Ilu päästmine

Lugesin Koolmeisterdaja  postitust ja millegipärast viis see mu mõtted kirjandusele ja kunstile ja ilule. 

Hiljuti esitas üks meesterahvas väite, et "Ilu ei päästa maailma. Et ei ole vaja kultuuri- kunsti, muusikat, kirjandust jne.."
noo, aga sa ju valid ühe ja teise auto vahel, su jalgpallimeeskonna särgid ja pall.. need kõik on ju disaineri poolt kujundatud?.. ja sain aru, et ma räägin tarbekultuurist.

Aga kunst kunsti pärast?
Kas sellist asja üldse ongi olemas? Usutavasti on maailmas igale teosele vähemalt üks tarbija ( autori ema, näiteks?) ja kui ka pole, siis kõik, kes on kunagi midagigi teinud, teavad, et üks loomisrõõm kaalub üles tuhat tarbimisrõõmu. 
Ja õnnelikud inimesed on ju ometi hea asi?

samas olen ma ilmselt juba nii roheline. Meie ümber on niipalju müra. Et tegelikult peaks iga autor 3 korda enne mõtlema, kui midagi juurde "toota". (käige mu sõnade järgi :))

Ma olen sama küsimust- kas ilu päästab maailma- nüüd erinevatelt inimestelt küsinud. Levinumaid vastusi on, et me vajame kultuuri.. põgenemiseks (unustamiseks). Hea tuju loomiseks. Selleks, et nad juhiks tähelepanu millelegi, paneks mõtlema.
Ma ise lisaksin siia ühe minu jaoks väga olulise põhjuse. Ma pean vaimustuma, üllatuma. See peab tekitama minus heas mõttes kadedust (kuidas ta suudab). Inspiratsiooni. 

Selge see, et nn kõrgkultuuri peaks tegelikult enne arutlemist defineerima ja see on iga inimese jaoks erinev. Ning lõpuks polegi see oluline. Ma tean, et mul on eklektiline, halb ja magus maitse. Mulle meeldib harmoonia, Ma tahan enda ümber rõõmu, naeru ja positiivsust. 
Nojah. Bach, Tammsaare, Hesse pole tegelikult mingid päikesekiired. Aga, nii üldiselt.
See, mis mulle meeldib, ongi ju minu jaoks subjektiivselt väärtuslik.

Eestlane ja venelane 15. Hädaolukord

köögivaade

Tulen poest.

Vahepeal on keegi hea naaber jätnud ilmselt koogi liiga kauaks ahju, tuletõrjealarm lõugab ja liftid ei tööta.

Mina olen selline nagu enamik majaelanikke. Ma ignoreerin ja lülitan end välja. Küll keegi alarmi ikka vaigistab ( st lõpuks tuleb G4S kohale) ja keeldun mõtlemast, mis siis kui ükskord kunagi peaks päriselt põlema.

Õnneks elan ma mehega, kes ei kannata krigisemist, kääksumist, prõksumist ega mingit muud heli. Kui tuletõrjealarm lõugab, siis jookseb ta alla ja korraldab nii, et saabub vaikus.

Niisiis. Liftid ei sõida ja maja on täis kõrvulukustavat undamist. Minuga koos seisab üks vene naine. Räägin talle, et kuuldavasti on alarmi kõrval juhend, aga mul pole prille, ma ei näe. Et kas ta vaataks, äkki saame alarmi vaikseks. Proua otsib kotist prillid, vaatab diagonaalis juhendit ja kehitab õlgu. Ma üritan moblaga zuumida, aga väheks jääb ja hämar on ka koridoris. Leiame koos nupu "Vaigista". 

RMK matkatee Peraküla-Aegviidu- Ahijärve. #Metsanurme- Saarte raba lõik

Kui otsid endale äri, mis tooks sulle pensionini leiva lauale ja lisaks veel vorsti ka peale, siis palun: hakka tootma "Eramaa" ja "eratee " silte.

Hiljuti arutleti blogides, et miks me jahume kogu aeg ühel ja samal teemal. Vabandust. Ma teen sedasama, aga kuniks ei ole vastuseid, tuleb endiselt imestada ja küsida...

Igaks juhuks full disclosure : ma varastasin põllu servas kasvavalt üksikult õunapuult mesimagusa lumivalgekeseõuna. Ei olnud silte juures :)

Aga no tõsiselt.

Muretsed endale sõna otseses mõttes karupepusse elamise. Ei ole looduskaunis koht, ei ole seenemetsi või järve või merd. On maharaiutud metsad, võsa ja põllud. Ja sa paned sildi eramaa. Mis ei anna mitte mingisugust infot mängureeglite kohta. Milleks? Ma ei tea, iga kord kui ma matkadel käin, olen ihuüksi. Äärmisel juhul kohtan kaht. kolme matkajat või jalgratturit. Äkki ma käin valel kellaajal? Ja muidu on seal elu nagu Viru tänaval?

Dinosaurustele

 kui uus Facebook väga närvidele käib

mine https://chrome.google.com/webstore

pane otsingusse Old Layout Facebook

ja täida sealantavad korraldused

Kass ja hambakivi

 

Ma olen hästi tundlik erinevate lõhnade suhtes. Kass on selles mõttes hea loom, et ta ei haise. Pigem on selline mõnus kasuka lõhn, turvatunne, soojus ja need sõnad.

Aga kassi sülg ei ole hea lõhnaga. Kui see ära kuivab, siis muutub lõhnatuks, aga see hetk kui ta end lakub, on minu jaoks talumatu.

Guugeldasin ja sain vastuseks, et põhjuseks võivad olla erinevad suuõõne haigused.
Guugeldasin edasi ja sain teada, et kassid oma probleeme välja ei näita. 

ehk siis, mul oli segadus. Kas ma peaksin olema mures või mitte. Kui loom on priske ja rõõmus, kas peaks siis muretsema. 

Rumala peaga küsisin nõu ühest loomagrupist. Nagu tavaliselt. Sa võid küsida nõu ja abi, aga vastuseks saad hinnangu oma persoonile :) Sain siis kinnituse faktile, et olen südametu loomapiinaja. "Kui sul endal oleks hambakivi ja hambad valutaksid..." "Kuidas võib olla nii südametu et muretseda autosõiduga seotud stressi pärast, kui loomal võib olla piinav hambavalu".. ja samas vaimus. 

Ohkasin, seisin nurgas ja häbenesin. Ja elasin oma tavapärast asotsiaalset elu edasi st ignoreerisin probleemi lootes, et ühel hommikul on see imeväel korda saanud. 

Aga vaikselt hakkas ikka kahtlus närima. Mul endal puhastatakse igal aastal kilode kaupa hambakivi, mistõttu ma teadsin, et hambakivi ei valuta ( ja kontrollisin arsti juures üle, loomadel ka ei valuta). Hambakivi on tegelikult vaid riskifaktor, mis võib viia põletikuni vm tervisehädadeni.

Elust

Ma varasemalt arvasin, et üks põhjustest, miks ma ei tahaks ajakirjanik olla on operatiivsus, sa pead iga jumala päev kirjutama. Ja täna loen EPLst pealkirja "Apteekrite sõltumatus on vaid näitemäng",
ja saan aru, et tegelikult saab seda tööd rahulikult ette teha.
Näiteks sellesama artikli oleks saanud valmis kirjutada ajal, kui seda reformi arutati. Sest tulemus oli ju ettearvatav.
Täna saaks südamerahus valis kirjutada artiklid "EL poolt koroonameetmeteks antud raha hajus tuulde"; "40 miljoniline abipakett pole aidanud Porto Franco arendusele rentnike leida" "2020 aasta pensionitõusu tagajärg: valitsus kehtestab uue maksu  " jne jne

****
Mu postkasti saabus kiri " Olete võitnud... " hmm. Suur oli mu üllatus, kui selgus, et saatjaks on Eesti Loto. Ma tõesti ei mäletanud, et olin kunagi ammu portsu loosipileteid ostnud.
Kui võidusummat nägin, siis muidugi pettusin. 17,40? Nigeerlased oleks kindlasti 17,4 miljonit pakkunud....
Keegi kusagil rääkis, et pangast ei anta lotomängijatele laenu? ( mitte et mul laenu vaja oleks, aga see tundub jabur)

***

Ennustus

Sel aastal pole õieti pihlamarju, käbisid, õunu ja männiriisikaid.


Aga on tonnide kaupa pohli :)

Palju pihlakamarju tähendab vihmast sügist või saab palju vanatüdrukuid mehele. Ja palju käbisid tähendab palju lund.

Vaatame siis, kas tuleb kuiv sügis ja lumeta talv ja vähe abielusid ;)

Mida Õhtuks Süüa Teha mõned ideed

Ma panen siia kirja paar söögiideed, mida olen viimasel ajal üles korjanud ja pidevalt tegema hakanud. Mina nende autor pole, siit- sealt kuuldud retseptid.


Mannovka kook
kuulsin raadiost kui räägiti Peipsiääre söökidest.
3 muna klopi lahti
1 kl hapukoort/jogurtit sega sisse
1 kl manna sisse natuke soola ja soodat(küspetuspulbrit u 0,5 tl) ning kalla muna-kooresegusse

Natuke lase seista, kuni manna paisub. Mina panin koogi põhja ploomi-õuna ja nektariiniviile
Kallasin taigna peale ja küpsetasin. Kulus ca 40 min ja 200 C pöördõhk.

ilmselt saab koogi veel paremaks, kui pool taignast segada kakaoga. Või katta pealt kookoshelvestega

****
Linnainimese kiirkurgid
Kurgiaeg hakkab küll läbi saama. Ja sel aastal pole ka pihlakaid. Minul sügavkülmas oli. Kuna mul pole mustasõstralehti ja tilli ( st turult saab, aga seda on siis liiga palju), siis teen nüüd nii

Pese kurgid ja jäta külma vette seisma
Pane kuumaveekann järele

Pane  kurgid ja tammelehed sõelale ning kalla keeva veega üle.
0,5 liitris kuumas veel lahusta 1,5 spl soola

Zuleihha avab silmad seriaal ja MKR

Vahelduseks filmikriitikat. Toidust erineva nurga alt :)

Zuleihha.
seda filmi vaadates saad aru, miks see riik pankrotti läks. Kui su juhid on rumalad ja arad, siis ei saagi ju midagi head sellest tulla.
Ma saan aru, et see film on tehtud päriselu ainetel. Kuna ma raamatut pole lugenud, siis võimalik, et stsenarist on dramaatilisuse huvides natuke "kunsti" lisanud. Aga no päriselt? Kuidas on võimalik nälga surra Siberis, metsas Angara jõe ääres?

ma igaks juhuks guugeldasin, sest mine sa tea. Aga mul oli õigus.

Ida-Siberi taiga on selle piirkonna valdav ökosüsteem. Angara vesikonna taimestikku iseloomustavad männi- ja mänd-lehisemetsad, rohi ja kääbuspõõsad. Nendel nagu Siberi muskuse hirved, põder, hirved ja hirved ning linnud nagu Siberi sinine mädanik, Pallase roosiküps, Vaikse ookeani hobused ja idamaised kilpkonnakarvad leiduvad neis idapoolsetes Siberi taiga metsades. Angara jõe vetes leidub suur hulk kalaliike, nagu särgkalad, ahvenad, tuurid ja tõugud.
Põõsaid ja rohttaimi kasvab okasmetsades vähe, metsaalune on kaetud tavaliselt paksu samblavaibaga, palju kasvab igihaljaid puhmaid (mustikas, pohl, sinikas jt.). 

Ehk siis jõgi on täis kalu, mets mustikaid ja pohli, pähkleid ja seeni. Kõike nimetatut on võimalik säilitada kuivatatuna. Pohlad säilivad ka niisama ja mustikad külmas vees. Okaspuude võrsed, samblad ja kanarbik on ilmselt juba level 2. No isegi Tom Hanks õppis nädalaga kookost avama ja krevette püüdma :)
Aga seda, et puravik süüa sünnib peaks teadma ka Leningradi kunstnik??

Filmis mainitakse, et alguses oli jahipidamine lihtne, loomad ei kartnud. Palun väga, mida te nende karusnahkadega tegite? Kasuka õmblemine on tõesti keerulisem, aga papud, käpikud sallid ja mütsid oleks talveks pidanud olema igal laagrisolijal?

filmis on üks stseen, kus komandör keelab Zuleihhal pihlakaid korjata. Sellest ma järeldangi, et äkki oli see punane lihtsalt nii loll?
Isegi, kui sa ootad laeva toiduainetega, siis mida sa arvad, et nad sulle toovad? Ilmselgelt ju mitte värsket liha, kala ja marju. Eelmises partiis oli ju jahu ja tangud. Nii et ka " ootas ja lootis" ei ole vabandus, vaid rumalus.
Ma arvan, et selleks ajaks olid ka purpurpunased aru saanud, et Siberisse ei saadeta niisama, vaid oskuse eest mõelda ja tööd teha. Ja see, kui sa tarku inimesi ei julge usaldada.. no siis peadki nälgima ja külmetama.

Kahju et teine pargas põhja läks, seal oleks kindlasti olnud vähemalt üks Ljuba ( vt filmi Peigmees), kes oleks asjad ära korraldanud.

Võimalik, et ma alahindan inimeste elutahet. Aga kui variant a on surra nälga ja variant b on surra kuuli läbi... ee...ainult üks revolvriga tüüp ja te ei tee kambakat?


Ja teine on myKitchenRules Australia, suur väljakutse.
Mulle hullult meeldib see uus formaat, niipalju kui ma julgesin guugeldada ( ei taha ju võitjaid teada), siis ma olen üks vähestest,  ilmselt sellele formaadile järge ei tule.
Aga mulle meeldib et nad teevad kõik süüa võrdsetel tingimustel sama köök, samad riistad, ahjud. Et enam ei ole suure ja ilusa maja omamine võidu eeldus :)
Mulle meeldib et kohtunikud on abiks. Et teleshow teleshowks, aga ainult kriitika asemel on inimestel võimalik reaalselt midagi profide käe all õppida
Mulle meeldib, et poekäimist enam ei näidata
Mulle meeldib, et show osa on juurde tulnud, kuna konkurents on mitmel tasandil,  siis on vaja rohkem planeerida ja nihverdada.

Ma olen siin varem ka arutlenud, et huvitav, kas Eestis selline formaat töötaks. Austraalia eelis on see, et on erinevad rahvus(köögid)ed. Kunagi olid poolakad, palju on aasiat, portugal oli jne.
Wend tegi kunagi saadet Eestis tegutsevatest rahvusrestoranidest, aga usutavasti üle ühe hooaja kokku ei saaks. sest lisaks söögitegemisoskustele peaks nad olema ka intriige tekitavad suhtlejad :)

Kirjutan aga seepärast, et äkki keegi, kellel on suurem pere proovib järele ühe magustoidu ja annab mulle teada, kas oli ok. Teeksin ise, aga mul pole seda kellelegi sööta :)
Igatahes olid osavõtjad sillas ja kohtunikud loopisid 10-id

retsept selline. Sulata kuumas marjapürees ( neil olid maasikad, aga sobivad ilmselt näiteks ka õunad ja pohlad) vahukommid.
Kalla vormidesse ja lase külmikus tahkuda.

NB ! Kui sa ei vaadanud eile ETVst Maalma kõige targem rahvas. Vaata. Super hea !

Kuidas mitte võita sõpru ja mitte mõjutada inimesi?

Kallis Marca, sa küsisid, et miks ma kustutasin kommentaarid. Tööd on nii palju olnud, et ma vastan sulle alles nüüd.

Kõigepealt peaksin ma ilmselt selgitama natuke tausta.
Ma olen töötanud 18 töökollektiivis, 7 õpikollektiivis, lisaks väiksemad rühmad ja eriprojektid, sada huviringi, malevad, ühikad, spordi-, maali- viiulilaagrid + lugematud üritused, koolitused jms. Nagu meil kõigil.
Ma olen elanud 3-s linnas, ja igas linnas vähemalt 2s kohas. Ma olen igale poole alates lapsepõlvest läinud üksi, mitte "koos kellegagi". Sest tahan ja meeldib.
Ehk siis "kohane uute inimestega" on mu teine nimi.
Mul on meeles täpselt 2 korda, kui täiesti võõrad inimesed tulid mind kallistama: meil on nii hea meel, et sa tulid..

Kui pere välja arvata, ei ole mu elus ühtegi inimest, keda ma tundsin 6,10, 16, 26, 36 aastaselt. 46 siia ritta ei sobi, aga 48 küll.  Mitte et ma ei tahaks, lihtsalt elu on meid pillutanud Eesti erinevatesse otstesse. Ja see on see, millest inimesed üldjuhul ei saa aru. Ma tean. Mu mees ja õde suhtlevad siiani inimestega, kellega nad "käisid lasteaias".

Kuula mind, palun

kes vajab lugemiseks telefone? :)

mõni rida vihakõnet

karantiiniajal tekkis mul vallatu mõte, et kuna mu e- lugeril on ju ka internetiühendus, siis üritaks saada sissepääsu ellusse ja prooviks ka üht eesti äppi.
Ellusse pole mul õnnestunud siiani sisse häkkida. Mingil põhjusel ei saa ma seal end kasutajaks registreerida, kuna digiallkirja andes tekib error.  Paar korda olen proovinud, igale poole mujale saan  allkirja anda, aga sinna ei saa.
ja kuna mul seda just ka eluliselt vaja pole, siis jääb tulevikuks.

Äpiga selgus, et seda saab laadida ainult telefoni ja mitte arvutisse. Nii et ka see mulle ei sobi. Proovisin alla laadida lugeri kaudu, aga see ei õnnestunud ja las siis olla nii.

Telefonis hakkas äpp küsima kohe mingeid andmeid. Ja kuna mul polnud tahtmist neid anda ja ilmaski ei hakka ma telefonis ka raamatuid lugema, siis eemaldasin rakenduse.

Ma olen Rahva raamatu klubi liige + ma ei tahagi tasuta, sest mu meelest peavad autorid saama tasu + inglise keelses maailmas, kui peaksin tahtma tasuta, on lugemist küll ja veel. Ehk siis mul ei ole VAJA eestikeelseid e- raamatuid. Lugemist on piisavalt.

A. Towles Härrasmees Moskvas

raamatu sisukokkuvõte on intrigeeriv. Krahv Rostov määratakse punaste poolt hotell Metropol "koduaresti", st ta ei tohi hotellist väljuda ning siis jälgitakse tema elukäiku läbi mitme aastakümne.

See oleks võinud olla raamat maailmavaatelisest konfliktist. Oleks saanud näidata kontrasti punaste ja endiste maailmavaadete, käitumise, suhtumiste ja väärtuste vahel. See oleks võinud olla raamat elust karantiinis ( me ju kõik mäletame 2020 aasta kevadet), üksindusest ja üksildusest.  See oleks võinud olla arenguromaan, kuidas me kohaneme muudatustega. Selles raamatus on terve galerii värvikaid tegelasi, keda oleks saanud nn lahti kirjutada.
Aga pole.

Peategelane elab oma mullis ( mis ongi ju loogiline, kui sa välja ei pääse). Ajaloo peategelane klassist, mis kutsus esile suure ühsikondliku muudatuse saab temast ajaloo kõrvaltvaataja. Kõiki toona toimuvaid traagilisi sündmusi mainitakse möödaminnes, sest fookus on mujal.
Mu juba varem kirja pandud mõte. Meie põlvkond on osalenud riigikorra muutmisel. Kui paljud meist tegelikult "barrikaadidel" ronisid ja partisanina tegutsesid? Ehk siis, elu on. Ja vaid üksikud on peategelased ja kangelased.

Üks kõiksus

ma tahtsin kirjutada postituse Reedale, et palun ära kustuta oma postitusi ja Toomasele, et palun ära vabanda oma postituste mõtete ja sõnumi pärast.

Aga siis läksin vahepeal metsa.Oma kodumetsa (loe: ülerahvastatud). Ja seal oli hullult mustikaid. Ehk siis, ma lihtsalt pidin neid korjama. Mul oli seljakott kaasas, kuna pidin pärast poest läbi käima. Aga seljakotti mustikaid ei pane.
Õnneks. Ja täiesti juhuslikult oli ka üks kilekott. Teatavasti, aga, kilekott pole mustikate jaoks suurem asi, kuna nad lähevad seal lömmi.
Aga siis  märkasin männikoort ja hiljem kasetohtu ja olin enda üle nii uhke, et suutsin käepärastest vahenditest kombineerida korvi moodi asja.
Lisaks mustikatele oli mets täis ka täiesti ussitamata ja nöpsikuid kollaseid pilvikuid.
Seekord olid mul ka klapid peas ja ma kuulasin spotifyst oma lemmikmuusikat. Ma tavaliselt ei kuula metsas muusikat, kuna ma muidu ei kuule, mida mets mulle räägib.Aga sel korral kuulasin.
Sa tead juba, et ma olen õhk, kärsitu ja kiire. Aga seened ja marjad on sellised,mis sunnivad tempo maha. Lonkima. Jalutama. Sest muidu sa neid ei näe.

Ehk siis, ma lonkisin metsas, kõrvus maailma parim muusika. Käed  ja suu lillakas-sinised.

Taasiseseisvuspäev Dolgoprudnõis ja Hõbekalake

Eesti looduses nälga ei jää. Puder

Triin avas hommikul silmad ja nägi päikest. "Tere hommikust, päike!", ütles Triin.
"Tere hommikust, Triin!", vastas päike.
Samal ajal avas kõrvalkorteris silmad Anna Sergejevna ja nägi päikest.
"Tere hommikus, päike!", ütles Anna Sergejevna.
"Tere hommikust, Anna Sergejevna !", vastas päike.
Milline imeline ilm ja vaba päev, püha, mõtles Anna Sergejevna ning müksas kõrvalmagavat Vsevolodi. "Seva, Seva kullake, ärka üles. Täna on püha. Joome teekese ning läheme loodusesse suvitama."

.. moosiga

Raamatuankeet

Mina sain idee Marcalt.

1. Praegu loen: A.Towles  Härrasmees Moskvast. Vaimustav, Kui nüüd lõpus midagi ootamatut ei juhtu, siis 5 tärni raamat.

2. Krimka või armastusromaan.  Ilmselt olen ma saanud nooruses Austinite ja Brontede üledoosi, sest ma lihtsalt ei suuda armastusromaane enam lugeda. Seega krimka. Viimasel ajal olen lugenud päris häid kriminulle. Hea = üllatav, ootamatute pööretega ja sümpaatse peategelasega.

3. Pikk dialoog või pikk kirjeldus. Hm. Ma olen kärsitu inimene, seega mitte kumbki. Ma mäletan, et vanasti Verne või Hugo raamatuid lugedes jätsin kõik kirjeldused vahele :) Peakski nüüd proovima, ehk ma olen intellektuaalselt arenenenud(m).

4. parim lastekirjanik. parim, on raske defineerida, sest erinevatel etappidel on erinevad lemmikud. Silvia Truu, Lehte Hainsalu, Leelo Tungal, Asta Kass, Gaidar, Lindgren. jne jne jne jne.. ohh, kas poleks lihtsam, kui see küsimus oleks ... milline lastekirjanik ei meeldi?

5. kõige ebameeldivam raamatutegelane. Mu esimene top of mind on kaks meest, kellest ma olin sunnitud kirjandi kirjutamiseks pastakas välja imema 3 lehekülge. Petšorin ja "miks sai Väljaotsa Jaanist varas". Paras teile. Olge nüüd siin häbipostis :)
Päriselt rääkides, neid vist pole. Kui raamat ei meeldi, siis ma ju lihtsalt ei loe seda.

6. eesti või välismaa autor? Suva.

7. 300 või 700 lehekülge?  Hm, ma loen nüüd e-raamatuid, kus on protsendid. Ma ei tea, palju on raamatutes lehekülgi : aga kui küsida kas paks või õhuke, siis sõltub ju. Kõigest sõltub :) vt punkt 3. Ei ole vaja liiga palju sõnu.

8. lemmik sel aastal loetud raamat? sel aastal väga viielisi pole olnudki. (vt punkt 1). Esile võiks tõsta aimeraamatud :) metsast, putukatest, soolestikust. need olid küll huvitavad ja erinevad mu tavapärasest lugemisvarast. Ma olen neist teinud ka postitused oma blogisse.

9. Novellikogu või luulekogu. Oleneb autorist. Mulle on meeldinud öelda, et ma luulet ei loe. Aga kui ma järele mõtlen, siis mingil kombel on mul peas Alavainu, Kareva, Tungal, Puskin. ja palju teisi venelasi. Ehk siis ma olen neid ju lugenud. Mulle meeldib rütm, huumor, "nagu elu on"
Novellidel sama kriteerium. Mul ei tule kohe ühtegi näidet pähe, aga ootamatu üllatav püänt. Ja ma olen müüdud.

10. üksikule saarele võtan kaasa selle raamatu. laadin oma e- lugeri akud täis, peaks kestma ca pool aastat või rohkem. Seal on lugemisvara kümnetes tuhandetes. Aga kui peab olema paberraamat, siis sealse kliimavööndi floora ja fauna atlas oleks abiks :)

11. raamatupood või raamatukogu.  Ajad on nii muutunud, aastat 10 tagasi käisin ma pidevalt raamatupoes ja aastat 20 tagasi olin pidev raamatukogu külastaja. Nüüd ostan ma raamatuid netist. Ükskord, lähen uuesti ka raamatukokku. Ma tõotan.

12.  esimene raamat, mille lugemist mäletan. Tegelikult ei mäleta. Aga mu lapsepõlve suur lemmik oli Julius Oro "Muna" ja Eno Raua "Triin ja päike". Ema tegi mulle seinale isegi Triinuga rüiuvaiba :)

13. Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: 0. Mõned aastad tagasi tegin inventuuri. Lugesin üle kõik raamatud, mille sisu ma pealevaadates ei mäletanud ja viisin rämpsu st ebahuvitavad teosed taaskasutusesse.

14. lemmik naistekate autor: Palun, just hiljuti lugesin üllatavalt head naistekat C Oakley "Puudutuse kaugusel".

15. Seda autorit ei kavatse ma enam kunagi lugeda? Ei ole sellist. Nt Heljo Männi memuaarid on igavad, aga lastekirjandus imeline. Igale ühele peab jääma ka teine võimalus.

16. Mu raamaturiiul on sellist värvi: tamm

17. Ulmekirjandus on minu jaoks. Sõltub. Ma JUMALDAN vene ulmet. Strugatski, Gluhhovski jne. Samas olen lugenud ka sellist saasta, et piinlik lausa. hea ulme on ühiskonnakriitiline, vaimukas ja teravmeelne ning ideaalis usutav.

18. See autor ajas mind nutma. Mind on väga kerge nutma ajada. Kõik mis on ilus, harras, puhtad siirad tunded ja põhimõtted... Iseäranis lastekirjandus paneb mind suure häälega nutma. Vasjuk Trubatsov ja ta sõbrad, näiteks... :)

19. Ma soovitan sulle: "Härrasmees Moskvast" ja Gluhhovski Metro sari

20. Ma olen kohtunud selle kirjanikuga. Hm, mu onu on kirjanik, tädi ajakirjanik,kes on samuti raamatu kirjutanud ja täditütar väga tuntud luuletaja. Ja sõbra naise ema on samuti ülikuulus luuletaja.

21. peale lugemise armastan ma veel: oma kassi, metsas käia, laulda, tantsida, joonistada, muusikat... Loe mu blogist edasi :)

tomatilugu

ma jumaldan tomateid. Nad on maasikate järel napilt teisel, nende viljade kohal, mille söömisest ei saa tekkida tüdimust.
Või vähemalt on empiirilised katsed tõestanud, et 20 liitrit korraga on vähe :)
Ja me räägime päris mullal kasvatatud lõhnavatest tomatitest. Eks.

Ma armastan tomateid ja maasikaid sarnasel põhjusel. Et nad on magus-hapud. Ja tomatite puhul on see järjekord hapukas-magus. Mul on tuttavaid, kes riputavad tomatileivale suhkrut. Mina nii ekstreemseid asju ei harrasta. Aga kui salatis või söögis on tomat, siis ma ei tuleks selle pealegi, et lisada veel hapet. Tomat ongi hapustaja.

Ja nüüd ma vaatan välismaa kokasaateid, kus kordub üks muster.
Jamie või Gordon või keegi teine viskab kaussi tomatid ja kallab neile peale (punase veini) äädikat??

Kas välismaal on teised sordid ning lisaks piimajõgedele ja pudrumägedele ka magusad tomatid?
Kas ma olen liiga tundlik? (Sensoorikatest näitas, et jah, ma olen väga tundliku maitsemeelega) ja ei saa aru, et hapu on magus?

Õelge mulle, tomat on ju happeline mari??? Onju???

Ilu ohver

ma olen selline tavaline eestlane, keskmiselt ebausklik. Ma usun, et noore kuu ajal on hea asju alustada ning vana kuu ajal tegeleda sellega, millest tahad lahti saada. Iga kuu alguses loen ma üle ka selle, mida Susan mulle lubab, et see siis järgmisel hetkel kohe unustada.

Mees sõitis ära, ja mina korraldasin endale ilu-nädalalõpu.

ma tahaks selliseid pükse ja
juukseid nagu sellel tšikil.
Ja sellist kaelaketti mille otsa saab
 riputada mobla, nagu oli
kõrvalpildil oleval modellil.

Esimene protseduur oli täitesüst. Kõik nii nagu alati. Valetan. Meil mõlemal olid maskid. Aga muidu Sama tegija, samad ained.. aga. Mingil arusaamatul põhjusel tekkis sel korral põletik. Mu nägu nägi välja kui ülesküntud uudismaa. Ma pean vist juuksuriaja tühistama, mõtlesin. Ma näen lihtsalt nii hirmus välja, et ehmatan inimesed ära. Hommikul otsustan, otsustasin. Öö otsa tohterdasin ja praavitasin.

Ja võtsin ette jalad. Ei. Ma ei lõiganud ziletiga sisse.
Ma tõmbasin ziletiga säärest laastu, nagu kooriks kurki. Veri lahmas, pisarad purskusid ja ma lihtsalt naersin ohjeldamatult. See ei ole võimalik, mõtlesin.
Viskasin käterätiku ligunema, otsisin üles kõik majas leiduvad plaastrid ning teipisin sääre. Teine jalg jäi ootama paremaid aegu, sest ma lihtsalt ei suutnud mõelda enam terariistadele.

Hommikul nägin ma juba üsna nitsevoo välja. Jalal olevad haavad küll leemendasid, aga veri oli hüübinud.  Näol oli paistetus tagasi tõmbunud. Paksult meiki ja .. lõpuks pole see ju kellegi asi. Mul võib olla mingi nahahaigus või akne või midagi. Kelle asi.

Juuksurini oli veel aega ja otsustasin käia väljas.
Peale ligi aasta kestnud sotsiaaleksperimenti " Ma olen daam" olen ma järgnev kolmveerandaasta kandnud ainult tosse ja saapaid, sest jalad olid täiega pekkis.

Mida mehed kardavad?

Viimasel ajal tuleb järjest rohkem vestlustest välja, et eesti mehed on konservatiivid. Jah, nad võtavad vastutuse laste ning majapidamise eest, nad toetavad oma naise enesetostust. Nad võivad isegi hääletada reformi ja SDE poolt ning nende FB seinal on täiesti normaalsed 21. sajandi vaated.
Aga, siis on hetk ja seesama mees on natsionalist, rassist, seksist.. jne.
Ehk siis kapikonservatiiv. Ma ei tea kumb on nende õige pale ja kumb ühiskonna ootustele vastav.

Et Kaur ja Notsu mind ei süüdistaks üldistamises, siis defineerime, mida ma pean sõna "konservatiivne" all silmas (PS ma pean tunnistama, et andmete esitus nii Emori, ERR, kui ka reitingud.ee lehel on väga halb, mitmeti tõlgendatav ja manipuleeritav. Andmed on laiendatud kogu valimisõiguslikule sihtgrupile ning eelistuseta inimesed on välja jäetud.)
Aga, ma siis üldistan samuti ning väidan, et nende kolme uuringu keskmisena toetab EKRET ca 25% Eestis elavatest valimisõiguslikest meestest.
Ma võtan ainult EKRE numbri, sest kuigi  ma saan aru, et keskmisel valijal puudub mälu, siis  mina küll mäletan mis tragikoomilist ja naerväärset kiviaegset juttu need taadid koalitsoonilepingu sõlmimisel ajasid ning teoreetiliselt peaks konservatiivseks nimetama vist ka Isamaa ja Keskerakonna valijaid?
Ja tuletan taas meelde, et tegelikult, nagu ma oma postitust alustasin ei ole valimiseelistus ja tegelikud vaated korrelatsioonis ja kui 25% on padukonservatiivid, siis ju 75% ei ole. Seega enamus pole.
Wikipedia defineerib konservatiivsust:
muutuseid ei tohi teha kiirustades, järsult ega vägivaldselt, vaid ühiskond peab arenema rahulikult, stabiilselt traditsioonide vaimus. Vajalik on säilitada ühiskonnaelus võimalikult palju endistest väärtustest, sest need on juba läbiproovitud ja toimivad, seevastu uute lahenduste puhul ei või kunagi teada, kas need ka reaalselt töötavad

#puhkaeestis Hestia Hotel Laulasmaa Spa

Mulle lihtsalt meeldib raha eest magada.
Jõudsime reede õhtul õhtusöögiks. Sõime ja siis tundsin, et enam ei jõua. Heitsin kell pool seitse voodisse ja ärkasin hommikul hommikusöögiks sätitud äratuskella peale.
Ma magasin 14 tundi. Kiusatus on öelda, et ei pööranud külge ka, kuna ärkasin asendis, milles uinusin, aga see pole  ilmselt tõsi.
Ehk siis mu varasemalt korduvalt tehtud pakkumine:  kui keegi sooviks vahetada oma energiat minu une vastu, siis palun... :)
Järgmisel päeval piisas õnneks vaid 11 tunnisest unest :) Täiesti väljapuhanuna sai hakatud kohapealset avastama.

Jalutan mööda randa Klooga poole. Okei. Tegelikult ei jaluta, vaid sumpan pahkluudeni liivas...:)
Unelen oma maailmas, vesi on mõnusalt jahe. Liiv annab päris korraliku koormuse. Järsku märkan meres porgandpaljast meest.
Pööran pilgu diskreetselt rannale. Ja. Roostikus seisab teine paljas mees. Keeran pilgu kaugusesse. Ja ka seal on alasti mees!!
Tuli välja, et ma olin jõudnud eakate meesnudistide rannaalale.
Ma palun väga vabandust! Aga päriselt, mitte ühtegi silti polnud !! :)

35 patuvaba toitu alla 200 kcal

Ma olen nüüd usinalt kaalu jälginud, et oma eelmise aasta riietesse mahtuda.
järgnevalt toidud, mida ma ise armastan ja söön ( ma söön muid asju ka :)
Lihtsalt, need toidud mu tavamenüüst, on rõõmustanud mind vähese kalorisisaldusega. jagan ka teiega seda rõõmu :) ehk saab keegi ideid ja inspiratsiooni.
ilma igasuguse spordita peaks ma saama (tap.nutridata.ee) 1787 kcal päevas, ja et lihtsalt elus püsida siis vähemalt 1340 kcal. Ehk siis vali siit ca 10 toitu ja elu on lill :) (oleks see vaid nii lihtne)

värske hapukurk 50 g 5 kcal
väike kurk 1 tk ca 100 g  10,3 kcal
Tomat 1 tk ca 100 g  22 kcal
Tomatimahl 330 g  62 kcal
porgand 180 g 60 kcal

arbuus 250 g 84 kcal
pirnid 220 g 102 kcal
murelid 250 g 173 kcal
maasikad 500 g 206 kcal
aprikoos 500 g 186 kcal
tegelikult on siin rühmas pea kõik marjad, köögi- ja puuviljad. Lihtsalt jälgi koguseid!

Minu igav elu

Kõnnin mööda tänavat ja möödun kolmest mehest, kes istuvad tõukside ja ratastega pargipingil.
Üks neist tõuseb, tuleb minu juurde ja küsib ,midagi "poola keeles". Täiesti automaatselt vastan vene keeles, et ma ei saa midagi aru, et kas ta kordaks seda vene või inglise keeles. Väga kõva aktsendiga uurib mees, et kas ma olen abielus.
jah vastan  .
Oi kui kahju, Krasavitsa!, arvab mees.
Ütlen Spasibo ja astun edasi.
Mees läheb sõprade juurde tagasi ja kuulen, kuidas ta täiesti selges eesti keeles ütleb sõpradele : "see ei sobi, tal on mees olemas".
Sohh!! Mõtlen. Kas ma just praegu loobusin elu võimalusest?! Noor tugev mees kulub alati majapidamisse lisaks. Vanematel oleks aiamaal abi vaja ja...

Euroopa rannikurada 2

Tere tulemast ehk võõrastele sissepääs keelatud

kui mitu korda on universum üritanud mulle vihjata, et "ära kasuta ühistransporti, sõida autoga?" Sada vist.
Aga mida mina teen. Lolli järjekindlusega üritan bussiga sõita.
Harju maakonna ranniku matkateest on mul veel käimata neli jupikest. Nõva, Vihterpalu jäävadki käimata, kuna bussiajad ei klapi.

Seekord valisin kodule lähedase raja Vääna-Jõesuu, seal kus viimati pooleli jäi kuni Tabasaluni. Naiivse inimesena eeldad, et randa ikka inimesi viiakse.
Esimesest bussist jäin... maha. 3 minutit või nii, igatahes nägin, kuidas saba kaugusesse kadus. Pole miskit. Järgmine pidi tulema 40 minuti pärast. Eks tuleb oodata. ootasingi.
Koos minuga veel mitu inimest.
ja saad aru, see buss sõitis peatusest peatumata lihtsalt mööda!!!
Ega midagi kui veel 20 minutit oodata.
No tõesti. Ega mul polegi kenal laupäevahommikul muud tarka teha,. kui elava liiklusega maantee ääres tund aega bussi oodata, et seejärel sõita metsa, et 20 kilomeetrit, seljakott seljas vantsida.
hea on olla normaalne inimene :)

See on nii sest on nii

teate seda Köömese Maria laulu,. eks?
Kuulan seda ja mõtlen, et miks jälle Maria. Sealt edasi mõeldes, sain aru, et
3 silbilisi eesti tüdrukunimesid polegi teab mis palju: Marina Kristina Regina Moonika Anneli Annika..
ja üldjuhul neist on laulud loodud ja minu teada on kõik need nimed meile jõudnud alles 20. sajandil.

Sealt edasi mõeldes on nimedega üldse veider. Kui slaavi naiste nimed lõppevad alati a-ga, või ekstreemsemal juhul täishäälikuga. siis meil on tüdrukud ka Mirtel ja Liis.
Hüva, eesti keel ongi selline sooneutraalne. Aga miks Marco on poisi- ja Carmen naisenimi?
Või miks me oleme kokku leppinud, et Heiki on poiss ja Kaidi tüdruk?


Käisin matustel. Peiedel pakuti, nagu ikka kartulit, siga ja hapukapsast. Veidi kummaline oli kuumal juulipäeval hapukapsast süüa, aga maitsev ikka. Ma pole küll õnneks väga paljudel peiedel käinud, aga ma ei mäleta kordagi, kui poleks pakutud siga ja kartulit.  Kas see on traditsioon, millel on mingi lugu?
Või on see sellepärast, et matjad on reeglina vanema põlvkonna inimesed?
Et kui meie lapsed hakkavad kunagi matma, siis tellitakse pizzat?

Nii kuum

Tõmbasin jalga oma tumesinised lühikesed püksid, ja kõndisin mere äärde. Mul on siit mingi 3 kilomeetrit minna. Paras jalutuskäik.

Ma olen järvede ääres sündinud ja kasvanud. Kuigi, südamest aus olles, ei ole  vesi üldse minu element. Mul on nõrgad käed- mu kehalise õpetaja oli alati meeleheitel, kui ma üritasin palli või granaati visata. Sõjas laseksin ma kindlapeale iseeenda õhku. Sest ma ei suuda üle meetri visata.
25 meetrit sain esimese kooli basseinis siiski ujutud ja seega, ametlikult on mul ujumisoskus käes.

Siin, kus ma elan, on ka järv. Aga kuna see on eestimaalastest üle ujutatud ja alatasa sinivetikaid täis. Siis ma ei armasta seal käia.

Meres ma ujuda ei saa. Esiteks on merevesi alati külm.  Ma arvan, et sobiv temperatuur võiks olla 38 kraadi. Teiseks on meri madal. Kui sa pead käima kilomeetreid, et jõua vöökohani, siis tundub kõhu vettekastmine ja märjakstegemine elu ületamatuim katsumus. Ma lihtsalt ei suuda.
Seega, ma pole Eesti meres vist... väga ammu ujunud. Kui üldse?

Mulle meeldib meres kõndida. Ma võin seda teha kilomeetrite kaupa. Selle järgi, kas see on võimalik, valin ma alati ka puhkuskoha ( tavaliselt ebaõnnestunult, kuna mujal pole sellise põhjaga ja nii madalat merd, kui Eestis). Eestis meeldib mulle see koht, kus koerad ja hobused ujumas käivad. Seal on vähe rahvast, ma saan veega pritsida ja kedagi ei huvita.

Jõudsin mere äärde. Ja tead. See vesi oli KUUM. Nii kuum ja nii soe, et ma läksin ujuma!!! Ma olin unustanud, kui mõnus see on, kui vesi jahutab, kuidas soolane laine käib üle näo. Nii hea.



Tõmbasin oma tumesinised lühkarid taas jalga. Ja hakkasin kodupoole kõndima. Kõndides tunnen, et midagi häirib. Mu
püksitagumiku küljes oli valge pesulõks...

P. Wohlleben Puude salapärane elu

Puude salapärane elu by Peter Wohlleben
My rating: 4 of 5 stars

Kõigepealt lepime kokku et tõlkija ja toimetaja Pilleriin Torim ja Olav Renno lähevad nurka seisma ja häbenema. Kui juba mina (!!!) märkan grammatikavigu ja guugletranslatorit, siis .. on asi ikka pahasti.

Raamat ise on väga asjalik ja vajalik. Ma sain kinnitust oma hüpoteesile, et kogu see üraskite jama on meie, inimeste, endi põhjustatud. Me ise istutame puud valesti ja valedesse kohtadesse ja siis pärast oleme mures, et haigused, tormimurrud jms. (mis omakorda annab taas võimaluse harvesteriga metsa sõita).
Ning samuti sain tõestuse oma sisetundele- see, et istutatakse ühevanuseid puid on tobe ja puude seisukohast ka vale ( ja inimeste seisukohast samuti, sest puud surevad ühel ajal ja siis tuleb raie ja protestid ja demonstratsioonid ja kõikidel on paha).
Ma pärast raamatu lugemist guugeldasin, ja see, kui vähe on Eestis põlismetsa, on ootamatu ja väga kurb. Meie, kes me peame end metsarahvaks, puutumatu loodus ja muu bla-bla -bla. Me ei ole seda mitte.
Taaskord arusaamine, kuidas me kõik oleme siin maailmas omavahel seotud. Ja kuidas pisikesest, pealtnäha mõttetust muudatusest lööme me uppi kogu ökosüsteemi. Tapame mingid seened ja putukad, mis omakorda põhjustavad taimede-puude surma, mis omakorda põhjustavad loomade-lindude kadumise ja meie muld ja toidulaud jääb järjest vaesemaks ja haavatavamaks ning viljakat pinda järjest vähemaks.
Kliimasoojenemise ja toidupuudude eest võime endile, inimestele, õlale patsutada.

The answers are easy if you have the right questions

NII kuum on, et ma ei suuda tööd teha. Näppasin hoopis Epult küsimustiku.
(Btw, Epp, kuidas nad su nime seal hääldavad??)

Oled sunnitud veetma pool aastat asustamata saarel, muust maailmast ära lõigatuna. Sul on võimalik endaga kaasa võtta üks blogija. Kelle valid?
ohhoo. Mul on nüüd väga piinlik, aga mu tänases lugemislistis kahjuks sellist pole. Ma unistaksin blogijast, kes on ekspert selle konkreetse saare flooras ja faunas, oskab ehitada kividest ja liivast pesumasina, küttida, kalu püüda jne. Vabandust, kui keegi end puudutatult tunneb. Antagu siis lahkelt teada :)
Oletame, et sul on õnnestunud tol saarel ellu jääda. Aga rumala peaga lähed järjekordsele merereisile, satud tormi kätte, ja voilà! taas kord maandud asustamata saarel, ihuüksi. Seekord on sul võimalik endale seltsiks valida üks blogi. Jaa, mitte blogija, vaid nimelt blogi. Sinu valik on... 
Ma ilmselt valiks Mmurca blogi. Või peaks see olema Reet. Hmm... tegelikult ka Soodomakomorra. Ma tahaks, et see on blogi, mis mind intrigeerib, sunnib mõtlema, vastu vaidlema, "nokuidas nii saama" mõtlema... (heas mõttes)
Teisest küljest oleks tegelikult teated tegelikkusest ka abiks. Et kuidas päris maailmas läheb ja kas kõigil on hästi. Sel juhul võtaks oma õe blogi. Aga kuna see on parooliga, siis ma linki ei anna.

Elu edetabelid

Võib ju öelda, et vanus on number, aga teadmine, et möödas on rohkem tervelt elatud aastaid, kui ees ootab, on hirmutav.
Ja kuigi nad räägivad, et vanusega tuleb leppimine, rahu, tasakaal. Siis... ma saan väga hästi aru, miks Vikerraadio õnnesoovisaates on peamiseks sooviks "Hingerahu!". Jah, seda oleks vaja, aga kust seda võtta.
Pigem on kerge paanika, et kas kõik on ikka tehtud, kogetud, tuntud. Mida ma veel tahaksin jõuda. Iga päev on muutunud järjest olulisemaks.

Teadmine, et sa oled jõudnud viimasesse vanuse segmenti, kellelt turuuuringutes arvamus küsitakse. Järgmise vanusegrupi arvamus ei huvita enam kedagi.
Teadmine, et oled tööturul atraktiivne vast aastat 5. Kuigi, tõsi. Rimi on ju kõva häälega öelnud et üle viiekümnesed naised on nende juurde teretulnud ...:)

Ja selle teema puhul mõjub lohutus " läheb mööda" pigem sarkasmina. Jah, ka see aasta läheb tõepoolest mööda...)

no tõsi, vanemaks saamisel on ka positiivseid külgi. Pension pole enam kaugel. Sa oled, huvitaval kombel peamiselt S tähega sõnade suhtes maha rahunenud. Ja rohkem.. ee ei tule meelde..:)

Õpetage ometi hingama

Ajal, kui kogu maailm tegeleb selliste pisiasjadega nagu koroona, massirahutused, tulistamised ja majanduskriis. On minul vaja tegeleda oluliselt tähtsama teemaga.

Mind on mitu aastat vaevanud üks häda. Mu kurgus nöörib ja pigistab, nagu tahaks nutta ning samal ajal "süda valutab" ja on "väsinud". Teate küll, nagu siis, kui liiga järsku ärkad. Pea käib ringi, uimane, õhupuudus, kerge iiveldus. Tappev väsimus- ja nõrkustunne. ja umbes kämblajagu kõrist allpool kuuled ja tunned kuidas süda kiiresti-kiiresti tuksub tuks-tuks-tuks-tuks...
Ma ei oska seda paremini kirjeldada.
Pole abi olnud palderjanist, antidepressantidest ega stressivabamast keskkonnast. Ma olen leppinud, et see ongi osa minust ja minu omapära. Ja sellega tuleb lihtsalt elada.

Läksin oma igaaastasele hambaarstikontrollile. Kuna ma olen nõukaaegse karastusega, siis mingeid valusid ma ei karda, puurimine on tänapäeval nohu. Aga ma absoluutselt ei talu, kui mu suus igasugu asjadega askeldatakse.
Ilmselt on mu toimikusse tehtud vastav märge, sest seekord teatas arst, et ta enne ei alusta protseduure, kui ma õpin õigesti hingama.
Esiteks pean mõtlema A tähele, kuna see lõõgastab keele. Samal ajal tuleb hingata ainult läbi nina, kõhuga, nii et kõht liigub üles alla. ja mis kõige olulisem, hingamisele keskenduda st ainult sellest mõelda.

M.Gladwell Outliers

See oli üks väga huvitav raamat. Ma ei tea, et seda oleks eesti keelde tõlgitud, aga ta on lihtsas inglise keeles nii et soovitan lugeda.

Nagu raamatu alapealkiri ütleb- see on raamat edust. Sellest, mis teeb inimese edukaks. Mida on selleks vaja.
See raamat lahkab rohkete ( ja väga huvitavate ) näidete abil edu anatoomiat. Näiteks biitlid, Bill Gates, Kanada ja Tšehhi hokitiimid jne

Aga. Kuni viimase reani küsisin endalt, et mis on selle raamatu point. Miks see kirjutati?

Mul ei ole kombeks raamatuid ümber jutustada, seega on selle postituse lugemine ilmselt keeruline, kuna ma vaidlen autoriga.

Nagu öeldud,  on see raamat täis põnevaid näiteid, mis tekitas mul tahtmise neid hüpoteese ka Eesti kontekstis testida. Kuidas on lugu Eesti Vabariigi sporditippudega?
Eesti olümpiamedalistide sünniajad- ja kohad:
25.06.1970 Võru
08.02.1971 Pärnu
23.02.1977 Tartu
06.05.1979  sünd Tallinn, elas Pärnu-Jaagupis
14.10.1965 Tartu
06.06.1985 Hiiumaa
05.04.1976 Tallinn (judo)
21.04.1971 Tallinn (judo)
23.02.1972 Tapa
11.06.1979 Pärnu
14.02.1982 Pärnu
30.04.1987 Viljandi
22.06.1983 Sindi

Ning jah. Autoril on õigus. Tundub, et Eestis kehtib sama, mis Kanadas ja Tsehhis. Lapsi sorteeritakse usutavasti samuti sünniaasta järgi ning eelise saavad esimesel poolaastal sündinud,. Teine ühendav lüli on, et lapsed on pärit väljaspool Tallinna ning kolmas, et välja arvatud 2 medalisti, on haridus saadud peamiselt nõukogude ajal.
Gladwell soovitab selle vältimiseks jagada lapsed esimesse klassi sünnipäeva järgi. Esimene poolaasta ühte ning teine poolaasta teise.  Et kõik lapsed saaksid võrdse võimaluse.

Siuts

Mul on uus mänguasi !! Jee. Metsaskäigud pole enam kunagi need, mis varem.Okei, tegelikult mulle ei maksta reklaami eest.

Sel kevadel kolis mu rõdu lähedusse siutsuja. 

Siuts.

Siuts.

Siuts.

Siuts.

Lisaks sellele, et siutsumine närvi ajas, ajas hulluks ka see, et ma ei näinud KUS ta on ja KES ta on.

Nagu taeva kingitus tuli Proeksperdilt äpp. Aga. Applele. A mul on käsi sees ja ei kulunud kaua, kui sain testversiooni androidile.

See on nii lahe !!! 

Mu kodulinnud on musträstas, koduvarblane ( btw,kas teadsite, et varblasi on mitu liiki ?), künnivares. Pääsukese,  lõokese, ööbiku, tuvi ja kajakate liike pole jõudnud veel tuvastada.

telekast

Ma vaatan viimasel ajal Gordon Ramsay Põrgulikke kööke. Ma ei teagi miks, sest kui oled üht saadet näinud, siis oled näinud neid kõiki. Alati on  köök räpane, toit disgusting, ja sisekujundus damn ja fuck. (Vabandust, tsiteerin klassikut).
Aga peamine põhjus on alati halvas juhtimises.
Mul on siiani leidmata vastus küsimusele, kes seda kõike sponsoreerib ja finantseerib, sest nähtavalt, va mõned üksikud seadmed,sponsoreid ei eksponeerita. Igatahes suurepärane abi inimestele, kes vajavad väikest finantsabi ja julgustust.
Mis mind aga hämmastab. Üldjuhul on lisaks halvale juhtimisele ka täiesti käest ära inimsuhted. On karjumist, autoritaarsust, depressiooni jne jne.
Mina saadaks pooled neist psühhiaatri juurde ja juhtimiskoolitusele. Gordon on aga lisaks sellele, et ta on superkokk, ka imehea psühholoog. Või vähemalt jääb saatest selline mulje. Erinevatel hooaegadel on erinevad formaadid, ehk siis 24 tunniga kuni paari nädalaga suudab ta inimesed korda teha.
Mulle tundub ebareaalne, et kui keegi ütleb, et hakka nüüd normaalseks. Võta vastutus ja hakka käituma omanikuna, hakka juhtima ja ole liider. Anna oma vennale/emale andeks ja hakake normaalselt karjumata suhtlema... siis. Okei, sa võid end ju kaamera ees kokku võtta. Aga kui kaua tegelikult suudad sa seda muutunud rolli täita?

#postapokalüptiline kriisi lõpp

Ma istusin täna 45 minutit ummikus.

Mõned asjad on veel südamel

Kas teate seda laulu.
Kased on kikkis ja kägugi kukub?
Tegelikult on see vale laul. Kui kased on kikkis, siis on sinilillede õitsemise aeg juba läbi.


Ma lugesin lehest, et kuuseüraskite rünnak on Eestis ka varem olnud, mingi 60-datel. Ja siis rääkis telekas keegi ekspert, kuidas saaks üraskite kahjustust vältida ja mis on selle soodustavad tegurid. See jutt oli muidugi üsna "loogiline". Et kui me metsi ei raiu, siis me jääme metsadest ilma. Mina, täiesti mitteprofessionaalina saan aru, et kui me raiume, siis jääme metsadest ilma nii ehk naa?
Aga. Kui meil on olemas nii kogemused ja teadmised.
Ja me endiselt istutame monometsi. Kui on olnud kehv talv, siis ei monitoori, vaid laseme  kahjustusel levida hektaritele..
Kas RMK juhid ei peaks saama kriminaalsüüdistust riigi vara pahatahtliku kahjustamise eest?


Juhtusin telekast nägema üht saadet, mis väitis, et kosmeetikatoodetel on peal säileaeg, peale toote avamist. Tõin kohe luubi ja … saad aru, ongi!!! Kõikidel toodetel on peal 6M, 12 M jne!!! vastavalt siis, et peale avamist sobib neid kasutada 6 või 12 kuud (months).
Selline AHHAA! hetk oli mul viimati paar aastat tagasi, kui selgus, et ma ei peagi meeles pidama, kummal auto küljel on kütusepaagi luuk, vaid see info on mul kogu aeg silme ees väikse noolekesena kütuseikooni küljes.
Miks selliseid asju koolis ei õpetata?

Karantiini garantii

Tulevastele põlvedele ajaloo huvides loodetavasti viimast korda veel üks lugu toimunud pakazuhhast.


Lähen puugisüsti tegema.
Avan perearsti kabineti ukse. Ukse taga on ehitatud barrikaad ja sellel käsitsi maalitud suur silt "Stop". Ooteruum, suur kui tantsusaal, on tühi. Saali teises otsas istub kaitseriietuses, kenasti klaasi taga administraator. Hõikan üle saali kes ma olen ja mida ma soovin.
Te tulite liiga vara,  hõikab õde vastu. Minge vahepeal kuhugi ja tulge õigel ajal tagasi.
No kuhu ma kümneks minutiks ikka lähen..
Fuajeesse on pandud üksteise kõrvale toolid.

Istun. Minuga koos on seal veel üks meesterahvas ja noor pere imikuga. Istume külg külje kõrval. Maskideta. Skafandriteta.

Niipea kui kell lööb täistundi, lähen vastuvõtule. Mul palutakse end desinfitseerida, mask ette panna ja papud jalga tõmmata. Seejärel võetakse täielik anamnees.
Kas olete olnud haige? Kas olete haige? Kas jääte haigeks? Aga teie lähedased?

Saan oma süsti kätte.
Kuna summa on viipemakseks liiga suur, sisestan pin koodi. Minu nähes masinat ei desinfitseerita.

Ma tahaks siia lõppu kirjutada, et istusin bussile ja sõitsin koju.
Tegelikult mitte.
Sõitsin täielikus privaatsuses ja karantiinis oma autos üksinda.

Kobakäpp

Ma pole kunagi olnud käeliselt väga osav. Loomulikult, nagu kõik nõukogude koolitüdrukud, olen ma pilutanud, teinud rišeljööd.
Aga ega nood mingid šedöövrid polnud. Hinde sai kätte.

Kui on võti ja lukuauk, siis võib 70% olla kindel et ma seda lahti ei saa.
Vaid jumal teab, mitu võtit ma olen oma elus katki murdnud ja minu kontol on ka kaks laelampi, mille olen hoogsalt viibates puruks löönud.

Mulle tundub, et mida aeg edasi, seda hullemaks asi läheb. Seda, et ma ei saa telekat iseseisvalt käima, ma olen kirjutanud. Üks päev hakkasin võtma prügikühvlit ja lõin pea niimoodi vastu seina, et silmist lõi sõna otseses mõttes sädemeid. ( ja jaa.. ma kukkusin :))
Suur valus muhk jääb õnneks juuste alla...
Mu jalad on täis sinikaid ja pea kõik varbad puruks, sest ma löön ennast kogu aeg ära.

Praegu ma reaalselt röökisin tolmuimeja peale. Ma tahan avada üht luuki. Juhend ütleb armsasti: vajuta mõlemale lülitile samaaegselt. Üks lüliti reageerib, teine mitte.
Okei, natuke olen ehk arg, sest ma ei riski neid asju nö murda ja jõuga peale minna.
Aga miks? Miks? Miks? ehitatakse asjad nii, et täiesti tavaline naine neist jagu ei saa??
Kas see on mingi meeste vandenõu. Paremkonservatiivide, et sa ikka kenasti mehele läheksid?

Ma ei ootagi sellele postitusele mingit tagasisidet. Lihtsalt tahtsin kurta ja südamelt ära. Sest need kogemused, järjest ja järjest panevad mind halvasti tundma.
Kuidas ma küll saaksin osavamaks....

Liisi Koikson

vahelduseks üks härdameelne postitus.
Ma olen varem öelnud, et kui ma oleks mina ise, siis istuks ma vangis. Ma ei saa aru reeglitest. Kui ma vaatan telekast uudist sellest, et Saaremaal võeti maanteeameti poolt maha "Õ" tähe sildid, siis minu esimene reaktsioon oli, et mis te protestite. Pange need sildid üles ja makske trahvi. Seni pange, kuni teisel poolel kõrini saab.
Kui ma kuulen, et inimesed helistavad kirikukelli ja teevad istumisstreiki, et piirangud lõpetataks, siis küsin ma jälle, miks? Miks te lihtsalt ei lähe välja ja poodi ja tööle?
Mis üldse veel kinni on? kaubanduskeskused? hotellid?
Tallinnas liikudes tundub mulle, et ma pole ainus. Metsad on rahvast täis ja teedel on ummikud. Ma arvasin siiani naiivselt, et juuksurid ja kohvikud ei tööta. Töötavad ja on kogu see aeg tööd teinud.
Mul on järgmisel nädalal juuksur, puugisüst ja hambaarst. Pereaarst oli ainus, kes mu ettevaatliku küsimuse peale kas te juba töötate, vastas ja. Teised küsisid pigem- miks siis mitte?

Kui see surm peab tulema, siis ta tuleb. Ja kui kiirabi peab ülekoormuse all ägama, siis ta peab.

Olgu. See on nüüd tagantjärele targutamine. Keegi ei teadnud, kuidas olukord kujuneb ja kindlasti mängis oma osa massipsühhoos ja võimuiha. Aga tänaseks peaks kõigil olema selge, et on ülereageeritud ja on aeg eluga edasi minna. Ja valitsuselt ootaks plaane sügiseks. Tänase teemaga, võiks nüüd olla ühelpool.

Prison Break

Kriis paneb inimesed mööda seina ronima.
Või on need päkapikud?

Kui mind nüüd selle postituse põhjal vangi pannakse, siis eitan kõike. Blogi on teatavasti ilukirjandus ja kõike siin kirjasolevat pole vaja väga tõsiselt võtta. 

Kõigepealt lugesin ERRist et hakatakse läbi viima testimisi ja valimisse  valiti ka

...Õismäed kui ühe madalama nakatunute arvuga, paljuski muukeelse ja suurlinliku eluviisiga elanikkonda.

Nüüd on siis see, et elan getos, kindel ja ametlik. Ja tegemist on positiivse asjaoluga. See seletab ka põhjuse, miks otse nakkuskoldest tulnuna on mul siiani õnnestunud terveks jääda. Venelased, nii nagu tootmis-, ehitus-, logistika- ja kaubandustöötajad, teatavasti ei kanna viirust.

Siis helistas sõber ja kutsus meid metsa orienteeruma.  Vaatasime mehega teineteisele kaks sekundit otsa ja ütlesime korraga jah.
Spordi- ja puhkekeskus, mille lähedalt meie rada pidi algama oli rahvast ja autosid täis, kui raekojaplats vanasti. Lisaks veel päris mitu politseiautot.
Meie sõitsime kaugemale ning kuigi metsas tuli vastu paar-kolm seltskonda, me teisi võõraid ei näinud. On veel Eestis inimtühje paiku.
Kui ma ülikoolis õppisin, oli meil nn kehalise kasvatuse raames orienteerumine ja ma olin unustanud, kui väga see mulle meeldib ja sobib. Mulle meeldib maastikul üles-alla rassida, ja mulle sobib liikumine- spurt-peatus. Kuna mul polnud prille kaasas ja meiega kaasas olnud profid võtsid juhtimise nagunii üle, siis ei pidanud ma isegi mõtlema. Lihtsalt kulgema, nautima. Ja rääkima. Ja kuulama. Täna ja praegu saan ma aru mõiste "suhtlemisvaegus" tähendusest...
Ja et ei jääks muljet, et ma olengi selline hulljulge. Ma olin ikka mures ka. Puukide pärast.

B. Bryson Inimkeha kasutusjuhend asukale

Oi, kuidas ma nägin vaeva selle raamatu läbi lugemiseks. Just selliste raamatute pärast ringlevadki maailmas vandenõuteooriad.
Kurb on see, kuidas nii põneval teemal on võimalik kirjutada nii igav raamat. Kui ma võtan siia kõrvale võrdluseks Endersi balterite raamatu, siis ... on lihtsalt kahju.

Mis paneb inimese kirjutama raamatut teemal, millest ta mitte midagi ei tea? Kui ma oleks iga kord võtnud napsu, kui raamatus oli kirjutatud "mitte kellelgi pole aimugi", "see on endiselt saladus" jmt. siis oleksin praegu alkoholismiravil.

Kõige totram, et seal raamatus on hulgaliselt väiteid, mille vastuseid ma arvasin teadvat.
Kaks suvalist:

"Samamoodi pole mitte keegi suutnud ära seletada, miks sõrmeotsad pika vannis viibimise järel kipra tõmbuvad"

mulle õpetati 80-date lõpus koolis, et põhjuseks on osmoos.

Teine näide: autor kirjutab pikalt ja põhjalikult, kasutades USA statistikat, kuidas sõeluuringud on mõttetud, kallid ja ei täida eesmärki. Mulle on Eestis väidetud vastupidist.

Ehk siis, kui Billil on õigus- ja miks ma peaks selles kahtlema, on mulle kogu elu valetatud, ma olen loll ja lihtsameelne
Ja selline teadmine ei meeldi mulle.

Millest ma puudust tunnen

Mõtlesin siin ükspäev, et õhates taaskord "saaks see juba läbi", siis millest ma puudust tunnen? Mu isiklikus elus pole tegelikult suurt midagi muutunud. Miks see olukord siis häirib?

mu hambast on plomm väljas. ei valuta, aga mind väga häirib ja ma tahaks selle lasta ära parandada.

juuksevärv tahaks kohendamist. Ma ei julge ise värvida, aga kui midagi muud üle ei jää, siis tuleb vist riskida.

ma tahan jälle normaalselt osta e-poest, nagu vanasti. Ilma järjekorrata. Ja kõik kaubad on saadaval, ei ole "eriolukorra lühendatud sortiment". Ehk siis, ma ootan, et teised inimesed hakkaks taas tavapoes käima.

vaatasin telekast filmi Michelangelost ja Da Vincist ja mõtisklesin, et.. mul on ju tegelikult normaalselt Uffizis käimata. Ma tahan reisida!!! Maikuine mess jäi ära. Kas oktoobris toimub mess? Minu pakkumine on, et ei toimu.

Ja reisimisest olulisem on vast see, et ma tahan lootust ja unistust eelseisvast puhkusest. Mis point on võtta puhkust ja passida see samuti kodus, nagu mittepuhkuse ajal.

fkng puugisüst. Mul on kahju raisatud rahast (esimene süst on tehtud). Perearsti õde ütles, et tegelikult võib ka aasta vahet jääda, aga lugema hakatakse esimesest süstist. Väga segane asi. Internet ütles, et max 3 kuud võib vahele jääda.

ma tahaks et metsa- ja matkarajad on taas inimtühjad, nagu enne kriisi.

üks asi on veel, millest ma päris hästi aru ei saa. Rutiin, mõistes igavus. Isegi kui juhtub midagi, on see nii triviaalne, tavapärane, ettearvatav.
Näiteks mu õde vaatas telekat. Ja järsku, lambist hakkas jalg valutama, muutus punaseks, veresooned paisusid ja jalg läks paiste.
Perearst käskis kiirabi kutsuda.
Kiirabi saabus pooleteise tunni pärast.
Kas ma panen maski ette, küsis õde.
Ükskõik, kehitasid kiirabid õlgu.
vaatasid jala üle ja küsisid.
"Mida te ootate ja sooviksite, et me sellega teeksime? Kas teil kodus valuvaigisteid siis pole"
Ja nagu alati meedikutega suheldes oli mu õel piinlik ja häbi, et
a) ta taaskord tülitas meedikuid oma pseudohädaga.
b) tal taaskord ei olnud meedikutele välja pakkuda diagnoosi ja raviplaani.
Nagu tavaliselt.
Järgmisel päeval oligi parem ja kui koroona ei võta, siis näeb ka järgmist kevadet.

Ülased õitsevad ja mu kodupargi oravatel on veel osati talvekasukas.


Kui keegi helistab, siis polegi nagu midagi rääkida, sest mitte midagi ei juhtu. Samas, nagu juba kirjas, pole mu elu ju väga palju muutunud, Piinlik, aga ka enne kriisi polnud ma teab mis kinos-teatris käija.
Mul ei tule pähe mitte ühtegi muud põhjendust, kui see, et meediast puuduvad uudised.
Ilmselt tehakse pärast kriisi sada uuringut, kuidas suudeti üht teemat ligi kuu hoida fookuses.
Aga, tahaks põnevust, ootamatust, uudiseid, sündmusi...

Konservatiivsuse test

Jaaa, sa lugesid õigesti. Konservatiivsus, mitte koroona.
Lihtsalt täna hommikul on see päev, kui on viimane aeg kaardistada oma praegune maailmavaade, et seda siis kriisijärgsega võrrelda.

1. Kas sul on põhimõtteid ja teemasid, mille nimel oled valmis minema tänavale protestima.

jah, neid on isegi 3

• eesti keel. Eesti riigikeel on eesti keel. Tööloa saamise eeldus on eesti keele oskus. Ja alates 1. septembrist on kogu alg- ja põhiharidus eestikeelne. Gümnaasium on vabatahtlik, see olgu kasvõi poolakeelne. Ja  samuti on igal ühel õigus asutada sobiva õppekeelega erakool.  Oma traumaatilisest kogemusest olen ma kirjutanud siin.
  Ma ei taha, et nagu nt Valgevenes või Iirimaal õpivad lapsed koolis emakeelt, mida nad mitte kunagi ei kasuta. See keel on ainult meie hoida.
• Eestis ei ole riigikirikut. Mittereligioossetel tähtpäevadel (jaanipäev, võidupühad jmt) ei taha ma näha mitte ühtegi jumalateenistust. Rahvusringhääling kannab üle ainult oikumeenilisi jumalateenistusi.
  Inimesel on õigus uskuda mida tahes, aga on range keeld sellega häirida teisi inimesi.
• Lapsel on õigus saada võimetekohane ja kiusamisvaba haridus. Seega peavad säilima ülelinnalise vastuvõtuga ( et vältida hariduslikku kihistumist elukoha järgi) koolid võimekamatele ning nendele, kes vajavad aeglasemat tempot ja abi. Ma arvan, et ka katsed on okei, kuna näitavad lapsevanema motivatsiooni panustada. Ning need, kelle vanemad sellega ei tegele, saavad võimaluse 6. klassis või gümnaasiumis.

Vanainimestest

Kui kulunud klišee, inimesed on erinevad.

Mulle tundub, et blogimaailmas käib väike võistlus, kes suudab olla rohkem  rebel. Kuidas tulevikust ei hooli ja plaane ei tee. Ehk siis inimesed, kes elavad päev korraga. Lateraalselt. Nii põnev. Vaatemäng.
Aga samal ajal on nad ökod, vastutustundlikud, söövad õigesti ja spordivad palju.
Pärismaailmas võistlevad mu inimesed tiitli nimel, kes on suurim hoolija, planeerija, pragmaatik. Kohati on see makstud tegevus, Meile makstakse selle eest, et oskame näha ette klientide käitumist, majanduse allhoovusi, makrotrende ja mikrotrende...Proaktiivselt, sekkudes, muudatusi juhtides.

Igal juhul on mul väga hea meel olla mitmes blogis suunanäitajaks, propageerimaks alternatiivset elustiili :) :)

Aga karantiinist tahtsin hoopis kirjutada.

Mul oli ammu listis "mida peaks tegema, kui on aega"- ülesanne puhastada meie koridoris ära põrandanurgad. Niipalju kui mu guugeldamine on tulemust andnud, siis ma saan aru, et koridoriplaadid ongi materjalist, mida ei ole võimalik puhastada. Miks neid endiselt ka kaasaegsetes majades kasutatakse, on mõistatus. ju on odavad?
Igatahes, meie majas käib asi nii, et põrand kaotab iga kümnendiga oma kaubanduslikku esteetikat. Aga asja värskendamiseks värvitakse ära seinad. Seinad on krobelised. Ja seinte allserva koguneb mustus. Meil on majas tegelikult väga tubli koristaja, aga vot neid servi ei viitsi ka tema puhastada.

#postakopalüptiline e- sünnipäevad

Märtsis algab meie suguvõsa sünnipäevade maraton. Iga kuu ( või on õige sees-?, alal-?ütlev kääne?) kuni augustini on kaks kuni neli sünnipäeva.

Kui karantiin algas, tundsin, ma, ausalt öeldes kergendust. Ma lihtsalt ei suuda enam inimestele kingitusi välja mõelda. Endale ka mitte. Kui ma midagi vajan, siis ma tahan seda ise osta.
Iga aasta viskan ära mingi peotäie kasutusaja ületanud kinke- ja sooduskaarte (puhas raha).

 Samas, mu vanemate jaoks on sünnipäevad väga olulised. Mulle tundub, et see tuleb vist vanusega. Ka mu kadunud äi oli samasugune. Juunis toimuva sünnipäeva osas tehti plaan juba novembris.
Et mis kell toimub, kuhu tulla ja mida kingiks muretseda....

 JA nüüd siis minu mehe sünnipäev. Suure surmaga nuputasin isegi kingituse välja,. kuna ta on usin jooksja ja kogu aeg on liigestega mingid mured, siis otsustasin, et saadan ta ortopeedi juurde vastuvõtule. Ja no palun väga. Õnneks ei jõudnud ma kinkekaarti ära osta. Jääb ootama rahuaaega.

Tööjuures oli tal ka lihtne. Kuna ta käib tavapäraselt tööl, siis kolleegidega on neil omad traditsioonid.

#postapokalüptiline ma käisin poes

Ei õnnestunud 3 nädalat poeta vastu pidada. Nibin-nabin 2 nädalat.
Jah, toit ei saanud otsa, aga värsked asjad said.
Ja kuidagi totter oleks praegu, kui letid täis, hakata põhimõtte pärast koorepulbrit ja purgisuppe kasutama.

e-kaubandus on umbes.
Niisiis ees ootas missioon "Pood"
Valisin Selveri, sest Eesti. Poe, kuhu pääseb peamiselt autoga, sest ehk on vähem rahvast. Ja aja peale kell 12, kui  vanemad inimesed on eeldatavasti oma ostud teinud.
Kuna ma olen teatavasti see koduperenaine, kes ei saa mehe abita ei telekat käima, ega mahla pressitud, siis olin üsna mures, kuna paar ebaõnnestunud selveri-selvepuldi katsetust oli veel liiga värskelt meeles.
No ja oligi nii nagu ma arvasin. Päris mitu asja jäi ostmata, kuna ma ei suutnud neid läbi skanneerida... oh mind.

#postapokalüptiline uus elu

Enne kui mind valesti mõtlemise eest vangi pannakse, jagan veel poliitiliselt mittekorrektseid mõtteid.

Eile käisin paki järel. Automaat asub tillukeses kaubanduskeskuses. Rimi iseteeninduskassades haigutas tühjus. Eestimaalastest vanemaealised memmed olid moodustanud 10+ inimesest koosneva tiheda järjekorra ainsa töötava kassa taha.

Õhtul oli kooli kõrval olev jalkaplats tihedalt (taas) eestimaalastest teismelisi täis. Käis tõsine jalgpallilahing. Kuulasin uudist uutest piirangutest ja mõtlesin, et tegelikult on ju ka variant B.
Pakkida kõik need noored veoautokasti ja isoleerida see kamp nt tühja lasteada või motelli. Aed on nagunii ümber, tõmmata lisaks veel ümber elektrikarjus. Seal on köök, voodid, pesemisvõimalus. Viia neile toit, arvutid ja hügieenivahendid. Teismelised  saavad ise söönuks ja pestud ja õpitud. Ja las nad siis olla seal. Saavad suhelda, õues olla ja ellujäämisoskused.

Eile juhtusin kuulama esimest stuudiot. Teemaks oli distantsõpe. Lapsevanem esitas küsimuse, et mida teha, kui TEMAL käib 5.klassi matemaatika üle jõu.
Vastus oli megaarmas. Matemaatika õpetamine on kunst ja küsitagu õpetajatelt abi.
Ahh!!! Püha lihtsameelsus!!!
Ma südamest loodan, et see distantsõpe tekitab murrangu koolide loogikas ja tõeks saab (vaba tsitaat eksperdilt) "vanema asi on last toetada, aga teadmised annab õpetaja". Ehk siis lapsevanem EI peaks last aitama, kui õppetöö tundub liiga keeruline.
Ning kõik kodusantavad ülesanded on jõukohased sellele, kellele see mõeldud on.

#postapokalüptiline Sinu elu võimalus. Kodukontorist

leppigem, et elame nüüdsest uues maailmas ja muuhulgas saab reaalsuseks ka õhem struktuur,

Internetist. Banksi

sotsiaalne eraldatus ning kodukontorid.

Ma loen hämmingus, et inimestele ei meeldi selline elukorraldus.  Kogenud kodukontordajana soovitan sul esitada endale need kontrollküsimused. Sul on praegu elu võimalus, privileeg !! Võta sellest 100%.

1.  Kas sa veedad varasema hommikuse/õhtuse tööle mineku ja tuleku aja õues? Jooksed, jalutad, kiigud, mängid lastega lätsu?? Eriti oluline on see hommikul, kuna äratab üles+ lülitab ümber töömeeleolule + sunnib riideid vahetama.

2. Sa oled üle vaadanud oma kodused toiduvarud ja eemaldanud kõik selle, mida on võimalik tarbida töötlemata (välja arvatud puu- ja köögiviljad). Reegel on: kui tahad süüa, siis selleks peab püsti tõusma ja midagi spetsiaalselt tegema.

Kunstihuvilised, palun aidake

Kes Eesti illustraatoritest kasutab kollaazstiili a la Regina Lukk või Urmas Viik.
Tahaks ühe pildi üles leida, aga ei oska otsida.

#kriis Meelelahutused

Hei, hobipsühholoogid, aidake mõistatusi lahendada.

Mis teema on isamaameestel sammastega. (Jätame, palun, Freudi kõrvale.)  Parts ja Lihula, Aaviksoo ja klaasrist. Ja nüüd pensionisammas. Kogu maailm vangub elu- ja surmapiiril. Aga taadil on kinnisidee. Miks? Kuidas?
Ja mis on minu mõtteviisis valesti, et ma juurdlen täpselt vastupidisel teemal. Milliseid aktsiaid osta. Ma olen seni lähtunud oma personaalsest eelistusest ja maailmavaatest. Ma eelistan energiat, telekommunikatsiooni, ravimeid ja loomse valgu asendamisega seotud ettevõtted.
Mida veel? Kas need? Nii keeruline....
Lisaks tasakaalu leidmine. Äkki on täna 1942, kus iga investeering  ja otsus on halb otsus?  Äkki ongi vanamehel õigus, elame päev korraga ja pärast meid tulgu või veeuputus?

#kriis vandenõud

pilt on internetist varastatud

Alustame hoiatusest, et see on blogi. Ei ole ei ametlik, ega ka mitteametlik infoallikas. kõik mis kirjas, on väljamõeldis ja jama. Ja kommentaarides võib rahulikult kurta, viriseda. Ainus, mis on keelatud- minu kritiseerimine :) :) siis blokeerin ära.

Esimene vandenõuteooria. Mingil mulle teadmata hetkel on mind röövinud tulnukad ja eemaldanud pool mu ajust.
Ma kirjutasin mõni aeg tagasi, kuidas ma ei suuda ilma mehe abita sisse lülitada telekat.  Eile mõtlesin, et praegused apelsinid on sellised nirud. Teeks mahlaks,
Võtsin oma udupeene köögikombaini, leidsin ainsa sobiva augu, millesse see kaadervärk sobitus. Fikseerisin kannu. Panin pistiku seina. Ja.... õigus!!! Masin ei hakanud tööle.
Kui kass poleks lähedal olnud, oleksin kõvasti ja südamest vandunud.
See jublakas on meil eraldi juurde ostetud, seega pole selle käsitlemist ka juhendis kirjas. Mind siiralt huvitab, millise IQ tasemega koduperenaine on erinevate kodumasinate väljatöötamise sihtgrupiks? Mina jään ilmselgelt allapoole seda piiri.

Tuli siis mees koju. Muterdas ja selgus, et turvalisus, turvalisus. Selleks, et masin tööle hakkaks on vaja lisaks paigaldada selle protsessi jaoks absoluutselt mittevajalik kauss.


Ma näen suurima rõõmuga, et tüübid, kes valvasid Poola piiri enne EL-i, on endiselt elus, terved ja valmis täie professionaalsusega oma kodumaad kaitsma.
Kui ma just eile?? üleeile?? paar tundi tagasi? ( appi, sündmused ja olukord muutuvad nii kiiresti) juurdlesin, et kas suurem risk on lõuna- või põhjapiir, siis praegu on vastus käes.
Ootame pisut, kuni Venemaa veel nõrgeneb ja tekitame Soome-Eesti vahele maismaapiiri. diil?

#kriis esoteerikaminutid

Mäletate, kui universum üritas mind puugisüsti eest hoiatada.

Aga ma ignoreerisin seda ja leidsin need 40 eurot.
Ja palun väga. Helistati perearsti juurest ja paluti kordussüstile mitte tulla, enne kui kriis läbi.


Netist sain info, et ma saan anda kriisi lõpetamiseks 3 kuud.
Nii et oldagu mai lõpuks ühelpool...

#kriis mis on oluline

Üks asi mulle kriisi juures meeldib Võimalus mitte teha nõmedaid, igavaid asju. "Sest see kriisiolukord praegu.." Jaa.. ", ütleb vestluspartner mõistvalt.

ja no väike manipuleerimine tuleb ka juba mängu. "Te tellige ja makske praegu kohe ära, me hoiame seni oma laos, kuni teil vaja läheb", ütleb partner. Ja me keegi ei tea kas see on " hirmul on suured silma või parem karta kui kahetseda".
Eks järgmised päevad näitavad.

Praegu on veel põnev ka. Eile oli väga tihe päev. Ma tundsin end tõelise kriisikorraldajana. Helistasin kliendid läbi, arvutasin, arvestasin, planeerisin, organiseerisin. Samas on õhus kogu aeg ebakindlus. Kas see jama kestab kuu? Kaks? Kas inimesed rahunevad maha või vastupidi, piiride sulgemine toob järgmise paanikalaine?

Ja siis küsib ajakirjanik... kuidas teil läheb? Ja siis teatab meie klient et ta vist tühistab kampaania, aga võibolla ka mitte... ma ei ole selgeltnägija !!! See on nagu rulett. Tooraine tuleb Poolast, Soomest, Saksast, Itaaliast, Hiinast, Peterburist... milline riik esimesena alla annab.. milline on nõrgim lüli.


Eile oli meil ka esimene online koosolek. Mu eelmises firmas oli see tavapärane. Siin aga... esimesed 15 min üritasime aru saada, kas suhelda skype, messengeri või outlook rakenduse kaudu. Siis ei ühendunud üks siis teine... lõpuks saime 5 punkti ühendatud.

Ja siis selgus teine kogenematuse õppetund. Nn koosolek venis ca 2 tunni pikkuseks. Ka tavaline koosolek on piin. 2 tundi nägu arvutis istuda, mitte nägusid teha. Üritada aru saada, kes parasjagu rääkida tahab... ohh.
A eks me õpime ..

Tuleviku ajaloolastele mõeldes räägin ka oma eksperimendist #2nädalat poevaba

#kriis Elutähtsad teenused

Leedu ei lase kaupa üle piiri. Meitene. Just praegu tuli uudis.


Mind masendab teadmine, kui seotud me omavahel oleme ja kui globaalne on äri.
Kas sügavkülmik on elutähtis äri. EL kehtestas reegli, et külmikutel peab olema kiirkompressor ja sellel andur. Neid lüliteid toodetakse... Põhja-Itaalias. Tehas on karantiinis. Külmikute tarnes ja remondis tekib aprillis auk. See on juba ette teada. Kui su külmik läheb rikki? Ja pood on kinni? Või juhtub tõrge poekülmikuga?

Kas plastiku tootmine on eluks vajalik teenus?

Ma võtan ette praegu kodus oleva leivapaki.
plastikkott, koti trükk
julla, mis sulgeb pakendi
printer, mis trükib kuupäeva ( tahm, trükipea)
jahu. Jahukott
seemned, nende pakend
suhkur, selle pakend
sool, selle pakend,
pärm, selle pakend
nisuvalk, selle pakend,
guarkummi ja selle pakend

Keegi kusagil on need tootnud. Ja suur osa mitte Eestis.
Leib pannakse kasti. Kast pannakse autosse. auto sõidab poodi. Kui oleks muu kaup siis logistikakeskusesse.
Siis komplekteeritakse.
Keegi võtab kauba vastu ja sisestab andmed arvutisse. Viib kauba müügisaali.

Täpselt sama kehtib ka ravimitega. neid tuleb pakendada, säilitada, hoida õigel temperatuuril.

Seni kuni jätkub rahvusvaheline kaubavedu, on ok.
Aga kui selles tehases, kus toodetakse plastikgraanuleid on karantiin. Või inimesed ei tule tööle, kuna lasteaed on kinni, aga last pole kuhugi jätta.

Mingeid asju saab ümber korraldada, aga see võtab ka aega. Ka paberitehased ei oota täis ladudega uusi kliente.

Kõige olulisem on hoida inimesed terved.

PS. Hiinast toodava maskide sisematerjali tooraine hind on tõusnud 5000 (viis tuhat) protsenti.

film Talve

Lõpuks siis nähtud. Väga ILUS film.  Kusagil nimetati seda filmi "kartulisalatiks" ja ma nõustun, et see on üks paremini seda filmi iseloomustav omadussõna.
Tuttav, turvaline, kindlad komponendid, eesti.
Vorst, kurk, kartul... Püss, püksata Kiir, Tali pruudiga tantsima...
Ja kuigi keegi peres seda väga enam ei tahagi, siis "see on ju kogu aeg nii olnud, ja teeme ikka sel korral ka".
See film oli samuti vaja ära teha. Ja noored näitlejad on tublid, ägedad ja ilusad.

Koos teiste vaatajatega ei saanud ka mina aru, miks see oli "Talv". Ei olnud ta talv ei keskkonna, ega teema mõttes.  Pigem oleks võinud pealkiri olla " Kesksuvi", "suvi feat", " Suvi 2".

Kohe alguses kiidan ära, et mul on väga hea meel, et meie operaatorid on lõpuks tasemel. Nii nagu Eia jõulud " (need filmid oleks võinud omavahel visuaalid ära vahetada) nii oli ka see imeilus film. Nüüd peaks keegi tegema veel filmid  ilusast eestimaa kevadest ja sügisest.  On valgust, värve, puhast ilu.
Küll aga, on kõvasti arenguruumi endiselt heliinimestel. Kinos on hea, seal on subtiitrid all. Aga näiteks minu vanematel jääks see ( nagu paljud teised eesti filmid) telekast vaatamata, kuna sõnadest ei saa lihtsalt aru.

päevakajaline

mulle nii meeldib see suhtumine
MINA töötan kodukontoris ja võtan ka lapse koolist ära, kuniks olukord rahuneb, sest toitu ja ravimeid saab tellida.

sest müüjad, logistikud, komplekteerijad, rekajuhid, kullerid, meedikud... on ju teatavasti immuunsed ja perevabad.



Ja teine tore steitment. Lapsed jäävad koolist koju.
Mulle selgitati, et e-koolis kaudu antakse lastele siiski ülesandeid, aga rohkem kui 1 ema on facebookis kurtnud, et
....Ei taha mõelda kuidas laps peab iseseisvalt kõigepealt koostama valguse murdumise rakendusliku sisuga osaülesanneteks taandatavaid kompleksülesandeid ( põhikooli füüsika õppeprogramm 8 klass) ja siis järgmisena võtab iseseisvalt käsile keemias õppeprogrammi: Happed ja alused – vastandlike omadustega ained ning plaanib ja teeb ohutult lihtsamaid keemiakatseid, mõistab igapäevaelus kasutatavate kemikaalide ja materjalide ohtlikkust ning rakendab neid kasutades vajalikke ohutusnõudeid....
Kas keegi oskab mulle selgitada, miks meie "e- riigis" pole endiselt kõik õppetükid juba täna youtuubis. Ja jooksvatele küsimustele saaks õpetaja vastata ju skypes. Kas täna ja praegu poleks viimane aeg see ära teha, enne kui kõik koolid kinni pannakse... Et ka taudivabal ajal ei peaks lapsukesed öösel kooli minema. Kool on ju nii eelmine sajand. Industriaalühiskonna jäänuk?


Paanika nakatab. Alles eile rääkisin vanematele kirglikult, et mul on iga jumala päev võimalus nakatuda entsefaliiti või borrelioosi. Mida koroona...
Täna, nähes järjest sotsiaalmeedias videoklippe tühjadest eesti poodidest..
tegin e- coopis tellimuse. Igaks juhuks. Mul on küll kõike, aga...
Ma olen sellest põlvkonna laps, kus poed olid tühjad ja siis kui sai, siis tuli osta. Mu vanematel on endiselt alles erinevaid tekstiile. Toonased seebid ja viinad on kahjuks vahepeal otsa saanud.
Leiba, kohupiima, juustu oskan ma teha. Lõket ka. Sokke oskan kududa ja pluusi õmmelda.

tegelikult ei ole naljakas.
Üks idioot otsustas võrkpalli mängida. Ja täna võib tulla teade, et Saaremaa pannakse lukku.