Mida mehed kardavad?

Viimasel ajal tuleb järjest rohkem vestlustest välja, et eesti mehed on konservatiivid. Jah, nad võtavad vastutuse laste ning majapidamise eest, nad toetavad oma naise enesetostust. Nad võivad isegi hääletada reformi ja SDE poolt ning nende FB seinal on täiesti normaalsed 21. sajandi vaated.
Aga, siis on hetk ja seesama mees on natsionalist, rassist, seksist.. jne.
Ehk siis kapikonservatiiv. Ma ei tea kumb on nende õige pale ja kumb ühiskonna ootustele vastav.

Et Kaur ja Notsu mind ei süüdistaks üldistamises, siis defineerime, mida ma pean sõna "konservatiivne" all silmas (PS ma pean tunnistama, et andmete esitus nii Emori, ERR, kui ka reitingud.ee lehel on väga halb, mitmeti tõlgendatav ja manipuleeritav. Andmed on laiendatud kogu valimisõiguslikule sihtgrupile ning eelistuseta inimesed on välja jäetud.)
Aga, ma siis üldistan samuti ning väidan, et nende kolme uuringu keskmisena toetab EKRET ca 25% Eestis elavatest valimisõiguslikest meestest.
Ma võtan ainult EKRE numbri, sest kuigi  ma saan aru, et keskmisel valijal puudub mälu, siis  mina küll mäletan mis tragikoomilist ja naerväärset kiviaegset juttu need taadid koalitsoonilepingu sõlmimisel ajasid ning teoreetiliselt peaks konservatiivseks nimetama vist ka Isamaa ja Keskerakonna valijaid?
Ja tuletan taas meelde, et tegelikult, nagu ma oma postitust alustasin ei ole valimiseelistus ja tegelikud vaated korrelatsioonis ja kui 25% on padukonservatiivid, siis ju 75% ei ole. Seega enamus pole.
Wikipedia defineerib konservatiivsust:
muutuseid ei tohi teha kiirustades, järsult ega vägivaldselt, vaid ühiskond peab arenema rahulikult, stabiilselt traditsioonide vaimus. Vajalik on säilitada ühiskonnaelus võimalikult palju endistest väärtustest, sest need on juba läbiproovitud ja toimivad, seevastu uute lahenduste puhul ei või kunagi teada, kas need ka reaalselt töötavad

#puhkaeestis Hestia Hotel Laulasmaa Spa

Mulle lihtsalt meeldib raha eest magada.
Jõudsime reede õhtul õhtusöögiks. Sõime ja siis tundsin, et enam ei jõua. Heitsin kell pool seitse voodisse ja ärkasin hommikul hommikusöögiks sätitud äratuskella peale.
Ma magasin 14 tundi. Kiusatus on öelda, et ei pööranud külge ka, kuna ärkasin asendis, milles uinusin, aga see pole  ilmselt tõsi.
Ehk siis mu varasemalt korduvalt tehtud pakkumine:  kui keegi sooviks vahetada oma energiat minu une vastu, siis palun... :)
Järgmisel päeval piisas õnneks vaid 11 tunnisest unest :) Täiesti väljapuhanuna sai hakatud kohapealset avastama.

Jalutan mööda randa Klooga poole. Okei. Tegelikult ei jaluta, vaid sumpan pahkluudeni liivas...:)
Unelen oma maailmas, vesi on mõnusalt jahe. Liiv annab päris korraliku koormuse. Järsku märkan meres porgandpaljast meest.
Pööran pilgu diskreetselt rannale. Ja. Roostikus seisab teine paljas mees. Keeran pilgu kaugusesse. Ja ka seal on alasti mees!!
Tuli välja, et ma olin jõudnud eakate meesnudistide rannaalale.
Ma palun väga vabandust! Aga päriselt, mitte ühtegi silti polnud !! :)

35 patuvaba toitu alla 200 kcal

Ma olen nüüd usinalt kaalu jälginud, et oma eelmise aasta riietesse mahtuda.
järgnevalt toidud, mida ma ise armastan ja söön ( ma söön muid asju ka :)
Lihtsalt, need toidud mu tavamenüüst, on rõõmustanud mind vähese kalorisisaldusega. jagan ka teiega seda rõõmu :) ehk saab keegi ideid ja inspiratsiooni.
ilma igasuguse spordita peaks ma saama (tap.nutridata.ee) 1787 kcal päevas, ja et lihtsalt elus püsida siis vähemalt 1340 kcal. Ehk siis vali siit ca 10 toitu ja elu on lill :) (oleks see vaid nii lihtne)

värske hapukurk 50 g 5 kcal
väike kurk 1 tk ca 100 g  10,3 kcal
Tomat 1 tk ca 100 g  22 kcal
Tomatimahl 330 g  62 kcal
porgand 180 g 60 kcal

arbuus 250 g 84 kcal
pirnid 220 g 102 kcal
murelid 250 g 173 kcal
maasikad 500 g 206 kcal
aprikoos 500 g 186 kcal
tegelikult on siin rühmas pea kõik marjad, köögi- ja puuviljad. Lihtsalt jälgi koguseid!

Minu igav elu

Kõnnin mööda tänavat ja möödun kolmest mehest, kes istuvad tõukside ja ratastega pargipingil.
Üks neist tõuseb, tuleb minu juurde ja küsib ,midagi "poola keeles". Täiesti automaatselt vastan vene keeles, et ma ei saa midagi aru, et kas ta kordaks seda vene või inglise keeles. Väga kõva aktsendiga uurib mees, et kas ma olen abielus.
jah vastan  .
Oi kui kahju, Krasavitsa!, arvab mees.
Ütlen Spasibo ja astun edasi.
Mees läheb sõprade juurde tagasi ja kuulen, kuidas ta täiesti selges eesti keeles ütleb sõpradele : "see ei sobi, tal on mees olemas".
Sohh!! Mõtlen. Kas ma just praegu loobusin elu võimalusest?! Noor tugev mees kulub alati majapidamisse lisaks. Vanematel oleks aiamaal abi vaja ja...

Euroopa rannikurada 2

Tere tulemast ehk võõrastele sissepääs keelatud

kui mitu korda on universum üritanud mulle vihjata, et "ära kasuta ühistransporti, sõida autoga?" Sada vist.
Aga mida mina teen. Lolli järjekindlusega üritan bussiga sõita.
Harju maakonna ranniku matkateest on mul veel käimata neli jupikest. Nõva, Vihterpalu jäävadki käimata, kuna bussiajad ei klapi.

Seekord valisin kodule lähedase raja Vääna-Jõesuu, seal kus viimati pooleli jäi kuni Tabasaluni. Naiivse inimesena eeldad, et randa ikka inimesi viiakse.
Esimesest bussist jäin... maha. 3 minutit või nii, igatahes nägin, kuidas saba kaugusesse kadus. Pole miskit. Järgmine pidi tulema 40 minuti pärast. Eks tuleb oodata. ootasingi.
Koos minuga veel mitu inimest.
ja saad aru, see buss sõitis peatusest peatumata lihtsalt mööda!!!
Ega midagi kui veel 20 minutit oodata.
No tõesti. Ega mul polegi kenal laupäevahommikul muud tarka teha,. kui elava liiklusega maantee ääres tund aega bussi oodata, et seejärel sõita metsa, et 20 kilomeetrit, seljakott seljas vantsida.
hea on olla normaalne inimene :)

See on nii sest on nii

teate seda Köömese Maria laulu,. eks?
Kuulan seda ja mõtlen, et miks jälle Maria. Sealt edasi mõeldes, sain aru, et
3 silbilisi eesti tüdrukunimesid polegi teab mis palju: Marina Kristina Regina Moonika Anneli Annika..
ja üldjuhul neist on laulud loodud ja minu teada on kõik need nimed meile jõudnud alles 20. sajandil.

Sealt edasi mõeldes on nimedega üldse veider. Kui slaavi naiste nimed lõppevad alati a-ga, või ekstreemsemal juhul täishäälikuga. siis meil on tüdrukud ka Mirtel ja Liis.
Hüva, eesti keel ongi selline sooneutraalne. Aga miks Marco on poisi- ja Carmen naisenimi?
Või miks me oleme kokku leppinud, et Heiki on poiss ja Kaidi tüdruk?


Käisin matustel. Peiedel pakuti, nagu ikka kartulit, siga ja hapukapsast. Veidi kummaline oli kuumal juulipäeval hapukapsast süüa, aga maitsev ikka. Ma pole küll õnneks väga paljudel peiedel käinud, aga ma ei mäleta kordagi, kui poleks pakutud siga ja kartulit.  Kas see on traditsioon, millel on mingi lugu?
Või on see sellepärast, et matjad on reeglina vanema põlvkonna inimesed?
Et kui meie lapsed hakkavad kunagi matma, siis tellitakse pizzat?

Nii kuum

Tõmbasin jalga oma tumesinised lühikesed püksid, ja kõndisin mere äärde. Mul on siit mingi 3 kilomeetrit minna. Paras jalutuskäik.

Ma olen järvede ääres sündinud ja kasvanud. Kuigi, südamest aus olles, ei ole  vesi üldse minu element. Mul on nõrgad käed- mu kehalise õpetaja oli alati meeleheitel, kui ma üritasin palli või granaati visata. Sõjas laseksin ma kindlapeale iseeenda õhku. Sest ma ei suuda üle meetri visata.
25 meetrit sain esimese kooli basseinis siiski ujutud ja seega, ametlikult on mul ujumisoskus käes.

Siin, kus ma elan, on ka järv. Aga kuna see on eestimaalastest üle ujutatud ja alatasa sinivetikaid täis. Siis ma ei armasta seal käia.

Meres ma ujuda ei saa. Esiteks on merevesi alati külm.  Ma arvan, et sobiv temperatuur võiks olla 38 kraadi. Teiseks on meri madal. Kui sa pead käima kilomeetreid, et jõua vöökohani, siis tundub kõhu vettekastmine ja märjakstegemine elu ületamatuim katsumus. Ma lihtsalt ei suuda.
Seega, ma pole Eesti meres vist... väga ammu ujunud. Kui üldse?

Mulle meeldib meres kõndida. Ma võin seda teha kilomeetrite kaupa. Selle järgi, kas see on võimalik, valin ma alati ka puhkuskoha ( tavaliselt ebaõnnestunult, kuna mujal pole sellise põhjaga ja nii madalat merd, kui Eestis). Eestis meeldib mulle see koht, kus koerad ja hobused ujumas käivad. Seal on vähe rahvast, ma saan veega pritsida ja kedagi ei huvita.

Jõudsin mere äärde. Ja tead. See vesi oli KUUM. Nii kuum ja nii soe, et ma läksin ujuma!!! Ma olin unustanud, kui mõnus see on, kui vesi jahutab, kuidas soolane laine käib üle näo. Nii hea.



Tõmbasin oma tumesinised lühkarid taas jalga. Ja hakkasin kodupoole kõndima. Kõndides tunnen, et midagi häirib. Mu
püksitagumiku küljes oli valge pesulõks...

P. Wohlleben Puude salapärane elu

Puude salapärane elu by Peter Wohlleben
My rating: 4 of 5 stars

Kõigepealt lepime kokku et tõlkija ja toimetaja Pilleriin Torim ja Olav Renno lähevad nurka seisma ja häbenema. Kui juba mina (!!!) märkan grammatikavigu ja guugletranslatorit, siis .. on asi ikka pahasti.

Raamat ise on väga asjalik ja vajalik. Ma sain kinnitust oma hüpoteesile, et kogu see üraskite jama on meie, inimeste, endi põhjustatud. Me ise istutame puud valesti ja valedesse kohtadesse ja siis pärast oleme mures, et haigused, tormimurrud jms. (mis omakorda annab taas võimaluse harvesteriga metsa sõita).
Ning samuti sain tõestuse oma sisetundele- see, et istutatakse ühevanuseid puid on tobe ja puude seisukohast ka vale ( ja inimeste seisukohast samuti, sest puud surevad ühel ajal ja siis tuleb raie ja protestid ja demonstratsioonid ja kõikidel on paha).
Ma pärast raamatu lugemist guugeldasin, ja see, kui vähe on Eestis põlismetsa, on ootamatu ja väga kurb. Meie, kes me peame end metsarahvaks, puutumatu loodus ja muu bla-bla -bla. Me ei ole seda mitte.
Taaskord arusaamine, kuidas me kõik oleme siin maailmas omavahel seotud. Ja kuidas pisikesest, pealtnäha mõttetust muudatusest lööme me uppi kogu ökosüsteemi. Tapame mingid seened ja putukad, mis omakorda põhjustavad taimede-puude surma, mis omakorda põhjustavad loomade-lindude kadumise ja meie muld ja toidulaud jääb järjest vaesemaks ja haavatavamaks ning viljakat pinda järjest vähemaks.
Kliimasoojenemise ja toidupuudude eest võime endile, inimestele, õlale patsutada.

The answers are easy if you have the right questions

NII kuum on, et ma ei suuda tööd teha. Näppasin hoopis Epult küsimustiku.
(Btw, Epp, kuidas nad su nime seal hääldavad??)

Oled sunnitud veetma pool aastat asustamata saarel, muust maailmast ära lõigatuna. Sul on võimalik endaga kaasa võtta üks blogija. Kelle valid?
ohhoo. Mul on nüüd väga piinlik, aga mu tänases lugemislistis kahjuks sellist pole. Ma unistaksin blogijast, kes on ekspert selle konkreetse saare flooras ja faunas, oskab ehitada kividest ja liivast pesumasina, küttida, kalu püüda jne. Vabandust, kui keegi end puudutatult tunneb. Antagu siis lahkelt teada :)
Oletame, et sul on õnnestunud tol saarel ellu jääda. Aga rumala peaga lähed järjekordsele merereisile, satud tormi kätte, ja voilà! taas kord maandud asustamata saarel, ihuüksi. Seekord on sul võimalik endale seltsiks valida üks blogi. Jaa, mitte blogija, vaid nimelt blogi. Sinu valik on... 
Ma ilmselt valiks Mmurca blogi. Või peaks see olema Reet. Hmm... tegelikult ka Soodomakomorra. Ma tahaks, et see on blogi, mis mind intrigeerib, sunnib mõtlema, vastu vaidlema, "nokuidas nii saama" mõtlema... (heas mõttes)
Teisest küljest oleks tegelikult teated tegelikkusest ka abiks. Et kuidas päris maailmas läheb ja kas kõigil on hästi. Sel juhul võtaks oma õe blogi. Aga kuna see on parooliga, siis ma linki ei anna.

Elu edetabelid

Võib ju öelda, et vanus on number, aga teadmine, et möödas on rohkem tervelt elatud aastaid, kui ees ootab, on hirmutav.
Ja kuigi nad räägivad, et vanusega tuleb leppimine, rahu, tasakaal. Siis... ma saan väga hästi aru, miks Vikerraadio õnnesoovisaates on peamiseks sooviks "Hingerahu!". Jah, seda oleks vaja, aga kust seda võtta.
Pigem on kerge paanika, et kas kõik on ikka tehtud, kogetud, tuntud. Mida ma veel tahaksin jõuda. Iga päev on muutunud järjest olulisemaks.

Teadmine, et sa oled jõudnud viimasesse vanuse segmenti, kellelt turuuuringutes arvamus küsitakse. Järgmise vanusegrupi arvamus ei huvita enam kedagi.
Teadmine, et oled tööturul atraktiivne vast aastat 5. Kuigi, tõsi. Rimi on ju kõva häälega öelnud et üle viiekümnesed naised on nende juurde teretulnud ...:)

Ja selle teema puhul mõjub lohutus " läheb mööda" pigem sarkasmina. Jah, ka see aasta läheb tõepoolest mööda...)

no tõsi, vanemaks saamisel on ka positiivseid külgi. Pension pole enam kaugel. Sa oled, huvitaval kombel peamiselt S tähega sõnade suhtes maha rahunenud. Ja rohkem.. ee ei tule meelde..:)

Õpetage ometi hingama

Ajal, kui kogu maailm tegeleb selliste pisiasjadega nagu koroona, massirahutused, tulistamised ja majanduskriis. On minul vaja tegeleda oluliselt tähtsama teemaga.

Mind on mitu aastat vaevanud üks häda. Mu kurgus nöörib ja pigistab, nagu tahaks nutta ning samal ajal "süda valutab" ja on "väsinud". Teate küll, nagu siis, kui liiga järsku ärkad. Pea käib ringi, uimane, õhupuudus, kerge iiveldus. Tappev väsimus- ja nõrkustunne. ja umbes kämblajagu kõrist allpool kuuled ja tunned kuidas süda kiiresti-kiiresti tuksub tuks-tuks-tuks-tuks...
Ma ei oska seda paremini kirjeldada.
Pole abi olnud palderjanist, antidepressantidest ega stressivabamast keskkonnast. Ma olen leppinud, et see ongi osa minust ja minu omapära. Ja sellega tuleb lihtsalt elada.

Läksin oma igaaastasele hambaarstikontrollile. Kuna ma olen nõukaaegse karastusega, siis mingeid valusid ma ei karda, puurimine on tänapäeval nohu. Aga ma absoluutselt ei talu, kui mu suus igasugu asjadega askeldatakse.
Ilmselt on mu toimikusse tehtud vastav märge, sest seekord teatas arst, et ta enne ei alusta protseduure, kui ma õpin õigesti hingama.
Esiteks pean mõtlema A tähele, kuna see lõõgastab keele. Samal ajal tuleb hingata ainult läbi nina, kõhuga, nii et kõht liigub üles alla. ja mis kõige olulisem, hingamisele keskenduda st ainult sellest mõelda.

M.Gladwell Outliers

See oli üks väga huvitav raamat. Ma ei tea, et seda oleks eesti keelde tõlgitud, aga ta on lihtsas inglise keeles nii et soovitan lugeda.

Nagu raamatu alapealkiri ütleb- see on raamat edust. Sellest, mis teeb inimese edukaks. Mida on selleks vaja.
See raamat lahkab rohkete ( ja väga huvitavate ) näidete abil edu anatoomiat. Näiteks biitlid, Bill Gates, Kanada ja Tšehhi hokitiimid jne

Aga. Kuni viimase reani küsisin endalt, et mis on selle raamatu point. Miks see kirjutati?

Mul ei ole kombeks raamatuid ümber jutustada, seega on selle postituse lugemine ilmselt keeruline, kuna ma vaidlen autoriga.

Nagu öeldud,  on see raamat täis põnevaid näiteid, mis tekitas mul tahtmise neid hüpoteese ka Eesti kontekstis testida. Kuidas on lugu Eesti Vabariigi sporditippudega?
Eesti olümpiamedalistide sünniajad- ja kohad:
25.06.1970 Võru
08.02.1971 Pärnu
23.02.1977 Tartu
06.05.1979  sünd Tallinn, elas Pärnu-Jaagupis
14.10.1965 Tartu
06.06.1985 Hiiumaa
05.04.1976 Tallinn (judo)
21.04.1971 Tallinn (judo)
23.02.1972 Tapa
11.06.1979 Pärnu
14.02.1982 Pärnu
30.04.1987 Viljandi
22.06.1983 Sindi

Ning jah. Autoril on õigus. Tundub, et Eestis kehtib sama, mis Kanadas ja Tsehhis. Lapsi sorteeritakse usutavasti samuti sünniaasta järgi ning eelise saavad esimesel poolaastal sündinud,. Teine ühendav lüli on, et lapsed on pärit väljaspool Tallinna ning kolmas, et välja arvatud 2 medalisti, on haridus saadud peamiselt nõukogude ajal.
Gladwell soovitab selle vältimiseks jagada lapsed esimesse klassi sünnipäeva järgi. Esimene poolaasta ühte ning teine poolaasta teise.  Et kõik lapsed saaksid võrdse võimaluse.

Siuts

Mul on uus mänguasi !! Jee. Metsaskäigud pole enam kunagi need, mis varem.Okei, tegelikult mulle ei maksta reklaami eest.

Sel kevadel kolis mu rõdu lähedusse siutsuja. 

Siuts.

Siuts.

Siuts.

Siuts.

Lisaks sellele, et siutsumine närvi ajas, ajas hulluks ka see, et ma ei näinud KUS ta on ja KES ta on.

Nagu taeva kingitus tuli Proeksperdilt äpp. Aga. Applele. A mul on käsi sees ja ei kulunud kaua, kui sain testversiooni androidile.

See on nii lahe !!! 

Mu kodulinnud on musträstas, koduvarblane ( btw,kas teadsite, et varblasi on mitu liiki ?), künnivares. Pääsukese,  lõokese, ööbiku, tuvi ja kajakate liike pole jõudnud veel tuvastada.

telekast

Ma vaatan viimasel ajal Gordon Ramsay Põrgulikke kööke. Ma ei teagi miks, sest kui oled üht saadet näinud, siis oled näinud neid kõiki. Alati on  köök räpane, toit disgusting, ja sisekujundus damn ja fuck. (Vabandust, tsiteerin klassikut).
Aga peamine põhjus on alati halvas juhtimises.
Mul on siiani leidmata vastus küsimusele, kes seda kõike sponsoreerib ja finantseerib, sest nähtavalt, va mõned üksikud seadmed,sponsoreid ei eksponeerita. Igatahes suurepärane abi inimestele, kes vajavad väikest finantsabi ja julgustust.
Mis mind aga hämmastab. Üldjuhul on lisaks halvale juhtimisele ka täiesti käest ära inimsuhted. On karjumist, autoritaarsust, depressiooni jne jne.
Mina saadaks pooled neist psühhiaatri juurde ja juhtimiskoolitusele. Gordon on aga lisaks sellele, et ta on superkokk, ka imehea psühholoog. Või vähemalt jääb saatest selline mulje. Erinevatel hooaegadel on erinevad formaadid, ehk siis 24 tunniga kuni paari nädalaga suudab ta inimesed korda teha.
Mulle tundub ebareaalne, et kui keegi ütleb, et hakka nüüd normaalseks. Võta vastutus ja hakka käituma omanikuna, hakka juhtima ja ole liider. Anna oma vennale/emale andeks ja hakake normaalselt karjumata suhtlema... siis. Okei, sa võid end ju kaamera ees kokku võtta. Aga kui kaua tegelikult suudad sa seda muutunud rolli täita?

#postapokalüptiline kriisi lõpp

Ma istusin täna 45 minutit ummikus.

Mõned asjad on veel südamel

Kas teate seda laulu.
Kased on kikkis ja kägugi kukub?
Tegelikult on see vale laul. Kui kased on kikkis, siis on sinilillede õitsemise aeg juba läbi.


Ma lugesin lehest, et kuuseüraskite rünnak on Eestis ka varem olnud, mingi 60-datel. Ja siis rääkis telekas keegi ekspert, kuidas saaks üraskite kahjustust vältida ja mis on selle soodustavad tegurid. See jutt oli muidugi üsna "loogiline". Et kui me metsi ei raiu, siis me jääme metsadest ilma. Mina, täiesti mitteprofessionaalina saan aru, et kui me raiume, siis jääme metsadest ilma nii ehk naa?
Aga. Kui meil on olemas nii kogemused ja teadmised.
Ja me endiselt istutame monometsi. Kui on olnud kehv talv, siis ei monitoori, vaid laseme  kahjustusel levida hektaritele..
Kas RMK juhid ei peaks saama kriminaalsüüdistust riigi vara pahatahtliku kahjustamise eest?


Juhtusin telekast nägema üht saadet, mis väitis, et kosmeetikatoodetel on peal säileaeg, peale toote avamist. Tõin kohe luubi ja … saad aru, ongi!!! Kõikidel toodetel on peal 6M, 12 M jne!!! vastavalt siis, et peale avamist sobib neid kasutada 6 või 12 kuud (months).
Selline AHHAA! hetk oli mul viimati paar aastat tagasi, kui selgus, et ma ei peagi meeles pidama, kummal auto küljel on kütusepaagi luuk, vaid see info on mul kogu aeg silme ees väikse noolekesena kütuseikooni küljes.
Miks selliseid asju koolis ei õpetata?

Karantiini garantii

Tulevastele põlvedele ajaloo huvides loodetavasti viimast korda veel üks lugu toimunud pakazuhhast.


Lähen puugisüsti tegema.
Avan perearsti kabineti ukse. Ukse taga on ehitatud barrikaad ja sellel käsitsi maalitud suur silt "Stop". Ooteruum, suur kui tantsusaal, on tühi. Saali teises otsas istub kaitseriietuses, kenasti klaasi taga administraator. Hõikan üle saali kes ma olen ja mida ma soovin.
Te tulite liiga vara,  hõikab õde vastu. Minge vahepeal kuhugi ja tulge õigel ajal tagasi.
No kuhu ma kümneks minutiks ikka lähen..
Fuajeesse on pandud üksteise kõrvale toolid.

Istun. Minuga koos on seal veel üks meesterahvas ja noor pere imikuga. Istume külg külje kõrval. Maskideta. Skafandriteta.

Niipea kui kell lööb täistundi, lähen vastuvõtule. Mul palutakse end desinfitseerida, mask ette panna ja papud jalga tõmmata. Seejärel võetakse täielik anamnees.
Kas olete olnud haige? Kas olete haige? Kas jääte haigeks? Aga teie lähedased?

Saan oma süsti kätte.
Kuna summa on viipemakseks liiga suur, sisestan pin koodi. Minu nähes masinat ei desinfitseerita.

Ma tahaks siia lõppu kirjutada, et istusin bussile ja sõitsin koju.
Tegelikult mitte.
Sõitsin täielikus privaatsuses ja karantiinis oma autos üksinda.

Kobakäpp

Ma pole kunagi olnud käeliselt väga osav. Loomulikult, nagu kõik nõukogude koolitüdrukud, olen ma pilutanud, teinud rišeljööd.
Aga ega nood mingid šedöövrid polnud. Hinde sai kätte.

Kui on võti ja lukuauk, siis võib 70% olla kindel et ma seda lahti ei saa.
Vaid jumal teab, mitu võtit ma olen oma elus katki murdnud ja minu kontol on ka kaks laelampi, mille olen hoogsalt viibates puruks löönud.

Mulle tundub, et mida aeg edasi, seda hullemaks asi läheb. Seda, et ma ei saa telekat iseseisvalt käima, ma olen kirjutanud. Üks päev hakkasin võtma prügikühvlit ja lõin pea niimoodi vastu seina, et silmist lõi sõna otseses mõttes sädemeid. ( ja jaa.. ma kukkusin :))
Suur valus muhk jääb õnneks juuste alla...
Mu jalad on täis sinikaid ja pea kõik varbad puruks, sest ma löön ennast kogu aeg ära.

Praegu ma reaalselt röökisin tolmuimeja peale. Ma tahan avada üht luuki. Juhend ütleb armsasti: vajuta mõlemale lülitile samaaegselt. Üks lüliti reageerib, teine mitte.
Okei, natuke olen ehk arg, sest ma ei riski neid asju nö murda ja jõuga peale minna.
Aga miks? Miks? Miks? ehitatakse asjad nii, et täiesti tavaline naine neist jagu ei saa??
Kas see on mingi meeste vandenõu. Paremkonservatiivide, et sa ikka kenasti mehele läheksid?

Ma ei ootagi sellele postitusele mingit tagasisidet. Lihtsalt tahtsin kurta ja südamelt ära. Sest need kogemused, järjest ja järjest panevad mind halvasti tundma.
Kuidas ma küll saaksin osavamaks....

Liisi Koikson

vahelduseks üks härdameelne postitus.
Ma olen varem öelnud, et kui ma oleks mina ise, siis istuks ma vangis. Ma ei saa aru reeglitest. Kui ma vaatan telekast uudist sellest, et Saaremaal võeti maanteeameti poolt maha "Õ" tähe sildid, siis minu esimene reaktsioon oli, et mis te protestite. Pange need sildid üles ja makske trahvi. Seni pange, kuni teisel poolel kõrini saab.
Kui ma kuulen, et inimesed helistavad kirikukelli ja teevad istumisstreiki, et piirangud lõpetataks, siis küsin ma jälle, miks? Miks te lihtsalt ei lähe välja ja poodi ja tööle?
Mis üldse veel kinni on? kaubanduskeskused? hotellid?
Tallinnas liikudes tundub mulle, et ma pole ainus. Metsad on rahvast täis ja teedel on ummikud. Ma arvasin siiani naiivselt, et juuksurid ja kohvikud ei tööta. Töötavad ja on kogu see aeg tööd teinud.
Mul on järgmisel nädalal juuksur, puugisüst ja hambaarst. Pereaarst oli ainus, kes mu ettevaatliku küsimuse peale kas te juba töötate, vastas ja. Teised küsisid pigem- miks siis mitte?

Kui see surm peab tulema, siis ta tuleb. Ja kui kiirabi peab ülekoormuse all ägama, siis ta peab.

Olgu. See on nüüd tagantjärele targutamine. Keegi ei teadnud, kuidas olukord kujuneb ja kindlasti mängis oma osa massipsühhoos ja võimuiha. Aga tänaseks peaks kõigil olema selge, et on ülereageeritud ja on aeg eluga edasi minna. Ja valitsuselt ootaks plaane sügiseks. Tänase teemaga, võiks nüüd olla ühelpool.

Prison Break

Kriis paneb inimesed mööda seina ronima.
Või on need päkapikud?

Kui mind nüüd selle postituse põhjal vangi pannakse, siis eitan kõike. Blogi on teatavasti ilukirjandus ja kõike siin kirjasolevat pole vaja väga tõsiselt võtta. 

Kõigepealt lugesin ERRist et hakatakse läbi viima testimisi ja valimisse  valiti ka

...Õismäed kui ühe madalama nakatunute arvuga, paljuski muukeelse ja suurlinliku eluviisiga elanikkonda.

Nüüd on siis see, et elan getos, kindel ja ametlik. Ja tegemist on positiivse asjaoluga. See seletab ka põhjuse, miks otse nakkuskoldest tulnuna on mul siiani õnnestunud terveks jääda. Venelased, nii nagu tootmis-, ehitus-, logistika- ja kaubandustöötajad, teatavasti ei kanna viirust.

Siis helistas sõber ja kutsus meid metsa orienteeruma.  Vaatasime mehega teineteisele kaks sekundit otsa ja ütlesime korraga jah.
Spordi- ja puhkekeskus, mille lähedalt meie rada pidi algama oli rahvast ja autosid täis, kui raekojaplats vanasti. Lisaks veel päris mitu politseiautot.
Meie sõitsime kaugemale ning kuigi metsas tuli vastu paar-kolm seltskonda, me teisi võõraid ei näinud. On veel Eestis inimtühje paiku.
Kui ma ülikoolis õppisin, oli meil nn kehalise kasvatuse raames orienteerumine ja ma olin unustanud, kui väga see mulle meeldib ja sobib. Mulle meeldib maastikul üles-alla rassida, ja mulle sobib liikumine- spurt-peatus. Kuna mul polnud prille kaasas ja meiega kaasas olnud profid võtsid juhtimise nagunii üle, siis ei pidanud ma isegi mõtlema. Lihtsalt kulgema, nautima. Ja rääkima. Ja kuulama. Täna ja praegu saan ma aru mõiste "suhtlemisvaegus" tähendusest...
Ja et ei jääks muljet, et ma olengi selline hulljulge. Ma olin ikka mures ka. Puukide pärast.

B. Bryson Inimkeha kasutusjuhend asukale

Oi, kuidas ma nägin vaeva selle raamatu läbi lugemiseks. Just selliste raamatute pärast ringlevadki maailmas vandenõuteooriad.
Kurb on see, kuidas nii põneval teemal on võimalik kirjutada nii igav raamat. Kui ma võtan siia kõrvale võrdluseks Endersi balterite raamatu, siis ... on lihtsalt kahju.

Mis paneb inimese kirjutama raamatut teemal, millest ta mitte midagi ei tea? Kui ma oleks iga kord võtnud napsu, kui raamatus oli kirjutatud "mitte kellelgi pole aimugi", "see on endiselt saladus" jmt. siis oleksin praegu alkoholismiravil.

Kõige totram, et seal raamatus on hulgaliselt väiteid, mille vastuseid ma arvasin teadvat.
Kaks suvalist:

"Samamoodi pole mitte keegi suutnud ära seletada, miks sõrmeotsad pika vannis viibimise järel kipra tõmbuvad"

mulle õpetati 80-date lõpus koolis, et põhjuseks on osmoos.

Teine näide: autor kirjutab pikalt ja põhjalikult, kasutades USA statistikat, kuidas sõeluuringud on mõttetud, kallid ja ei täida eesmärki. Mulle on Eestis väidetud vastupidist.

Ehk siis, kui Billil on õigus- ja miks ma peaks selles kahtlema, on mulle kogu elu valetatud, ma olen loll ja lihtsameelne
Ja selline teadmine ei meeldi mulle.

Millest ma puudust tunnen

Mõtlesin siin ükspäev, et õhates taaskord "saaks see juba läbi", siis millest ma puudust tunnen? Mu isiklikus elus pole tegelikult suurt midagi muutunud. Miks see olukord siis häirib?

mu hambast on plomm väljas. ei valuta, aga mind väga häirib ja ma tahaks selle lasta ära parandada.

juuksevärv tahaks kohendamist. Ma ei julge ise värvida, aga kui midagi muud üle ei jää, siis tuleb vist riskida.

ma tahan jälle normaalselt osta e-poest, nagu vanasti. Ilma järjekorrata. Ja kõik kaubad on saadaval, ei ole "eriolukorra lühendatud sortiment". Ehk siis, ma ootan, et teised inimesed hakkaks taas tavapoes käima.

vaatasin telekast filmi Michelangelost ja Da Vincist ja mõtisklesin, et.. mul on ju tegelikult normaalselt Uffizis käimata. Ma tahan reisida!!! Maikuine mess jäi ära. Kas oktoobris toimub mess? Minu pakkumine on, et ei toimu.

Ja reisimisest olulisem on vast see, et ma tahan lootust ja unistust eelseisvast puhkusest. Mis point on võtta puhkust ja passida see samuti kodus, nagu mittepuhkuse ajal.

fkng puugisüst. Mul on kahju raisatud rahast (esimene süst on tehtud). Perearsti õde ütles, et tegelikult võib ka aasta vahet jääda, aga lugema hakatakse esimesest süstist. Väga segane asi. Internet ütles, et max 3 kuud võib vahele jääda.

ma tahaks et metsa- ja matkarajad on taas inimtühjad, nagu enne kriisi.

üks asi on veel, millest ma päris hästi aru ei saa. Rutiin, mõistes igavus. Isegi kui juhtub midagi, on see nii triviaalne, tavapärane, ettearvatav.
Näiteks mu õde vaatas telekat. Ja järsku, lambist hakkas jalg valutama, muutus punaseks, veresooned paisusid ja jalg läks paiste.
Perearst käskis kiirabi kutsuda.
Kiirabi saabus pooleteise tunni pärast.
Kas ma panen maski ette, küsis õde.
Ükskõik, kehitasid kiirabid õlgu.
vaatasid jala üle ja küsisid.
"Mida te ootate ja sooviksite, et me sellega teeksime? Kas teil kodus valuvaigisteid siis pole"
Ja nagu alati meedikutega suheldes oli mu õel piinlik ja häbi, et
a) ta taaskord tülitas meedikuid oma pseudohädaga.
b) tal taaskord ei olnud meedikutele välja pakkuda diagnoosi ja raviplaani.
Nagu tavaliselt.
Järgmisel päeval oligi parem ja kui koroona ei võta, siis näeb ka järgmist kevadet.

Ülased õitsevad ja mu kodupargi oravatel on veel osati talvekasukas.


Kui keegi helistab, siis polegi nagu midagi rääkida, sest mitte midagi ei juhtu. Samas, nagu juba kirjas, pole mu elu ju väga palju muutunud, Piinlik, aga ka enne kriisi polnud ma teab mis kinos-teatris käija.
Mul ei tule pähe mitte ühtegi muud põhjendust, kui see, et meediast puuduvad uudised.
Ilmselt tehakse pärast kriisi sada uuringut, kuidas suudeti üht teemat ligi kuu hoida fookuses.
Aga, tahaks põnevust, ootamatust, uudiseid, sündmusi...

Konservatiivsuse test

Jaaa, sa lugesid õigesti. Konservatiivsus, mitte koroona.
Lihtsalt täna hommikul on see päev, kui on viimane aeg kaardistada oma praegune maailmavaade, et seda siis kriisijärgsega võrrelda.

1. Kas sul on põhimõtteid ja teemasid, mille nimel oled valmis minema tänavale protestima.

jah, neid on isegi 3

• eesti keel. Eesti riigikeel on eesti keel. Tööloa saamise eeldus on eesti keele oskus. Ja alates 1. septembrist on kogu alg- ja põhiharidus eestikeelne. Gümnaasium on vabatahtlik, see olgu kasvõi poolakeelne. Ja  samuti on igal ühel õigus asutada sobiva õppekeelega erakool.  Oma traumaatilisest kogemusest olen ma kirjutanud siin.
  Ma ei taha, et nagu nt Valgevenes või Iirimaal õpivad lapsed koolis emakeelt, mida nad mitte kunagi ei kasuta. See keel on ainult meie hoida.
• Eestis ei ole riigikirikut. Mittereligioossetel tähtpäevadel (jaanipäev, võidupühad jmt) ei taha ma näha mitte ühtegi jumalateenistust. Rahvusringhääling kannab üle ainult oikumeenilisi jumalateenistusi.
  Inimesel on õigus uskuda mida tahes, aga on range keeld sellega häirida teisi inimesi.
• Lapsel on õigus saada võimetekohane ja kiusamisvaba haridus. Seega peavad säilima ülelinnalise vastuvõtuga ( et vältida hariduslikku kihistumist elukoha järgi) koolid võimekamatele ning nendele, kes vajavad aeglasemat tempot ja abi. Ma arvan, et ka katsed on okei, kuna näitavad lapsevanema motivatsiooni panustada. Ning need, kelle vanemad sellega ei tegele, saavad võimaluse 6. klassis või gümnaasiumis.

Vanainimestest

Kui kulunud klišee, inimesed on erinevad.

Mulle tundub, et blogimaailmas käib väike võistlus, kes suudab olla rohkem  rebel. Kuidas tulevikust ei hooli ja plaane ei tee. Ehk siis inimesed, kes elavad päev korraga. Lateraalselt. Nii põnev. Vaatemäng.
Aga samal ajal on nad ökod, vastutustundlikud, söövad õigesti ja spordivad palju.
Pärismaailmas võistlevad mu inimesed tiitli nimel, kes on suurim hoolija, planeerija, pragmaatik. Kohati on see makstud tegevus, Meile makstakse selle eest, et oskame näha ette klientide käitumist, majanduse allhoovusi, makrotrende ja mikrotrende...Proaktiivselt, sekkudes, muudatusi juhtides.

Igal juhul on mul väga hea meel olla mitmes blogis suunanäitajaks, propageerimaks alternatiivset elustiili :) :)

Aga karantiinist tahtsin hoopis kirjutada.

Mul oli ammu listis "mida peaks tegema, kui on aega"- ülesanne puhastada meie koridoris ära põrandanurgad. Niipalju kui mu guugeldamine on tulemust andnud, siis ma saan aru, et koridoriplaadid ongi materjalist, mida ei ole võimalik puhastada. Miks neid endiselt ka kaasaegsetes majades kasutatakse, on mõistatus. ju on odavad?
Igatahes, meie majas käib asi nii, et põrand kaotab iga kümnendiga oma kaubanduslikku esteetikat. Aga asja värskendamiseks värvitakse ära seinad. Seinad on krobelised. Ja seinte allserva koguneb mustus. Meil on majas tegelikult väga tubli koristaja, aga vot neid servi ei viitsi ka tema puhastada.

#postakopalüptiline e- sünnipäevad

Märtsis algab meie suguvõsa sünnipäevade maraton. Iga kuu ( või on õige sees-?, alal-?ütlev kääne?) kuni augustini on kaks kuni neli sünnipäeva.

Kui karantiin algas, tundsin, ma, ausalt öeldes kergendust. Ma lihtsalt ei suuda enam inimestele kingitusi välja mõelda. Endale ka mitte. Kui ma midagi vajan, siis ma tahan seda ise osta.
Iga aasta viskan ära mingi peotäie kasutusaja ületanud kinke- ja sooduskaarte (puhas raha).

 Samas, mu vanemate jaoks on sünnipäevad väga olulised. Mulle tundub, et see tuleb vist vanusega. Ka mu kadunud äi oli samasugune. Juunis toimuva sünnipäeva osas tehti plaan juba novembris.
Et mis kell toimub, kuhu tulla ja mida kingiks muretseda....

 JA nüüd siis minu mehe sünnipäev. Suure surmaga nuputasin isegi kingituse välja,. kuna ta on usin jooksja ja kogu aeg on liigestega mingid mured, siis otsustasin, et saadan ta ortopeedi juurde vastuvõtule. Ja no palun väga. Õnneks ei jõudnud ma kinkekaarti ära osta. Jääb ootama rahuaaega.

Tööjuures oli tal ka lihtne. Kuna ta käib tavapäraselt tööl, siis kolleegidega on neil omad traditsioonid.

#postapokalüptiline ma käisin poes

Ei õnnestunud 3 nädalat poeta vastu pidada. Nibin-nabin 2 nädalat.
Jah, toit ei saanud otsa, aga värsked asjad said.
Ja kuidagi totter oleks praegu, kui letid täis, hakata põhimõtte pärast koorepulbrit ja purgisuppe kasutama.

e-kaubandus on umbes.
Niisiis ees ootas missioon "Pood"
Valisin Selveri, sest Eesti. Poe, kuhu pääseb peamiselt autoga, sest ehk on vähem rahvast. Ja aja peale kell 12, kui  vanemad inimesed on eeldatavasti oma ostud teinud.
Kuna ma olen teatavasti see koduperenaine, kes ei saa mehe abita ei telekat käima, ega mahla pressitud, siis olin üsna mures, kuna paar ebaõnnestunud selveri-selvepuldi katsetust oli veel liiga värskelt meeles.
No ja oligi nii nagu ma arvasin. Päris mitu asja jäi ostmata, kuna ma ei suutnud neid läbi skanneerida... oh mind.

#postapokalüptiline uus elu

Enne kui mind valesti mõtlemise eest vangi pannakse, jagan veel poliitiliselt mittekorrektseid mõtteid.

Eile käisin paki järel. Automaat asub tillukeses kaubanduskeskuses. Rimi iseteeninduskassades haigutas tühjus. Eestimaalastest vanemaealised memmed olid moodustanud 10+ inimesest koosneva tiheda järjekorra ainsa töötava kassa taha.

Õhtul oli kooli kõrval olev jalkaplats tihedalt (taas) eestimaalastest teismelisi täis. Käis tõsine jalgpallilahing. Kuulasin uudist uutest piirangutest ja mõtlesin, et tegelikult on ju ka variant B.
Pakkida kõik need noored veoautokasti ja isoleerida see kamp nt tühja lasteada või motelli. Aed on nagunii ümber, tõmmata lisaks veel ümber elektrikarjus. Seal on köök, voodid, pesemisvõimalus. Viia neile toit, arvutid ja hügieenivahendid. Teismelised  saavad ise söönuks ja pestud ja õpitud. Ja las nad siis olla seal. Saavad suhelda, õues olla ja ellujäämisoskused.

Eile juhtusin kuulama esimest stuudiot. Teemaks oli distantsõpe. Lapsevanem esitas küsimuse, et mida teha, kui TEMAL käib 5.klassi matemaatika üle jõu.
Vastus oli megaarmas. Matemaatika õpetamine on kunst ja küsitagu õpetajatelt abi.
Ahh!!! Püha lihtsameelsus!!!
Ma südamest loodan, et see distantsõpe tekitab murrangu koolide loogikas ja tõeks saab (vaba tsitaat eksperdilt) "vanema asi on last toetada, aga teadmised annab õpetaja". Ehk siis lapsevanem EI peaks last aitama, kui õppetöö tundub liiga keeruline.
Ning kõik kodusantavad ülesanded on jõukohased sellele, kellele see mõeldud on.

#postapokalüptiline Sinu elu võimalus. Kodukontorist

leppigem, et elame nüüdsest uues maailmas ja muuhulgas saab reaalsuseks ka õhem struktuur,

Internetist. Banksi

sotsiaalne eraldatus ning kodukontorid.

Ma loen hämmingus, et inimestele ei meeldi selline elukorraldus.  Kogenud kodukontordajana soovitan sul esitada endale need kontrollküsimused. Sul on praegu elu võimalus, privileeg !! Võta sellest 100%.

1.  Kas sa veedad varasema hommikuse/õhtuse tööle mineku ja tuleku aja õues? Jooksed, jalutad, kiigud, mängid lastega lätsu?? Eriti oluline on see hommikul, kuna äratab üles+ lülitab ümber töömeeleolule + sunnib riideid vahetama.

2. Sa oled üle vaadanud oma kodused toiduvarud ja eemaldanud kõik selle, mida on võimalik tarbida töötlemata (välja arvatud puu- ja köögiviljad). Reegel on: kui tahad süüa, siis selleks peab püsti tõusma ja midagi spetsiaalselt tegema.

Kunstihuvilised, palun aidake

Kes Eesti illustraatoritest kasutab kollaazstiili a la Regina Lukk või Urmas Viik.
Tahaks ühe pildi üles leida, aga ei oska otsida.

#kriis Meelelahutused

Hei, hobipsühholoogid, aidake mõistatusi lahendada.

Mis teema on isamaameestel sammastega. (Jätame, palun, Freudi kõrvale.)  Parts ja Lihula, Aaviksoo ja klaasrist. Ja nüüd pensionisammas. Kogu maailm vangub elu- ja surmapiiril. Aga taadil on kinnisidee. Miks? Kuidas?
Ja mis on minu mõtteviisis valesti, et ma juurdlen täpselt vastupidisel teemal. Milliseid aktsiaid osta. Ma olen seni lähtunud oma personaalsest eelistusest ja maailmavaatest. Ma eelistan energiat, telekommunikatsiooni, ravimeid ja loomse valgu asendamisega seotud ettevõtted.
Mida veel? Kas need? Nii keeruline....
Lisaks tasakaalu leidmine. Äkki on täna 1942, kus iga investeering  ja otsus on halb otsus?  Äkki ongi vanamehel õigus, elame päev korraga ja pärast meid tulgu või veeuputus?

#kriis vandenõud

pilt on internetist varastatud

Alustame hoiatusest, et see on blogi. Ei ole ei ametlik, ega ka mitteametlik infoallikas. kõik mis kirjas, on väljamõeldis ja jama. Ja kommentaarides võib rahulikult kurta, viriseda. Ainus, mis on keelatud- minu kritiseerimine :) :) siis blokeerin ära.

Esimene vandenõuteooria. Mingil mulle teadmata hetkel on mind röövinud tulnukad ja eemaldanud pool mu ajust.
Ma kirjutasin mõni aeg tagasi, kuidas ma ei suuda ilma mehe abita sisse lülitada telekat.  Eile mõtlesin, et praegused apelsinid on sellised nirud. Teeks mahlaks,
Võtsin oma udupeene köögikombaini, leidsin ainsa sobiva augu, millesse see kaadervärk sobitus. Fikseerisin kannu. Panin pistiku seina. Ja.... õigus!!! Masin ei hakanud tööle.
Kui kass poleks lähedal olnud, oleksin kõvasti ja südamest vandunud.
See jublakas on meil eraldi juurde ostetud, seega pole selle käsitlemist ka juhendis kirjas. Mind siiralt huvitab, millise IQ tasemega koduperenaine on erinevate kodumasinate väljatöötamise sihtgrupiks? Mina jään ilmselgelt allapoole seda piiri.

Tuli siis mees koju. Muterdas ja selgus, et turvalisus, turvalisus. Selleks, et masin tööle hakkaks on vaja lisaks paigaldada selle protsessi jaoks absoluutselt mittevajalik kauss.


Ma näen suurima rõõmuga, et tüübid, kes valvasid Poola piiri enne EL-i, on endiselt elus, terved ja valmis täie professionaalsusega oma kodumaad kaitsma.
Kui ma just eile?? üleeile?? paar tundi tagasi? ( appi, sündmused ja olukord muutuvad nii kiiresti) juurdlesin, et kas suurem risk on lõuna- või põhjapiir, siis praegu on vastus käes.
Ootame pisut, kuni Venemaa veel nõrgeneb ja tekitame Soome-Eesti vahele maismaapiiri. diil?

#kriis esoteerikaminutid

Mäletate, kui universum üritas mind puugisüsti eest hoiatada.

Aga ma ignoreerisin seda ja leidsin need 40 eurot.
Ja palun väga. Helistati perearsti juurest ja paluti kordussüstile mitte tulla, enne kui kriis läbi.


Netist sain info, et ma saan anda kriisi lõpetamiseks 3 kuud.
Nii et oldagu mai lõpuks ühelpool...

#kriis mis on oluline

Üks asi mulle kriisi juures meeldib Võimalus mitte teha nõmedaid, igavaid asju. "Sest see kriisiolukord praegu.." Jaa.. ", ütleb vestluspartner mõistvalt.

ja no väike manipuleerimine tuleb ka juba mängu. "Te tellige ja makske praegu kohe ära, me hoiame seni oma laos, kuni teil vaja läheb", ütleb partner. Ja me keegi ei tea kas see on " hirmul on suured silma või parem karta kui kahetseda".
Eks järgmised päevad näitavad.

Praegu on veel põnev ka. Eile oli väga tihe päev. Ma tundsin end tõelise kriisikorraldajana. Helistasin kliendid läbi, arvutasin, arvestasin, planeerisin, organiseerisin. Samas on õhus kogu aeg ebakindlus. Kas see jama kestab kuu? Kaks? Kas inimesed rahunevad maha või vastupidi, piiride sulgemine toob järgmise paanikalaine?

Ja siis küsib ajakirjanik... kuidas teil läheb? Ja siis teatab meie klient et ta vist tühistab kampaania, aga võibolla ka mitte... ma ei ole selgeltnägija !!! See on nagu rulett. Tooraine tuleb Poolast, Soomest, Saksast, Itaaliast, Hiinast, Peterburist... milline riik esimesena alla annab.. milline on nõrgim lüli.


Eile oli meil ka esimene online koosolek. Mu eelmises firmas oli see tavapärane. Siin aga... esimesed 15 min üritasime aru saada, kas suhelda skype, messengeri või outlook rakenduse kaudu. Siis ei ühendunud üks siis teine... lõpuks saime 5 punkti ühendatud.

Ja siis selgus teine kogenematuse õppetund. Nn koosolek venis ca 2 tunni pikkuseks. Ka tavaline koosolek on piin. 2 tundi nägu arvutis istuda, mitte nägusid teha. Üritada aru saada, kes parasjagu rääkida tahab... ohh.
A eks me õpime ..

Tuleviku ajaloolastele mõeldes räägin ka oma eksperimendist #2nädalat poevaba

#kriis Elutähtsad teenused

Leedu ei lase kaupa üle piiri. Meitene. Just praegu tuli uudis.


Mind masendab teadmine, kui seotud me omavahel oleme ja kui globaalne on äri.
Kas sügavkülmik on elutähtis äri. EL kehtestas reegli, et külmikutel peab olema kiirkompressor ja sellel andur. Neid lüliteid toodetakse... Põhja-Itaalias. Tehas on karantiinis. Külmikute tarnes ja remondis tekib aprillis auk. See on juba ette teada. Kui su külmik läheb rikki? Ja pood on kinni? Või juhtub tõrge poekülmikuga?

Kas plastiku tootmine on eluks vajalik teenus?

Ma võtan ette praegu kodus oleva leivapaki.
plastikkott, koti trükk
julla, mis sulgeb pakendi
printer, mis trükib kuupäeva ( tahm, trükipea)
jahu. Jahukott
seemned, nende pakend
suhkur, selle pakend
sool, selle pakend,
pärm, selle pakend
nisuvalk, selle pakend,
guarkummi ja selle pakend

Keegi kusagil on need tootnud. Ja suur osa mitte Eestis.
Leib pannakse kasti. Kast pannakse autosse. auto sõidab poodi. Kui oleks muu kaup siis logistikakeskusesse.
Siis komplekteeritakse.
Keegi võtab kauba vastu ja sisestab andmed arvutisse. Viib kauba müügisaali.

Täpselt sama kehtib ka ravimitega. neid tuleb pakendada, säilitada, hoida õigel temperatuuril.

Seni kuni jätkub rahvusvaheline kaubavedu, on ok.
Aga kui selles tehases, kus toodetakse plastikgraanuleid on karantiin. Või inimesed ei tule tööle, kuna lasteaed on kinni, aga last pole kuhugi jätta.

Mingeid asju saab ümber korraldada, aga see võtab ka aega. Ka paberitehased ei oota täis ladudega uusi kliente.

Kõige olulisem on hoida inimesed terved.

PS. Hiinast toodava maskide sisematerjali tooraine hind on tõusnud 5000 (viis tuhat) protsenti.

film Talve

Lõpuks siis nähtud. Väga ILUS film.  Kusagil nimetati seda filmi "kartulisalatiks" ja ma nõustun, et see on üks paremini seda filmi iseloomustav omadussõna.
Tuttav, turvaline, kindlad komponendid, eesti.
Vorst, kurk, kartul... Püss, püksata Kiir, Tali pruudiga tantsima...
Ja kuigi keegi peres seda väga enam ei tahagi, siis "see on ju kogu aeg nii olnud, ja teeme ikka sel korral ka".
See film oli samuti vaja ära teha. Ja noored näitlejad on tublid, ägedad ja ilusad.

Koos teiste vaatajatega ei saanud ka mina aru, miks see oli "Talv". Ei olnud ta talv ei keskkonna, ega teema mõttes.  Pigem oleks võinud pealkiri olla " Kesksuvi", "suvi feat", " Suvi 2".

Kohe alguses kiidan ära, et mul on väga hea meel, et meie operaatorid on lõpuks tasemel. Nii nagu Eia jõulud " (need filmid oleks võinud omavahel visuaalid ära vahetada) nii oli ka see imeilus film. Nüüd peaks keegi tegema veel filmid  ilusast eestimaa kevadest ja sügisest.  On valgust, värve, puhast ilu.
Küll aga, on kõvasti arenguruumi endiselt heliinimestel. Kinos on hea, seal on subtiitrid all. Aga näiteks minu vanematel jääks see ( nagu paljud teised eesti filmid) telekast vaatamata, kuna sõnadest ei saa lihtsalt aru.

päevakajaline

mulle nii meeldib see suhtumine
MINA töötan kodukontoris ja võtan ka lapse koolist ära, kuniks olukord rahuneb, sest toitu ja ravimeid saab tellida.

sest müüjad, logistikud, komplekteerijad, rekajuhid, kullerid, meedikud... on ju teatavasti immuunsed ja perevabad.



Ja teine tore steitment. Lapsed jäävad koolist koju.
Mulle selgitati, et e-koolis kaudu antakse lastele siiski ülesandeid, aga rohkem kui 1 ema on facebookis kurtnud, et
....Ei taha mõelda kuidas laps peab iseseisvalt kõigepealt koostama valguse murdumise rakendusliku sisuga osaülesanneteks taandatavaid kompleksülesandeid ( põhikooli füüsika õppeprogramm 8 klass) ja siis järgmisena võtab iseseisvalt käsile keemias õppeprogrammi: Happed ja alused – vastandlike omadustega ained ning plaanib ja teeb ohutult lihtsamaid keemiakatseid, mõistab igapäevaelus kasutatavate kemikaalide ja materjalide ohtlikkust ning rakendab neid kasutades vajalikke ohutusnõudeid....
Kas keegi oskab mulle selgitada, miks meie "e- riigis" pole endiselt kõik õppetükid juba täna youtuubis. Ja jooksvatele küsimustele saaks õpetaja vastata ju skypes. Kas täna ja praegu poleks viimane aeg see ära teha, enne kui kõik koolid kinni pannakse... Et ka taudivabal ajal ei peaks lapsukesed öösel kooli minema. Kool on ju nii eelmine sajand. Industriaalühiskonna jäänuk?


Paanika nakatab. Alles eile rääkisin vanematele kirglikult, et mul on iga jumala päev võimalus nakatuda entsefaliiti või borrelioosi. Mida koroona...
Täna, nähes järjest sotsiaalmeedias videoklippe tühjadest eesti poodidest..
tegin e- coopis tellimuse. Igaks juhuks. Mul on küll kõike, aga...
Ma olen sellest põlvkonna laps, kus poed olid tühjad ja siis kui sai, siis tuli osta. Mu vanematel on endiselt alles erinevaid tekstiile. Toonased seebid ja viinad on kahjuks vahepeal otsa saanud.
Leiba, kohupiima, juustu oskan ma teha. Lõket ka. Sokke oskan kududa ja pluusi õmmelda.

tegelikult ei ole naljakas.
Üks idioot otsustas võrkpalli mängida. Ja täna võib tulla teade, et Saaremaa pannakse lukku.

Suva

perearsti kabineti vastuvõturuumis on desinfitseerimisvahendi pudel.Vaatan hajameelselt, kuidas  keegi härra seal juba viiendat minutit aega veedab.  No kas pole tubli...
Mees pöördub ja keerab vahendit täis topsil kaane pealt kinni.

Hiljem selgub, et ka meie töö turvakaamerad on tuvastanud paar tüüpi, kes endale niimoodi joogipoolist hangivad. See, et tegemist pole puhta piirituse, vaid mingi seguga, on pigem eelis. Täidabki kõhtu paremini.

Mind vaevab juba pikemalt küsimus, et kummad on tugevamad, kas varesed või oravad? Ajakirjanduses oli kurb lugu sellest, kuidas varesed kiusasid oravat. Mina jälle, nägin pealt, kuidas orav ronis varese pessa. Ja varesed meeleheitlikult kõrval kraaksusid.

Minu viimase kümne aasta parim otsus on olnud kass. Ta ei armasta süllevõtmist, hakates haledalt hädaldama. Aga, Kui olen end tugitooli sisse seadnud. Siis sobib küll. Toetada oma väike karvane pea mu käsivarrele ja lasta end silitada ja sügada eest ja tagant, alt ja pealt. Istume niimoodi vaikselt. Ma näen seal istudes aknast ainult taevast ja pilvi. Vaatame koos kuidas pilved sõuavad ja linnud lendavad. 

A.Ivanov Isevärki kalmistu asukad

Mulle lihtsalt meeldib Ivanov. Kuigi ma olen teda siiani lugenud alati tõlgituna, siis, ikkagi tajud sellist värvikat, lopskat metafooridest täis keelt. 
Näed, minul ei ole sõnu, et väljendada oma tundeid ja emotsioone, mida see tekst minus tekitab. Samas on Andreil sõnad nende emotsioonide tekitamiseks. Mõned inimesed lihtsalt oskavad.
Väidetavat oleme me kõik pärit oma lapsepõlvest. Ja minu noorus oli täis rohkelt vene kirjandust. Ehk see ongi see põhjus, miks ta mulle meeldib?

Huvitaval kombel ei tea teda mitte ükski mu tuttav eestivenelane. ka need, kes väidetavalt väga palju loevad.

See raamat pani mind taas mõtlema sellest, kuidas ja kas me oma elu kontrollime. Et ongi mingi regulaarsusega ajaloos perioodid, kust inimestelt võetakse kontroll oma elu üle. Et kui ühel hetkel algab sõda, või sõidab maja ette veoauto ja sind laaditakse loomavagunisse, või saadetakse vangilaagrisse, või sõidutatakse laevaga üle ookeani orjaks. ja sa ei saa mitte midagi teha, muuta. See ei sõltu absoluutselt sellest mida sa arvad, tahad või otsustad. Ainus, mida sa saad kontrollida on su suhtumine.
Sa oledki mingi etenduse osatäitja, ettur, ja sinuga mängitakse.
Ja tegelikult ongi hämmastav, et väga paljud inimesed tulevad sellest nn välja. Elu on ju edasi läinud.

Selle raamatu teema iseeenest on väga huvitav, mulle ei meenu, et olen midagi taolist varem lugenud. Elu Prantsusmaal läbi vene emigrantide pilgu. Ja dilemma, kas sõita tagasi, nüüdseks Nõukogude kodumaale või mitte.
Meie, täna teame mis sai ja juhtus.
Aga kui sa oledki seal. Selja taga kaks sõda, revolutsioon, vangistamised, kümned surmad. Ja mõtled. Olgu, mina ise. Aga mu lapsed. Äkki ma peaks nad saatma tagasi. Võimaldama elu uhiuues riigikorras, kommunismis, kus kõik on tasuta ja kõik on võrdsed. Kui meie ei ehita oma kodumaad üles ja ei aita seda muuta paremaks, siis kes seda tegema peaks. Kas olla patrioot või pragmaatik.
Äkki nad peavad lubadust, ja annavad andeks. Ei saada tagasisaabujaid vangilaagrisse.
Mida sa teeksid?

Naistepäev

Meie linnaosas oli täna pidulik päev. Poe ette oli pargitud kaubik, millest müüdi lilli.
Ja kuigi rahvakogunemised on out out out, oli kõik ometi turvaline.
Härrasmehed desinfitseerisid end hoolega.
Head naistepäeva !

#kusmaelan

Nipp lastevanematele

Mu kergliiklusteel on palju vanemaid kärudega. Ja ikka lapsed nutavad. Kas on lutt suust välja tulnud või palav või külm ...

Kõnnin. Minu ees emme käruga. Laps karjub kui ratta peal. Ema kohendab pisut ja hakkab kõva selge ja heleda häälega laulma
 .. ei see kõik tee uhkeks Pipit...
Minu hämminguks katkeb nutt . Ja lapsuke jääbki vait.


Ma olen siiralt imestunud. Ma oma meelest laulan päris normaalselt. Kui mu laps oli väike, siis üritasin samuti talle laulda, misjärel titt röökis meeleheitlikult. Ja esimeste sõnade hulgas õppis ära lause: emme, ära laula.. !!

Vale laul ? Ei  mingit alleaad.. pipi ruulib ;)

Pilvebaleriini lood 13. Raha

Kui mu laps oli väike, siis enne kooliminekut käisime alati läbi kontrollnimekirja-
võtmed, rahakott, telefon, kindad...?
Ja kui ma midagi neist unustasin, siis võis 75% olla kindel, et seesamune oligi koju jäänud, sest.. sa ju ei küsinud hommikul...:)

Jõudsin hommikul koosolekule ja avastasin, et mul pole.. prille. Ma ei näe ilma suurt midagi, rääkimata kogu sellega kaasnevast jamast, et uusi muretseda.
Töötasin mõttes teekonna läbi, et kus ma viimati prille kasutasin ja oletasin, et jätsin nad hotelli. Kihutasin tagasi, õnneks oli maa lühike, ja hotellis nad olidki.

Õhtul sõidan rahus kodu poole. Väljas on imeilus talvevõlumaa. Otsustan teha pisikese peatuse ja natuke süüa osta. Hakkan maksma ja.. mul ei ole rahakotti!!!!
Vabandan, punastan. Ütlen ausalt, et mul kahjuks raha pole. Müüja haarab mult asjad tagasi. õnneks pole ma jõudnud midagi tarbida.

Toitumisuuring 7 aastat hiljem

Jumal, kuidas aeg lendab. 
Hiljuti kirjutasin, et mul on vaja lahti saad 2st kilost. Vaja, sest muidu pean ma hakkama garderoobi uuendama ja poeskäimine on asi, mida ma tõeliselt ei salli.
Kuna mu kaal seisab paigal, kui raudnael (mis iseenesest on ju hea), siis mõtlesin, et paneks taas huvi pärast kirja. Viimati sai seda tehtud seitse aastat tagasi.
Ja kuigi selline grammide ja kalorite lugemine on painav ning muudab toidu kinnisideeks, sain ma sealt tookord päris huvitavat mõtteainet.
Mul oli toona väidetavalt krooniline süsivesikute alatarbimine. Alates tollest ajast olen nüüd hommikuti söönud putru.
Kolmapäeval on täisteraKaer, neljapäeval Neljavili, reedel Rukkihelves. Esmaspäeval ja teisipäeval kas odrahelves või 8 -vilja. veega teen ja söön kas külmutatud marja või või ja seemnetega.
Siis pani mind tookord imestama, et väidetavalt on mul elutegevuseks vaja oluliselt rohkem toitu. Siin ma muudatusi pole teinud:) Kõht mahutab ikka niipalju kui mahutab.

Kuidas saada täiskasvanud inimeseks?

Raadios rääkis üks naine. Veenvalt, selgelt, tarka juttu. Üliasjalik, mõtlesin,  nagu täiskasvanu.
Huvitav, millal mina täiskasvanuks saan, ja järgmisel hetkel jõudis mulle kohale, et ... appike, ma saan varsti viiskümmend, kui ma ei ole praegu täiskasvanu, siis millal veel..

Täiesti võimalik, et see arusaamine, et ma olen endiselt laps, istub mu peas ja kõrvalvaatajad näevad kortsulist vanainimest. Aga midagi ikkagi on mõnel inimesel, mida teistel pole.

Võtame näiteks poliitikud ( eksju, neil on palga sees see, et ma võin neid analüüsida??)
Ajavahemikus 1975-1979 + üks 1980, 1981 ja 1983, ehk siis, ma väidan, et tegemist on eakaaslastega, on sündinud:
Kaja, Mailis, Yoko, Kadri, Heidy, Kristina K, Maret M, Liisa, Oudekki, Keit, Kristina Š ja Liina, Viktoria, Riina Sikkut

(muuseas, kui kedagi huvitab, siis nende hulgas on 6 õhumärki ja 6 vee märki. Ainult Mailis ja Liina on erandid)
Ma ei tunne neid inimesi isiklikult, ainult meediast. Aga selle pildi põhjal, mille nad on loonud endast meediast, väidan ma et Kaja, Keit ja Kadri ei saa mitte kunagi poliitiliselt edukaks, sest nad on tüdrukud. Seevastu Maret, Yoko, Liisa, Riina  ja Mailis on prouad. Tõsiseltvõetavad täiskasvanud.
Ehk siis, vanusest see ei sõltu. Mõni on ja teine pole.

Unistuste anatoomia

Mul on hästi palju unistusi. Ja suur osa neist on pakitud karpi " Järgmises elus". Tom kirjutas hiljuti väga loogilise loo, miks sel sajandil Marsile õunapuid ei istutata, nii et mu kosmosemissiooni unistus on lausa karbis "Ülejärgmises elus". Ja katsuge te vaid mulle mitte anda järgmist elu... :)

Nad on seal karpides, sest pole aega, raha, võimalusi, vanust, andeid, eeldusi, mõtet.

Kunagi põhikoolis oli mu geograafiaõpikus pilt Antarktikast. Päikese käes sätendav jääväli. Ma pean saama seal kunagi uisutada, lubasin endale. Sellest sai üks unistus. 

Õnneks pakkus elu ja kliima ja maastik ( siis kui mina veel noor olin) pidevalt võimalusi seda unistust katsetada, et kuidas oleks...

Näiteks oli meil kombeks vastlapäeval 15 kilomeetrine suusamatk. Suusatamine ei ole üldse minu teetass. Ja minu mälestustest oli alati sel päeval tuisk ja torm. Ja mina üksinduses, vere maitse suus rühkimas hernesupi ja kuklite poole. Aeg- ajalt peatudes, villase käpikuga lund suusa alt ära rapsides ja taskus oleva valge majapidamisküünla jupiga suuski siledamaks määrides...

Ja siis meeldis mulle läbi lume koju sumbata. Saapad lund täis, sukad märjad. Ei, ma ei elanud metsakülas, vaid täiesti ontlikus väikelinnas, kus teid koristati korralikult. Lihtsalt see tunne, kuidas tuul näkku vihiseb. sügavad hanged takistavad liikumist, kauguses ja su ümber on tühjus... Võimas. 

Nõrk ja väeti naesterahvas

Ühel kaunil päeval olin üksinda kodus ja otsustasin end ületada ja koduseid töid teha. Alles me siin perega oksendasime, väike desinfitseerimine ei teeks külmutuskapile paha.

Ülemised riiulid tulid kenasti välja. Päris külmutuskapi põhjas on mul sahtel, mida katab kahekordne, poorne ja aukudega kaas-plaat. 

Vahemärkus: kallid noored, kes te seda loete ja planeerite disaineri karjääri. Palun, palun , palun, ärge mitte kunagi oma elus disainige toodet, mida te ise reaalselt ei kasuta. No näiteks, kui te olete oma elus näinud külmutuskappi ainult kinnises olekus või olete näinud ainult seda, kuidas teie ema sealt midagi välja võtab.. siis palun unustage see. Mitte keegi ei pane lahtist koorepakki sahtlisse. Ja köögivilju ei  saa planeerida alasse, kus nad ära külmuvad. Ning munad, muuseas on ümmargused- ovaalsed.. kõikidel inimestel ei ole vanade külmkappide reste alles

No ja sama kehtib ka autode kohta. Oli mul hiljuti uus Toyota. Väljast väga normaalne, nägi välja nagu auto. Aga seest... esiteks oli ta lihtsalt kole. Väga kole. Selline tunne, et sisekujundus oli võetud odava allhankena Põhja- Koreast. No ja et kole. Aga päris kindlasti pole sellel disaineril olnud lapsi, poekotte, arvutikotti, käekotti, taskurätti, päikseprille, jooki... 

nii et lepime kokku, ei disaini neid tooteid, mida ise ei kasuta, eks?

Viienda korruse Eesti 3/3

Eelmine 

Ülemus oli talle alguses soovitanud moodustada oma meeskond, võtta tööle uued inimesed. Kena soovitus, mida oli tegelikult võimatu rakendada.

Mingil hetkel hammustas ta läbi, miks selles Firmas pole võimalik keeleolukorda muuta.

Kui madalamal tasemel töötavad inimesed eesti keelt ei räägi, siis peab nende ülemuseks olema keegi, kes neist aru saab ja nii edasi, kuni tipuni välja. Kui veel hiljuti võis kohalikke venelasi süüdistada eesti keele mitteoskamises (50 aastat jne), siis nüüd on tööturule tulnud ukrainlased. Ilmselgelt nad eesti keelt ei oska. Nende ülemus, aga, peab suutma nendega suhelda.
Miks ukrainlased? Miks mitte bulgaarlased või rumeenlased? Ka Itaalias ja Kreekas olevat suur tööpuudus. Aga sellepärast, et ukrainlased oskavad seda Eesti teist ametlikku keelt. Ja nad on väga motiveeritud. Neil on kohalikest parem palk, neile meeldib Eesti toimiv infrastruktuur ja Eesti riigi poolt pakutav venekeelne haridus.

Oi, aga meil on ju ka mitmekeelseid eestlasi? Jah on. Aga neid on vähe. Nad küsivad õigustatult kõrgemat palka ja nii on lihtsam võtta ükskeelne, kes suudaks alluvatega suhelda.

Vika läks ära.
Nii poliitiliselt ebakorrektne, kui see ka ei ole, siis ta tahtis oma osakonda eestlasi. 

Täiesti venekeelses meeskonnas oli tal hakanud tekkima süütunne. Ta sundis ju iga päev neid suhtlema ja töötama võõrkeeles. Ilma temata oleks neil olnud lihtsam, kiirem, arusaadavam kommunikatsioon.  See oli päris õõvastav kogemus tunda end oma kodumaal vähemusena. 

Intervjuudel selgus, et eestlased ei oska vene keelt ja venelased eesti keelt. Seega, valik oli kohe ca 60% väiksem. Lisaks kahe keele perfektsele oskusele, pidi inimene olema veel hea spetsialist ning ka isikuomadustelt tore inimene...Valik jäi väga ahtakeseks.
Ta oli aus. Rääkis, mis ees ootamas on ja andis kõigile võitjatele võimaluse tulla vaatama, ekskursioonile. Et nad hiljem ei pettuks, et nad saaksid aru, kuhu nad tulevad.

Tiina tuli enne vormistamist üheks päevaks end asjaga kurssi viima. Järgmisel päeval saatis SMSi, et ta ikkagi loobub.
Triin vormistas end tööle. Õhtul tuli ütlema, et ta ei jää... Pika veenmise peale, ka mul oli raske, sa harjud ja kohaned, oli nõus paariks nädalaks jääma. Ja siis läks ära. 

Katri pidas kauem vastu. Ta oli avatud, suhtlemisaldis, optimistlik. Aga kolmanda kuu lõpus andis alla.

Viienda korruse Eesti 2/3

Eelmine

Firmas oli ka juhte ja töötajaid, kes üldse vene keelt ei osanud. Jah, kindlasti neil oligi selles mõttes parem, et nad ei saanud aru, kui palju infot jääb saamata. Et peale eestikeelset koosolekut jätkub töö paralleelmaailmas. Kus keeleoskajad võtavad juhtimise üle ja selgitavad oma arusaamise ja teadmistega, mida tegema peaks.

Inimesed on erinevad ja on neid, keda see ei häiri. Teda häiris.

Koosolek Marje osakonnaga. Probleemiks taas, et tellimiskogused on valed. Koosolek toimub eesti keeles, tema osakonna inimesed pakuvad variante ja ideid. Marje osakonna Natalja ja Marina on juba loomu poolest tagasihoidlikud, aga koosolekutel alati vait.  Väga pühendunud spetsialistid, kes tegid oma tööd tõepoolest südamega ning elasid kõiki ebaõnnestumisi väga tugevalt üle. 
Arutame asja nii ja naa, aga lahendust ei leia. Koosolek saab läbi. Ja nagu ikka, toimub tema osakonnas koosolekujärgne tõlkebriifing. Tõlgime Nataljale mis teemaks oli. „Jah, „ütleb Natalja“ mul on kalkulaatoris mingi viga, numbrid on valed. Niipalju kui olen jõudnud, siis olen käsitsi parandanud...“
Aahhh. Miks sa sellest koosolekul ei rääkinud, tahaks ta karjuda. Aga pole mõtet, sest ta teab vastust. Natalja häbeneb oma viletsat eesti keelt ning lisaks võib ju Ülemus saada pahaseks.

Viienda korruse Eesti 1/3

Väsinud ja hämar lift liikus kägisedes allapoole, peatudes viiendal. Ülemus avas talle oma  kaardiga raske klaasukse.

Haudvaikne koridor. Ühes seinas suletud uksed. Teises musti nõusid täis kraanikauss, mille kohal silt " Ärge unustage pesta musti nõusid". Kriuksuv linoleum ja ere valgus.

Nad peatusid ja Ülemus koputas uksele. Personaliosakond.
„Kui lõpetad, tule minu juurde,“ ütles Ülemus ja kadus.
Sellel korrusel oli koos temaga 5 eestlast. 10%, kui kõvasti ümmardada...

Tuuleallergia

kallis internet, palun aita mind.
Lisaks päikeseallergiale on mul viimased aastad tekkinud ka tuuleallergia. See ei sõltu niivõrd temperatuurist. Ka soe tugev tuul paneb mu põsed punetama ja tekitab lööbe.

Ma olen asjatult otsinud kreemi, mis aitaks seda ennetada. Selliseid, mis aitavad tagajärgi ravida on mitmeid- alates Elisabeth Ardenist kuni allergiaravimiteni, aga et seda üldse ei tekiks....

Kusagilt internetist lugesin, et süüdi on vesi, et kuna kreemid on nii suure veesisaldusega, siis tekibki tuulega lööve. Et hea on näiteks vaseliin. Läksin apteeki, rääkisin oma mure ära ja tead mis... apteeker keeldus mulle seda müümast. Räägi veel, et ketiapteegi proviisorid on ainult käibe peal väljas..:)
Põhjendas sellega, et vaseliini all ei saa nahk hingata. Olgu, soovitage siis midagi muud, palusin. Andis mulle mingi beebide kaitsekreemi. Mis ei aita ja mul on kodus juures taas üks mõttetu kreemipudel.

Praegu üritan siis ennetada sellega, et kannan nn suusamaski ja määrin põski tavalise toiduõliga. Õli samuti ei aita ja kui metsaminekul on see okei, siis meigituna ma siiski ei tahaks end õlitada :)
Mask, aga, on praeguste soojade ilmadega pisut palju. Hakka või burkat kandma.

Ideid? Mõtteid?

Vaba kuu

Esmaspäeval pidi algama puhkus. Seetõttu oli reede väga tihe. Asjad üle anda, viimased koosolekud, pooleliolevad projektid niimoodi kirja panna, et tagasi tulles mäletaks, kus pooleli jäi..
Siis sain ülemuselt SMSi et kas leian 15 min aega temaga kohtumiseks,

Ma ei tea miks, aga süda aimas halba. Mõtlesin paaniliselt läbi, et kas midagi on valesti või pahasti. Aga kõik oli hästi, viimased pool aastat on tulemused järjest paremaks läinud, mitu põnevat pilooti on pooleli, uue asja lansseerimine oli edukas ja peale puhkust oli plaanis suur pressiüritus.

Nii, ütleb ülemus. Kulude kokkuhoid, struktuuri muutus, sina jääd üle ja .. me koondame su ära...

Edasi oli veel bla-bla.. aga ma enam ei kuulanud, Ma hoidsin end tagasi, et mitte naerma hakata ja teda kallistada. Ausalt. Ülemus ja hiljem personalidirektor, kellele asjad üle andsid, said ilmselt kinnituse ammusele kahtlusele et ma pole normaalne. Sest tõesti, mul oli siiralt hea meel. Esimest korda elus! Jõudsin ma ära oodata koondamise enne, kui ma ise ära tulen!
Minu soov- et mul on sissetulek, aga ma ei pea töötama, läks täide!! :)

Sain helde kompensatsiooni, soovisime teineteisele edu ja tänasime koostöö eest.
Logisin end kontodelt välja, andsin varanduse ära, kallistasin kolleege ja kõndisin minema.
Ma ei tea, kas uskuda märkidesse, aga päeval, mil seal tööd alustasin oli pime, tormine ilm, taevast sadas jäätist ja tuul peksis katuseid ning puid.
Sel päeval, kui lõpetasin, oli imeline päikeseline soe sügispäev... :)