millal koolides loetakse Stepihunti või kirjutatakse sellest kui vahva on Eestis elada:)... ma siin Tammsaaret ei lahka. Mind jäi painama Karin.
Päris elus me Kariniga sõbrad ei oleks. Ma ei talu inimesi, kes käivad süda peopesal ning mulisevad vahetpidamata. Aga ma mõistan ta meeleheitliku appikarjet armastuse ning läheduse järele. Ning ma ei saa peast mõtet, et sellises olukorras polegi õigeid lahendusi.

Kas selles suhtes oleks midagi muutunud, kui Indrek oleks öelnud:
Karin, mulle ei meeldi see, et sa võõrastega ringi tõmbad ja lastega vähe tegeled.
Karin: Ma teen seda sellepärast, et saan sinult liiga vähe tähelepanu, ma tahan olla tähtis ja ihaldatud.
Indrek A: hüva, ma ei armasta sind enam. Ole siis nagu tahad, aga katsu seda teha mitte nii avalikult
Indrek B: kullake, ma armastan sind endiselt. Vabanda, ma üritan tulevikus rohkem sinuga koos olla.

Kas on keegi, kes usub, et rääkimine sellistes olukordades aitab?

Ma tunnen üht peaaegu Karinit ja Indrekut. Tema on enesekindel ja kõigutamatu arvamuses, et Temakese mõtted, tunded ja väljaütlemised on rumalad, tühised ja mõttetud. Temake aga esineb märtri ning ohvri rollis ning kuulutab kõigile, kes vähegi viitsivad kuulata- kuidas keegi teda ei hinda ega armasta. Kui küsida neilt, miks nad ei lahuta, siis vastavad mõlemad: mina olen see, kes seda abielu koos hoiab, ilma minuta teine "hukkub", ta ei saa ju hakkama... Mingil perverssel moel nad naudivad oma sado-maso suhet. Ja mitte keegi peale nende endi ei saa neid mitte kunagi aidata.

Enne seda sissekannet tegin midagi, mida ma tavaliselt ei tee- lugesin internetist mida arvavad teised. Karinist. Valdav( meesautorite) arvamus on, et Karin oli isekas egoist, kes nõudis tähelepanu. Mulle tundub pisut teisti, Ma näen sellist meeleheidet tähelepanu järele üsna sageli. Võimalik, et selles, kui me palume end märgata, on isekust. Aga.. kuidas oleks siis vastupidi? Et me lepime oma nähtamatusega?

Karinile on ette heidetud emotsioone, tundeid, pisaraid. Inimesed, tahaks ma neil hetkil küsida, kas olete kunagi suhelnud inimesega, kel pole emotsioone? Uskuge, see ON kohutav.
Samuti on lugeda heietusi teemal,  et kui "Karin oleks olnud nii ja naa, küll siis oleks abielu laabunud". Igas suhtes on kaks poolt. Ja ehk ei peagi alati abielu laabuma?

Kui välja jätta esimene osa, siis on Tammsaare naised väga-väga sarnased. Nad on intelligentsed, ilusad ja neil kõigil on kohutavalt igav. Ning nad on meeletult üksildased. Miralda üritab leida oma väljundi haige olemises, Kristi revolutsioonis, Tiina unistuses ning Karin suhtlemises. Ma kasutan meelega sõna "üritab", kuna minu meelest nad seda päris oma siiski ei leia. See, mille külge nad klammerduvad on kas poos, mäng, juhus. Aga mitte see, mis annaks elule mõtte, täidaks sisemise tühjuse.

Kui palju armastust on paras. Kui armastad nii, nagu tahaks, siis lämmatad teise- surud ta kaitsesse ja halvemal juhul rünnakule. Liiga palju armastust tapab, matab, lämmastab, ahistab. Ja sina, naine, soovides terveid suhteid, tegeled kogu elu sellega, et mitte armastada liiga palju. Kui, aga, tõmbad end tagasi, ehitad enda ümber müüri, mis ei laseks haiget saada, kui elad 100% nö oma elu- siis jah, sa pole enam üksildane vaid üksinda.
Ma tean et teoreetiliselt õige vastus on, leia oma elule tähendus: lapsed, kes vähemalt esimesed viis eluaastat armastavad sind tingimusteta, sinu töö ja sõbrad, mis annavad su eksistentsile tähenduse ja õigustuse. Võimaluse olla vajalik, kuhugi kuuluda.
Praktika ja Tammsaare paradoks seisneb aga selles, et ka töö ei tee õnnelikuks. Maril ja Krõõdal oli tööd nii, et hool ja hoobil polnud vahet ja lapsed ka, aga õnne polnud siiski.

Mulle imponeeris väga Tammsaare femisnistlik hoiak. Ning hästi äge on näha ja lugeda selle mõttega mängimist. 80 aastat hiljemgi pole me veel kindlad, kust jookseb  naise iseseisvuse piir. Kas vabadus tähendab ka vastutust, või on vastutus valikuline. Olles sobivalt mõnel hetkel naine ja mõnel hetkel inimene.

Jah, aga ikkagi armastus. Maailmas on tuhandeid mahajäetud lapsi, naisi ja mehi, kes tahavad olla armastatud. Miks on siis nii, et need kes janunevad kuuluvuse ja tähelepanu järele, ei leia teineteist? Kas me ainult tahame armastust ja ei oska vastu anda?  Ning jääbki igavesest ajast igavesti nii, et
kestab cartlandide ning seriaalide populaarsus, kuhugi hingesoppi jääb kestma igatsus valgel hobusel printsi järele. Ja Temake ja Tema on õnnetud aegade lõpuni piinates teineteist ja unistades selle järele, kes kannaks kätel, oleks su hingesugulane?
 

8 kommentaari :

  1. Minulgi on Tammsaare suurtööst ainult esimene osa otsast otsani loetud (teisi olen kuidagi lünklikult tarbinud) ja olen juba aastaid plaaninud ka ülejäänute lugemist, aga pole jõudnud. Sinu postitusest sain uut innustust.

    VastaKustuta
  2. Mina olen TÕ-le teinud kolm ringi peale. Lugedes seda iga paarikümne aasta tagant, avastan alati uusi tahke ja aspekte. Sõltuvalt siis oma läbitud teest. Selles suhtes geniaalne teos.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah nõus. Ilmselt see ongi vahe nö tavalise ja hea raamatu vahel. Viimasel on palju kihte ning alati leiad midagi uut, ootamatut ning just selleks eluperioodiks sobivat,

      Kustuta
  3. ei tea, kas ma olen naiivne, aga ma usun, et üks õige armastus ei tapa ega lämmata. See, mis lämmatab, on sõltuvus, ja sellega, kardan ma, on selline kole lugu, et seda ei saa mitte kunagi mitte millegagi mitte keegi ära rahuldada, alati on veel vaja.

    Ma olen ennast ise mõne inimesega selle pealt tabanud, et esialgu arvan, et "ma tahan temalt ju kõigest seda-ja-seda, ainult seda, ainult korraks!" ja kui saan, tahan juba järgmist asja või rohkem või kiiremini või sagedamini. ja sellisel juhul ei saa see teine inimene tglt minu heaks kuigipalju ära teha. kui ta just ei satu olema selliste annetega, et müksab mu selle sõltuvusraja pealt minema, nii et mul ei olegi kogu aeg üha suuremaid doose vaja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lisaks - et mis aitaks sellise üha suuremaid doose nõudva sõltuvuse vastu:
      kui ma suvel meeldimise üle halasin, siis ma sõnastasin seal kommentaariumis kogemata ära selle, mis minu arust on ainus, mis töötab:

      usk, et ah, nagunii armastatakse, seda ei pea kogu aeg kontrollima ega selle kohta teateid saama.

      tookordne sõnastus oli selline:

      "kui indigoaalane neist “siiralt teiste arvamusest mittehoolivatest” kirjutas, siis mul tuli ka tavaelust mõni inimene silma ette. Selline, kes pealtnäha ei tunne huvi selle vastu, et meeldida. ja on sealjuures hästi hea ja tore.

      Aga teate, mis ma neist arvan: ma arvan, et nad tegelikult pmst tahavad küll meeldida, ainult nad on niiviisi õnnelikult ehitatud, et nad ei kahtle selle võimalikkuses. neil on hoopis parem baasusk kui see minu teismeea oma: nende vaikeseaded on sellised, et “inimesed on minu vastu kenad ja armastavad mind” ja “ma meeldin nagunii, mis selle peale ikka mõelda”. Ja jääbki kohe ajuressurssi muude asjade jaoks rohkem üle.

      Ja kuna neil tiksub see teadmine, et “enamasti ma nagunii meeldin teistele” kogu aeg kuklas, siis ei ole neil ka vajadust seda nii ahnelt tahta."

      Kustuta
    2. Eks see kindlasti sõltub ja vist eelkõige inimese privaat-tsooni suurusest. Mul on küll olnud kokkupuuteid inimestega, kelle eest tahaks põgeneda.
      Nad on täiesti normaalsed, aga minu jaoks on seda liiga palju. Ma tahan ise olla ja mõelda ja tegutseda ka, lisaks koos tegemistele. Ja kas see on olnud sõltuvus? Ma ei oska öelda.

      Ning teine faktor on kindlasti vanus. Täna defineerin ma "armastust" kindlasti teisiti kui kümmekond aastat tagasi.

      Kustuta
    3. Definitsioonid muidugi muutuvad, mul on ilmselt sedapidi, et verinoor mina pidas armastuseks midagi sellist kümne küünega ja suure kirega toimuvat nagu kas või Karinil, viimase aja mina mõtleb pigem midagi rahulikumat ja kõigile asjaosalistele mõnusamat. Vähem romantikat, rohkem hoolimist (sh teise privaatsusvajadusest hoolimist).

      Kustuta
  4. Ma taasavastasin TÕ siis kui Linnateater neid riburadapidi lavastama hakkas. Nende Karin oli väga hea, samuti 4h kestnud koolipoiste lugu II osa põhjal. Ma olen küll omal ajal kõik osad läbi lugenud ja mul peaksid nood isegi kodus olema + kõik muud, mis AHT on kirjutanud. Keskkooli ajal kõnetas mind just I osa enim, kõik see hullumeelne töö ja töö, mis tuli enne inimesi, see oli nii tuttav. Mida vanemaks, seda olulisemaks saavad teised osad. Kusjuures nüüd uuesti I osa üle lugedes tabas mind kerge ehmatus, et ma hakkan juba seda klassikalist "maahullust" ära unustama. Koos vanaema lahkumisega on nii palju viimase 20a jooksul muutunud, sh ka igapäevased tööd ja arhailise maiguga maatöö kadumas.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!