reede, 23. oktoober 2020

Ilu päästmine


Lugesin Koolmeisterdaja  postitust ja millegipärast viis see mu mõtted kirjandusele ja kunstile ja ilule. 

Hiljuti esitas üks meesterahvas väite, et "Ilu ei päästa maailma. Et ei ole vaja kultuuri- kunsti, muusikat, kirjandust jne.."
noo, aga sa ju valid ühe ja teise auto vahel, su jalgpallimeeskonna särgid ja pall.. need kõik on ju disaineri poolt kujundatud?.. ja sain aru, et ma räägin tarbekultuurist.

Aga kunst kunsti pärast?
Kas sellist asja üldse ongi olemas? Usutavasti on maailmas igale teosele vähemalt üks tarbija ( autori ema, näiteks?) ja kui ka pole, siis kõik, kes on kunagi midagigi teinud, teavad, et üks loomisrõõm kaalub üles tuhat tarbimisrõõmu. 
Ja õnnelikud inimesed on ju ometi hea asi?

samas olen ma ilmselt juba nii roheline. Meie ümber on niipalju müra. Et tegelikult peaks iga autor 3 korda enne mõtlema, kui midagi juurde "toota". (käige mu sõnade järgi :))

Ma olen sama küsimust- kas ilu päästab maailma- nüüd erinevatelt inimestelt küsinud. Levinumaid vastusi on, et me vajame kultuuri.. põgenemiseks (unustamiseks). Hea tuju loomiseks. Selleks, et nad juhiks tähelepanu millelegi, paneks mõtlema.
Ma ise lisaksin siia ühe minu jaoks väga olulise põhjuse. Ma pean vaimustuma, üllatuma. See peab tekitama minus heas mõttes kadedust (kuidas ta suudab). Inspiratsiooni. 

Selge see, et nn kõrgkultuuri peaks tegelikult enne arutlemist defineerima ja see on iga inimese jaoks erinev. Ning lõpuks polegi see oluline. Ma tean, et mul on eklektiline, halb ja magus maitse. Mulle meeldib harmoonia, Ma tahan enda ümber rõõmu, naeru ja positiivsust. 
Nojah. Bach, Tammsaare, Hesse pole tegelikult mingid päikesekiired. Aga, nii üldiselt.
See, mis mulle meeldib, ongi ju minu jaoks subjektiivselt väärtuslik.

Ja ma ei üritagi selle postitusega midagi tõestada või vaielda. Lihtsalt mõtted, mis pähe tulevad... Ma üritan selgitada, miks mina vajan kunsti- kirjandust- muusikat. Milline ilu minu maailma päästab.

Minu jaoks on ilmselt kõige haaravam kunstiliik muusika. Hea muusika paneb mind lendama, unustama, naeratama. Ma millegipärast tajun muusikat kehaliselt, füüsiliselt ( teie ju ka?). Kui  ma olen näiteks kontserdil või ooperis või vaatan balleti, siis mul on etenduse lõpus hääl kähe ja keha väsinud, sest mu aju  alateadlikult töötab, tantsib ja laulab kaasa. 

Ehk siis, minu jaoks on muusika kvaliteedi kriteeriumiks füüsiline kaasahaaravus. Aga ka see, kas ta suudab mind hämmastada. Kui ma kuulan Mozarti, Šoštakovitši, Chopini ja  veel ja veel ja veel .. autoreid, siis ma ei suuda ära imestada, kuidas on üks inimene tulnud sellise harmoonia peale, kuidas on suutnud luua sellise orkestratsiooni..
ja täpselt sama jutt kehtib ka popmuusika kohta. Mu playlistis on palasid sõna otseses mõttes valsist rockini. Zanr ei ole oluline.
Ma ei julgeks öelda, et Verdi on parem või halvem kui Brian May, näiteks.

Kirjandus on keerulisem.
Ma avastasin hiljuti enda jaoks BookBubi (suur tänu Enele!! ja kui soovid ka linki, siis kirjuta, ma saadan kutse), need kirjad on mu postkasti tiksunud juba mitu aega, aga mingi aasta tagasi tegin need lõpuks lahti ja olen tellinud tasuta raamatud (neil on tegelikult päris nutikas strateegia. Pakutakse tasuta raamatut mingist sarjast. Loed selle läbi ja kuna see on nii kätsi, siis tahad ju teada mis enne/pärast sai. Järgmine raamat on raha eest). Võimalik, et see on juhus, aga eranditult kõik on olnud väga hea meelelahutus. "Page-turners", nagu nad ise ütlevad. 

(vahepõige. Mul tulevad vahel külmavärinad peale, kui mõtlen, kui palju maailmas kirjutatakse. Ja iga autor eeldab ja loodab, et tema jaoks on olemas lugeja.. Need ameerika raamatud on nii profilt komponeeritud. Ma oletan, et seal taga on "loovkirjutamise" koolitused. Sa tajud seda, aga ometi see töötab ja köidab.Miks üks lööb läbi ja teine mitte?...)

Ja nüüd ma mõtlen, miks ma kutsun neid "meelelahutuseks", mitte "kirjanduseks". 
Kui ma võtan võrdlemiseks oma viimaste aastate lemmikud, üsna samast žanrist, Palahniuki "Damned" ja Gluhhovski "Metro 2035" ja võrdlen näiteks viimati loetud Grumley "Leap"-iga, siis milles seisneb vahe?

(vahelepõige. Leap. tipptasemel teadlased ja militaristid. Naised ja mehed. Kui oleks film, siis kindlasti ka erinevatest rassidest. Suhtlevad loomade ja tulnukatega.
Ja siis on vaja katta õhtusöögilaud. Mis te arvate, kes seda teevad. Muidugi. Tippteadlastest... naised :) :))

Hea raamat üllatab? jah, kõik nad üllatavad. Hea raamat on vaimukas ja ühiskonnakriitiline. Jah. 
Heas raamatus ei kirjeldata vaid tegevusi, vaid ka seda, mida tegelased mõtlevad ja tunnevad? Heas raamatus ei ole ainult kas positiivsed või negatiivsed kangelased? 
Jah. Tegelikult mingite mööndustega neid kõigis. Hea raamat paneb mõtlema ja küsima küsimusi. Jah.
Ja ometi loen ma Leapi meelelahutuseks. 
Või on kriteeriumiks see, et teist- ja kolmandalkordsel ülelugemisel avastad midagi uut. Ja teema on endiselt haarav ja värske? Kui nii, siis peaks muidugi enamik lastekirjandust ja suur osa nõukaagsetest noorteraamatutest väärtkirjanduse alla liigituma?!

Ehk siis, ma ei oska seda tegelikult defineerida. Aga ma loen mingi raamatu läbi ja ütlen. Super. Kvaliteetne. Ja loen teise läbi ja ütlen. Super. Meelelahutus.
Erinevalt muusikast, pole ma ammu enam kirjandusse "uppunud". Võimalik, et siin hakkab mängima ka vanus ja kogemus? Vanasti oli neid "kirjandus" raamatuid kuidagi rohkem. Nüüd, kas ei satu nad mulle lihtsalt ette või siis ei suuda mu aju neid enam töödelda ja lauale jäävad kergemad? ... ei teagi.

Kunst on veel keerulisem teema, kui kirjandus. Maastikud ja hooned, näiteks, on minu käivitajad. Nii heas, kui ka halvas mõttes. 100% ilu päästab maailma.

Sama teema raames sai inimestega arutatud, et millist kunsti ma ostaks oma koju. Paljud vastasid, et midagi sellist, mis sobiks sisustusega. Minu aus vastus on. Mitte mingisugust. Kuna ma lihtsalt tüdiks ära. ..
päranduseks saadud graafilised lehed on mul trepikoja seinal. Ma ei raatsi neid ära visata, aga oma koju ma ei taha. Minu koduseintel on mu ema maalid, sõbralt pulmadeks saadud armas akvarell. Mu enda graafika, põhjusel, et joonistasime lapsega samu objekte, ning see, kui erinevalt me sama asja nägime, on lihtsalt nii vaimustav. Ja mu lapse maalid ja graafika. Sest ta on mu laps. Hea käe ja silmaga ka, aga ... kõikide nimetatute taga on Lugu. Mälestus. Nad ei paku niivõrd esteetilist elamust, kui emotsionaalset.

Käisin mõni aeg tagasi Fotografiskas näitusel. Erik Johannson oli mu eesmärk. Ja jälle ma mõtlesin, et kas see oli nüüd hea või halb näitus. Kas see on hea või halb, kui sa ei pea mõtlema, vaid kunstnik  teeb sulle  kõik puust ja punaseks. No näide, üks foto on silme ees. Inimene vaatab teleskoobiga taevasse ja teda ümbritsevad maapinnal tähed. Ehk siis metafoor ja lugu sõna otseses mõttes. 

Ma tahan, et pildid paneks mind mõtlema. Nagu selles näites. Et kunstnik ei jäädvusta, vaid räägib loo. See on näiteks põhjus, miks ma loodusfotosid väga ei hinda. Nad on imelised, vaimustavad!!! Aga vaid hetk. 

Ja ma jõuan taas tagasi üllatusmomendini ning originaalsuseni. Jah. Me kõik suudame maalida musta ruudu. 

Aga. Tule selle peale ja tee esimesena.

 

19 kommentaari :

  1. Mille nimel me üldse elame? Emotsioonide nimel, eks. Et meil oleks hetki, kus me oleme rõõmsad, õnnelikud, üllatunud, tänulikud või umbes nii. Kui neid poleks, siis... siis miks?

    Ja kui kunsti poleks, kui maailm oleks üdini ratsionaalne, siis kust tuleks see... emotsioon? Okei, oled noor ja armud ja kõik seonduv. Aga enne ja pärast seda? Mille üle rõõmustada? Edu üle? Teenin rohkem ja mul on suurem maja kui sul? Ja kui teenin vähem ja ei olegi maja, siis on kõik, ühtegi positiivset tunnet ei ole mulle jäetud?

    Su muusikaga kaasa elamise tunne on nii hästi kirjeldatud. :)

    VastaKustuta
  2. Aga sa kindlasti tead, kust see tsitaat pärit on:)
    Seni, kuni sa veel märkad, on maailm sinu jaoks päästetud.

    VastaKustuta
  3. "Ilu päästab maailma"
    Liiga tihti peab maailm päästma ilu. Kui ei päästaks poleks maailm see koht, kus olla tahaks.

    VastaKustuta
  4. Art will save the world (right after rock'n'roll).

    Kas sa oled näinud filmi "Equilibrium"? Räägib düstoopilisest maailmast, kus emotsioonid (ja sellest tulenevalt ka igasugune kunst ja ilu) on keelatud. Soovitan soojalt.

    VastaKustuta
  5. Kuna ilu on suhteline ja sõltuv tujust, siis inimene arvab, et ilu saab tuju muuta. Tegelikult on nii kui sinuga on kõik korras, siis on tuju hea ja sa ei pane tähelegi, et õues on sõda või miski on kole. Ilul ei ole ravitoimet, sest ilu on arvamus. Ilu on lummav kuni mõte kõik paika paneb.:)

    VastaKustuta
  6. Lotman kirjutas kunagi, et mingil määral õnnestus luule headust isegi kvantifitseerida. Kui ma õigesti mäletan, siis nad analüüsisid kõigepealt eri luuletuste infotihedust (luules olulised tähendustemängud annavad võimaluse samasse tekstilõiku korraga eri tähendusi pakkida) ja siis andsid eri inimestele lugeda ja palusid hinnata. Need, mis olid analüüsi põhjal infotihedamad, osutusid ka lugejate arust paremaks.

    VastaKustuta
  7. Ilu on vaataja silmades, kõrvades ja maitse asi. Seepärast pean igasuguseid muusika, kunsti, kirjanduse võistlusi mõttetuks. Rahvahääletuse korral võidab parasjagu moes olev maitse, zhürii korral sõltub tulemus mõne kodaniku maitsest ja/või korrupteeritusest.

    Kunstidest meeldib kirjandus. Muusika minu jaoks müra, ehkki peale paari õlut on semudega päris lahe õllepruulijat jorutada. Maalimist ei mõista, milleks see kui fotokas on juba ammu leiutatud🤔 Loodus ise on parim kunstnik helide, piltide ja kujude loomisel.

    Öeldakse ju et õndsad on lihtsameelsed🤪

    VastaKustuta
  8. Paras koht, kuhu linkida Neeme Näripä artiklit sellest, "mida tehakse siis, kui ükski n-ö kasulik lahendus ei anna rahuldavat tulemust, aga ometi on vaja jääda inimeseks ja säilitada mingi identiteet".

    VastaKustuta
  9. Teiseks tahan linkida blogi, kus maalikunstnik kirjeldab (kes minu blogi on rohkem lugenud, on seal küll vist nagunii käinud), mismoodi valmib maal kui värvi ja faktuuride kompa. Ma ise olen kunagi joonistanud ja kui ma seda rohkem tegin, siis isegi mitte väga halvasti, aga värviga komponeerimise koha pealt olen olnud enam-vähem tühi koht. Seda huvitavam on lugeda.

    VastaKustuta
  10. Ta on ise seletanud, et hea pilt on selline, kus kompositsioon tõmbab pilgu pildi sees ringi käima.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Head lingid.Tänan.
      See kunstniku jutt viis mu mõtted kunagisele lemmikraamatule.Lehte Hainsalu Kes te koormatud olete. Seal oli tüdruk,kes ei saanud aru, kuidas inimesed kutsuvad sinist siniseks, kuigi ta võib olla ju hoopis indigo, akvamariin jne ;)
      Oma ala profid on ägedad ;)
      Kui juhtud mõne baleriini blogile, kes köögipoolt kirjeldab, jaga linki. Oleks huvitav ;)

      Kustuta
  11. Eile õhtul Kalamajas. 11 aastane Rakvere tüdruk Mariann vaatab auto aknast välja: Siin on nii ilus! Sügislehed ja tuled ja vanad majad. Nagu muinasjutulinn.

    VastaKustuta
  12. Ilus :)
    See on kõige nörritavaim,
    mida kunstnik kuulda tahaks.

    Ilus on poiss ja ilus on plika,
    kui nad on selles eas ja loomulikud.
    Selle ilukategooria on Vana paika pannud.

    Kultuur ei olnud Vanal plaanis.
    Kultuuri mõtlesid välja väljajäänud, kes
    ei olnud eriti ilusad poisid, mitte ilusad plikad.

    Ma saan aru juubilarist,
    kes on ilu nimetanud kõige ohtlikumaks nähtuseks
    kultuuri kui inimese loomingus.

    VastaKustuta
  13. Selline vene kirjanik nagu Rõbakov arutleb ühe oma tegelase, Moskva koolipoisi Kroši suu läbi: Juba Puškin ütles: Häid tundeid lüüraga ma äratada püüdsin, ja teine tegelane vastas, et jah, Puškinist paremini ei ütle keegi. Ning et tema kunstihindamise kriteeriumiks on see, milliseid ja mil määral häid tundeid üks või teine kunstiteos (olgu siis maal, film, muusikapala, raamat jne) sinus äratab. Ja ma olen sellega täiesti nõus. Kui need asjad maailma nö valgemaks teevad, siis on nad oma ülesande täitnud.

    VastaKustuta
  14. Mul on sellega, et kas ilu päästab maailma, üks lugu. Annetasin kunagi 500 lilletaime kodutute varjupaigale. See oli selline varjupaik, kus elasid elu hammasrataste vahele jäänud, alkoholismi tõttu kõik oma elus kaotanud mehed. Varjupaigas nad muidugi pidid kained püsima. Ja siis viis varjupaiga juhataja sinna 500 lilletaime ja mehed pidid vaata et riidu minema, sest kõik tahtsid ise istutada ja hoolitseda nende eest. Nad istutasid osa lilli suurtesse rehvidesse ja osa maja ette lillepeenrasse ja hoolitsesid nende eest suure armastusega. Läksin sinna külla, kui lilled juba õitsesid ja siis kuulsingi seda lugu, kuidas kodutud lillede pärast riidu pidid minema. Kas see ilu, mida nad lilledega lõid, muutis midagi? Ma arvan küll.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ilus lugu ja imeline tegu.
      Seal veel lisaks ilule ilmselt ka muud olulised teenad. Olla vajalik ja hoolitseda millegi /kellegi eest.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!